Rahvuspargi vaateplatvormil oli üsna palju inimesi, Anders liikus juba nende seas, püüdis läbi seebikarbi mägede ilu jäädvustada. Kõik tipud ikka kaadrisse ei mahu. Kõhukotte kandvate sportlike pensionäride vabaajapükste ja beežide matkakingade vahel joonistusid tema pruuniks päevitunud sääred narmendavate servadega lühikestes pükstes kirkas päevavalguses teravalt välja, sandaalid olid muidugi paljaste jalgade otsas. Tumedatel jalalabadel olid sandaalirihmadest valged randid, ka reite ülaosa ja tuharad olid lumivalged, aga seda võõrad ei näinud. Tüdruk ise kõndis piirde juurest, platsilt eemale, lammaste ja autode vahelt läbi. Sinna, kus kivide peal helendas päris lumi. Ta kükitas ja ­puudutas seda sõrmeotstega: külm, sõrme all sulav, õige kerge sinaga ühe suvepäeva selgele taevale vastamas. Päike, mis pidanuks siin ju lähemal olema, ei suutnud seda siiski sulatada, pehmemaks või poorseks muuta. Siin üleval näitas see taeva­keha ennast küll rohkem, aga pilvist välja tuli ikka vaid mõõdetud ajaks. Selle maa taevas oli tehtud pilvedest, kibedast tuulest ja veest. Sõrmedest jäid lumme kümme väikest, sinaka varjuga täituvat lohku. Tüdruku sääri suutis päike soojendada küll. Temalgi olid täna jalas lühikesed püksid, suvi oli jõudnud oma teise, juba raugevasse poolde, rammus, raskelt maastikele laskuv augustikuu pakkus ränduritele järvede ja fjordide kaljustes servades valminud vaarikaid ja nemad seisatasid päris tihti, et metsikutest põõsastest suuri marju noppida. Kui tee viis mööda fjordi äärt ja autod ei kippunud peatuma.

 

Siin ei võeta tegelikult hääletajaid peale. Ei olevat sellist tava. Seda ütlesid autojuhid neile ühtepuhku, kas kohe ust avades või mõnesaja meetri pärast, mõni nagu vabandavalgi toonil, et näe, tema ikka võttis. Ja veel: „Aga kui mina omal ajal…” Nostalgia pärast võeti, mõne mälestuse pärast. Või mõnel muul ajendil, ei tea. Küsiti, kust nad pärit on, seda alati. Kas Saksast või?

„Kui nad meid peale võtavad, siis saavad nad teistest paremad olla,” ütles Anders. Kõik need head inimesed. Anders oli peale sõjaväest tulekut energiat täis, tal oli plaane. Nemad Andersiga aitavad kõigil neil suuremeelsetel autoomanikel veel paremateks inimesteks saada. Peata oma auto ja päeva heategu saab tehtud! Juhid olid enamasti kohalikud, norralased: keskealised ja vanemad, mõni üksik noorem, need, kes ütlesid, et siin ei hääletata, ei võeta auto peale. Sakslased või välimuse järgi, pealtnäha vaadates immigrandid midagi sellist ei öelnud, enam-vähem kõik sakslased olid ka nendevanused, kakskümmend või väheke peale. Nagu see paar päevinäinud ja sisustuselt kehvapoolse haagis­suvilaga, mille seinte külge kinnitatud naridel said nemad pikutades sõita, või üks sama vana poiss kaheukselise Volkswagen Golfiga, mille tagaistmele nad end koos seljakottidega pressisid. Kui juht pagasiruumi avas, nägid nad, et see oli servani toidukraami täis topitud, makaronid, kiirnuudlid, näkileivad, konservid. Nagu nende seljakotidki, priimus oli ka hoolikalt kotti pakitud, bensiin plastikpudelis. Endised idasakslased olid samuti maailma avastamas nagu nemadki, oma söök kaasas. Plokk sigarette oli Andersi seljakotis, oma tarbeks Eestist kaasa ostetud, sest peale sõjaväge kulus tal päevas pakk ära, ning seal oli ka kaks viinapudelit. Tüdruku kotis oli särgi sisse keeratud veel üks pudel. Viin oli rahaks tegemiseks kaasa võetud, see on igal maal kasulik valuuta, kuid siinsete hindade juures veel eriti. Kõik maksab siin rohkem, nagu neid hoiatati: toit, alkohol, suitsud. Isegi mitu korda rohkem. Ja toidupoes müüakse ainult lahjat õlut, nii lahjat polnud tüdruk varem joonudki. Huvi pärast nad teisel päeval siiski proovisid, kaks pudelit, oli kallis ja mõttetu.

Küsiti, uuriti ikka. Küsimusi oli igasuguseid. „Kuidas teil nii ladus inglise keel on? Kas te olete sellelt laevalt?” Kahe aasta taguse laevahuku tõttu olid nemadki põhjamaalaste hulka arvatud. Aga põhjaläinud laev oli vist kuulsam kui riik. „Kuidas teie seda lubada saate, reisimist, siin?” Isegi kohalike jaoks on kõik kallis, nende endi jutu järgi. Isegi bensiin, kuigi Põhjameres on neil naftat küllaga.

