Tiit Hennoste: „Ilo ja elu. Valitud artikleid 2005–2021”.
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2022. 385 lk.

Kirjandus koosneb teostest. Neisse kuuluvad sõnad ja mõtted, kujundid ja võtted. Teosed ise kuuluvad suurematesse tervikutesse: vooludesse, suundadesse, žanridesse, stiilidesse, oma autorite ja nende mõttekaaslaste elulukku. Eesti kirjanduslooline mõte on olnud lämmatavalt voolukeskne. Kirjandusloolased muudkui võtavad üle või arvavad end avastavat voolusid ning arutlevad siis selle üle, kuidas ühe või teise kirjaniku looming neisse passib.

Voolulahtrite olemasoluviisi üle mõtiskletakse harva – kui mõni ism on kord juba käibele tulnud, kipub sellest saama enesestmõistetav reaalsus, mis eksisteerib justkui enne teoseid, neist eraldi ja sõltumatult, lastes teoseid enda kaudu seletada. Voolu sisse kuulumisel on ka väärtustav ja eneseuhkust tõstev aspekt – kui saab näidata, et mingisse voolu hüppamisel ei jäänud eestlane muust maailmast maha. Voolust saab puuslik ja uurimuslik energia kulub argumenteerimisele selle üle, millised voolud mingis ajas ja kohas voolasid ning kas kirjanik X oli sentimentalist, uusromantik, dekadent, realist, uusrealist, modernist või post­modernist. Oskar Lutsu puhul saab näiteks väita kõike seitset. Vooludesse takerdumine tekitab lõpuks umbse atmosfääri ning igatsuse, et tuleks mõni nominalistlik puuslikupurustaja, kes fetišeerunud isme rapiks ning tuletaks meile meelde voolusiltide ajaloolisust, muutlikkust, kokkuleppelisust ja asendatavust (nagu A. O. Lovejoy tegi romantismiga juba enne sõda). Pedagoogilis-mnemotehnilistel eesmärkidel võib kultuuriloo periodiseerimine ismide kaupa olla küll kasulik võte – kui ainult need tööriistad ei hakkaks golemitena oma elu elama.

Siiski pole ismid ainult kirjanduse uurijate leiutised ja instrumendid, vaid mõnikord leiutavad kirjanikud neid ise, et oma loomingule eluruumi võita ja oma sihtide üle reflekteerida. Vähemalt sellistena kuuluvad ismid kirjandusloo ainesse endasse. Üksnes vähesed laulikud laulavad nii, nagu nokk loodud – enamasti nad kuulavad ka oma laulu kõrvalt, õpivad ja mõtestavad seda, võrdlevad teiste omaga, otsivad sarnasusi ja erinevusi ning annavad oma otsingutulemustest teada.

Tiit Hennoste raamatu eesmärk ongi vaadelda eesti kirjanduse manifeste – seda, milliseid sihte on kirjanikud ja muud kirjanduslähedased tegelased – kriitikud, kirjandusloolased, rahvuslikud ja kommunistlikud ideoloogid – kirjandusele seadnud. See on justkui teise astme kirjanduslugu, mis vaatleb XX sajandi eesti kirjanike loomingu enese asemel ettekirjutusi nende loomingule – kirjandusloolaste ettekirjutused võivad olla ka retrospektiivsed. Olgugi et raamat pole monograafia, vaid artiklikogu, moodustab see hoolimata kronoloogilistest lünkadest („arbujate aeg”, ka 80-ndad–90-ndad) sidusa terviku. Siin on programmiline avaartikkel kirjandusteaduse ja rahvuse suhetest nüüdisajal; järgnevad ülevaated sajandi teisest ja kolmandast kümnendist kui manifestide kuldajast; eluläheduslaste põlvkondli­kest enesekehtestuspüüetest; vapsluse ja pätsluse suhetest kirjandusega; Eesti-aegsetest kirjanduslugudest; ja kolme nõu­kogude aastakümne kirjandusideoloogiast. Lõpuosa sisaldab ülevaatlikke mõtisklusi (enese)­kolonialismist, eksistentsialismist ja kollaboratsionismist.

Raamatu esimene pool on tõeliselt muljet avaldav. Ühelt poolt tekkis lugedes alatasa piinav kahetsus, et polnud mõnda nurgataguses väljaandes ilmunud käsitlust varem lugenud, kui samadel teemadel ise endamisi või avalikult mõtteid mõlgutasin. Nii palju kobamist, lahmimist ja jalgratta leiutamist oleks ära jäänud. Teiselt poolt äratas korduv kokkupuude igasuguste ismi-terminitega kihelus-, nihelus- ja urelustunde, mis enamasti lahenes raamatus antud seletuste ja definitsioonideni jõudmisel.

