Oma esimest juubelit tähistava Maarja Kangro proosalooming mõjub jõuliselt. Tema novellides tegutsevad nii-öelda tugevad naised, kes ei lase maailmal enesele pähe istuda. „[R]ahvusvaheline naine, intelligentne, eneseteadlik, laia silmaringiga ja vähemalt keskmiselt reisinud ning ilmselgelt vähemalt mõõdukalt edukas” – nii kirjeldatakse tema stammtegelast esimese novellikogu põhjal[1] ja aja jooksul ei ole selles osas küll midagi tagasi tõmmanud. Veel enam, see tegelane „kihutab autoga ringi, jahib mehi, ja kui tarvis, võib kalduda vägivallale”.[2] Ta „ei karda, jookseb huntide ja muude murdjatega raginal läbi kirjasõna metsa”.[3] Sageli on peategelane ühtlasi minategelane, või kui ka ei ole, lubatakse lugejal piiluda tema pähe. Nii lisandub välistele parameetritele sisehääl: rafineeritud, kuid vali, halastamatult lõbus, eneseirooniliselt reibas, julge ja julmgi. Küll väga naljakas, on Kangro tekst samal ajal „jõuline, hetkega ennast kehtestav, kohati ehk järsk ja pealetükkivgi”[4] – nagu on öeldud tema lastejuttude kogu kohta, ent see kehtib ka täiskasvanute proosa puhul.
Selle kõige tulemusel on Kangrot tunnustatud kui naisautorit, kes ei karda olla tugev ja kelle looming toimib just sedakaudu (naisi) jõustavalt, kui pruukida feministlikust diskursusest pärit väljendust. On see aga nii ka lähemalt vaadates? Kas ei saa tugeva naistegelase tugevusest mingil hetkel juba eneseparoodia? Kas ei muutu peategelane lõpuks ebameeldivaks mitte ainult šovinistidele, kes eelistavad õrnukesi preilisid, vaid ka neile, kes sõdivad selle vastu, et maailma hierarhiad toore jõuga paika pannakse? Missugune õieti on Kangro ja jõu(lisuse) suhe?
Vaatlen allpool peamiselt Kangro nelja novellikogu: „Ahvid ja solidaarsus” (2010, edaspidi AS), „Dantelik auk” (2012, DA), „Hüppa tulle” (2014, HT) ja „Õismäe ajamasin” (2021, ÕA), kus näen palju korduvaid motiive teatavais variatsioonides. Viimaks räägib kaasa ka dokumentaalromaanina määratletav „Klaaslaps” (2016).
Füüsiline jõud ja vägivald
Sageli on märgatud: Kangro tegelasi ahvatleb füüsiline jõud, võimsus, sooritus. Silma torkab kiirete ja ägedate autode motiiv, mis „manifesteerib ühemõtteliselt protagonisti sõltumatust ja iseseisvust”.[5] „Kiirus on tähtis esteetiline parameeter. Võimsus,” algab Tuglase auhinna pälvinud novell „Atropose Opel Meriva”. (HT, lk 31.) Maanteel võidakse spontaanselt rullnoklikesse võiduajamistesse sattuda: „.. Toyota juht püüdis talle ette keerata, matšohakatis, aga K. sõitis, adrekas rinnus, ikkagi kõrvalt mööda, heh, ja Pässa Circle K juures oli mõlema kiirus jälle 100, 120, siis 140, 170.” („Sõjareporter”, ÕA, lk 113.) Sellistes olukordades ei ole kaugel liiklusraev.[6] Novellis „Armas haamer” algab asi samuti juhtide halvasti ühilduvatest sõidukiirustest, aga jõuab välja selleni, et inimesed väljuvad autode kaitsvast kestast ning minategelane kopsab raevu objektile lihtlabaselt haamriga vastu pead: „Tume, sametine, soliidne müts vastu orgaanilisi kudesid. Omapärane heli.” (HT, lk 22.)