 

„Vaat nii,” ütles Anders, kui nad linna servas hiiglasliku supermarketi parklas maantee poole kõndisid. Tüdruk ei olnud nii suurt poodi vist näinudki. Sellist, kuhu pääseb ainult autoga, kus kaupa ostetakse korraga hiigelkärutäis. Kui oled jala, alles siis koged selliste kohtade tõelist suurust, kogu seda kõndimist. Kui ka teelisena linna sisse ei taha minna, siis ringteede ja viaduktide kõrval tulevad sellised hiigelpoed sulle ise vastu. Mõningaid toiduaineid pidid nad paratamatult ostma ka. Kui kaua tuleb kõndida, et mõnest linnast üldse välja saada, et lõpuks käsi püsti tõsta! Mõnikord lausa kümme kilomeetrit. Juba pealinnast pääsemiseks pidid nad ikkagi rongipiletid ostma, kuigi kulutused ühistranspordile juba esimestel päevadel ei olnud eelarvesse planeeritud. Algne hea idee osta pilet ühte lähimatest peatustest, kuid sõita nii kaugele, kui võimalik, ei toiminud. Pileteid hakati kohe kontrollima ja selleks, et tukkumist teeseldes peatusest edasi sõita, ei olnud isegi Andersil siin pilkude all närvi. Nii kõndisid nad puhkepäeva õhtul ikka veel mööda eeslinna tänavaid, kus ei olnud ühtegi hoolitsemata aeda, kõikjal oli muru värskelt niidetud, lilled hooldatud, polnud ainsatki maja, mille värv oleks vajanud veidigi värskendust. Hoovides läikisid pestud autod, tänavad olid inimtühjad. Õhus hõljus pühapäevaste küpsetiste ja ikka veel õitsevate peenrarooside lõhna, külmakindlamad sordid järelikult, tüdruku ema oleks kindlasti teadnud nimesid pakkuda. Eeslinn oli seljakoti­rändaja jaoks pühapäeva õhtul üksildasem kui mets, kui mäed. Hämaruse saabudes jõudsid kõndijad viimaks siiski kruusasele rajale, mis suubus võssa, ilusad majad ja aiad jäid selja taha, võsa taga kõmises maantee ja helendas sinine bensiinijaam. Nad läksid hoonesse sisse, et veepudeleid täita, ja ostsid sealt leiba. Müüja, heledapäine lõbusate silmadega noormees, pakkis kandilise pätsi kotti, Anders korjas tagasi saadud augulised mündid pihku, ahjusoe leib pruunis paberkotis kõrvetas tüdruku sõrmi. Tegelikult näeb see välja nagu sai, nagu vormisai, ainult maitseb paremini, teistmoodi kui tavaline sai. Natuke tumedamast jahust, seemneid sees. Sellised need välismaa leivad on. Nii hea! Nii kallis. Hiljem otsisid ja ostsid nad seda sooja leiba veel mitmes bensiinijaamas, leivakõrvasega kujunes teine tava, aga tol õhtul asusid nad oma sooja leivaga õhtusele teele, telgi ülespanemiseks astusid paar sammu rajalt kõrvale, trampisid põõsaste varjus rohu maha.

 

Kui hiigelpood oli selja taha jäänud, nemad maantee ääres sobiva koha leidnud, pani Anders seljakoti maha ja avas tagihõlmad. Näitas oma põuetaskud ette. Vasakust paistsid lamedad pakid, kiles singi- ja vorstiviilud, paremas peitus suurem piimašokolaad, sinise paberiga. Ei olnud uhkust, aga piinlikkust ei olnud ka. Tagasi enam ei vii ju.

„Kas peame lõunat?”

Ostukorvi oli Anders tõstnud neli lahjat õlut ja tema ise paki rasvavaba piima kodust kaasa võetud müslile valamiseks.

Kojumineku raha, laevapiletite jaoks, oli eraldi kõrvale pandud, kokku volditud ümbrikus tüdruku kosmeetikakotis, rasedusvastaste tablettide ja koduvõtme juures. Koduvõtmed peavad reisil kaasas olema, on taoline uskumus. Andersi kotis ei olnud midagi üleliigset.

„Mida see võti siis teeb?”

„Ma ei tea, pääsed alati koju tagasi.”

„Ei tea, kas tahadki enam tagasi minna.”

Lapsena oli tüdruk unistanud rändamisest, telkimisest, onnist metsas. Esimene matkakott oli kuueselt pakitud: kahvel, nuga, plekk-kruus ja väike padi. Asus mõnel korral teelegi, aga ikka pöördus enne ema kojutulekut tagasi. Seekord mitte, esimesest õppelaenust kõrvale pandule sai ta ema käest paarsada krooni juurdegi.

Tüdruk mõtles tumedatele mäetippudele, mis olid samal hommikul ilmunud valgest udust, seal, kus rändurid virgusid, kahe mäe vahele kitsasse kurusse üles pandud telgis. Öösel oli jälle natuke vihma sadanud, aga tuul liikus selles maali­lises looduse koridoris ja kuivatas nende telki, nii et nad said selle kokku pakkida, ja enne kui uuesti tibutama hakkas, läksid nad jälle teele. Tüdruk kujutas ette, kuidas oleks elada selles kurus, kohtamata ainsatki inimest. Kuidas tal on seal väike hütike, hommikul teeb tule koldesse, päeval jalutab samblal, metsa all, korjab teetaimi. Istub kividel ja vaatab, kuidas peenike oja mööda mäekülge alla kiirustab. Vesi on siin puhas, nad olid juba jõeveega süüa keetnud. Kui tüdruk viimati kodujõe äärde sattus, olid selle madala heinamaaga piirnevad kaldad soostunud, jõgi kinni kasvamas, koht, kus ta oli väikese lapsena kuuvalgel augustiööl isaga nattasid panemas käinud, oli kinni kasvanud. Vähke ei olnudki enam, põldude lõputu väetamine oli jõe ja selle veed lõpuks ära mürgitanud. Jõgi polnudki enam õieti nagu jõgi, vaid soine umbkraav põldude vahel. Joogipudeleid täitsid nad sel reisil siiski bensiinijaama vetsus. Telkida tohtis igal pool, isegi eramaalt ei aetavat ära. See oli tähtis, lõpuks ehk sai otsustavaks, miks siia tuldi. Eestis olid kõikjal need sildid ees.