Peatükkides on läbi töötatud hiigel­koguses leheartikleid ja uurimusi. Minule kõige silmiavavamad osad olid need, kus juttu 1920.–30. aastate nooruritest, orbiitlastest, eluläheduslastest ja nn rahvus­kirjanikest. Nõukogude aja lõpukümnendeil püüdsid sündsamat sorti kirjandusloolased seista oma kaasaegse loominguvabaduse eest muu hulgas sellega, et tõstsid esile nooreestilikku ja arbujalikku kõrgvaimsust ning kritiseerisid ja karikeerisid Eesti-aegseid elu- ja kroonuläheduslikke taotlusi. Hennoste vaateviis on erapooletum. Tänu temale saavad mõnevõrra selgemaks August Annisti ja teiste sihid ja vaated, kuigi udusus paistab olnud neile loomuomane. (Hennoste kirjutamisviis on otsekohene: ta nimetab ilma keerutamata segasust segasuseks ja keerutamist keerutamiseks – olgu jutt kas või Tammsaarest.) Esile tõusevad mõned – vähemalt minu silmale – varju jäänud polemistid ja ideoloogid, nagu härrassotsialist Karl Oskar Freiberg (Oskar Kurmiste) ja rahvusradikaal Juhan Viidang (Viigant, Hanno Kulmen). Tollane käärimine on nüüd arvele võetud ning tulevaste kirjandusuurijate elu selle võrra kergem.

Jutt käib niisiis sellest, mida üks või teine seltskond kirjanduselt tahtis ning kuidas need soovid ja nõudmised haakusid laiemate kultuuriväitlustega. Lugemise käigus hakkas painama küsimus: „Hea küll, tahtmised tahtmisteks, aga kuidas need soovid ja nõuded seostusid kirjanike tegeliku loominguga?”, aga varsti mööndaksegi seose alamääratust: „manifestide ja nendega seotavate liikumiste/voolude/teoste ajalugu [on] paljuski erinevad asjad” (lk 197).

Siit tärkab üks programmiline mõte: keegi peaks kirjutama Hennoste raamatule vastukaaluks kirjandusloolise täiendköite, mis jätaks kõik voolud, rühmitused, manifestid ja kirjanike eneserefleksioonid kõrvale ning keskenduks värske ja süütu pilguga – kui midagi sellist võimalik oleks – üksnes luuletustele, romaanidele ja novellidele. Või on eesti kirjandus tõepoolest juba loomult seesugune kooslus, millele manifestatiivne, poleemiline ja seltskondlik aspekt on lausa olemuslik ja keskne? Kuuldavasti on ka Juhani Salokandlel valmimas käsitlus just eesti kirjanduse seltskondlikust või kirjanduselulisest küljest – toimetustest, organisatsioonidest, rühmitustest, kohvikutest ja näost näkku suhtlusest –, mis tema tööhüpoteesi järgi olevat võrreldes soome kirjandusega palju intensiivsem.

Kitsamas mõttes on manifest programmilise sisuga avalik teadaanne, mis on sageli esitatud punktide kaupa käskude või nõudmistena. Hennoste tõlgendab kirjanduslikke manifeste ühtlasi püüdlustena „vallutada ja hoida kirjanduselus kirjanduslikku võimu” (lk 7) – luua mõõdupuid, mille abil sind ennast hindama hakataks. Kord öeldakse, et manifestid tahavad olla üldjuhul tõsised ja on mõeldud järgimiseks (lk 31–32), teisal kinnitatakse – usutavamalt –, et vähemalt momentlased pidasid oma manifeste tembutamisteks (lk 42). Laiemas mõttes on oma manifestatiivne, autori põhimõtteid kuulutav aspekt muudelgi tekstižanridel. Kirjanduslood annavad teada, missugused kirjanduslikud taotlused on kirjutaja meelest õiged ja head. Seda võib teha ka luule ja proosa ise, olgu otsesõnu või kaudselt.

