Keel

Isa loominguga kursisolija ei imesta, kui mainin tema vaibumatut kirge eesti keelt uuendada, leiutada ja taasluua. Sõnu lahti võtta ja kokku panna, andes nii neile varjundeid, mis võiks kanda mõne suurkeelega võrreldavat väljendusrikkust. Võrdlusmoment ja latt oli just seal — suurkeeltes. Näitena tõi ta tihti vene keele kakskümmend vastet sõnale „tee” ja arutles selle üle, kuidas keel kui aina uuenev „elusloodus” peab pakkuma lahendusi. Esivanematelt päritud vene keele ja kultuuri kihistuse peamine roll oli pakkuda ainet võrdluseks, visandada absoluutskaala ja anda impulss eesti keele rikastamiseks. Uuenduse materjal ja tehniline alus oli muu hulgas Mulgi murre.
Keeleloomet soosis tema sisemine mängulisus, pidev improvisatsioon ka argielus. Nii võis ta oma koera kohta vastavalt looma meeleolule ja käitumisele öelda kord „lompsu”, siis jälle „traksmann” ning leiutada järgmine kord käigu pealt uusi sõnu, mis peni olekut sellel hetkel kõige paremini kirjeldaksid. Uue loomine keeles oli tema eluviis, loomingulise olemise püsivorm. See avaldus rohkemates värvides, kui ta oli heas tujus. Kui tal oli tekkinud mõni uus sõna või kujund ja see ka tund hiljem sisimas sõelale jäi, tähendas ta selle üles märkmikku või märkmepaberile ühega oma kümnetest nõelteravatest harilikest pliiatsitest.
Keele leiutamine oli talle ühelt poolt sundseis, uue väljendusrikkuse lakkamatu otsing. Pooltoone ja rütme oli muidu liiga vähe, muusikat lausetes ei tekkinud. Teisalt aga andis see igapäevase sisu tema programmilisele maksiimile „niipalju kui on eksperimenti, on ka loomingut”. See oli kantud tõdemusest, et lihtsad „elust näpuga aetud” lood on maailmas juba ammu ära kirjutatud tuhandes variatsioonis, millest sada on loetavad ja kümme lugemisväärsed. Looming polnud üksnes enese või elus kogetu refleksioon, see olnuks tema silmis kaugelt liiga kerge ülesanne, kirjandust kui sellist lubamatult lihtsustav. Kirjanik tema mõistes oli demiurg: mitte pelk kirjeldaja või kroonik, vaid uue esteetika ja uute mikromaailmade looja.
Aga üheski teises keeles kirjutamist ta tõsisemalt isegi ei kaalunud. Mäletan paaril korral küll arutelu, et kuivõrd ta vene keelt ju valdab, siis kas poleks lahendus proovida ka midagi selles keeles kirjutada, kuid ta lõpetas need arutluskäigud kiire ja armutu otsusega, et ta ei saa seda teha, kuna ei ela, ei räägi ega mõtle vene keeles ning väljaspool keeleruumi pole mõeldav selles keeles professionaalselt luua. Ta ei hinnanud oma vene keelt isegi sel tasemel olevaks, et oleks proovinud oma töid ise vene keelde tõlkida. Selles usaldas ta oma head sõpra Elviira Mihhailovat, kellega sulgus tõlkimise käigus hooti nädalateks oma Kalbuse töötuppa. Ta oli eestlane keele, sõprade ja oma maanurga tunnetuse kaudu sellise jäägitu põlemise ja kirega, milleks vist peab tõesti veidi slaavi verd olema. Ta uskus lõpuni, et vaatamata keele väiksusele ja stilistilisest keerukusest tingitud tõlkemüürile murrab hea asi lõpuks ikka läbi. Loodan ja usun minagi, et aeg annab siin positiivse vastuse.
Väikese keele ja lugejaskonna „keelepuuris rasplemise” tunne on küllap vallanud aeg-ajalt paljusid eesti kirjanikke, kel on ambitsiooni olla loetud ja mõistetud laiemalt. Mäletan teda kümneid kordi õhkamas, et „mis heliloojatel viga, keelepiire neil ju ei ole”, ja juba varastel 1980-ndatel kaasa elamas Arvo Pärdi sammsammulisele maailmavallutusele. Iseäranis pärast seda, kui „Ugala” muusikaline juht Peeter Konovalov meie perekonnale Pärdi loomingu vinüülkassetil väikese dissidentliku saladuskatte all kättesaadavaks tegi. Ainus, millega isa seda kuulata sai, oli diktofon, ja nii kuni 1990-ndate alguseni, mil kusagilt Saksamaa second-hand-turult talle kahe kasseti ja plaadimängijaga komboseadme tõin. Need olid terve kümnendi kestnud valitud vaikusehetked — kõrv vastu väikest diktofoni kõlarit. Suure kunsti vägi tuli üle või läbi ka sellest pisikesest krapist, ehk andis väeti meedium koguni midagi juurde — näiteks ülima keskendumise.