 

Rahvuspargis astus Anders tüdruku kõrvale ja hakkas fotoaparaati kotti panema. Paljad varbad lumel oli päris naljakas vaatepilt.

„Oota, teeme meist ka pilti.” Tüdruk tõmbas poissi kättpidi vaateplatsi poole, seljakotid jäid piirde äärde maha, üks lammas nuuskis tüdruku seljakotirihma, nätsutas seda.

Üks matkajatest, blondide lokkis juustega pikk keskealine naine, oli nõus pildistama. Nad sättisid ennast mägede taustale, Andersi käsi ümber tüdruku õlgade, tüdruku käsi toetumas Andresi selja taga piirdeaia puulatile. Need mäed olla veel madalad, aga maa tõusis siin iga rännatud päevaga, maastik muutus. Nad loobusid mõttest ennast vaateplatsil kellegi auto peale küsida, kuigi siin oli perede kõrval näha ka paare. Seljakotid selga vinnanud, jalutasid nad mööda maanteed natuke edasi, teemaja poole. Kui nad teemaja ette jõudsid, hakkas tibutama samasugust kerget, õhukest vihma nagu hommikul kurus, aga enne kui vihm tiheneda jõudis, enne kui nad oleks saanud oma kiled välja võtta, võttis Petter nad seal auto peale.

 

Kirikuaeda ümbritses maakividest laotud müür, samblane ja madal, murust kerkisid hauaplaadid, mõni kivirist. Seest lõhnas pühakoda tõrva ja sooja puidu järele. Sisenejale paistis ruum alguses peaaegu pime, nii erinev oli see valgest kivikirikust, kuhu astutakse pimedusest valgusesse ja kus on alati külm. Siin sees oli aga soe, sama soe kui väljas, ei olnud tunda seda kivi rõskust ega ka vammi, mis hoonet salaja seestpoolt sööb. Peaaegu väljakannatamatult kuiv, sitke, siledaks kulunud, nii tihedaks kuivanud oli sadade aastate jooksul see puit, et selle puudutamine pani tüdruku hambaid kokku suruma. Puust naelad ja tapid hoidsid seda kandilist, paljude katustega hoonet püsti. Mööda teed orgu saabudes oli kirik vaatevälja ilmunud nagu fjordist kuivale maale tõstetud laev, puust lõugadega lohe vööris valvamas, hambad laiali, et pursata tuld ja kuumust, neelata valgust. Selginenud taeva taustal paistsid tumedad tõrvatud ristid. Vana ja uus. Või vana ja vana. Vaevalt, et hea ja kuri, nii lihtne ei saa olla, kui on nii palju jumalaid ühes kohas. Tüdruk ei olnud ajalugu just hoolega õppinud, küll aga lugenud mõnda ajaloolist romaani. Ühe sellise järgi oli ta oma nimegi saanud. Kui raamat eesti keeles uuesti ilmus, ostis ema riiulis seisvate Eesti-aegsete kõrvale ka uued köited, tumesiniste kõvade kaantega, Nobeli laureaatide sarjas, ning tõi need talle, varateismelisele lugeda. Lehe­külgedel kirjeldati neidsamu mägesid, orge ja külasid, kus inimesed elasid keskajal ja enne seda, lehelt lehele kulgesid teekonnad, kohati sama aeglased kui nende oma, keerulisemad või lihtsamad, aga ikka üle mägede. Linnad olid juba siis olemas, niisamuti talud. Mõned kohad siin ei ole vist sajandite jooksul muutunud, inimesed ei saa mägedele midagi teha, ei saa mägede vastu, isegi need tunnelid, käänulised teed on ainult mägede hetkeline vastutulek, ajutine heldus. Ja kuidas meri lõikab siin sügavalt maasse: mäkke, kivisse. Raamat oli muidugi armastusest, ema oli salaromantik. Isa jälle oli avalik romantik, mitte raamatu­lugeja, õhkaja, vaid tegutseja. Üks unistas, teine tegutses. Liikus eluga edasi, nagu ta ise ütles. Eriti sellistel, muutuste aegadel tuleb tegutseda, muidu võid jalgu jääda, ajale või teistele. Jääd maha, nagu ema jäi, koju Eestisse.

Kui kergelt üks tõrvatud ristike süttiks? Kui ruttu need palgid põlema lahva­taksid, mismoodi leegid roniksid mööda kirvega tahutud seinu, väänleksid lohede lõugade vahelt välja. Tegelikult ta oli ju näinud pilte, ka Eesti ajalehtedes ilmusid fotod ühest põlevast kirikust, mustvalged küll, aga sakraalehitise must luukere seisis seal veel püsti valges tules, hallis suitsus. Neid oli siin põlenud rohkemgi.

Kaheksasaja-aastases hoones ei peeta enam teenistusi, selleks on ehitatud uus kirik, see siin on kõigest muuseum. Aga siiski. Korraga soovis tüdruk, et ta teaks mõnda palvet. Ehk võib ka oma sõnadega paluda? Aga kas risti või lohe palvet?

„Kõik need jumalad on ühesugused,” ütles Anders. Ta tegi väljaspool kiriku­aeda müüri ääres suitsu. Tuluke sigareti otsas kasvas ja kahanes ning kui Anders sisse tõmbas, tõmbusid ta põsed natuke lohku, ninasõõrmed veel kitsamaks. Kui suits nende paokil huulte vahelt välja pääses, ohkas ka tüdruk, kuuldavalt. Millised, missugused siis?

„Mida sa vaatad?” Anders oli tema pilgust korraks isegi justkui häiritud.

„Sind.” Tüdruk naaldus vastu poisi külge, hingas sisse tema suust tulevat sigaretisuitsu.

