Ma tutvusin Andrei Hvostoviga omajagu kurioossetel asjaoludel. Oli vist september 2010, Kadrioru raamatulaat. Müüsin Eesti venekeelsete kirjanike raamatuid. Leti juurde tuli Andrei, uuris kaupa ja küsis: „Kas sina oled Filimonov?”[1]
„Ma olen Igor Kotjuh, mitte Filimonov,” vastasin. Kuid Andrei oli endas kindel: „Ma tean, et sa oled Kotjuh, kuid oled ühtlasi Filimonov, see on su autorinimi.”
Selgitasin kannatlikult, et see pole nii, ning peagi sai Andrei selles ise veenduda. Tutvustasin Hvostovi ja Filimonovit omavahel, neist said head sõbrad ning 2013. aastal oli just Filimonov see, kes tõlkis „Sillamäe passiooni” vene keelde.
Olen jälginud Andrei Hvostovi esinemisi Metsaülikoolis Käärikul ja tõlkijate seminaril Käsmus, samuti on meeles „Passiooni” esitlus Sillamäel ja kirjaniku osalemine „Lugejate neljapäeval” Tallinna Keskraamatukogus. Empaatilised, isiklikud, analüütilised, sügavad, originaalsed, teravad – sellised on tavaliselt ta sõnavõtud. Ja publik kuulab teda sügavalt puudutatuna, hoides hinge kinni. Olen korduvalt mõelnud, kuidas ta oskab olla korraga ülitähelepanelik kuulaja ja ebamugav kõneleja (nii mõnegi jaoks).
Meie suhtlus on sõbralik. Intuitiivselt tunneme, et võime teineteist usaldada, kuigi kohtume harva. Salatseme, kuid mõõdukalt ja ei päri ülearu. Ka nähtamatud piirid on täitmiseks.
Meie siinne vestlus toimus juuni esimesel poolel, kirjalikult, hüsteeriliselt. Taustaks ühe Vene teadlase mõtteavaldus tuumarelva käikulaskmise võimalikku­sest ja Andreil lõpusirgel (kas tõesti?) olev aastaid tagasi reklaamitud romaan Rosenbergist.
Ja siis veel mina oma küsimustega hoopis teisest ooperist. Ja põhjus veel milline! Juulis saab Andrei Hvostov 60.

IGOR KOTJUH: Millegipärast esimene asi, mille kohta tahan sinu käest pärida on viin. „Sillamäe passioonis” kirjutad: „Ainus tõeline asi N. Liidus oli alkohol. Kõik muu oli miraaž.” Tean, et üldiselt sa väldid alkoholi tarbimist, kuid mul on meeles üks seik 2010. aastast. Eestisse tuli USA teadlane, ajaloolane, kes oli enne seda esinenud Rootsis ettekandega meie mõlema loomingust.[2] Kutsusid mind temaga kohtumisele umbes nii: tutvume, võtame viina, räägime. Nii me ka tegime. Hvostov ja viin. Mõlema kohta saaks öelda: aus, tõsine, kompromissitu, kange. Need omadused – minu hinnangul – on „ainus tõeline asi” su isiksuse juures. Kas oskaksid rääkida lugupidavalt (või lausa ülistavalt) viinast?

