Astrid Ivask: „Mere silmad”. Tõlkinud Livia Viitol.
„Libri Livoniae”, 2016. 112 lk.
- augustil 2016 oli suure läti luuletaja Astrid Ivaski 90. sünniaastapäev. Lätipäraselt kõlab tema nimi Astrīde Helena Ivaska, neiupõlvenimega Hartmane. Ei puudunud palju, et tema, tõeline maailmakirjanduse daam, oleks ka ise saanud veel olla oma sõprade, lugejate, austajate ringis, sest luuletaja lahkus alles nii hiljuti — 24. märtsil 2015.
Sünniaastapäeva puhul ilmus eesti keeles Livia Viitoli koostatud ja tõlgitud kakskeelne luulevalimik „Mere silmad”. Ehkki see on juba kolmas Astrid Ivaski eesti keelde tõlgitud teos, on siiski tegemist kultuuriloolise luulesündmusega, sest see on sisuliselt esimene raamat, mis avab Eesti kirjandusringkondadele ju ammu tuttava autori luule tuuma eesti keeles ja annab tema loomingu rikkusest ja mitmekesisusest elukaarega võrreldava ülevaate. 1996 ilmusid Astrid Ivaski proosaluuletused „Loomingu Raamatukogus” Ita Saksa tõlkes pealkirjaga „Leiud”, ent need põgusad lüürilised palad ei avanud veel kaugeltki tema põhiolemust — mainitud proosaluuletused kuuluvad kaheksa originaalluulekogu avaldanud autori loomingulisse marginaaliasse. Pärast Eesti taasiseseisvumist ilmus üksikuid Astrid Ivaski luuletuste tõlkeid siin-seal ajakirjades „Akadeemia”, „Looming” ning ajalehes „Sirp”. 2002 ilmus Ivar ja Astrid Ivaski ühine luulekogu „Rändav järv”. Selle raamatu tegid haruldaseks viis tõlkijat: Marie Under, Ivar Ivask, Ita Saks, Viiu Härm ja Livia Viitol. Kaksikkogu sidus kirjanikepaari luuleloomingu kokku nii stiilis, tonaalsuses kui allusioonides, kuid jättis naisluuletaja ometi tema mehe varju: „Rändav järv” esitab esmalt hea valiku Ivar Ivaski eestikeelset originaalluulet, seejärel teisena Astrid Ivaskilt valiku tõlkeid ilma originaalkeeleta mitmes tõlkijatõlgenduses.
Seepärast kangastus „Rändavat järve” lugedes ikka mälupilt, mida Ivaskite sõbrad mitmest suust edasi andsid: Ivar tuli alati avali käte ja laia naeratusega ees ja Astrid astus vaikselt, peaaegu märkamatult mitu sammu tagapool. Ent kui toimusid luuleõhtud, oli olukord risti vastupidine: Astridi lätikeelset ehedat luulet ja ingliskeelseid tõlkeid kuulates publik vakatas, Ivari looming jäi aga kuulajaile kaugemaks, osutus liiga intellektuaalseks, eeldades neilt niisama laiu teadmisi ning mitmeteistkümne keele oskust nagu autoril endal. Astridi tundlik kujundiluule puudutas vahetumalt kuulajate hingi, Ivari luule kõnetas rohkem mõistust ja kirjeldas-vahendas tema rikast kultuurimälu. Vähemasti nõnda mäletasid luuletajapaari omaaegseid elavaid esinemisi Ivaskite Ameerika kolleegid ja sõbrad Normanis Oklahomas, kus nad elasid peaaegu veerand sajandit, aastail 1967 kuni 1991.