„Sa oled nii ilus.” Nad suudlesid, põgusalt, naljatlevalt, poisi käsi peatus korraks tüdruku seljal, et teda enda poole tõmmata. See oli nende jällenägemise reis, nende eelmise suve kokkulepe. Kui Anders sõjaväest tagasi tuleb.

Anders nägi tõesti hea välja. Juuksed ja kulmud olid suvekuudel veel heledamaks pleekinud kui muidu, nägu päevitunud, lõuajoon pingul. Ta oli peaaegu sama pikk kui kohalikud mehed, aga peenemate näojoontega, nõtkemate jäsemetega, sujuvamate liigutustega. Ehtne viiking! Norra meeste puusad liikusid küll niimoodi, nagu kõnniksid nad kogu aeg mäest üles, sammus oli teistsugune nõks. Kui Anders seljakoti õlgadele vinnas, võis näha lihasemügaraid sileda naha all liikumas. Anders ei olnud hakanud ülikooli proovimagi, tema tahtis enne sõjaväes ära käia. Ei tahtnud ära pääseda, kuigi oleks saanud. Ilus. Tüdrukule meeldis temaga kõrvuti kõndida, tee ääres seista, lasta möödujatel ennast temaga koos vaadata.

„Kas teadsid, et isegi naelad on siin puust?”

„Sellepärast need kirikud nii hästi põlevad.”

Tüdruk võdistas õlgu, talle ei meeldinud, kui keegi teine ütles valjusti välja mõtteid, mida tema tõrjuda püüdis. Andersit oli hea puudutada, aga rääkimine temaga oli teistmoodi kui varem. Ei olnud enam nii lihtne nagu eelmisel suvel. Teele kõndides vaatas tüdruk veel oru poole tagasi. Millised kõik need katused talvel välja näevad, katusesindlid lumikatte all, lohedel valged mütsid peas, lõugade vahelt rippumas jääpurikad nagu külmunud ilanired? Sadade seast on üksikud alles jäänud, kahekümnenda sajandi lõpul ikka veel hävimisohus. Nagu merejäässe lõksu jäänud laev seisab see palverändurite kirik ja ootab.

 

Järjekordses orus lebas suur sile järv, selle ühest servast tõusis üles tume mägi, teisel pool oli lagendik. Lagendiku ühes servas parkisid sirgetes ridades auto­suvilad nagu valged Lego klotsid, kümned või sajad. Nad kõndisid teeserval piki karavaniplatsi ja vaatasid, kaelad paremale kõveras, kuidas pereemad auto­suvila akende külge kinnitatud nööridele pesu riputasid, serveerisid eineid kokku­pandavatele laudadele, hüüdsid lapsi, kes karavanide vahel jooksid ja kitsal kivisel rannaribal lendavat taldrikut loopisid.

„Mõned tulevad siia terveks suvepuhkuseks, sõidavad siia, pargivad karavani ja…”

„Puhkavad?”

„Mis mõte on omada karavani ja olla sellega siin ühes paigas?” Karavan on reisimiseks tundmatutesse paikadesse. Milleks üldse sõita kodust ära, kui ikka samamoodi teed edasi neid töid, mida kodus?

Pikk helehalli poisipeaga naine seisis karavani ukse ees ja vaatas nende poole, üks käsi silmade kohal päikesevarjuks, teises käes vartpidi läikiv, roostevabast terasest keedunõu. Tüdruku ema oli taoliste pottide komplekti tellinud ühest Soome postimüügikataloogist. Mitte järelmaksuga, nagu uuemal ajal kombeks, vaid pani raha kõrvale ja maksis postkontoris kohe korraga ära. Vanad, koorunud värviga emailpotid viis samal päeval sahvrisse. Oleks võinud ära visata. Uutelt pottidelt sai ennast vaadata nagu peeglist, kui neid laual keerata, venitasid nad peegelpildi üleloomulikult pikaks või laiaks.

„Sest siin on ilus?”

Tüdrukule ei tundunud see koht ilus. Kõik need karavanid mäe all olid nagu parasiidid ilusa looma karvades. Muutsid ilu eemaletõukavaks, elutuks. Nagu vaglad.

„Kas sa tahaksid oma autosuvilat? Autosuvilas magada?”

„Jah, aga mitte selleks, et sellisesse kohta tulla. Sellisesse laagrisse.”

Nad olid seda teinud eelmisest kevadest alates, igal võimalikul juhul. Andersi vanaema ja vanaisa kasvuhoones, tüdruku sõbranna toas. Tüdruku ühiselamu köögis, köögilaual. Tüdruku toas vanal kušetil, kui Anders sõjaväest puhkusel käis, elutoa diivanil. Telgis. Igal ühiselt veedetud ööl koosoldud ajast. Mitte ükski öö ei olnud seni vahele jäänud, ei Eestis ega siin. See meeldis tüdrukule. Talle meeldis Andersi sile nahk, alati soojad käed.

 

Mida kõrgemale merepinnast kerkis maa, seda raskemaks muutus maastikul telkimiskoha leidmine. Anders oli viimase aasta jooksul omandanud palju vajalikke oskusi, ta süütas lõkke ühe tikuga, kuid mäed ei andnud ennast lihtsalt kätte. Siledamat maalapikest oli raske leida, teed olid raiutud mägede sisse, mäe ja tee vahele ei jäänud lapikestki lauget maad. Kõik oli kaldu, langes, voolas, rippus.

Kämpingutes olid nad saanud ööbida küll, need olid olnud väiksemad või suuremad tasulised kohad, võis teeselda, et nende väike peavari kuulub mõne karavani juurde ja sai käia viisakas tualetis ja duši all, ilma et see neile midagi maksma oleks läinud. Nad ei registreerinud ennast, ei maksnud, läksid vaikselt ja leidsid koha kuskil territooriumi servas.