ANDREI HVOSTOV: Mäletan väga hästi, kuidas Bradley Woodworthi kutsel kogunes 2010. aastal Kuku klubisse kolm slaavi nimega kirjanikku – Kotjuh, Filimonov ja Hvostov. Viinajoomine meil välja ei tulnud, sest võõrustaja oli ameeriklane, kes püüdis luua meeleolu „ehh, tjapnem!”, „nu, za Puškina!” jne. Ameeriklane ilmselt lootis avada slaavlase avarat hinge.
Muidugi ei hakanud see tööle. Ta oleks pidanud meiega viskit jooma; ei, mitte jooma, vaid mekutama, nagu ameeriklased teevad. Siis oleks ehk tulemus olnud seda raha väärt, mis ta tol õhtul meie peale kulutas. Aga viin ja mina? Alkohol jättis mu maha, mitte mina teda. Teatud eluperioodil täheldasin, et juues algab mul otsekohe pohmelus, ja hästi ränk. Pohmeluse-eelne „hmel” jääb ära, see ei tule üldse esile. Joomine kaotas igasuguse mõtte.
Ja tegelikult polnud minu joomise-ajastul asi üldse mõnutunde hankimises. Olen nüüd – vanast peast – teada saanud, et mul esineb mingil määral autistlik sündroom.
Teadmine saabus kunagi viis-kuus aastat tagasi, kui mu elukaaslane pidi ameti tõttu suhtlema autistlike lastega. Ühel ilusal õhtupoolikul vaatas ta mind uurival pilgul ja ütles, et ma meenutan talle teatud olukordades tema autistlikke hoolealuseid. Mul polnud tolle hetkeni niisugusest asjast aimugi. Olin lükanud kõik oma eripärad ja hingelised vaevused astma ja vene nime kaela.
Kirjeldan „Passiooniski” mõningaid autismi sümptomeid, aimamata samas, mis see on – näiteks suutmatus poolvõõrastele inimestele tere öelda või nendega vabalt suhelda. Nüüd, vanas eas, panin pildi kokku. Alkohol leevendas autistlikku sündroomi. Sellepärast ma nii palju jõingi. Kohe hästi palju.
Tegelikult on mul hea meel, et alko mind maha jättis. Olen näinud, mis juhtus minu põlvkonnakaaslastega, kelle joomised ei saanud õigel ajal läbi. See oli väga valus vaatepilt.

I. K.: Oled ajaloolane, ajakirjanik ja kirjanik. Mäletan, kuidas aastaid tagasi pidasid kirjandust ajakirjandusest tähtsamaks: kirjutada lehte võrdub kirjutamisega prügikasti. Siiski tean inimesi, kes lõikavad lehest välja su artikleid. Ise loen neid huviga ja mitmed vanemad tekstid on siiani eredalt meeles. Sa ei läinud siiski ajakirjandusest ära, õnneks. Ajaloolase perspektiivist ehk näed, et tänapäev pakub hulgaliselt tähtsaid süžeesid?

A. H.: Põhjus on proosalisem. Õigemini – põhjused. Esiteks peab kuidagimoodi raha teenima. Kirjutamine on ainus oskus, millega ma saan end elatada. Sina oled näiteks taksot sõitnud. Mina ei saa, sest mul pole isegi juhiluba. Tõenäoliselt autismist põhjustatud seegi – võin keset liiklust ära hanguda või teha midagi ohtlikku.
Ajakirjandusse sattusin ülikooli ajal juhuslikult. Aga kui juba kord sattusin, siis ma hoian sellest kinni. Autistid vihkavad harjumatuid situatsioone. Mingisse uude olukorda sisenemine vajab pikka psühholoogilist ettevalmistust. Praegu mängin mõttega, et võiks minna kooli ajalooõpetajaks. Ehkki see, mida ma tänapäeva koolielust tean, muudab mõtte hirmutavaks. Aga noh, „koolipõrgusse” on määratud ennekõike klassijuhatajad. Selleks ma ei hakka kohe kindlasti.
Ja veel. Ajakirjanduslike tekstide kirjutamise ja nende avaldamise tsükkel on hästi lühike. Täna kirjutasid, homme või ülehomme on juba lehes. Ilukirjanduslike tekstidega võib minna aastaid. Kui ma pole pikka aega midagi avaldanud, siis tekib frustratsioon, iseendas kahtlemine. Kerkib piinav küsimus, et äkki ma ei oskagi tegelikult kirjutada. Ajalehes avaldamine annab võimaluse seda tunnet leevendada.

I. K.: Su artiklid ja raamatud pöörduvad sageli ajaloo poole. Neis esinevad eri ajastud, geograafilised piirkonnad, isikud. See annab tekstile kaalu, lubades sündmustel toimuda korraga nii minevikus kui ka praegu. Kas tänapäeva eesti kirjandus peab ikka sõprust ajalooga või on ta selles mõttes mõnevõrra pealiskaudne? Mis ajalooperioodid võiksid olla paremini kaetud?

