Vikipeedia eksib
Ma olen raamatuvaras
mitte kirjanik
Mu esimene raamat
ma varastasin selle
Me olime nii vaesed
me raamaturiiul oli nii väike
tahtsin veel lugeda
Peale seda sain vere maitse suhu
kondi hambusse ütlesid sina mulle
suuri ja pakse asju vedasin selja taga või püksis välja
lugesin põnevusega kõike
lõikasin turvaniite välja
Peale seda varastasin veel palju raamatuid
aastaid
Enne kui hakkasin ise kirjutama
*
suudle mind
nii pikalt nagu sõidaks liftiga maailma kõige kõrgema torni otsa
suudle mind
niikaua kui kestab mahleri 10. sümfoonia palun
(rahvas palub korrata)
ja suudle mind nii pikalt kui metsad kasvavad tagasi mahasaetute asemele ja
mustikad õitsevad ja suvine tuul jalutab läbi männiku taas
suudle mind nii pikalt et ma unustan ennast ära
suudle mind nii nagu sõidaks kaugeima täheni
ma tegelikult ei tahakski tagasi tulla
suudle mind nii pikalt palun
et kui sa lõpetad
oleme juba mõlemad 88-aastased
ja ammuilma maha maetud
ei märganudki
nii hea oli
suudle mind veel palun
*
iga õhtu jälle istun arvuti ees
mõtlen mis asi on luule
kuidas ta välja näeb
iga õhtu olen nagu laps
ei tea midagi enam
nagu 1. klassi läheks
aabits käes
õppima luuletamist
eile veel teadsin
milline näeb välja luuletus
täna enam jälle ei tea
sõnu ei oska enam
kõik on läinud meelest
ja mis sinna vaja läheb
nagu jõgi
iga õhtu on ta uus
panna oma jalad külma vette
kuulata vulinat
laanemüha
seista su selja taga
tunda su lõhna enda vastas
seda ma tean
kättesaamatu
iga õhtu peab luuletuse jälle leiutama
eile suri üks kirjanik ära
ja korraga ei oska ma enam kirjutada
tean vaid et suur kirjanik suri ära
terve ajastu
kadus
ja seda
et kuskil siin maal
minu maal on üks kirjanik vähem
kuskil surnukuuris
haigla lahkamisruumis võib-olla
külm
sinine
täiesti alasti
kistud
nagu kaanteta raamat
peab teda riietama
võõra näoga
ootab mahamatmist
kirjanik
suur kirjanik
*
magan lakas
koos sisisevate nahkhiirtega
loen teiste luuletusi
igavad igavad
püüan kasvada
olla kord keegi
omada kord luuletaja hauda
et lapsed käiks lugemas
mu haua peal
vähemalt niipaljugi
kedagi ei olnud mu elus
endaealisi ei osanud hoida
suhted läksid kähku katki
ise läksin katki
tavaline lugu
keda tahtsin sõbraks
ei osanud hoida
kes mind tahtsid
neid ei tahtnud mina
ööd läbi igatsesin
kellegagi kolada
kedagi polnud
kõik käisid tööl
pidid tööl käima
kaisus ei olnud kedagi
needsin tööd
luuletaja omagi
lapsed on aga alati meeldinud
nende sädin
nende mänge vaadata
olla nende lähedal
kui nad katsuvad mind
nagu kivi
seovad mu silmi kinni
teevad patse pähe
nii hea
nendega peitust mängida
kulli
jalutada nendega pargis
süüa koos jäätist
naerda
kiikuda aiaväravatel
nautida veel oma lapsepõlve
süüa torti sünnipäeval
nii noor alles
ise ka veel laps
ikka veel
ehk kord vedelen hauas
kuulan
läbi kirstu
koolilapsed peavad lugema mulle mu luulet
mulle mu luulet
kui lahe!
*
panin panama kübara pähe
läksin aeda kõrvitsaid tuppa tooma
et oleks pidulikum
sügis