Sel õhtul heitsid nad aga magama inimtühjal mäeküljel, metsa all, lamama sai lõpuks heita, pead jalgadest kõrgemal. Selja all kasvas kalju sügavale maa sisse. Tüdruk tundis selle külmust, kõvadust isegi läbi lebomati ning läbi suletud silmalaugude nägi ta valgust nii, nagu see paistaks ärkajale läbi telgilae, hommikuhämaras. Andersi soe, üha raskemaks muutuv keha surus tema keha vastu kaljut nii kaua, kuni tüdruk hakkas vajuma rohust ja samblast läbi, kivi sisse. Külm tuli läbi kivi sügavalt maa seest talle vastu, liikus kandadest, taldadest ülespoole, põlvedeni, külmetas reite sisekülgi ja kattis selle kananahaga. Ta keha libises mööda kalju külge allapoole, Anders aga tuli uuesti ja uuesti altpoolt vastu. Teisel pool telgiseina veeres väike kivi, prõksatas kuivanud oks. Tüdruku sõrmed puutusid vastu telgikangast, käejälg telgiseinal muutus niiskeks, seal väljas pidi rohi olema juba kastemärg. Kui ta käeulatuses oleks tol hetkel olnud Andersi väike terav taskunuga, oleks ta ühe tõmbega lõiganud lõhe sellesse kangasse tema ja maailma vahel, käristanud lõikekoha külmade sõrmedega ahnelt lahti ja vaadanud. Sest oli ilmvõimatu, et maailm teisel pool oli jäänud selliseks, nagu ta oli, näiliseks, igapäevamaailmaks.

Pärast seda tahtis ta kohe välja minna, tema kese hakkas aeglaselt tagasi kokku tõmbuma nagu väike soe pall. Kobamisi leitud T-särgi tõmbas ta peale alles õues, jalad jäid paljaks. Anders keeras end telgis magamiskottidel külili, kui tüdruk sirinal telgi luku avas, põlvili märjale samblale astus ja käte abil püsti tõusis. Jalgade all murdus peenemaid raage, veeres pisikesi kive, aga päkkadel ei olnud valus. Ta oli praegu selleks liiga suur ja enda seest väljas, vana kest maas. Sellisena, nagu ta praegu oli, ei oleks saanud valu tunda, tunda midagi valuna. Tüdruk kõndis väikese oja poole, kust nad olid õhtusöögiks vett ammutanud. Veed, mis kusagil pilvedele lähemal olid pressinud kivi seest välja maa peale, voolasid siin üha kiiremini allapoole, keerutades mustavat liiva ja kivikesi. Ta pani pihud kausiks kokku ja tõstis vett, et juua ja jahutada kuumavat nägu, astus veel paar sammu ülespoole ja istus kivile, samblale, siis heitis päris pikali. Puude ladvad läksid kõrgel tema kohal kokku.

Telk oli nii kiiresti väikseks jäänud, see oli olnud liiga lõhnav, liiga kitsas. Nagu võõras nahk. See ei olnud Andersist, Andersi nahast, ta teadis seda väga selgelt. See ei olnud Andersiga seotud, et see just nüüd juhtus. See oli mägi.

Tüdruk keeras ennast kõhuli ja hingas samblasse, surudes peopesadega tugevasti vastu mäge, nagu tahaks hakata kätekõverdusi tegema või nagu oleks see liiv. Ta oleks vist siia magama jäänud, kui ei oleks kuulnud oma nime kaja. Anders oli tulnud telgist välja teda otsima, seisis alasti jõe ääres mustal kivil, ajas käed pimeduses laiali ja hüüdis tema nime nii, et see metsast ja mäelt mitme­kordselt vastu kajas.

 

„Kuhu teel olete?”

„Põhja, põhja poole,” ütles tüdruk, kes oli asetanud käed esiistmete selja­tugedele ja nõjatus ettepoole, et teda kuulda oleks. Tegelikult olid nad siit teel läände, kui täpsem olla.

„Nordkappi tahaks.” See oli Anders, kes niheles esiistmel, ta mõtles seda vist veel tõsiselt. Hea, kui Bergenissegi välja jõuab. Nad liikusid edasi aeglaselt, palju aeglasemalt, kui olid planeerinud, ja aeglaselt liikudes kulus rohkem raha. Lõpuks pidi tagasi koju ka saama, üle mere ju ei hääleta.

Petter keeras muusika uuesti kõvemaks, see oli mingi norrakeelne müra­rikas andmine, kõlas nagu thrash metal või midagi ligilähedast. Tundus, et tee viib nüüd ainult üles. Nende seljakotid olid pagasiruumi mahtunud, istmete­vaheline jalaruum oli täis tühje õllepurke, mis veeresid kurvides vastu tüdruku jalgu. Anders oli kaardi uuesti kokku murdnud ja hoidis seda nüüd aknast välja vaadates käes. Autojuhtidele oli hea kaarti näidata. Seal, kus Petter pidi peatuma, oli kaardi järgi Oslosse ja Bergenisse peaaegu täpselt sama palju kilomeetreid. Aga siin mägiste teede ja tunnelite maal oli selle läbimiseks kuluvat aega võimatu ennustada, eriti nende viisil liikudes.

Kui hallide pilvede all hakkasid paistma järgmised mäed – kuskil seal pidid olema kõik need suusatõstukid ja mägimajakesed –, küsis Petter, kus nad ööbivad. Tüdruk oli just mõelnud, kas ei tasuks nimelt Petterile pakkuda mõlemale poolele soodsat viinatehingut, aga seni, kuni muusika käis, ei saanud seda Andersile öelda.

 

Anders oli teinud seal temast kiriku taustal pilti, seljakott oli juba seljas. Ja tema küsis: „Kas küüni põlemist mäletad? Maal.”

