Selle aasta juunis tegin luulereisi Itaaliasse Rooma lähistele, kus ligemale nädalapäevad vältas Mihai Eminescule ja Giacomo Leopardile pühendatud maailmaluule festival 36 poeedi osavõtul. Korraldajad olid Rumeenia luuletaja-õppejõud Ion Deaconescu Craiovast ja itaalia kunstnik-luuletaja Vincenzo Bianchi. Neid abistasid kaks Bukaresti tudengineidu, Tatjana ja Maria, suurepärased tõlgid kolme või nelja keele vahel.

Luuletajate seltskond ei jõudnud kordagi pühasse linna endasse, küll aga väisas kokku seitset asulat või väikelinna Rooma maakonnas, kuhu Vincenzo Bianchi, erakordselt loomejõuline (praegu 77-aastane) mees, on rajanud oma mitmetahuliste ja -mõõtmeliste skulptuuride ja taiestega sisustatud muuseume. Need loovuskeskused paiknevad küll kirikutes, küll munitsipaalhoonetes, pühendusena mineviku ja uuemagi aja suurvaimudele, nagu Michelangelo Buo­narroti, Charles Darwin, Juri Gagarin, Jorge Luis Borges, Galileo Galilei jt.

Luulesündmusest osavõtjaid üllatati sellega, et igaüks meist leidis oma luuletuse suurelt maalituna mõnele põlisele müürilapile neis paigus, kus oma reisil peatusime. Eesti osavõtja luuletust (täpsemini selle tõlget itaalia keelde) saab näha Vico nel Lazio asulas, kus külalisi iseäranis soojalt tervitas kohalik rahvatantsurühmake. Kõikjal olid meid vastu võtma tulnud linnapead ja vallavanemad, rahvusvärvidega lint põiki üle rinna, nagu see Itaalias kombeks.

Maailmaluuletajate toetusel kuulutati sealsamas välja „kunstnike vabariigid”. Mälestuseks kaasa saadud silt „REPUBBLICA degli ARTISTI. ESTONIA” tõendab, et Rooma lähikonna loovusvabariikide asutajamaade Aserbaidžaani, Belgia, Brasiilia, Jaapani, Iraani, Iirimaa, Itaalia, Kosovo, Leedu, Rumeenia, Moldova, Venemaa, Slovakkia, Hispaania, Türgi, Ukraina, USA ja Hiina seltskonnas oli au olla ka Eestil.

Luulefestival avati ja lõpetati Cervara di Romas. See on Rooma ümbruskonnas üks kõige kõrgemal (vähemalt 1000 m merepinnast) paiknevaid asulaid, kuulus nii oma kindlusega, kiriku ja looduspargiga — kus on koht skulptuuridele ja muudele taiestele — kui ka observatooriumiga. Seal uuritakse taevast ja taevatähti sellest hoolimata, et Jumalat kehalisena tabada ei ole korda läinud.

Ööbisime Cervara di Romast mõnevõrra madalamal mäeastangul, Subiaco kloostri hotellis. Nursiast pärit püha Benedictuse (VI saj) auks ehitatud kloostris hakati Itaalias esimest korda (XV saj II poolel) trükkima raamatuid.

Alatri linnakeses imetlesime algse Rooma linnamüüri kiviaegseid alusrahne, mis 5000 aastat tagasi olid kokku sobitatud just nii, et nad jaksaksid kindlalt kanda järgnevat tsivilisatsiooni ühes selle pahede, pattude ja voorustega, teadust ja kultuuri.

Vincenzo Bianchi usub, et traditsiooni ja modernsust, kultuuri ja teadust, kristlikku vaimu ja ilmalikku loovust on kõigi tänapäeva hädade ja allakäigu kiuste siiski võimalik koos hoida. Kui seda ei saa teha linna (=tsivilisatsiooni) südames, „keskuses”, siis tuleb minna alale, kus asub „tõrjumatu äär”. Sest pole jõudu, mis suudaks loodust ja algloojat maa pealt välja tõrjuda iseennast hävitamata. Rahu sünnitab kultuuri, mis kooskõlas loodusega peab andma inimkonnale tema moraalse sisu ja eksistentsi mõtte.

Rooma lähistelt (kus paiknevad ju samuti Rooma lennujaamad, nende seas kõige tähtsam Fiumicino) viis lennuk mu Pariisi. Seal oli kavas osavõtt Pariisi 35. luulemessist (Marché de la Poésie) ja kirjastuse „L’Harmattan” väljaandel mullu sügisel ilmunud luuleraamatu „Élégie estonienne et autres poèmes” esitlus Pariisi Põhjamaade raamatukogus (Bibliothèque Nordique) Eesti saatkonna kaasabil.

