Igor Kotjuh: „Sireenid ja sähvatused”.
Kite, 2022. 144 lk.

„Sireenid ja sähvatused” on Igor Kotjuhi viies eestikeelne luulekogu ja kümnes luule­raamat. Raamat koondab tekste vahemikust 2014–2022 ning sisaldab autori vene keelest tõlgitud ja eesti keeles kirjutatud värsse. Põhiliselt on siin tegu vabavärsiga, lisaks leidub peotäis proosaluulet ja natuke ka eksperimenteerimist, näiteks leiab Kotjuh poeesiat Google’i otsingutulemustest.

Luulekogu saaks nimetada (teatud mööndustega) ka viimaste aastate kroonikaks. Kotjuh on dokumenteerinud Krimmi okupatsiooni, Valgevene võimuvastaseid meeleavaldusi ning nendega kaasnenud repressioone, koroonapandeemiat ning Venemaa sissetungi Ukrainasse. Seejuures on autor pigem jälgija, ta vaatleb maailma ja inimesi, teeb oma tähelepanekuid ning loob seoseid.

Kotjuh ei lange liigsõnalisusse ega kasuta liialt iluväljendeid, jääb pigem kirjeldajaks, ning vahel tekib tunne, et loedki sotsiaalmeedia postitust. Selles ei ole siiski midagi negatiivset, sest tänu autori keeletajule ja -kasutusele mõjuvad tekstid ometi tugevalt.

Veidi annab see ka mõtlemisainet – mis siis on luule, kas see peab vastama kindlatele reeglitele, kas muutuvas maailmas ja digiühiskonnas võib ka sotsiaalmeediapostituses olla oma poeetika? Olgem ausad, hästi sõnastatud postitust ongi tihtipeale meeldivam lugeda kui mõnd luuletust ning selle sisugi võib olla sügavam.

Raamatust leiab tabavaid sõnamänge ning autori lakoonilisuse taga on sageli suurem, sügavam sisu. Paljude tekstide puhul on oluline teada konteksti, isegi olla seda kogenud, vastasel juhul ei pruugi sõnum kohale jõuda. Konteksti and­miseks on lisatud küllaldaselt joonealuseid ­märkusi, mis on kindlasti abiks, kuid mõnes kohas tekib siiski tunne, et midagi jääb ikka vajaka. Näiteks pandeemiaga seotud luuletused avaldaksid ehk rohkem mõju, kui lugeda neid pandeemia „lukus maailma” vahetust keskmest. Praeguseks on lockdown’i perioodist omajagu aega möödunud, vahepeal on muid olulisi asju toimunud, nii et lugedes tundsin, et kerin oma mälus tagasi, üritan meenutada, kuidas ise end tol aja­hetkel tundsin. See nüanss on muidugi omane vist kõigile jooksvaid sündmusi puudutavatele tekstidele autorist olenemata. Ja selles mõttes on luuletuste dateerimine väga hea käik – saab jälgida, kuidas muutub maailm kirjutaja ümber ning ka tema enda suhtumine ja taju.

Kotjuhi luulekogus leidub ka kriitikat selle kohta, kuidas lockdown’i romantiseeriti, näidati glamuurses valguses, sellal kui inimeste elud olid ohus. Tegemist oli ju küllaltki koleda ja hirmutava ajaga, kuid internetti avades võis jääda mulje, et kõik justkui elavad oma parimat elu, kultuur ja muusika, võimalus end harida oli käeulatuses, küll virtuaalsel kujul, aga siiski. Autor näeb seda pigem küünilises valguses, kui kirjeldab, kuidas lemmikkirjastus müüb raamatuid poole odavamalt ja lemmikajaleht pakub aastatellimust soodushinnaga, kõik paluvad abi: „kes aitab lemmikuid / kes aitab, kui keegi ei aita // kui kõigi peale / on üks hingamisaparaat” (lk 73).

Autor kasutab ning kombineerib eri keeli, mida ta kõneleb. Lisaks eesti keelele on esindatud vene, ukraina ja võru keel. Eesti ja vene keele kasutamine samas tekstis portreteerib hästi kohalike elanike, nn eestivenelaste keelekasutust ning näitab mingis mõttes selle absurdsust – inimesele, kes valdab ainult ühte neist keeltest, jääb sisu arusaamatuks, kakskeelsena lugedes on kõik täiesti ponjatno. Kohalikud kakskeelsed elanikud kasutavadki tihtipeale eesti ja vene keelt läbisegi. Seda saab tõepoolest nimetada ökonoomseks keelekasutuseks: valid sõna, mis esimesena meenub.