Ka mujal leidub sellist vägivalda, sõna otseses mõttes kaklemist – ebameeldivale, lollile inimesele füüsilist koha kätte näitamist. Sellega algab esikkogu avalugu „Stipendiaat”, kus Roomas viibiv minategelane tõukab Tiberi kaldast alla vastiku itaalia vanamoori, kes suhtub põlgliku üleolekuga eesti kultuuri. Füüsilise konfrontatsioonini jõuab ka seni viimase jutukogu lugu „Polüglott” (ÕA), kus sündmustik leiab küll aset teatavas deliirses seisundis ja jääb mõnevõrra segaseks, keda minategelane õieti peksis ning mis tulemusega. Mis aga püsib, on afektiivne vägivallakogemus: „Andsin talle jalaga õla pihta, et ta uuesti päris pikali vajuks, niimoodi tundsin end kindlamalt, ja siis röökisin valjusti, nii et endal oli võigas kuulata: „Mida sa, kurat, tahad! Maha löön, kui sa veel järele tuled!”” (Lk 64.)
Pinge on neis lugudes kruvinud ja kruvinud, kuni enam ei osatagi teha muud kui vastasele molli sõita. „Nätakas matšomehele,” nagu oma artikli pealkirjas on sedastanud Riina Roasto. Alati ei jõuta küll tegudeni, teinekord jääb asi fantaasia tasemele: mis oleks, kui? Kere peale tahaks mõnikord anda ka ühiskondlike seisukohtade eest, näiteks „hoolimatutele iibelaulikutele” („48 tundi”, AS, lk 132). Võib-olla ei olegi nii suurt vahet, kas tegelane ainult unistab vägivallast või teeb selle ka teoks – igal juhul on vastav iha temas olemas.
Eriti just kujutluse tasandile jääv jõu rakendamine võib Kangro tekstides olla ka erootiline. Selles võtmes fantaasiat esitab pala „Mõisas ehk Hüppa tulle” (HT), kus seltskond muusikuid ja luuletajast peategelane on palutud mõisahoonesse uusrikastel meelt lahutama. Luuletaja on silma heitnud sümpaatsele pianistile, kellel on niihästi ilus sangadeta figuur kui ka „jõle õiged suhtumised” (lk 57). Ootamatu pöörakuna aga röövib pianisti purjus mõisaomanik, kes tõmbab ta salatoas rihmadega ristipuule, et teda seksuaalselt ära kasutada. Kui luuletaja olukorrale peale satub, haarab teda pärast esmast imestust kihk ise kinniseotud pianisti vägistada: suruda „oma suu teibitüki asemele”, lükata „musta särgi ihusoojad hõlmad laiali” ja „kullakesele peale istuda” (lk 65–66).
Kihust teise abitut seisundit ära kasutada aitab tal vabaneda ainuüksi see, et vaimne üleolek on füüsilisest magusam: pianist on ju kunstiinimene, omasugune, ja teda ära kasutada ei tohi seetõttu, et oleks piinlik langeda mõisaproua seatud püünisesse (lk 66). Kerge paranoia saatel kahtlustab luuletaja, et äkki on kogu stseen üles seatud selleks, et hoopiski teda naeruväärsesse olukorda panna. Hiljem jõuab ta tegutsemata jätmise üle siiski ka kerget kahetsust tunda.