Sellist sündmust ikka ei unusta, oli leheski. Kõik olid siis lapsed veel. Ka siis oli augustikuu, aga mitte selline nagu siin kaljude peal, pilvealune ja jahe, öise vihmaga. Too suvi oli põhjamaa suve, Eesti kohta haruldaselt kuum, rohi maanteepervedel ja hoovimurud olid suve teisel poolel puha kõrbenud ja pruunid. Päeval hoiti paksud kardinad ees, pärast päikeseloojangut löödi majade uksed ja aknad lahti, magajad lootsid ööst jahutust leida. Kombainid mürisesid põldudel öösiti, öö läbi. Mänguplatsidelt ja aiamaadelt, pudenevate marjadega sõstrapõõsaste juurest kihutasid kõik kümneaastased järve äärde, sooja vette ennast jahutama, et juba uuesti higisena õhtulauda jõuda. Seal istus ka tüdruku pere, tõsteti keedetud värskeid kartuleid taldrikutele, lõhnas soolaka hapukurgi järele, kui värvitud köögiseinad äkitsi punases kumas särama lõid, nagu tahaks päikeseloojang majja tungida. Aga päike loojus seal ju hoopis majade, aiamaade taha! Avatud köögiaknast immitses vastuvaidlematut lõkkelõhna ja tüdruk kargas laua tagant püsti, surus näo rohelisse määrdunud kärbsevõrku, nii et mitu knopkat tuli aknaraami küljest lahti.

„Küün põleb,” ütles ta sööjate poole pöördumata, nagu öeldakse, et sajab vihma. Ja keegi ei öelnud, et küün ei paistagi nende köögiaknast. Et toit tüdruku taldrikus on täiesti puutumata, kõvera haruga kahvel läigib ikka sama puhtana ruudulisel vakstul.

Inimesi valgus juba trepikodadest välja, kehad olid pöördunud põldude poole, üle välja hõljus majade poole hall suits, see hoidis pilvena maa ligi ja tõi kaasa musti helbeid, kõrbenud kõrrekesi. Heinaküün näitas ennast leekides võimsama ehitisena, kui ta kokku löödud oligi, betoonsambad muutusid tule sees mustaks, aga armatuur ei vankunud. Kahjutule kohin ulatus kõikidesse hoovidesse, vajus akendest sisse koos nähtamatu tahmaga, laudise varisemise mürinaga.

Tüdruk võttis ema küünarnukist kinni ja ema ütles: „Laps, su sõrmed on külmad ja niisked kui sulalumi.” Kui küüni katus keskelt pooleks murdus, nagu oleks kellegi löök suure looma selgroo purustanud, pigistas ta ema käsivart korraks nii kõvasti, et järgmisel päeval nägi ta oma siniseid näpujälgi ema nahal.

Muidugi kahtlustati ka süütamist. Augustis kestis edasi purukuiv suvi, sammal krõbises marjametsades, kukeseened kuivasid enne täiemõõduliseks kasvamist. Juhuslik koni, õnnetu säde? Kellel oleks nüüd küüni juurde asja, kui piimakarja talvine heinavaru oli juba poolteist kuud katuse all? Küsitleti kombainereid ja traktoriste, karjakut, söestunud heina viimasedki riismed vajusid kokku muldpõrandasse, mustunud tugipostid seisid püsti veel septembrivihmades, kuni traktorist küüni viimased prussid ja talad trossidega vundamendini maha tõmbas, et need kahjutulepaigas hulkuvatele koolilastele kaela ei kukuks, kedagi ära ei tapaks. Korra või paar käis tüdruk küüni ahervaremete juures, korra üksi, kord sõbrannaga, nad korjasid üles ja tõid taskutes ära mõned pikad tahmunud naelad. Ahervaremete juures mängimine oli keelatud.

 

Anders ei tahtnudki enam ülikooli minna, ajalugu õppida. Anders tahtis edasi sõdida, Prantsuse Võõrleegionis. Seda rääkis ta Petteri autos, peamiselt Petterile. Kui ajateenistus on läbitud, ei ole probleemi katsed ära teha, Cooperi testis oli ta juba koolis parim, prantsuse keele saab pealekauba selgeks.

„Meid, põhjamaalasi, võetakse sinna lihtsamini, pole nii palju tahtjaid.”

„Venelasi peaks seal juba küllaga olema, isegi omaette üksusi moodustatakse,” teadis Petter.

„Raha on ju vaja kuidagi teenida. Alguses saab vastuvõtmise ootamise ajal viinamarjaistanduses töötada.” Anders oli taha tema poole pöördunud.

„Lepingud on viieks aastaks, aga väljaõppe ajal saab lahkuda ka igal ajal, kui ei sobi. Lihtsalt kohale tuleb minna, kas Strasbourgi või Lille’i või. Kuhugi, mis lähemale jääb.”

„Ja kus sa siis sõdima hakkad?” torkas tüdruk vahele. „Afganistanis või?”

„Rahu valvama,” parandas Anders. „Afgaanidel käib mingi neljandat aastat kodusõda. Või mis, venkude väljatoomisest saadik käib seal see omavaheline andmine. Aga see seal pole meie asi, ükski eestlane küll sinna enam ei lähe. Leegio­närid lähevad praegu enamasti Aafrikasse. Aga võib isegi Jugoslaaviasse sattuda, näiteks. Bosnias said ameeriklased selle jama pidama, aga Kosovos ikka käärib, ega see katel seal niipea vakka jää. Kui oled sees, tuleb minna, kuhu saadetakse.” Anders oli sõjaväes nii targaks saanud. Ei saa pidama.

„Sulle roheline ju sobib. Barett!” Tüdruk tundis, kuidas viha temas kohub. Ta teeskles naeru. Petter pöördus samuti tahapoole ja naeratas talle üleni oma helesiniste silmade ja valgete hammastega, väikeste siniste tätoveeringutega punasel kaelal, laigulise krae sees. Sahtel peab korras olema, lagunevate hammastega leegionisse ei võeta.