Kakskeelne luulekogu „Mere silmad” annab esindusliku ülevaate Astrid Ivaski luuleloomingust, valik on tehtud mitte Välis-Lätis ilmunud originaalkogude, vaid kahe hilisema, taasiseseisvunud Lätis ilmunud koondkogu põhjal: „Vārdojums. Līču loki” („Sõnamised. Lahtede kaared”), 1993, ja „Dzeja un atdzeja” („Luule ja tõlkeluule”), 2008. Minu teada ei redigeerinud ega hilistoimetanud Astrid Ivask oma varasemat loomingut tundmatuseni ümber, nagu tegi Marie Under, nii et oletatavasti on tegemist tekstidega, millest suur osa kuulub Ivaskite Ameerika eluperioodi ja mis ilmusid USA-s nn välislätlaste väljaannetena: „Järve ristsed” 1966, „Talve kohus” 1968, „Samm metsa” 1973, „Valgus haavas” 1982. Kodumaal Lätis sai Astrid Ivaski luule ilmuda alles 1993. aastal luule- ja poeetiliste reisikirjade valikkogus „Sõnamised. Lahtede kaared”. 1997 ilmus Riias Astrid Ivaski sügisluule valikkogu pealkirjaga „Sest sügis on mu tagasituleku aeg…”.
„Mere silmades” ilmunud suurepärased luuletõlked ja nende originaalid pole paraku dateeritud, samuti ei ole märgitud, mis kogudes luuletused on ilmunud. See oleks toetanud faktoloogiliselt ülevaatlikku ja poeetilist elukaart, millesse need tõlked meil siseneda lubavad. Tõlkija Livia Viitol toob oma lühikeses, ent sisukas minibiograafilises järelsõnas tabavalt esile Astrid Ivaski originaalse luule põhitunnused: mitmetasandilisus, mõistukõnelisus, omapärane nihestatus, mis mõjub tajupiire avardavalt, samas võimas panoraamsus ja teatav müstiline, lisaksin, et isegi müütiline mõõde („Laupäevaõhtune palve”, „Talve kohus. In memoriam Heimito von Doderer” jt).
Astrid Ivaski ülipeent, ühelt poolt mikroskoopilist, aga samas jõuliselt ehedat elu- ja maailmatunnetust võib täielikult aduda pühendunud tõlkija versioonides, mis on kahes keeles tekste jälgides aimatav ka siis, kui läti keelt üldse ei oska või oskad ainult natuke, nagu siinse arvustaja puhul on tegemist. Astrid Ivaski luulele on iseloomulik keeleline rikkus ja laulvus, rahvaluulelise alliteratsiooni ja assonantsi tundlik kasutus, mis ei muutu mehaaniliseks ega matkivaks, vaid tekitab erilise vana ja uue keelelise kihistuse, mõjub värskelt ja originaalselt. See on loov segu modernistlikust ja traditsioonilisest luulest: Astrid Ivaski looming meenutab kohati läti rahvalaule — dainasid, seal tegutsevad vahel ka läti rahvaluuletegelased.
Suurema osa oma teadlikust elust Lätist kaugel, teisel pool maakera paguluses elanud Astrid Ivaski luule keelelisi väärtusi tunnustab ka tema biograaf, läti kirjandusteadlane Anita Rožkalne, kelle sulest ilmus 2011 Astrid Ivaski elulooraamat „Lõvi”. Võimas pealkiri viitab küll vormiliselt Astridi sünnikuu augusti astroloogilisele tähtkujule, aga sisuliselt tema luuletajanatuuri sisemisele tugevusele ja omapärale.
Heaks näiteks Astrid Ivaski keelelise rikkuse tabavast tõlkeversioonist sobib pealkirjata luuletus, mis on pühendatud luuletaja vanematele, Irma Marija Hartmanele ja legendaarsele Läti kindralile Mārtiņš Hartmanisele, kelle nõukogude võimu käsilased arreteerisid 1940. aasta detsembris ja mõrvasid 1941. aasta lõpus Moskva vanglas.
*
Minu ema ehmeke
emmates heljus
vilja valeval väljal.
Sinu isa iilike
saatis su samme
hiireherneste hitsmel.
Minu ema ehmeke
uduse une
rõskes ruutude ristis.
Sinu isa iilike
rippuma rihiseb ruttu
rukki raskuvas rahus.
*
Mana māte magone
mīlēja mani
vārpu vieglajos vējos
Tavs tēvs tītenis
turēja tevi
vīķu viļņotā veldrē.
Mana māte magone
migusi miegos
rūtu rasotā rotā
Tevs tēvs tītenis
pakāpies pakārties
rudzu riestošās rogās.
Samal viisil vaikselt võimas on luuletus „Liivi rannad”, mis viitab luuletaja liivi päritolule, mille üle Astrid Ivask oli uhke, nagu ta oli uhke oma Kuramaa kuningatest ja kuueteistkümnest kaugsõidukaptenist esivanemate üle.