Seda, et peategelane vägivalla kasutamise üle pidevalt iseenesega heitleb, on mõistagi tähele pandud. Aro Velmet on esile toonud pinge, mis võrsub sellest, et Kangro peategelased märkavad iseenese kui viisaka „kulturniku” juures omadusi, mis peaksid olema pigem „maakate, osside, jörmide, prolede ning (seda pole liberaalsete intellektuaalide seltskonnas muidugi paslik otse välja öelda) naiste ja mitteeurooplaste pärusmaa”.[7] Peamine niisugune omadus on just nimelt afektiseisundis sotsiaalsetest normidest üle astumine, vägivaldseks ja agressiivseks muutumine. Autor ise ütleb intervjuus Maia Tammjärvele: „Hindan viisakat pealiskihti äärmiselt kõrgelt .. Kui see kaob, oleme mudas.”[8]
Ühtlasi maksab mõelda peategelase poliitilistele veendumustele. Nagu Velmeti tsitaadist näha, kuulub too liberaalsete intellektuaalide seltskonda. Eriti rõhutatakse seda esikkogus „Ahvid ja solidaarsus”. „Tahtsin end pidada suureks liberaaliks,” ironiseerib tegelane iseenda üle (lk 130) ning ka lapse isaks otsib ta liberaali (lk 152–153), märgates küll selle eugeenilise mõttekäigu iroonilisust. Samas vaimus võivad võtta saada teised: „Sa tahad ise olla suur liberaal. Suur vasakpoolne vabameelne!” (Lk 117.) Nii kujutab endast kurja ürgalget fašism, millele peategelane pidevalt vastandub, samal ajal kartes end ka sellele anduvat. Küll püüab peategelane iseennast korrale kutsuda, kui ta ei suuda uinuda, sest võõrustajate korter ja nemad ise on füüsiliselt eemaletõukavad: „Kui sa kohe magama ei jää, lähed annad end homme politseisse fašistina üles.” (Lk 40.) Arutades lihase lapse saamise perspektiivi, heidutab teda selle soovi lähedus Blut-und-Boden-ideega (lk 133). Välismaalastele on peol vaja selgitada, et ei olda „tige rahvuslane ega parempopulismi ohver” (lk 59). Novellikogu nimiloos, kus vaieldakse selle üle, kas teetöölisi võib ahvideks nimetada, võetakse ähvardusena appi rassismi-silt (lk 108–109). Ja ometi just fašismi kui militaristliku ja hierarhilise ideoloogiaga seostub teataval popkultuurilisel, aga võib-olla mõnel sügavamalgi tasandil ka jõukultus.
Selle nurga alt vaadates on jõud Kangro tekstides hoopiski see, mille vastu võideldakse. Nii ei saa tema naispeategelast, kes „võib kalduda vägivallale” ja kõneleb „ehk järsu ja pealetükkivagi” häälega, ühemõtteliselt positiivseks rollimudeliks tituleerida.
Paarisuhe kui jõuproov
Lähemalt tasub vaadata peategelaste armusuhteid – üldiselt meestega, üksnes ühes pikemas jutus („Luule”, HT) üsna juhuslikult ka naisega. Füüsiliselt saavad lõuga ebameeldivad võõrad, võib-olla sellepärast, et see tundub eriti absurdne, eriti motiveerimatu. Ent hoopis olulisem areen, kus peategelane muude vahenditega oma üleolekut kehtestab, on lähisuhted. Kui räägitakse tugevast naisest, viitab see võrdlusalusena ikkagi esmajoones mehele. Kangro peategelase kohta on leitud, et ta „on kõike muud kui traditsiooniline naine” – see tsitaat pärineb koguni Kangro novellistika põhjal kirjutatud soouurimuslikust teaduskäsitlusest.[9] Kohati on ta lausa mehelik: mainitud autolembus on „klassikalise maskuliinse märgi ümbermängimine”[10] ja ajuti võib tekstidest „jääda mulje, et tegemist ongi mõne Sauteri stiilis meestegelasega”.[11] See ei juhtu kogemata, ajuti hoidub autor teadlikult peategelase sugu otse välja ütlemast – ja tõesti, on üllatav, kui keerukaks osutub näiteks nimetut „luuletajat” esimese hooga naiseks pidada. N-ö soosegadust klaarida aitab peamiselt see, kui mehi hakatakse mõnu ja naudinguga objektistama.