Paljud tekstid puudutavad ka elu Eestis kakskeelse kodaniku ja autorina, näidates selle teatud tobedust. Kotjuh tunnetab teravalt eelarvamusi ega ole olukorraga rahul: „mu nimi koormab mind / sest see ­kuulutab rahvust / pean iga kord tõestama / et see pole oluline” (lk 88). Paljudele eesti­venelastele, sealhulgas mulle endale, on see lõikavalt tuttavlik. Vahet ei ole, kui integreerunud-assimileerunud inimene on: kui perfektne ei oleks ka tema eesti keel, eelarvamused on visad kaduma ja endiselt tehakse meedias ja ühiskonnas järeldusi nime põhjal. Kotjuh tahab lihtsalt kirjutada, elada, olla, ta ei taha, et temast otsitaks rahvusele omaseid stereotüüpe.

Samas seegi on selline „asjad on nii, kas pole mitte tobe olukord”-suhtumine, rohkem iroonia, mitte otseselt terav kriitika. Kotjuh ei ürita pakkuda õigeid vastuseid, pigem teeb ta olemasoleva olukorra nähta­vaks. See, et Eesti kodanikust autori, Eestis elava, kuid vene keeles kirjutava kirjaniku raamat paigutatakse näiteks kaupluses tihtilugu väliskirjanduse hulka, ongi absurdne. Kellena peaksid vene emakeelega inimesed ja kirjanikud end tundma? Kuhu nad kuuluvad, kuhu me kuulume? Olen sarnaseid mõtteid mõlgutanud ka ise ja kohanud seda teistegi eesti keeles kirjutavate vene taustaga autorite tekstides. See igavene mittekuulumine, igavene võõras, tšužoi sredi svoih, kui soovite.

Mina olen kunagi kuulutanud, et „ei tahagi enam kuuluda”,[1] aga Kotjuh läheneb asjale teisipidi, tema kuulub korraga igale poole: „kas te olete eesti või vene luuletaja? / eesti ja vene luuletaja” (lk 91); „mu keeled on minu olemus // riigis nimega „Igor Kotjuh”” (lk 130).

Harri Moora on juba üle saja aasta tagasi öelnud, et „keel määrab rahvuse”.[2] Kas tõesti määrab? Sellisel juhul väärib mitut keelt valdav autor pigem vastu­võtmist mitme rahvuse hulka kui eraldamist emakeele põhjal. Kotjuhi luulekogu lugedes meenus just see tsitaat, sest keele kaudu rahvuse määramine ning inimeste sedasi kasti paigutamine tundub väär, küll aga jääb mulje, et Kotjuh näeb ja tunneb seda paigutamist ja autori(te) keele baasil eraldamist väga teravalt.

Tekstides on tunda väsimust sellest pidevast enese tõestamisest ümbritsevale maailmale (aga ka endale) – tegu ei ole võitlusega, pigem võib siin näha mingi­sugust võimetust sobituda ja kuuluda. See ei peaks olema vajalik, ideaalses maailmas ei oleks see üldse teema, millest rääkida, aga maailm ei ole täiuslik ja probleem on olemas. Niisiis tuleb rääkida ja Kotjuh räägibki.

Kuuluvuse teema laieneb kirjanduselt kogu elule – kes ma ikkagi olen, kuhu ma sobitun, kelleks ma peaksin end nimetama? Autor ei taha paigutada end talle pidevalt välja pakutavatesse kastidesse ja raamidesse, ta üritab luua endale ruumi, kuhu päriselt kuuluda.

Tekstides leidub ka oma ukraina juurte tunnistamist ja tunnetamist (lk 113). Lisaks on raamatus mõned ukrainakeelsed tekstid, väga sümpaatne on lugeda sama luuletust ukraina, eesti ja võru keeles (lk 110–112).

Piir autori isiku ja luulemina vahel on imeõhuke. Tundub, et luulemina pigem peegeldab autori isiklikku maailmatunnetust ja -taju. Kotjuhi luulemina on üldiselt passiivsevõitu ja pessimistlik. Viha asemel on jõuetus ja frustratsioon, et ei ole võimalust toimuvaid protsesse piisavalt mõjutada. Muidugi on ka viha, kuid see on kaalutletud, kontrollitud.