„Mere silmad” võimaldab eesti lugejal esimest korda sügavuti mõista, miks võime Astrid Ivaskit julgesti nimetada Läti Marie Underiks või Betti Alveriks. Nüüd mõistan minagi, miks tahtsid lillemüüjad Riia turul anda mulle vaata et tasuta ära suuri värvilisi astrikimpe, kui kuulsid, et need lähevad kingiks nende armsaimale luuletajale. Mitmed Astrid Ivaski luuletused on viisistatud ja saanud peaaegu rahvalauludeks, nagu meil on sündinud Hando Runneli loominguga. Astrid Ivaskist on Lätis valminud dokumentaalfilm ja välja antud tema enda sisseloetud luuletustega CD. 2015. aastal avati Läti Teaduste Akadeemia raamatukogus Astrid ja Ivar Ivaski mälestustuba ning Läti Ülikooli juurde asutati Astrid Ivaski nimeline stipendium.
Ent Astrid Ivask kuulub niisama loomulikult meie kultuuri- ja kirjanduslukku. Luuletajat ei sidunud Eestiga mitte ainult (isa poolt) eesti päritolu abikaasa, vaid ka suurepärane eesti keele oskus (Ivaskite kodune keel oli alates 1958. aastast eesti keel) ning armastus eesti kultuuri ja kirjanduse vastu. Astrid ja Ivar Ivaskil oli Eestis palju lähedasi sõpru ja kirjanikest kolleege: Viiu Härm ja Paul-Eerik Rummo, Juhan ja Riina Viiding, Karl Muru, Ain Kaalep, Jüri Talvet jt. Ivar Ivaski viimastel eluaastatel, 1980. aastate lõpus tegid nad Eestisse pikki visiite ja korraldasid luuleõhtuid, külastasid Rõngus Ivar Ivaski lapsepõlvemaid ja osalesid eesti kultuurielus.
- aastal võtsime Tallinna vanalinnas asunud Kultuurifondi ruumides Astrid ja Ivar Ivaski kirjandusrühmituse „Wellesto” liikmeks. Samal aastal Soomes Oulus trükitud „Wellesto” albumis ilmus neli Astrid Ivaski luuletust Ivar Ivaski tõlkes. Neid luuletusi siinse arvustuse jaoks üle lugedes avastasin, et Livia Viitol on teinud neist ühe põhjal hoopis teistsuguse, värskema tõlke kui Ivar Ivask. Edastan need luuletõlgendused lugejalegi võrrelda:
Ivar Ivaski tõlge:
meie tuba triivib
mere kohinal, ristuval valgusel
ning armastusel.
Lendkalad viivad selle sügavikku —
väikese lüüme merekarbi,
lendkalad ta viivad —
mida läbib surematuse vool.
Livia Viitoli tõlge:
meie tuba ujub
mere kohinas,
valguse ja armastuse
ristlainetes.
Kaugele ulgumerele lendkalad ta viivad —
surematusest läbistatud
väikese puhta teokarbi.
Astrid Ivask, kelle luulet on tõlgitud viieteistkümnesse keelde, on ise tõlkinud eesti luulet läti keelde (Marie Under, Ivar Ivask jt). Ta on vahendanud paljusid maailma luule paremikku kuulunud poeete läti keelde, aga tõlkinud ka Baltimaade ja Austria luulet inglise keelde.
2007 autasustas Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves Astrid Ivaskit Eesti Valgetähe ordeniga.
2001 asutas Astrid Ivask Eestis Ivar Ivaski mälestusfondi, mille viieliikmeline žürii annab iga kahe aasta tagant välja Ivar Ivaski nimelist auhinda luuletajale ja/või esseistile kultuuripiire laiendava luule-, essee- või kriitikaraamatu eest.
Livia Viitoli eesti-läti kultuuripiire laiendav luuletundlik kultuuritegu vääriks Kultuurkapitali tõlkeauhinda. Tänavu mais pälvis Livia Viitol Astrid Ivaski ja Valentins Jakobsonsi raamatute tõlgete eest Eesti ja Läti välisministeeriumi keeleauhinna. Õnnitleme ja täname andekat tõlkijat!