Seda, et mehest mõeldakse kui „musikesest” või „tibukesest”, pelgalt erootilise iha esemest, tuleb ette vist küll pea igas jutus. Janek Kraavi määratleb selle, kuidas „Kangro eri lugude protagonist ihaldavalt ja objektistavalt meest hindab”, võimufeminismina.[12] Hellitussõnu on ka distinktiivsemaid, näiteks „opaakseke” (DA, lk 2) viitab sellele, et teise mõttemaailm tundub täiesti läbipaistmatu ja käsitamatu, tegu on täiesti arusaamatu eluvormiga. Meestele peetakse jahti, kuigi mitte ilmtingimata nagu ulukitele, vaid ka vähem veriselt – ja hõlpsamalt – nagu seentele („Impotent ja surm”, AS, lk 50). See kõik valmistab ühtaegu teatud määral nalja, sest n-ö vastassoo rõivaste kandmine on ikka naljakas, ja teatud määral toimib jõustavana, sest maskuliinsest käitumisest võetakse üle just jõu elemendid.
Veidi keerulisem tehe kui lihtsalt naissoost Sauteriks või Bukowskiks kehastumine on olukord, kus meest on tarvis lapse saamiseks. See motiiv käib läbi mitmest esikkogu jutust, olgu „48 tundi” või „Päikesereis (repriis)”. Jahti peetakse siin samamoodi – nagu möönab minategelane ise, tikuvad talle pähe „agressioonimetafoorid. Mobilisatsoon, sõjaretk, jaht” („48 tundi”, AS, lk 128). Ka jahitavasse isendisse suhtutakse ikka ühtviisi pisendavalt: „.. selles seltskonnas mulle tänaöist tibu polnud.” („48 tundi”, AS, lk 158–159.) Pelga ümberpööramise asemel kombineerib Kangro siin n-ö pehmet naisteemat (emadus) sageli maskuliinsena tajutud jõhkra käitumisega. See on talle iseloomulik mujalgi, näiteks kui tegelane vihaga läratab uhke eramaja hoovis troonivale graniitlõvile vastu nägu verise sideme („Armas haamer”, HT, lk 26).
Oli juba juttu erootilisest vägivallast, mis samuti tähendas antud juhul jõupositsiooni vastassoost partneri suhtes. Minu meelest piirneb sellega kannibalismifantaasia, mis ei pea tingimata tähendama vägivalda, kuid on samuti esiteks kehaline ja teiseks objektistav. Seda on enim esile toodud „Õismäe ajamasina” puhul, kus see figureerib lausa tagakaane blurb’is. „Nagu meeste ahistamisest vähe oleks. Ta tahab inimest süüa,” ahhetab paroodiliselt oma auhinnatud arvustuse pealkirjas Vilja Kiisler.[13] Kohal ja olemas on see Kangro loomingus aga juba varem. „Sa meeldid mulle ja seega tahaksin ma su alla kugistada, sinu lihasse sukelduda, seda õgida, sest ma olen ju inimene,” mõtiskleb luuletaja mõisas pianisti vaadeldes. („Mõisas ehk Hüppa tulle”, HT, lk 67.) Õieti juba debüütkogu loos „Päikesereis (repriis)” meenutatakse: „Kunagi oli seks B-ga nagu toit .. Nagu soolane, rasvane ports, kõht läks kohe tühjaks, kui teda nägin, oleksin ennast ogaraks söönud, pidevalt” (AS, lk 170) ja minnakse veelgi kaugemale: „Ihatud inimese vere ihkamises pole midagi tavatut ..” (lk 189).
„Õismäe ajamasina” nimiloos lisandub kannibalismikujutlustele veel üks kiht: eriliselt ajavad peategelast isutama kaaslaste lapsepõlvepildid ja ulmesugemetega jutus reisib ta lõpuks minevikku just sel eesmärgil, et vähemasti näha oma kaaslast algkooliealisena. Ka sellise dünaamika sugemeid leidub minu meelest juba varasemas loomingus, kus peategelane tajub oma meespartnerit lapselikuna. Näiteks itaallane Dario armastab magusat nagu laps ning hakkab unisena bussi oodates jonnima („Suhkur”, AS). Peategelane ei esita seda küll kuidagi ahvatlevana, ometigi on lapselikkus üks aspekte, mida ta oma partneri juures esile tõstab. Enese kujutlemine täiskasvanuna lapse kõrval on samuti üks üleoleku ja jõupositsiooni kehtestamise viise.