Veidi nõutuks teevad luuletused, mis on emotsionaalsemad ja endassevaatavad. Seda puht seetõttu, et neid on vähe ja nad mõjuvad justkui võõrkehana, lisaks lähevad nad ülejäänu vahel natuke kaduma. Sedalaadi tekstide kohatine (petlik?) lihtsus ja samas depressiivne toon vihjavad eksistentsiaalsele kriisile, tekitavad väljapääsmatuse tunnet, kuid sellest ei puudu ka mõningane eneseiroonia: „ma ei tea miks alati jõuan kohale / nagu sõelast läbi lastud liiv // õõv” (lk 43).

Nimetasin raamatut juba viimaste aastate kroonikaks, niisiis ei jää dokumenteerimata ja kajastamata ka sõda Ukrainas. Nagu paljudele, ei alanud Kotjuhi jaoks sõda mitte 24. veebruaril 2022, vaid juba aastaid varem, Krimmi annekteerimisega. Tegelikult on luulekogu ülesehitus paljuski sümboolne – luulekogu avatekstid puudutavad sõja algusaastaid, vahepeal juhtub kõike muud (pandeemia, igapäevaelu), ja lõpus on jälle sõda. Kotjuh elab Ukraina inimestele valusalt kaasa. Ta näeb lihtsa inimese kannatusi sõjas ning valutab südant, tunnistab sõja koledust ja tunneb jõuetut viha.

Ühest küljest näeme siin ajakirjanduslikku, fakte edasi andvat kiretut kirjutamis­stiili, teisest küljest aga kumab isegi erapooletult kirjeldavast tekstist läbi valu ja mure. Kotjuhi liigutab see, et ­Ukrainale avaldatakse toetust, ja ka see, kui palju maailm Ukraina inimeste saatusest hoolib. Sellegipoolest tunneb ta, et peaks justkui rohkem tegema, rohkem aitama, kuid lihtinimes(t)e pingutustest jääb siiski väheks, ta kutsub üles maailma tervikuna (või siis selle maailma võimsaid): peatage ometi see draakon, kes „varastas päeva / jõi kogu õhu ära” (lk 136). (Kas on see viide Jevgeni Švartsi näidendile „Draakon”?)

Hiljutises intervjuus on Kotjuh arutlenud teemal, kas kirjandus on muutumas tähtsusetuks.[3] See temaatika kajastub ka paljudes „Sireenide ja sähvatuste” luuletustes ning mulle tundub, et see puudutab kogu kultuurimaastikku. Tekib küsimus, kas siin kajastub pessimistlik ja küüniline suhtumine kirjandusse ja ühiskonda üleüldse või on tegu kirjutaja isikliku eksistentsiaalse kriisiga. Ilmselt natuke mõlemat.

Kes vajab kirjandust ja kauneid kunste sellal, kui oleme kliimakatastroofi lävel? Kui elame läbi pandeemiaid, kui meie ümber möllavad sõjad? Kes tahab lugeda, vaadata, nautida, kui elu ise on täis küünilisust? Ja samas tekib küsimus, kes tahab luua, kes tahab ja suudab kirjutada? „Sireenide ja sähvatuste” esimese tsükli „MMXIV” kolm luuletust algavad kõik reaga „sel aastal oli võimatu kirjutada luuletusi”. Avaluuletuses ütlebki autor „sel aastal oli võimatu kirjutada luuletusi. nad küll / tulid, kuid olid haiged, katkevate häältega. / paned paberile esimesed sõnad, aga rea lõpp haihtub, / just nagu pehkinud paadisild kaob vee alla.” (Lk 9.)

Kotjuh ei anna selgeid vastuseid, ometigi jääb tunne, et just sellisel ajal nagu praegu ongi kirjandus ehk veel enam vajalik, kas või selleks, et peegeldada maailma, et lihtsate, selgete ja lühidate sõnade ning kujundite abil dokumenteerida seda, mida tunneb suur hulk elanikkonnast. Kotjuh tabab tundlikult ära peened nüansid ja emotsioonid, seetõttu tekib lugedes palju äratundmist, kohati küll kibedat ja valusat, kuid ometigi vajalikku. Võimatuse kiuste ta loob ja kirjutab, surub end läbi jõuetusest ja pessimismist ning tegutseb, kutsudes ühtlasi ka teisi mitte alla andma.

 

^[1] A. Kaare, InteГрация. Tallinn, 2021, lk 5.

^[2] M. Amjärv, Rahvusküsimusest. Tartu, 1918, lk 9.

^[3] M. Tammjärv, „Ma ei oska elada.” Intervjuu Igor Kotjuhiga. Müürileht 2023, mai.