Teater

Piiridest, mille mitmele kunstiliigile seab meie armas emakeel, oli palju juttu ka teatri ja näitlejate kontekstis. Isa hingesõber oli Urmas Kibuspuu, kellega ta tutvus Draamateatris oma patsifistlikku tükki „Anekdoot Charoni venest” lavastades. „Kibsi” varajast lahkumist elas ta väga rängalt üle ja kirjutas talle ka pühendusega lahkumisluuletuse. Urmasele mõeldes rääkis ta palju kordi, milline rahvusvaheline tähelend oleks selle andemastaabiga näitlejat võinud ees oodata, kui ta oleks näiteks prantslaseks sündinud… Ta imetles Urmase täielikku sõltumatust rahast või ka „rahaeitust”, nagu ta seda nimetas: arvukad filmi- ja teatrihonorarid jagas see suur näitleja isa sõnul tihtilugu sõpradele ja tuttavatele ning oli juba mõne kuu pärast taas „paljas nagu püksinööp”. Raske hinnata, kuivõrd täpne see teadmine tal oli, aga niisugune mateeria eitus sarnanes paljuski isa enda hoiakuga krabiseva suhtes.
Meie mõlema vaieldamatu lemmik oli suurmeister Aarne Üksküla. Nii käisime koos isaga teda 1987. aastal kaks korda järjest vaatamas Draamateat­ris Evald Hermaküla lavastuses „Majahoidja”, sest tema Davise roll lummas meid jäägitult. See oli unustamatu meistritöö ja hiljem viitas isa mitmel korral Adolf Šapirole, kes olla Üksküla kohta öelnud, et „sündinuks see mees inglise emakeelega, oleks meil maailmas üks Sean Connery rohkem”.
Isa armastas teatrit väga, kuid ise lähenes ta sellele oma töödes siiski eeskätt kui kirjanik. Uudisžanr „lugemisteater” tema näidendikogumiku kaanel sündis pärast seda, kui teatrid olid mitu tema näidendit tagasi lükanud. Idee ja tegelased vaimustasid tegijaid, kuid mängida oli neid näidendeid keerukas just kirjandusliku lause ja näitleja sisetegevusele suunatud arhitektuuri punktiirsuse tõttu. Mäletan, et võisin olla ehk kümneaastane, kui külastasime koos isaga Tartus tema kodus Jaan Toomingat, kellele isa läks ühte uut näidendit tutvustama ehk „sisse rääkima”, nagu ta seda nimetas. Tooming oli vaikne ja tähelepanelik kuulaja, tal oli kodus hästi suur jõulukuusk ja väga väikese ekraaniga televiisor. See seik meeldis isale väga, sest lustikummutiks ristitud teler oli tema arvates vaimse degradeerumise esimesi peamisi tunnuseid. Mida väiksem see ruumis oli, seda kõrgem oli isa silmis ruumivaldaja reiting. Parem, kui seda üldse polnud. Kui keegi oleks isale siis, 1980-ndate esimesel poolel ennustanud, et sellestsamast lustikummutist saab isa eluõhtul tema suurim sõber ja ühendusniit välismaailmaga, oleks ta ilmselt uksi paugutades toast lahkunud. Aga Jaan Tooming oli toona (ja ka hiljem) meie silmis nii suure sisu ja väega nimi, et kõndisime tema juures kikivarvul. Isa jumaldas Toominga lavastusi. Oli ta ju alles äsja „Ugalaski” teatriüldsust rabanud oma „Kihnu Jõnniga” (mida käisime isaga samuti vähemalt paar korda vaatamas), isa oli näinud ka enamikku tema legendaarse „Vanemuise” teatriuuenduse perioodi töödest. Usun, et just süvenemine Toominga teatrikeelde andis talle impulsse mulgi laulikust Ado Reinvaldist rääkiva „Ugala” menuki „Kuldrannake” loomisel.
Üks viimaseid isa meeles mõlkunud teatriprojekte, millest ta hooldekodus lebades rääkis, oli näidend „Ugala” kunagisest suurest näitlejast Toomas Tondust — „Kääbus Koturnidel” ja et äkki saaks selle lavastada mingil eksperimentaalsel moel, näiteks puudega näitlejaid kasutades… Ta oli lugenud vastavatest maailmas palju kõlapinda leidnud teatrieksperimentidest ja see mõte tundus talle köitev. Mulle aga meenus seda kuuldes Berliinis Volksbühne Prateris nähtud lavastus, kuhu olid kaasatud päris kodutud, ja fakt, et mõned neist ei tavatsenud vahel etenduseks kohale ilmuda… Teatud riskid, jätsin neist isale delikaatselt kõnelemata, sest kui vana mees on aheldatud voodisse, siis on jäänud üksnes mõte ja selle võimalus olude kiuste aeg-ajalt lendu tõusta. Usun, et selle mõttekäigu taustaks oli isa aasta-aastalt aina enam paelunud naivism kui lihtsustatud ja liigsest rafineeritusest puhastatud esteetika vorm. Kes võiks olla veenev interpreet esitamaks naivistlikku teatriteksti? Tema külastused Kondase Keskusse olid viimastel kümnenditel sagenenud, ka oma Tarvastu loomekodus hoidis ta aknal pikka rivi Kondase pilte nagu väikeseid vitraaže. Väikesed tummad tunnistajad.