Võib öelda, et seni punktiirsemalt heiastunud naise ja mehe jõuvahekord arendatakse viimases kogus „Õismäe ajamasin” ülevõimenduste abil groteski. Ka varem on peategelane tihti oma partneritesse suhtunud kui poisikestesse, kuigi ei pruugi selguda, missugune on nende vanuseline suhe tegelikult.[14] Nüüd aga võimendatakse seda (tajutud) vanusevahet, võttes appi ulmežanri vahendid: peategelane mitte lihtsalt ei näe kaaslast lapsena, vaid saab koguni teda lapse kujul emmata, tunda „lapsekeha soojust läbi kilejope, tema puhast õhulist ehitust” (ÕA, lk 208). Tundub, et üsna noorukeste poistega ajab asju ka Kristin loos „Turist”, kus saavutatakse veel teinegi ülevõimendamine sellega, et lisandub kolonialistlik suhe läänlase ja n-ö eksootilise pärismaalase vahel. Kergelt eksootilisena võivad eestlasele muidugi mõjuda ka tõmmud itaalia noormehed, aga kui egiptuse „punapeake” Ahmed keeldub arutamast araabia kevadet ja tahab ainult lihtlausetes armastusest kõnelda, on kolonialistlik rollijaotus juba märksa konkreetsem. Loos seda aspekti otsesõnu ei kommenteerita, aga kahtlemata ei ole see liberaalsest intellektuaalist peategelase/jutustaja jaoks tähtsusetu.
Ülevõimendust, kuigi mõnevõrra subjektiivsemat, näen ka sama kogu loos „Läti lipp”, kus (nais)peategelane mitte enam lihtsalt ei vaatle mehi kui nunnusid kompusid, vaid muutub tõepoolest ebameeldivalt pealetükkivaks. Siin saan rääkida üksnes oma isiklikust lugemismuljest. Ent kui varem tundus meeste „tibukesteks” ja „opaaksekesteks” nimetamine lõbusa vaheldusena, siis nüüd on lugeja sunnitud hakkama meestegelasele kaasa tundma, tajuma koos temaga ebamugavusvärinat, kui kihust painatud peategelane ikka ja jälle tema püksirihma pannalt kisub, objekti „virisemist” tähele panemata (ÕA, lk 82).
Tugeva naise motiivi vähehaaval groteski venimine meenutab nn konnakeetmist – kui palju publik välja kannatab? – ja keerab vindi peale arusaamisele Kangro tekstist kui „tugevast naiskirjandusest”. See, kuidas Kangro tavapärastele soostereotüüpidele sisse sõidab, võib lugejale pakkuda sama suurt rahuldust, kui tema peategelane tunneb rullnokale molli andes. Tõepoolest, „nätakas matšomehele” mitmel tasandil. Ainult et – pärast hakkab ju ikka enese pärast häbi, vähemalt natukene, peab ju hakkama? Kas need jutud meile mitte seda ei räägi?
Enesekriitika ja elujõud
Kuidas siis lepitada käsitust Kangrost kui jõulisest naisautorist ning tema tekstide irooniat jõu suhtes?
Kõigepealt, ega ju iroonia ei tähendagi täielikku tühistamist, vaid taastoodab ka seda, mille üle ironiseeritakse, tagatipuks ähmastades tähendusi teatava koomilise efektiga. Nagu Kraavi märgib, Kangro „jutustamise sisemine mehhanism on dialoogilisus” ja selle oluline aspekt on „oponeeriv modaalsus”.[15] See tähendab pidevat vaidlust, ja ka iroonia on omamoodi lõpuni lahendamata vaidlus kahe vastandliku väite vahel. Just seepärast lavastatakse pidevalt olukordi, kus tundub, et peale füüsilise jõu enam teist lahendust ei olegi; just seepärast seatakse lapsesaamissooviga otsekohe vastakuti süüdistus võimalikus biofašismis. Millelegi niisugusele vihjab vist ka Aro Velmet, kui korduvalt ütleb, et Kangrot üht- või teistviisi liiga otseselt tõlgendades arvustaja n-ö kaotab mängu.