Kui Itaalia luulesündmus toimus „äärel”, siis Pariisi luulemess on end juba ammugi sisse seadnud otse lääne tsivilisatsiooni ja moodsa linlikkuse südames, täpsemini Saint-Sulpice’i väljakul. Vaatasin kataloogist, et esindatud kirjastusi (nende seas „L’Harmattan”) võis olla poole tuhande ringis. Kui igaüks pani välja kümmegi oma viimase aja luuleüllitist, siis kokku… jah, kokku tuleb selline hulk raamatuid, et neid kõiki nädala jooksul tähele panna käiks üle jõu kel tahes.

Egiptuse jumalanna Isise templi varemetele rajatud Saint-Sulpice’i kirik annab messile fooni, mis laiendab selle seotust kultuuriga, traditsiooniga. Loob vastava vaimse õhustiku, mis juba ise on väärt, et seda sisse hingata. Jumalat ennast ei näe, luulegi jääb messil pigem usu küsimuseks: kohapeal sellega lähemalt tutvuda näib lootusetu. Klassikalised ja vanema aja luuletajad muidugi, neid ju tuntakse-teatakse kultuuriringkondades niikuinii. Aga kes on tänapäeva suurimad luuletajad? Jah, märkan ühel letil Bernard Noëli suureformaadilist raamatut. Ta on tuntud, olen temaga kahel luulefestival kohtunud, teda on tsipake tõesti ka eesti keelde tõlgitud. Aga näiteks Athanase Vantchev de Thracy (vt eesti keelde tõlgitud kogu „Vinum mysticum”, 2011), kes ühes oma luuletuses kinnitab, et ta on „tänapäeva Prantsusmaa suurim lüüriline luuletaja”? Kuidas saaksin teada, kas mõni tema raamat kusagil luulemessi telginurgas siiski pesitseb, või kuidas saaks messi külastaja tõendust, et mu endagi raamat üldse oli „L’Harmattani” telgis välja pandud (napiks tunniks, kui autoril endal paluti kohal viibida)?

Pariisi luulemess on selgesti prantsuskeelne, hõlmab omakeelset luulekultuuri, frankofooniat — mil ju samuti on küljes ohustatud liigi märk. Marché de la Poésie on luule vastupanu vajalik ja ühtlasi haruldane sümbol tänapäevase tsivilisatsiooni südames. Või kuidas oleks, kui teised maad Prantsusmaa pealinnast eeskuju võtaksid ja sedasama üritaksid?

Kasvavalt linlikus ja infotehnoloogiasse uppuvas maailmas täidab luule kõigest hoolimata ühiskondade hingelis-vaimset tühikut, nagu ta varasematelgi aegadel on teinud. Kui Prantsuse valgustus oma tsiviliseeriva-keskusliku mõistusekultusega liiale läks, tärkas vastukaaluks lääne romantiline kultuur. Selle sümboleiks arvukais rahvuslikes keeleruumides, olgu suurtes või väikes­tes, said üha luuletajad (nende seas ka Giacomo Leopardi ja Mihai Eminescu). See ei ole miski, mis on pöördumatult minevikku jäänud. Mida toorem on katse inimestest roboteid teha ja nende tundekultuuri vaigistada, seda tugevama jõuga ja seda ootamatumalt — „plahvatustena” hämaratelt „äärtelt” luule end ilmutab.

Millestki sellisest, nagu nüüd Itaalias rahvusülene itaallaste-rumeenlaste koostöös sündinud luulefestival, unistasin kümmekond aastat tagasi siin, kodus. Miks ei võiks Eesti ja Läti koos panna aluse näiteks Liivimaa rahvusvahelisele luulefestivalile? See ei peaks tingimata toimuma pealinnades, vaid võiks pigem kulgeda läbi väiksemate Liivimaa linnade, kohalikku luulevaimu äratades, kultuuri ja vaimuloomet „äärel” kosutades.

Kui kaubanduslik globaliseerumine infotehnoloogia toel etnilist mitmekesisust ja ökoloogiat aina karmimalt õõnestab, siis vastukaaluks, vaimse globaliseerumise healoomulise sümptomina kajab Rooma lähiste luulefestivali ja Pariisi raamatulaada vaimule ida poolt vastu luule ja vaimsuse pühitsemine näiteks tänapäeva Hiinas. Silmapaistva yi rahvusest hiinakeelse poeedi ja isiksuse Jidi Majia (vt hiljuti eesti keeles ilmunud raamat „Aeg”, „Ars Orientalis”, 2016) eestvedamisel on Qinghai järve äärde rajatud maailmaluule väljak ja maailmaluuletajate aumüür, alus on pandud koguni kahele mastaapsele rahvusvahelisele luulefestivalile. See kõik koondab tähelepanu Hiina kultuuri väiksematele etnilistele piirkondadele — sellelesamale „äärele”, kus me eestlased-baltlased ja lugematud väikerahvad, igaüks oma isikliku keele ja meelega, saatuse tahtel asume.