A. H.: Kas just pealiskaudne, aga rahvuslikult piiratud. Võtame suurmehe Jaan Krossi loomingu. Tema võlu peitus selles, et ta tegi ajaloolistest isiksustest eestlased. Balthasar Russowi näide on kõige eredam. Arusaadav, miks ta seda tegi. Väiksel rahvusel on suurmeeste defitsiit ning seepärast on rahvuslikult mõtleva kirjaniku kohus neid suurimehi kusagilt välja võluda.
Muuseas, see tung ei iseloomusta ainult väikeseid. Gotlandil kirjanike loome­majas tutvusin ühe Poola kirjanikuga, kes rääkis mulle muheledes, et Poolas teab igaüks Ameerika avastaja Kolumbuse kohta midagi niisugust, mida ei tea ükski teine eurooplane. Kolumbus oli nimelt ühe Poola kuninga poeg, kes sattus Pürenee poolsaarele eksiili. Tähendab – Ameerika avastas poolakas. Venelastel on ka sarnased kiiksud. Kas raadio leiutas Marconi või Popov? Esimese aurumasina ehitas Watt või Polzunov? Mis paganama moodi osutus Saaremaalt pärit Fabian Gottlieb von Bellingshausen Vene meresõitjaks nimega Faddei Faddejevitš Bellingsgausen? Ütleks nii, et suurmeeste otsimine ja leidmine või siis „eksproprieerimine” on Ida-Euroopa sündroom üleüldiselt.
Ma olen püüdnud minna vastuvoolu. Kirjutada Eestis sündinud või siin tegutsenud mitte-eestlastest kui meie ajaloo lahutamatust osast.
Eesti lugejal võiks olla huvitav lugeda ka niisugustest ajaloolistest isikutest, kes ei kaeva meditatiivsetel hetkedel enda hingest välja eesti juuri. Nagu tegi Krossi loodud professor Friedrich Martens. Või kel pole vähemalt eestlannast naist. Nagu Timotheus von Bockil „Keisri hullus”.
Baltisakslasest aadlimees Johann von Patkul annaks materjali niisugusele ajaloolisele romaanile, et isegi kolme musketäri looja Alexandre Dumas aplodeeriks vaimustunult. Või polaaruurija Eduard von Toll, kes hukkus kunagi 1902. aastal Põhja-Jäämerel ja keda saadeti otsima leitnant Koltšak. Seesama Koltšak, kes läks juba admiralina Vene kodusõja ajalukku kui kogu Siberi valitseja. Eestiga on seotud terve plejaad ülimalt huvitavaid ajaloolisi isikuid. Ei pea uhkustama ainult eesti talupoja Ronga-Tehvaniga, kes olevat juhtinud 1700. aastal Narva all Rootsi ratsaväe Peeter I vägede tagalasse ja kelle kohta lätlastele meeldib mõelda, et tegelikult oli see läti talupoeg Stepiņš Krauklis.
Millest eesti ajalooline romaan võiks kirjutada? Esimene maailmasõda on katmata. Ehkki sellesse sõtta mobiliseeriti kümneid tuhandeid eesti mehi. Puudub suur Peterburi romaan. Mis on päris kummaline, sest XX sajandi alguses elas Peterburis rohkem eestlasi kui Tartus.
Ja ega ei ole ju ka romaani nendest eestlastest-maailmaränduritest, keda Hemingway nägi kunagi igas maailma sadamas. Tiit Pruuli pole kaugeltki esimene eestane, kelle elumõte näikse olevat purjelaevadega mööda maailma ringi sõita. Krusensterni ja Bellingshauseni ning Pruuli vahele jääb veel terve hulk maailmarändureid, kellest me tegelikult midagi ei tea.
Teemasid-süžeesid oleks kohe väga palju. Kas või vürst Sergei Volkonski, Keila-Joa mõisas sündinud mees, kes oli mingi aeg keiserlike teatrite direktor. Ülimalt põnev isiksus! Peeter Volkonski on tema memuaarid eestindanud, aga ta vääriks kindlasti ka ilukirjanduslikku käsitlust.

