*

 

öö on öö on une kodu

meie une külalised

vahel meid ei võeta vastu

vahel uni väsind on

öö on öö on meie kodu

uni meie kodukäija

mõniöö ei saa ta tulla

mõniöö ei ole meid

maga maga meelekene

hõõgu lõkkekeseke

laine lükkab võrrandlaeva

taevas tekiks tu(u)lele

 

 

*

 

Peas veidi logiseb täna. Olen niigi nii paljudes asjades

                küllaltki oskuslik eksija,

alati ei mäleta, mis aasta käimas on,

või kas armsamal oli bipolaarne häire või anoreksia,

samuti võib, mõeldes toidule, pilk raamaturiiulit mööda pekselda hoopis —

jep, see oli buliimia —

mida iganes. Lükkan rõduuksel kardinad eest, lähen longin keldrisse,

toon puuliimi ja

teen need riidekapi liistud korda, vineer ripendab, sukki lõhub

ja teinekord isegi õhemaid pükse.

Hea rahulik päev, arvutit lahti ei tee, telefoni lahti ei tee,

ja asi ei ole ju aparaatides üksnes,

iseennast ei või lahti teha, vähemasti mitte igaühele ega igal ajal,

võib-olla mõnele Kalamaya tüdrukule

või hämarariigi saadikule ehk alati, ja nendestki päästaks

vaid rammusamat sorti hädavale, läidaks udutule,

mis loidaks segasemas aegruumis nii kuningale kui ka kodutule.

Kindlasti aga sinukesele ja minale,

kui meie hästihoolitsetud minevikud nirisevad aimatavas lõkkekumas

salarajaks sängi siidilinale.

 

 

*

 

Lõkketüdruk läidab mehi,

süütab südameid ja kehi,

südametega end ehib,

kehadega kaunistab.

 

Lõkketüdruk loob ja rõhub,

hingi joob ja ängi lõhub,

laksab ärksaks läppund õhu,

kerge, erk ja kaunis ta.

 

Põlejatesse jääb valguspaik,

läbi eluaja leekiv laik.

 

 

*

 

Ma olen kõigest kaja, aga sul on tõesti hääl.

Ma tajun, et me jalutame õhukesel jääl.

Me teeme samme häid ja teeme pahu ja mis sest.

Oma armastamisvajaduse rahuldamisest

võib luua kõrget kunsti, kuid instinktid madalad

meid sotsiopaatseis võrgustikes jahuks jagavad.

Saab jahust ökokrõpsusid või küpseb pulmatort,

on minu asi kindlustada, et vaid kõrgeim sort

jääks lahetuulde puhuda, kui kõik on ükskord tuhk

ja väiksest müksust südamesse mäena kerkind muhk,

sest

kõik teeb natuke haiget

ja kõik teeb natuke head,

kõiges on midagi õiget ja

kõigis on mõned vead

ning ma tean, et sa tead:

õige pea.

 

 

*

 

Sõber, tule, sinu õla najal tahan nutta,

jäta viin ja naised, õkva minu manu tõtta.

Sinu teise õla najal tahan jälle naerda,

tule ruttu, ära ütle, et sul pole aega.

Aita heita hellad lilled armastuse hauda,

aita leida lein ja vein ja katta peielauda.

Ööd on lühikesed veel, kuid pidu kestab pikalt.

Hästiröstit südame sain Kalamaya plikalt.

 

 

*

 

Väi-

ke

ood

en-

ne

ööd

ku-

lub

ik-

ka

mar-

jaks

(2

me

2):

a-

dre-

ka-

laks

&

xa-

nax.

 

 

*

 

Sa vaikid.

Su vaikus

on valus

ja vali.

Öö

mustast cmykist

on varisend

värv.

Su keelpillil pingul

on viimne kui

närv

ja poogen on

sellel, kes

sõnu ei

vali.

 

 

*

 

siis

kui ma sinust

väga vähe teadsin

 

tundus et

tean sinust

kõike

 

sind rohkem

tundma saades

teadsin sinust

ikka

liiga palju

 

nüüd alles

tunnen et

tuleks sind

tundma õppida

ja õpetada

 

vist

teangi

sust

kõike

 

 

*

 

seda

kuhu sa põikad

varemeis vaimu eest varju

pole veel võrsunud

veel pole sündinud imet

ega

teda

keda sa hõikad

 

ikkagi tooda ja looda

vaikuseks valmistu

värviline ja võluv

on metakalmistu

 

 

*

 

elu ei ole vale

asjandused on omad

koolmekohad ja komad

tulevad lähemale

 

tumeda nõiarohu

manustan aimates et sa

lubad — ma laulan su sohu

enne kui saadad mu metsa

 

 

*

 

Su suvi ei hävi,

ta tuksub ja toeb

ja ta ei saa läbi,

ta on liiga soe

ka nüüd, vastu talve,

kui süda ei löö,

kui korraks on valge,

kui kauaks on öö.

 

 

*

 

kui kuningat ei ole tõesti kodus

ja päris kindlasti ei ole kodus sina

siis tekiks rebi taeva tuksuv sina

ja ole rikkaim rebel vaestekodus

sest taevas see ei lõpe selles elus

ja sina sa ju samuti ei kao

mu kurvastused sula rõõmuks tao

ja püsi äraütlemata elus

ka siis kui kuningat ei ole korraks kohal

ja taevas lõppeda ei raatsi meie kohal