Ja taas kinnitab autor ise, kusjuures parasjagu kaitstes liberalismi kui enesekriitilist maailmavaadet: „Mõnes võitlussituatsioonis on enesekriitika võib-olla tõesti ennastõõnestav, aga pikemas perspektiivis teeb see ikkagi vaid tugevamaks, sest diskussioon tekitab sidusust lõpuks rohkem – asjad on läbimõeldumad, sammud on reflekteeritumad. Refleksioon ja enesekriitika on tähtsad, et ei tekiks lõpuks plahvatuslikku kokkuvarisemist.”[16]
Niisiis, see, mis tegelikult jõudu annab, on enesekriitika. Enam kui peategelase või tema hääle toores üleolekus, seisneb tema tugevus oma veendumuste pidevas ja halastamatus torkimises, oma impulssidele silma vaatamises. Kangro tegelased on endaga vaielnud ja enese suhtes kriitilised olnud alati, aga vähem groteskses esituses kippus see ehk retseptsioonis kõrvaliseks jääma, eriti kuna nii suurt vaimustust tekitasid tema uudsed peategelased. Mida raamat edasi, seda selgemaks saab, et kui kirjeldada neid lihtsalt vahvate tugevate naistena, on see millestki olulisest mööda vaatamine. Kangro tekst jõustab küll, aga veidi keerukamate mehhanismide kaudu.
Teiseks, see füüsiline ja sümboolne jõud, millega neis tekstides võideldakse, on alati mingil määral ka elujõu kui sellise metonüüm. Sellele usun leidvat kinnitust, jälgides vägivaldsete ja ennast kehtestavate impulsside tõusmist ja mõõnamist Kangro tekstides.
Eelneva taustal tundub märkimisväärselt passiivne ja vähejõuline olevat novellikogu „Dantelik auk”, mille põhitooni võiks kirjeldada kui resigneerunud frustratsiooni. Siin on küll samuti palju juttu meeste ja naiste suhetest ning püsib tavapärane võimuvahekord – kuid mehed on end niivõrd ammendanud, et peategelane ei taha neilt üldse mitte midagi, ei seksi ega last. Mõned vägivallanoodid leiduvad, näiteks loos „Giulio ja Leedu küsimus” tekib tänaval vastasseis kahe purjus mehega ja peategelane hakkab kaaluma, kas saaks koos oma literaadist kaaslasega neist jagu. Olukord aga de-eskaleerub, kui purjus mehed vabandavad ja edasi lähevad. Kire ja vägivalla asemele on seevastu tulnud söök. Peaaegu igas loos on juttu sellest, kuidas peategelane hea isuga sööb kõva kõhutäie, vahel lausa mitme eest, nii et ettekandja kõhkleb tema tellimust täita. Velmet leiab selle koguga seoses, et „söök on aga, teadagi, kujund”, oletatavasti seksi kohta. Mina tõlgendaksin nii, et söök kompenseerib seksuaalsete ja vägivaldsete kirgede kustumist – suhteleigusest hoolimata ei ole peategelane isu ja (elu)jõudu täielikult kaotanud.[17]
Halvem on seis raamatus „Klaaslaps”, mis ei ole novellikogu, vaid päevikumärkmetena vormistatud n-ö dokumentaalromaan lapse kaotamisest, täpsemini arvukatest püüdlustest rasestuda ja lõpuks surmava väärarenguga loote abortimisest. Õieti sundis selle teksti analüüsi hõlmamine korraks võpatama: äkki on see ikkagi midagi hoopis muud kui Kangro bravuurikad novellikogud? Äkki on ta rohkem „päris”?[18] Äkki pole ilus tõmmata selgelt mänguliste, puänteeritud lühilugudega samale liistule traagilist tõdemust, et igasugused puändid ja lahendused on elus võimatud? Ometi on minajutustaja hääl väga sarnane Kangro muus proosaloomingus kõlava häälega, olgugi et kõneleb teist juttu. Ka füüsilisse ja ihulikku olemisse puutuvad motiivid on varasemast tuttavad.