 

Koskesid, fjordi tõelist sügavust näed täies hiilguses alles siis, kui tõused mäe otsa.

Mäe jalamile, fjordi äärde olid end kaljude ja vee vahelisele maaribale pressinud suveniiripoekesed ja kämpingud. Võib-olla oli see päris suur küla, aga fjord oli liiga sügav ja mäed liiga kõrged, et kõik inimtekkeline saaks olla midagi muud kui väike. Nad jalutasid läbi suveniiripoodide, puust majakeste spaleeri fjordile lähemale. Paksud Norra kampsunid, tuttava moega mustrid ja värvid, punane ja must, hall ja valge, kenitlevad hõbedased haagid ja õmmeldud kandid. Tüdrukul oli kodus selliseid kaks tükki, mõlemad kiriku kaltsukast, kuhu toodi kraami mitmelt poolt Skandinaavia kogudustest. Humanitaarabi! Ikka veel ei olnud lõppenud Euroopa kantud asjade vool ja kõik need kuhjad võeti tänuga, vaimustusega vastu. Nädalavahetuseks koolist koju tulles oli neil kombeks sõbrannadega teha reide oma lemmikkohtadesse, mõnes nii-öelda poes sai ise sobrada sorteerimata kauba hulgas, tõmmata välja aardeid ja rämpsu, omaniku vilunud pilk hindas käsivarrel rippunud kaupa kroonidesse, sentidesse. Tingida sai, kui oli plekk või rebend. Ükskord leidis tüdruk kodus kirikust ostetud pükste taskust viisteist Soome marka. Siin maksid need kampsunid muidugi palju-palju. Soojad küll, aga seljakotireisile pole sellist mõtet kaasa võtta, liiga raske.

Riiulitel ja laudadel naersid igas mõõdus ja värvis pika ninaga trollid. Anders ümises vaikselt mäekollide tantsuviisi, koputas veel vaikselt sõrmega letile rütmi, müüja vaatas kogu aeg nende poole, kartis, et lükkavad suurte seljakotti­dega suveniirkruusid riiulitelt maha.

 

„Mäed, need on suured kivid.”

Anders oli seda öelnud sel hommikul.

Anders süütas sigareti, tikuga, mitte välgumihkliga, tikutoosi peal oli musta kaabu ja musta kuuega mehike. Tikutoose oli kaasas terve ploki jagu, seljakoti sisetaskus, kilesse mässitud. Kui vedada tikupeaga mööda toosi serva, süttib kraapsust väike leegike. Toona kustutas tuul esimese välgatuse, teine tikk põles edasi, söestuv tikk kaardus nagu musta luige kael, tuli kõrvetas sõrmeotsi, tikk kukkus ja kustus. Kolmandaga oldi hoolikam. Mulda tallatud heinakõrs haaras nii kergesti kinni tulest, mis ei sumbunud kuivas mullas, väike leegike roomas edasi kõrrelt kõrrele, pilgeni täis topitud küüni ukse all kiigutas tuul madalat tuld. Tüdruk astus ees hõõguvatele rohukõrtele, hõõrus määrdunud kummitallaga, nii et mullatolmu lendas, muld lämmatas leegi, ta hüppas ja trampis jalgadega, aga küüni otsalaudade vahelt immitses juba halli suitsu. Heli, mis tema kohal märkamatult paisus, meenutas kõrge puu võrasse laskunud äreva mesilas­sülemi suminat. Selle hääle kõla laskus üha raskemalt maa peale ning sundis last tikumehikest maha viskama ja jooksma. Jookse! Keset kruusateed peatus ta korraks, tema enda hingetõmbed kippusid kurdistama. Laurits, Laurits, tule appi! Huuled küll liikusid, aga oma häält ta ei kuulnud. Küün seisis lagedal väljal nagu hiiglaslik hall vagun, mille kohal hõljus veduriahju must suits. Kolme sammuga oli tüdruk üle kuivenduskraavi, üks tennis käis pruunist veest läbi, nendes kraavides voolas rabavesi ja see oli kuumas augustiski külm. Üks jalg lirtsus, kui ta jooksis üle põllu kodu poole, selja taga hingeldav ja musta suitsu köhiv küün nagu vana haige loom, kelle hingeõhus oli musti ebemeid. Mõned ebemed jõudsid põgenejale järele. Langesid laubalt õhtusöögitaldrikusse, aga keegi pereliikmetest ei märganudki, need olid koju jõudes muutunud nähtamatuks, nagu lumehelbed muutuvad osaks sellest, millel nad sulavad.

„Pese käed puhtaks” – see on, mida märkavad emad, ning siis istus tüdruk lauda juba puhaste, niiskete kätega. Ta vaatas kogemata sinnapoole, kus oli isa koht, ja korraks läks tal meelest, kust ta oli just tulnud, läks meelest tikumees, läks meelest Laurits, ununesid vanaema muinaslood. Isa tool oli jäänud omale kohale kandilise laua ääres, aga laual oli taldrikuta, katmata koht, nemad istusid ikka kõik edasi oma kohal, aga seal, kus pidi sööma isa, laiutas ere tühjuselaik, tool oli laua alla lükatud, seljatugi vastu vakstut. Ema kattis lauda vanamoodi edasi. Tüdruk oleks tahtnud emale öelda, et isa ei tule enam tagasi, aga ei saanud. Kartulid aurasid õhtulaual ja köögiaknast tungis juba sisse hall, lõkke­lõhnaline ärevus.