I. K.: Debüteerisid autorina üsna küpses eas. Esseekogu „Mõtteline Eesti” (1999) ilmus, kui olid 36. Viis aastat hiljem tuli trükist esimene ilukirjanduslik teos, tudengiteemaline romaan „Lombakas Achilleus” (2004). Erinevad teosed, kuid need manavad esile originaalseid ajalookäsitlusi, mille pärast sind on teravalt kritiseeritud. Kas nüüd, kakskümmend aastat hiljem, on sellised suured mõisted nagu Euroopa, rahvus, eestlus saanud lisamõõtme?

A. H.: Ei, nende mõistete tähendus on kaotanud kunagise sakraalsuse. Ma ei viitsi enam vaielda selle üle, kas eestlased on olemas olnud viis tuhat aastat või tekkis rahvuslik identiteet alles XIX sajandi teisel poolel. Lepin rõõmsalt kompromissiga, et Lauri Vahtre esivanemad käisid laulupeol ning ägasid 700-aastase orjapõlve ning 50-aastase Nõukogude okupatsiooni mälestuse käes juba Lembitu aegadel, aga minu ema hõimlased said alles ülemöödunud sajandi lõpus teada, et nemad on ka miskid „eestlased”, mitte pelgalt „maarahvas”. Las olla nii, et igaüks räägib omaenda hõimlaste nimel.

I. K.: Küsimus ei ole nende mõistete sakraalsuses, vaid olemuses. „Mõttelises Eestis” on need tähtsad sõnad sinu jaoks kui kontseptsioon, intellektuaalne moodustis, mida kriitiliselt vaed. Panin tähele, et läksid vastamisel ka isiklikuks…

A. H.: Mõistete olemus? Möödunud kahe aastakümnega on maailma ajaloos juhtunud paljutki. „Mõttelises Eestis” oli minu jaoks Euroopa sünonüümiks Saksamaa. Mitte Prantsusmaa nagu XX sajandi alguse nooreestlastele. Minu Euroopa – just „minu” isiklikult – on osutunud ebakindlaks, vananevaks, omaenda ajaloolise koorma all nõrkevaks vanaks maailmaks, mis ei suuda enam olla ookeanitaguse uue maailma toeta. See kehtib täielikult ka Eesti kohta. On selline tunne, nagu istuks Euroopa surivoodi ääres. Idaeuroopalikud eskapaadid à la Ungari või Poola ei tee ka asja paremaks. Kahekümne aasta tagune selge pilt on muutunud hägusaks. Kontseptsioon on endiselt olemas, aga ma ei tea, mida sellega peale hakata. 2003. aasta sissetung Iraaki oli ikkagi suur löök. Eurooplased, lääneeurooplased, teadsid, et Iraaki ei tohi tungida. Aga uus maailm – ja talle meeldida püüdvad idaeurooplased – läksid sellest hoolimata ellu viima mingit väga kummalist kava. Nation-building’ut maailma sellises piirkonnas, kus taolised eksperimendid on puhas fantastika. See on omaette teema. Pikk lugu.
Ja kõik ongi väga isiklik. Inimesed ei ole minu jaoks lihtsalt inimesed, vaid mingi funktsiooni täitjad, sümbolid. Kunagi annetas president Arnold Rüütel mulle ühe riikliku aumärgi. Kuna Rüütli funktsiooniks minu silmis oli, on ja jääb kehastada kollaborantlikku tegelast, siis ma ei saanud temalt aumärki vastu võtta. Muidugi, president on ka institutsioon, aga on esmased ja teisesed tähendused. Rüütel on kollaborant. THI on uuesti sündinud Marcus Aurelius. Kersti Kaljulaid euro­bürokraat. Nii ma neisse kõigisse suhtusin. Lauri Vahtre on eesti rahvusromantismi kehastaja XIX sajandi vaimus. Paljudele ei ole ka Hvostov lihtsalt üks inimene, vaid ikkagi sümbol, mis kehastab kõike seda, millest nad tahaksid vabaneda. Ma kehastan ei rohkemat ega vähemat kui minevikku vajunud Nõukogude impeeriumi.