Kogu minategelase maailm ja elutunnetus on aga esiotsa niivõrd segi löödud, et needsamad varasemad kinnismotiivid on pööratud negatiivi. Enam pole küsimus resignatsioonis, vaid vastikuses, ja see laieneb ka söögile. „Olin eluaeg suure söömaga olnud ja vaatasin nüüd kartulisalatit ja praemuna-röstbiifi võileibu nagu kobrutavat, kääritavat jälkust.” Ei saa juttugi olla kannibalismi erutavast mõõtmest: „Loomsed valgud – see oli sama hea kui iseenda sisikonda järada, pealegi polnud see enam elus värske veri, vaid kude, mis on teel pahaksmineku poole.” (Lk 23.) Liha praadimise kujundiga ei manata esile mitte kujutlust naudingust, vaid vahetust füüsilisest piinast:
„Tundsin, nagu oleks mu liha panni peal praadinud. Elus liha metallist, võib-olla ka tefloniga kaetud panni peal. Nahk on juba kõrbenud, praksatab musta koena lahti, söestub, välja tulevad punased lihaskiud ja söestuvad omakorda, ja niimoodi kestab see vahetpidamata.” (Lk 30.)
Peategelane on nii vaba igasugusest ihast ja isust, et kadunud on ka vägivaldsed impulsid. Alles untsuläinud raseduse abortimise protseduuril haarab teda viha ebameeldivalt käituva haiglaõe vastu: „Mul oli kiusatus öelda, et olgu peale, kui peab liigutama, siis esimese füüsilise aktina annan nüüd teile peksa, sellest peaks parasjagu koormust saama.” (Lk 140.) Just hukule määratud lootest vabanedes saab ta jälle iseendaks ja hakkab vähehaaval paranema.
Niisiis, Kangrol käivad käsikäes eluiha, vägivallaiha ja söögiisu, mille omajagu groteskselt ühendab inimsöömisiha. Kui kaovad mõned neist, nagu „Dantelikus augus”, on pisut kehvasti, aga kui kaovad kõik, nagu „Klaaslapses”, on väga kehvasti. Õnneks, nagu öeldud, on need ihad „Õismäe ajamasinas” jälle tagasi tulnud, pealegi varasemast grotesksemas vormis, mis toob esile nende uusi tähendusi.
Viimase kogu nimi- ja lõpuloos võib märgata veel paari varasemal foonil huvitavat detaili. Esiteks tundub see olevat autori ainus tekst, kus suhet mehega ei kujutata ebarahuldavana. Jah, see on perversne lugu, kus pole liiatigi kindel, missugune kujutatud tegevusplaanidest on reaalsus või kas sellist asja üldse olemas on – ent siiski. Kas peategelase suhtemustrid on muutumas? Teiseks, teksti ja kogu raamatu lõpetab jutustaja deklaratsioon: „Ma olin vanakooli humanist.” Tõdemuses on taas tubli annus irooniat, kuivõrd humanismi-sõna ise seotakse samas lõigus nii „Silveri tühjaks saanud riista” vaatlemise kui ka Albert Schweitzeri ja maailmast võõrandunud tundega. Aga mida tähendab täpsustus „vanakooli” peategelase varasemate poliitiliste eneseotsingute taustal, kus ta on kompulsiivse murega järele katsunud, ega tema liberalistlikul vaimul ei leidu fašistlikke paiseid? Kui oma noorusmina on ta iseloomustanud „verinoore ja kergesti ärrituva võrdõiguslasena” (HT, lk 53), siis kas võiks nüüdne ehk tähendada mõõdukat humanisti, kes ligimest küll armastab, aga mitte üle teatud piiri?