Kirjandustekstide kohta käivaid manifeste käsitlev kirjanduslooline tekst peabki kirendama ismidest – rohkem kui tava­pärane kirjanduslugu. Põgus loetelu sagedasematest: avangardism, estetism, kolonialism, modernism, positivism, postmodernism, realism, sotsialistlik realism, sotsialism, totalitarism, uusrealism, uus­romantism jpm; nende kõrval veel omakeelsed üldmõisted: elulähedus, rahvuslikkus, rahvusterviklikkus, vaimulähedus jt. Need kõik on Hennostel ühtaegu käsitluse tööriistadeks kui ka käsitlusaineks ning eespool mainitud urelus-kihelus tekkiski sellest, kui polnud kohe aru saada, millal on üks või teine ism mõeldud uurimise tööriistaks, kirjandusloo korrastamise abinõuks, ja millal on see uurimise aineks või esemeks.

Vaadelgem neist viit: uusrealism, estetism, positivism, kolonialism ja rahvuslus. Mõiste „uusrealism” on tekitanud pärast viimaste ülevaatlike kirjanduslugude ilmumist poleemikat. Arvati, et see polnudki täisväärtuslik kirjandusvool (mida see ka tähendaks), vaid kõigest Albert Kivika jt „noorurite” enesereklaami loosung. Selle üle arutles 1984. aastal Olev Jõgi Keeles ja Kirjanduses nn Sõgla kirjandusloo neljanda köitega seoses. Selle voolumõiste tarbetust rõhutas ägedamaltki 2001. aastal Sirbis Udo Uibo Epp Annuse jt kirjandusloo puhul. Hennostet lugedes aga ilmneb, et sõdadevahelise aja kirjandusloolise konsensuse järgi oli uusrealismi näol tegu siiski millegi enamaga – lausa senise kirjandusarengu kulminatsiooniga (lk 169). Tollastele kirjandusloolastele tundus viljakas näidata uusrealismi eesti kirjanduse sünteetilise arengutipuna pärast realismi teesi (Vilde ja Särgava) ja uusromantismi antiteesi (Suits, Tuglas). Iseasi, kas meie peaksime sajand hiljem sellist lugu ostma (Hennoste selle küsimusega ei suhestu, sest tema fookuses pole niivõrd kirjanduse enda, vaid kirjandus­mõtte lugu).

Vapslikku ja pätslikku kirjandusideoloogiat käsitleva peatüki alguses tekitas kerget nihelust see, kuidas tollased literaadid jaotatakse rahvuslikeks, mitterahvuslikeks ja piiripealseteks. Aga lugemise käigus selgus peagi, et „rahvuslane” ei ole siin Hennoste kleebitav silt, vaid teatava seltskonna enese­nimetus. Nende – nagu ka nõukogude kollaborantide – motiive uurib Hennoste tundlikult, leides, et harjumuspärased etteheited demagoogias ja konjunkturismis võivad olla ülekohtused. Põgusalt peatub ta ka kirjameeste tollaste teenimisvõimaluste seostel nende vaadetega.

„Estetism” on sõna, millega ­raamatus seostatakse Tuglast, Suitsu, Semperit, Adamsit, Orast, isegi Hindreyd. Aga kui palju, millisel ajal ja mis mõttes oli näiteks Suits esteet/estetist? Näib, et see sõna märgib peaaegu igasugust arusaama kunsti autonoomiast, ehkki ajaloos on kirjanduse vabadust poliitiliste ja kõlbeliste ideede propageerimisest nõutanud ju ka mitut karva naturalistid, realistid, modernistid jm. Olin pidanud „estetismi” kitsamas mõttes üheks XIX sajandi lõpukümnendite inglise koolkonnaks. Kuid 159. lehekülje joone all saabub „estetismi” määratlus, mis selgitab taas, et see mõiste kuulub Hennostel pigem käsitluse ainesse ja mitte tööriistakasti. „Estetism” oli tollane sõna, millega nooreestlasi (hiljem ka arbujaid) nahutati ja mille Stalini ajal vahetasid välja vene oludest üle võetud „dekadentism” ja „formalism”.

Selgub, et ismide suhtes kõige umbusklikum kirjandusloolane oli stalinismi­järgne Nigol Andresen (lk 246). Küllap tuli see üldisest tarkusest, aga osalt pidi tema nominalism lähtuma ka taktikalisest kaalutlusest: kuna Andresenile südamelähedasi nooreestlasi Tuglast ja Suitsu oli vahepeal seostatud mitme taunitava ismiga, oli nende rehabiliteerimiseks vaja nad ismidest vabastada. XX sajandil oli aegu, mil mingi ismi alla arvamine võis maksta elugi.