I. K.: Kuidas oled rahul oma teoste retseptsiooniga? Kas seda on piisavalt ja kas oled kogenud mõistmist – tundnud, et kriitik on sinuga ühel lainel? Praegu su tekstikorpusest ennast läbi närides tundub mulle (paranda mind, kui eksin), et kirjanikuna oled suuresti komplekside uurija, olgu need ühiskondlikud või isiklikud.

A. H.: Ei, ma ei loe kriitikat. Kunagi, kui Sirbis ilmus Ülo Mattheuse arvustus minu jutukogumikule „Võõrad lood”, sain kinnituse hästi teada fenomenile, mida olin varem kümneid kordi kogenud ajakirjanduses tegutsedes: kui lugejal on mingigi võimalus lugeda autori mõtteid neid omaenda lekaalidele kohendades, tähendab – lugeda välja seda, mida autor pole enda teada teksti peitnud, siis lugeja kindlasti kasutab talle antud võimalust.
Ma pole ainus, kes ei loe kriitikat. Andrus Kivirähk ka ei loe. Tekst on ilmunud, ümber seda enam ei tee. Sisutoimetaja ehk n-ö ennetav kriitik on inimene, kes võiks ja saaks siinkohal aidata.
Ütled, et olen suurte komplekside uurija? Noh, võib-olla. Ma olen eesti kirjanik ja idaeurooplane. Suured kompleksid ongi meile omased.

I. K.: Ma pole kindel selles, et Kivirähk kriitikat ei loe. Olen rääkinud temaga raamatu „Kaka ja kevad” vastuvõtust ja ta oli vägagi kursis erinevate arvamustega. Ütlesid, et oled eesti kirjanik ja idaeurooplane, ja mina mõtlesin meie praegusele elule. Oled varem kritiseerinud Toomas Hendrik Ilvest ta erinevate väljaütlemiste pärast – kirjutasid näiteks mainitud novellikogu „Võõrad lood” protestiks ühele ta seisukohale. Ometi, kas ei olnud nullindate lõpus ja vahetult pärast seda kirjandus rohkem fookuses? Meedias, ühiskonnas, lugejate keskel. Ilves huvitus kirjandusest, hindas kirjanikke, nad olid oodatud külalised Kadrioru roosiaias. Juurdehindlused raamatupoes polnud nii kosmiliselt suured. Raamatutest räägiti meedias ja omavahel…

A. H.: Hea küll, võtan Kivirähki kohta öeldu tagasi. Kunagi lugesin tema kriitika­põlglikku avaldust, mis kõlas kokku minu veendumusega. Ilvese funktsioon – olla uus Marcus Aurelius – eeldas kultuurist huvitumist, kirjanike ja muusikute kogumist oma hiilgava isiku ümber. See oli nii paganama läbinähtav. Mäletan tema 2008. aasta põrpimist umbes sellises vaimus, et kui Eesti kultuuritegelased pühendaksid Gruusia toetamisele sama palju energiat kui omaenda hädadest rääkimisele, siis… Juhtus see küll Kumus, aga oli juba roosiaia formaat. ­Andres Langemetsaga vaatasime teineteisele otsa ja imestasime, et kelleks ta ennast peab. Tuleb meid õpetama, kuidas olla Gruusiaga solidaarne.
Kirjanduse tähtsustamisest tollal ja praegu. Suur murrang oli just toimumas. Ei mäleta, kes naljatas, et põline formaat, kus Kirjanik kohtub lugejatega, on asendumas uue formaadiga, kus Lugeja kohtub kirjanikega. Igatahes on mul täpselt selline kogemus kirjanike liidu sügisringreisidest maakonnaraamatukogudesse. Võtsin omal ajal päris mitmest osa. Haapsalus juhtus väga veider lugu. Kultuuriminister Rein Lang tahtis vähendada Barbara Cartlandi raamatutele antud riiulimahtu, asetades vabanenud pinnale eesti kirjanike väärtteosed. Plaan tekitas palju arutamist ning pahandamist. Igatahes Haapsalu raamatukogus käratas üks proua – ja minu meelest oli ta lausa raamatukogu töötaja – midagi sellises vaimus, et kes teid, tühiseid eesti kirjanikke, üldse nii väga lugeda tahabki?! Minu kolleegid olid mõtteavaldusest ilmselges šokis, aga kuna ma olin tollel üritusel n-ö tiimijuht, siis kuidagi tuli mul see rünnak pareerida. Ei mäleta enam, kuidas ma seda tegin. Võib-olla Piret Raud või Eeva Park mäletavad.
Tahan selle mälestuskilluga öelda, et kirjanduse hiilgeaeg jääb nõukogude minevikku. Jaan Kross või Jaan Kaplinski olid prohvetid ning hingekarjased, vaimse vastupanuvõitluse sümbolid. Vabariigi taastamisega kõik muutus. Igor, ma ei jaga sinu optimistlikku mälestust „vanadest headest aegadest” 1990-ndatel või nullindatel, kui kirjandusel oli ikka veel suur tähendus. Kirjanike peades jah, aga mitte enam lugejate omades.