 

Kui nad fjordi äärde ametlikule platsile telki üles panid, ei olnud veel sadama hakanud. Oli sombune, pilved kippusid mägede külge kinni jääma. Vesi oli tume ja sügav. Üles viis palju radu, nad olid alustanud kerge koormaga, ainult veepudel ja pisike fotokas. Rada oli vähem tallatud, kui sellises kohas oodata oleks võinud. Aga radu oli palju, eks rohkem valiti kergemaid. Tüdruk aimas, et mäed võtsid alati oma tagasi, panid oma kivid tagasi, ojanired uuristasid jäljed lahti, uhtusid inimese tallatud raja ära. Kui nad esimese püstistest laudadest hüti juurde jõudsid, ei rääkinud nad enam omavahel, ainult hingasid raskelt, rada oli kõrgemal päris raske, kivid aina veeresid jalgade all. Põhjatu fjord läikis sügavikus vastu. Siin võisid sõita ookeanilaevad! Kosk jäi teisele poole, võimsad veed paistsid siit kitsaste veeniredena. Anders seisis tema ette kaljuservale, kaljude ja taamal laskuva vee taustale, et saaks pilti teha. Nad hingeldasid raskest rajast, maastikust, liiga võimsast vaatest. Nii ebainimlik suurus, hirmuäratav ilu. Fjordi tumeda vee tohutu raskus kaugel all pani tüdrukul pea pööritama. Ta pani ühe silma kinni, vaatas teisega läbi kaamera läätse Andersit, ilusat noort meest, kes vallutab mägesid ja naisi. Kes tahab sõtta minna. Tegude mees. Milleks mäed on suutelised, tema ei tea, ei saa aru.

Pilved laskusid alla, mäetipud rammisid neist läbi, see hallus oli rasket vihma täis. Nüüd tuli kiirustada. Väiksemad kivid hakkasid juba veerema, kuivale mullale ilmusid niisked rajad, siis kümned pisikesed jõekesed ja klibusemates kohtades kosekesed, kitsad metsikud mullitavad ojad, mis mitmes kohas raja läbi lõikasid ja kust tuli üle ronida.

Seal tüdruk libastus.

Öösel ärkas ta korraks, talle tundus, et vihm sajab telki sisse. Tüdruk tõusis istuli, kontrollis telgi tõmblukku, tõmbas selle lõpuni kinni. Tõmbas ka teise magamiskoti endale peale, õhk telgis oli teistsugune, jahedavõitu. Rohi saab kivi peal kasvada, mõtles ta enne uinumist. Puu ei mädane tuhande aastaga.

 

„Oo, me ju käisime mu lahkunud abikaasaga mõne aasta eest Tallinnas, enne seda õnnetust muidugi, Siljaga käisime. Ilus, keskaegne linn.”

Auto ronis mööda kitsast käänulist teed mäekülge pidi üles, vastu kihutas karavane, pereautosid. Tüdruk taipas hämmastusega, et naine roolis pidi olema tema vanaema vanune, ehk selles vanuses, nagu vanaema oleks võinud tolleks ajaks olla. Terashallid läikivad juuksed, värske ilmega sassoonlõikus, helesinine jakk ja kreemid püksid. Vanaema ei kandnud pükse, isegi mitte kartulipõllul. Hea küll, seal olid ehk dressid töökitli all. Aga kodust välja minnes… Ei iialgi. Kõige rohkem tekitas vanuse määramisel, võrdlemisel segadust naeratus. Vanaema naeratus oli samuti lahke, silmade ümber isegi naerukortsud, aga hambad, neid oli ta elu jooksul kaotanud, küll ravinud, küll lasknud välja tõmmata. Kuldhambad näevad mustvalgel fotol välja nagu raudhambad.

„Mis su nimi on ja mida sa Norras teed?”

Tüdruk naeratas vastu. Neil on mitusada kilomeetrit koos sõita, ta jõuab sellele naisele palju rääkida. Kui hea on rääkida! Nende koduse elutoa sektsioonkapis, pruunide uste taga on nii kaua, kui ta mäletab, olnud kaks riiulitäit raamatuid, mis lõhnavad nagu ammu kustunud lõkkease. Seal on sarju, muistendeid, luulet, mitu ema lemmikraamatut: heledate kaantega, kirjastuse Loodus Nobeli laureaatide sari. Pärg, emand, rist… Neist riiuleist ei tohtinud ühtegi raamatut sõpradele laenata, näidatagi vist mitte. Vist. Need olid vanaema raamatud. Vanaema kodu põles, põletati maha, kui ta noor oli, ema ei olnud siis veel sündinud, kui leekkuulidega süüdati järjest maju, lautasid ja küüne. Teised püüdsid loomi päästa, laudast välja tuua, aga vanaema oli juba põleva katuseharjaga majja tormanud ja hakanud raamatuid toaaknast välja, pojengipeenrasse loopima, kuni ta majast välja toodi. Sellest see hais.

„Mu vanaemale meeldis ka noorena reisida. Ta käis Riias, sõbrannaga Stockholmis, enne sõda, mõtelge,” tüdruk naeratas, siis naeris. See on nakkav.

„Ja ma ise tahaksin tegelikult siia õppima tulla, kas vahetusüliõpilaseks või nii. Arhitektuuriajalugu, kirikuid,” see oli öeldud vaiksemalt, usaldusega.

„Ütle, Kristiina, kes keegi sind Eestisse ootama ka jääb? Poiss-sõber? Ka ülikoolis?”

„Ema on Eestis. Poiss? Sõber läks Prantsuse Võõrleegioni. Tahtis maailma näha.”

Tee oli nüüd nii järsk, et auto näis lausa ronivat mööda mäekülge, vanem naine hoidis rooli harjunult, kindlalt, hõbedased käevõrud kõlisesid tasa kaasa, rehvid haakusid teega, noorem naine vaatas, kuidas fjord nende all üha väiksemaks muutub, kuidas suurest kruiisilaevast saab valge paberlaevuke sinises silmapesukausis.