Kuigi nooreestlastest on juttu palju, ei leidnud – võib-olla lohakusest – raamatust viiteid sellele, kas, kus ja kuidas nad kunsti kunsti pärast, puhast kunsti ja estetismi sõnaselgelt manifesteerisid. Võib-olla illustreerisid nad neid õpetusi ainult oma napi loominguga ja ridade vahelt ning said vastavad sildid külge oma vaenajate käest?

Veel üks urelussõna on „positivism”: „Kärner lähtub positivismist” (lk 135), „rahvuslik kirjandus on positivistlik rahvuse enesepeegeldus” (lk 138), „positivism, mille järgi eraldi kirjanduse programmiline rahvuslikkus või tendentsikirjandus on mittevajalik” (lk 142), „positivistlik arusaam sellest, et rahvuslikkus väljendub teoses alati” (lk 146). Lisaks kordub see kooli­kirjanduslugude kirjeldustes. Tõepoolest, mitmeid tähtsaid ja ka Eestis mõju avaldanud XIX sajandi kirjandusloolasi, Hippolyte Taine’i, Wilhelm Schererit ja Georg Brandest, on harjutud nimetama positivistideks. Kui aga Kampmaa, Tuglas, Suits, Annist, Karl Mihkla, Jaan Roos, Henno Jänes jmt on samuti positivistid, siis oleksid seda ka nõukogudeaegsed marksistid ja lõpuks praegusedki kirjandus­loolased, kaasa arvatud Hennoste ise. Sellisel juhul võiks epiteedi „positivistlik” vabalt ära jätta, kui just ei taheta rõhutada Taine’i erilist mõju kellelegi – kuigi Taine’gi pole teadusfilosoofilises mõttes positivistlikum kirjandusloolane kui enamik teisi viimasel pooleteistkümnel sajandil. „Positivism” paistab praegu tähistavat kord kirjandusnähtuste seletamist tõu-miljöö-momendi, päritu-õpitu-kogetu kaudu, kord üldse kirjanduse seletamist mingisuguste sise- või välisjõudude abil ning kord faktide hinnangu­vaba registreerimist ja kirjeldamist. Positivistlik kirjanduslugu ja lihtsalt kirjanduslugu paistavad olevat üks ja seesama – mis ajalooliselt võttes on küllap ka tõsi. Nimetatagu mõni tähtis kirjandusloolane, kes objektivismi ja neutraalsuse asemel taotlenuks subjektivismi ja erapoolikust.

Tõsi, võib-olla postkolonialistlik kirjanduslugu seda tõesti üritab, pidades objektivismi asemel või kõrval oluliseks vabadusvõitluslikku tendentsi. Olen tundnud, et postkolonialistlik kultuurikriitika on meil olnud üks kõige raskemini seeditavaid importkaupu – omamoodi tagurpidikolonialism. See, et suured rahvad on kippunud väiksemaid või viletsamalt relvastatud rahvaid ahistama, on ajaloo kurb tõsiasi. Võõraid maid on koloniseeritud majanduslikel, usulistel, poliitilistel, sotsiaalsetel, võib-olla ka kultuurilistel motiividel. Postkolonialistlik teooria võrsus algselt India, Aafrika ja Kariibi mere maade kogemuse põhjal. Suurbritannia ja Prantsuse ülemerekolonialismi kõrval õpiti hiljem märkama ka uusaja-eelset kolonialismi ning Saksa ja Vene mandrikolonialismi. Viimase on reljeefselt esile tõstnud Vene sõda Ukraina vastu. Kuigi iga kolonialism on eri nägu, võivad isandrahva ja allutatud rahva suhetes tõesti ilmneda ka universaalid või invariandid. Kolonialism võib tekitada koloniseeritutes sarnaseid mõtte-, tunde- ja käitumismalle: vihkan-ent-armastan-suhet, kõikumist ala- ja üleväärsuskompleksi ning imetlus- ja pettumus­tunde vahel, enese hindamist endast mainekamate silmade läbi, soovi mainekamale publikule meeldida ja teda jäljendada, samas tema ülbust jälestades, oma tausta häbenemist ja ülistamist, üldist enesekindlusetust, mida kompenseerib fanatism jne.