I. K.: 2011. aastal ilmunud „Sillamäe passioonist” on saanud sinu seni kõige edukam raamat, kui arvestada müüki, arvustusi, tõlkeid jne. Räägi palun, kuidas see raamat on sündinud. Meie varasematest vestlustest sain aru, et sul on jäänud väga hea mulje koostööst kirjastaja Epp Petronega.

A. H.: Epp oligi seesama sisutoimetaja, kellest eelnevalt rääkisin. Ta oli hästi väärtuslik kolmel tasandil. Esiteks põlvkondlikult, olles minust tunduvalt noorem ning natuke teistsuguse ajaloolise mäluga. Bioloogiliselt, sest naisena esitas ta minule kui teksti autorile küsimusi, millele ma polnud osanud mõelda. Geograafilis-ühiskondlikult, sest Epp pärineb Eesti sellest osast, kus elusa venelase nägemine oli sündmus, mistõttu tema täpsustavad küsimused Sillamäe reaalsuse kohta aitasid mul paremini mõista, mida ühele „keskmisele eestlasele” peaks Silla­mäe kohta veel kirjutama.
Raamat sündis ajal, kui ma piinlesin oma Suure Romaaniga. Mis ei edenenud üldse. „Sillamäe passioon” oli kiire vahehüpe, tõestamaks ennekõike iseendale, et ma ikkagi suudan kirjutada. Täpselt ei mäleta, aga Epp vist ise võttis minuga ühendust ja veenis mind, et ma kirjutaksin Sillamäest. Petrone Prindi elulugude sarja esimene raamat oli juba tollal ilmunud. Oli vist nii, et mina pidin Epu nägemuses olema teise raamatu autor. Nii läkski. Naised ikka saavad oma tahtmise.

I. K.: Sinu arvamused on sageli põhimõttelised, lugejatele ootamatud ja eba­mugavad. Vaadates, kuidas sind aastaid ja aastaid korraga kuulatakse ja vihatakse, mõtlen endamisi, mida see peaks sulle tähendama. Kas vahel väsid ära? Või vastupidi – teravad reaktsioonid innustavad, annavad jõudu?

A. H.: Ei, ma ei ole see inimtüüp, kes saab konfliktidest jõudu. Oleks suureline öelda, et mulle on antud teatud missioon. Kellegi antud või millegi poolt määratud kutsumus olla peegel, millesse vaadates eestlased saaksid aru oma… no ütleks, et defektidest. Ma suudan asetada ennast kõrvalseisja positsiooni. Olla vaatleja, kes paneb vaatlustulemused kirja ning annab neist siis teada.
Vaatleja positsioonis olen ma ka venelaste suhtes. Iseloomulikul moel süüdistavad nii sajaprotsendilised eestlased kui ka sajaprotsendilised venelased (ärme hakkame defineerima, kes nad on, aga ütleme nii, et ühtede hinges heliseb Koidula „Mu isamaa” ning teistele on Puškin „naše vsjo”) mind selles, et ega ma eestlastest või siis venelastest tegelikult ikka aru ei saa.
Ei hakka vaidlema. Ütlen vaid, et kõrvalseisja näeb esiteks asju teise nurga alt, ning teiseks – tal on võrdluse võimalus. Nii eestlastel kui ka venelastel on idaeuroopalik „suur kompleks”, kuid siin on ka teatud nüansid. Või lausa põhimõttelised erinevused. Teatud asjades on eestlased ja venelased neetult sarnased ja teatud asjades diametraalselt erinevad. Eriti huvitavaks läheb aga veel siis, kui tuua mängu sakslased. Rahvus, kelle mõjusid eestlastele ja venelastele on lihtsalt võimatu üle hinnata.