Juubilarile nende niidiotste edasiarendamiseks – jõudu!
[1] S. Jõgeva, Intellektuaalse naise „Seks ja linn”. Sirp 4. VI 2010.
[2] R. Roasto, Nätakas matšomehele. Mehed ja naised Maarja Kangro novellikogus „Hüppa tulle”. Ariadne Lõng 2021, nr 1/2, lk 47.
[3] T. Aleksejev, Igaühele tema usu järgi. Looming 2015, nr 8, lk 1198.
[4] J. Palm, Maarja Kangro katsetab piire ja irriteerib. Eesti Päevaleht 24. I 2022.
[5] J. Kraavi, Kangro, keskmete nihutaja. Vikerkaar 2022, nr 4–5, lk 161.
[6] Riina Roasto analüüs seob omamoodi kobaraks tegelase vägivaldsuse, autojuhtimise ja seksuaalse käitumise. R. Roasto, Nätakas matšomehele, lk 45–46.
[7] A. Velmet, Maarja Kangro kehtestab tõe. Vikerkaar 2019, nr 6, lk 62.
[8] M. Kangro, Oblomovlus ja protestantlik töö-eetika: intervjuu Maia Tammjärvele. Vikerkaar 2019, nr 10–11, lk 156.
[9] R. Roasto, Nätakas matšomehele, lk 47.
[10] J. Kraavi, Kangro, keskmete nihutaja, lk 161.
[11] A. Velmet, Maarja Kangro kehtestab tõe, lk 65.
[12] J. Kraavi, Kangro, keskmete nihutaja, lk 161.
[13] V. Kiisler, Nagu meeste ahistamisest vähe oleks. Ta tahab inimest süüa. Sirp 22. I 2022.
[14] Eksplitsiitselt noori, aga siiski täisealisi poisse jahib peategelane näiteks loos „48 tundi” (ÕA). Selgelt vanemat meespartnerit olen tähele pannud ainult loos „Homaarid kahele” (DA), kus tegu on peategelase ammuse perekonnasõbraga, ja see tundub mustris ilmne erand.
[15] J. Kraavi, Kangro, keskmete nihutaja, lk 162.
[16] M. Kangro, Oblomovlus ja protestantlik töö-eetika, lk 157.
[17] Kogu „Hüppa tulle” puhul on leitud, et „kui Maarja Kangro soovib ümbritseva absurdsust näidata, siis teeb ta seda toidu kaudu”, mis on olukorraga kuidagi eriti jaburas nihkes, kas liiga peenutsev või vastupidi silmatorkavalt labane. (T. Aleksejev, Igaühele tema usu järgi, lk 1199.) Sellega võrreldes kannab söök „Dantelikus augus” lausa vastupidist tähendust, olles ainuke toekas asi tähendust kaotavas maailmas.
[18] „Kangro „Klaaslaps” näib mulle rohkem elus kui ükski teine viimase paari aasta jooksul ilmunud eesti romaan, mida olen juhtunud lugema. Võib–olla seepärast, et kirja on pandud päris valu ja kannatus, mitte väljamõeldud tegelaste väljamõeldud piinad,” kirjutab Maarja Hollo (Rännak valu ja kannatuse linnades. Keel ja Kirjandus 2017, nr 2, lk 136). Ning ootamatult sarnases võtmes suhtub teosesse ka hoopis teist masti arvustaja Kaur Kender: „See raamat väärib elu,” kuna ta ei ole järjekordne „„boring ass shit” jama arusaamatutelt kulturnikutelt.” (7 põhjust, miks „Klaaslaps” on üks kõvemaid raamatuid eesti keeles. Vikerkaar 2016, nr 10–11, lk 201.)
Joosep Susi. Ood Maarja Kangrole
Maarja Kangro loeb Loomingu detsembrinumbrist oma luuletuse „Mina, Peetrus”