Hennoste pöörab neile tähelepanekutele (paroodilise?) vindi peale, käsitledes Noor-Eestit enesekoloniseerimisprojektina. See on absurdne üledramatiseerimine, mis võib olla kantud avangardistlikust šokeerimis­soovist. Ta defineerib enesekolonisatsiooni kui „tegevuste rida, mille kaudu autoriteetne kiht koloniseeritavaid võtab ise ja vabatahtlikult omaks kolonisaatorite väärtused, kombed, ühiskonna- ja kultuuri­mudelid, mõtlemis- ja ütlemis­viisid (diskursused) ning asub neile toetudes muutma oma kultuuri kolonisaatorite kultuuri sarnaseks” (lk 285). Üldiselt on arvatud, et nooreestlased otsisid saksa kultuurile alternatiivi prantsuse ja soome orientatsioonis. Samas ei meenu ajaloost, et prantslased või soomlased eestlasi koloniseerinud oleks. XX sajandi alguses Eestis toimunud kultuurimurrangu mõtesta­miseks peaks leiduma paremaid mudeleid ja analoogiaid kui enesekolonisatsioon, mis toob silme ette Ivan Julma opritšnina koos röövimiste ja ekspluateerimistega. Käsitlus Noor-Eestist kui enesekoloniseerimis­projektist kõlab küll kokku Kalle Elleri ja Jaan Kaplinski nos­talgiapaladega, aga nende meelest algas rahvuslik eneselaostamine juba pool sajandit enne nooreestlasi.

Avaessee on raamatu kõige manifestli­kum tekst, mille eritluste ja üldistuste seas leidub hävingu- ja hukuendeid. Hennoste poetab paranoilisevõitu väite, nagu olnuks humanitaarteadusliku postmodernismi peasihiks rahvusevastasus, lausa rahvuse hävitamine (lk 23)! Mina küll ei mäleta, et ükski postmodernismiguru oleks rahvus­luse kohta suurt midagi arvanud, olgu vaenulikku või neutraalset. Tõsi, post­modernistid Kundera ja Rorty pooldasid nii kosmopolitismi kui ka natsionalismi. Postmodernistidele tähtis mõtleja ­Heidegger oli puhta nats, kuigi postmodernistid seda ise ei teadvustanud. Sarnaselt Voltaire’i suhtumisega kirikusse suhtusid postmodernistid rahvuslusse kui millessegi passé’sse. Näiteks Julia Kristeva kuulutas essees „Naiste aeg” (1977) rahvusluse lihtsalt väljasurnuks: „Rahvus oli 19. sajandi unistus ja tegelikkus. [—] .. kuigi rahvuslikke ja natsionalistlikke taassünde võib ilmselt loota või karta ka edaspidi, on rahvuslik loogika nii ühiskondlikus kui filosoofilises plaanis ammendunud.”[1] Aga ei mingit delenda est’i siin.

Hennoste vihjab senise filoloogiakeskse rahvusluse murenemisele, rahvusteaduste ja keelekultuuri allakäigule. Arvan, et tal on õigus ja pole ka. Tõsi ju on, et aja­kirjanikud, teadusbürokraadid ja üliõpilased muutuvad järjest keele-, kirjanduse- ja ajaloovõhiklikumaks – kõrb kasvab, lollus laiutab. Aga võib-olla on meie ühine tausta­veendumus, nagu annaksid filoloogia jm humanitaaralad rahvusele ja rahvuslusele selgroo, olnudki kõigest üks filoloogia professiooni müüt, enesepettus ja -õigustus – olgu läbi aegade või käesoleval sajandil. Sest kui filoloogia ja keele allakäigust piisaks tõesti rahvuse allakäiguks, peaks selline rahvus ju õige nõrk olema. Kõrgkultuur on tore, aga eestluse elujõu allikad võivad olla ka irratsionaalsemat laadi, peituda pigem soontes ja soolikates. Söandaksin sangviinilisemas vaimus loota, et kirjandus­lugu ja keelendust ähvardav tagasilangus riiklikult tähtsast küsimusest üksikute entusiastide harrastuseks võib kätkeda ka vabanemist ja tõehetke. Siis selguks, kas rahvas suudab seista ilma kõrge humanitaarkultuurita – ainult headel kommetel, „tööeestlusel”, poliitilistel kokkulepetel, riigimehelikkusel. Hüva, mõistan, et olen vaidlemis­himus lasknud end fantaasial liiga kaugele lennutada.

„Ilo ja elu” sisaldab veel palju asju, mida puudutada ei jõudnud. See on imetlusväärselt põhjalik, andme- ja mõtteküllane raamat, ühtaegu teatmeteos ja ideede laboratoorium. Õnneks ei löö see ka tummaks, vaid ärgitab vastu kostma.

 

^[1] J. Kristeva, Naiste aeg. Ariadne Lõng 2003, nr 1–2, lk 169.

 

Modernsus ja autentsus, paralleelid ja hüpped