I. K.: Palun selgita, kuidas jõudsid arusaamale, et sul on selline missioon, kutsumus olla peegel?

A. H.: Ehh. Alustame sellest, et Sillamäe-sugust linna ei tohiks üldse olemaski olla. See on võõrkeha, nõukogude ajastu sünnitis Eesti pinnal. Samamoodi ei tohiks olemas olla minusugust inimest, sest – tulles nüüd minu kui Nõukogude impeeriumi kehastuse juurde meie paindumatute rahvuslaste silmis – kogu minu perekondlik taust ja lapsepõlv ning noorusiga on vanade heade Pätsi aegade või siis lihtsalt „Eesti aja” rekonstrueerijate silmis täielik anomaalia.
Siin on, nagu sakslased ütlevad, entweder oder: sellist inimest kas pole olemas ehk ta siis istub hästi vaikselt oma urus, või kui ta ei suuda vaikselt urus istuda, siis ta eestindab oma nime ning hakkab „eestimeelseid” tekste kirjutama. Seda nimetatakse konformismiks. Aga ma pole konformistina olnud kunagi teab kui võimekas.
Küsisid, kuidas peegliks olemise ülesanne mulle üldse pähe tuli. Paratamatult. Mõistes, et minusugust inimest ei tohiks olla olemaski, aga samas ma ikkagi olen, tekib küsimus – aga miks ma olen? Peab ju olema mingi tähendus, otstarve. Ja siis inimene leiutab endale selle. Paljud inimesed, kelle nimed on meie vestluse käigus kõlanud, on täpselt samamoodi leiutanud endale ülesande, kutsumuse, olemise mõtte.

I. K.: Juulis saad 60 ja paistad olevat suurepärases vormis. Terav mõtlemine, sirge selg, sihvakas kuju, trendikad riided (lemmikbränd on vist Camel Active?). Sul on see haruldane eripära: kasvada teadmistes, kuid välimuselt eriti mitte muutuda. Nii see on olnud vähemalt 20 aastat. Kas regulaarne osalemine sõjaõppustel mõjub füüsisele hästi? Ja sotsiaalvõrgustikest loobumine annab rohkem aega iseenda jaoks?

A. H.: Minu näilises nooruslikkuses puudub täielikult mingi isiklik pingutus. Lihtsalt esineb inimesi, kes ei vanane ülearu kiiresti. Geenid. Midagigi vastu­kaaluks astmale või autistlikule sündroomile. Jalgrattaga ma sõidan küll palju, aga mitte sporditegemiseks, vaid alternatiivina autosõidule.
Õppused ei mõju füüsisele hästi, sest pärast kursustel järjekordse etapi läbimist pean mitu päeva toibuma ja taastuma. Sõjaväes ei saa und ja peab tegema asju, mis panevad kere valutama. Ma ei oleks Kaitseliitu läinud, kui poleks juhtunud 24. veebruari katastroofi. Ausalt öeldes läksin Kaitseliitu puhtalt argusest, sest sõja korral on minusugusel kõige ohutum kanda relva ja olla ümbritsetud relvastatud kaaslastest. Mul pole vähimatki plaani Eestist kusagile emigreeruda. Nii et sõja puhul pean ühinema mõne relvastatud rühma, salga, gängiga. Vaat nii lihtsad need eksistentsiaalsed valikud ongi. Meie eest ära tehtud.
Sotsiaalvõrgustik on ülehaibitud asi. Vajaliku info saamise kohana on selle väärtus nullilähedane. Tänu Facebookile sain massiivse kokkupuute kõikvõimalike friikide ja lihtsalt lollikestega, aga paraku ei ole see materjal ilukirjanduslikult kasutatav. Facebook on kõigest üks vahend tujurikkumiseks ja ühel hetkel ma väsisin sellest lihtsalt ära.
Camel Activ kui lemmikbränd? Vaevalt. Lemmikud on kõik noorpõlveaegsed, aga Nõukogude Liidus Camelit ei tuntud. Olid Lee, Wrangel, Levi’s. Armastus­avaldus viimasele võtab „Passioonis” isegi terve peatüki.

I. K.: Ei saa jätta küsimata su kirjanikuplaanide kohta. Kas töö romaani kallal, mis kõneleb Alfred Rosenbergi eluloost, on endiselt aktuaalne? Aeg on vahepeal toonud uusi globaalseid teemasid, nagu näiteks pandeemia ja sõda Ukrainas. Või on praegu ikkagi pigem ajakirjanduse aeg?

A. H.: Nüüd tabasid tõelist valupunkti! Olen suutnud oma tutvuskonnas tekitada äreva ootuse, et no sellele jõulumüügile peaks raamat ometigi jõudma! Romaan, millest rääkides olen esinenud mitmesugustel kirjanduslikel kohtumistel ning kollokviumitel. HeadReadi ajal olen kurtnud meid väisanud Mihhail Šiškinile kõiki neid raskusi, mis on Rosenbergi elust kirjutamisel ilmnenud. Neid on terve müriaad.
Hirmutav on see, et Rosenberg muutub just Ukraina sõja valguses kohutavalt aktuaalseks. Tal oli ju oma nägemus Ukraina ja Venemaa ümberkorraldamiseks.
Kohutav lugu – kui ma nüüd kirjaniku võimuga toon ta põrgust korraks meie keskele, pesen tahmast ja pigist puhtaks ja panen ta lipsustatult ning kammitult Lennart Meri konverentsile esinema, siis ütleks Parteigenosse Reichsminister Rosenberg meile puhtas vene keeles (valdas ta seda tõenäoliselt paremini kui mina): „Vennad, mille üle te imestate? Ma tegin teile kogu olukorra selgeks juba eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel.”
Ma vihkan mõtet, et Rosenbergil oli paljudes asjades õigus. Näiteks „dekompositsioonipoliitika” Venemaa suhtes. Praegu räägitakse ka (mitte kõik ei räägi muidugi), et ega sellest riigist enne asja saa, kui seda pole jaotatud väiksemateks osadeks.
Rosenberg pooldas tugeva Ukraina riigi loomist. Ta arvas, et lagunemise järel tekkinud Moskoovia peab kogu oma tähelepanu pöörama itta, sest läänest pole tal midagi otsida. Seisukoht, mida nüüd pasundavad laia ilma ka tänase Kremli propagandistid. See Rosenbergi kohatine aktuaalsus oligi mure, mida ma jagasin Šiškiniga.
Muuseas, paljud Rosenbergi vaated kõlksuvad ülimas harmoonias kokku mõnede Eesti erakondade mõttemaailmaga. Aga see mind muretsema ei pane. Siinkohal võib omamoodi „Krossi teha” – kirjutada sõjakurjategijast ning natside esifilosoofist Alfred Rosenbergist kui suurest eestlasest. Sobival kombel oli tema esimene naine ka eestlanna.
Nii et kõik klapib.

 

^[1] Aasta alguses oli Aare Pilve tõlkes ilmunud P. I. Filimonovi esimene eestikeelne raamat, romaan „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon”. Teos pälvis kriitikute tähelepanu, kuid autori isik oli publiku eest esialgu varjatud.

^[2] B. Woodworth, The Literary Possibilities of a Multicultural Identity: the Works of Estonian Writers Andrei Hvostov and Igor Kotjuh. VIII World Congress of the International Council for Central and East European Studies. Stockholm, Sweden, 29. VII 2010.