24/7x365x75

 

Hommik

 

Lennul kohvi —

jooksujalu

välja, välja, välja!

tööle, kooli, lasteaeda

ükskõik kuhu — välja!

jalge all ei ole tunda

muud kui oma taldu

kiirustades tundub nagu

oleks maailm kaldu

nagu oleks tõesti tarvis

kinni püüda päeva

 

ah, mis päeva — õhtugi

ei tohi jääda jalgu

unesegu silmad näevad —

see on alles algus…

 

Päev

 

teed, mis tarvis

vahel veidi — ainult

hädapärast

vahel rabad

hullupööra

iseenda pärast

langed lootusetusesse

katkud juukseid, kirud

särad tähena kuid ikka

tulemus on niru

harvad õnnestumishetked

mis ei täida kõhtu

kõik mis teed see oleks nagu

kirjutatud õhku

 

 

 

Õhtu

 

poodled koju

jalad aga

juba tantsuvalmis

viskad mõne minutiga

õhtusöögi valmis

vaatad teise silmaga

et mida maailm kärab

ja siis tõttad õhtuellu —

see on sinu päralt

 

Öö

 

kuu segab, päike läinud looja —

ei tule und.

kus oled nüüd, sa öise ilma looja —

öös lahustund

vist oled hingelt

sa nii nagu ma:

ma magan küll,

kuid magatud ei saa

 

kirjutet 10. märtsil 2012 (tantsujuht Ille Savioja 50. sünnipäeva puhuks)

 

Elu

 

Igal hommikul on

kaelas veskikivi.

Õhtuil jalus kenad

kirjud paelad.

Hallid hommikud kui

kroonumehed rivis.

Õhtud jäävad napiks

kalli kaelas.

 

Ööd? — Ah, ööd ei ole

noortel olla!

Öö vaid helendus on

vahel eha — koidu.

Päev ei pruugiks üldse

peale tulla:

aitaks ööstki ihu-,

hingetoiduks.

– – – –

Siis on korraga kõik ühepikku:

hommik, päev ja õhtu,

takkapihta öö.

Sul on kodus neli päkapikku:

võrdseks muudavad nad

puhkuse ja töö.

– – – –

Siis saab ümber seegi aeg

ja viimaks

hommikuil on jalus

kirjud paelad.

Päevadele kasvanud

on tiivad,

õhtul istud —

veskikivi kaelas…

 

kirjutet 10. juunil 1987

 

Üldpalatis

 

Millest mõtleb vana naine

päevad läbi voodis,

silmad kinni, pole haige

inimese moodi?

 

Vana naine ootab surma

vaikselt, kinnisilmi;

otsast alata ei taha

unes ega ilmsi.

 

Selles elus kõike oli

täpselt elujagu:

head ja kurja valel ajal —

mõeldagi ei tasu.

 

Ta ei mõtlegi. Ei oota

enam mingit imet.

Lamab siin ja elab ainult

suremise nimel…

 

2006

Vanadus

 

…aina istud ja teed plaane —

inimene vana.

Kargad püsti, sahmid ringi

nagu takkus kana.

Suurtes suhtlemistes augud.

Väikseid ei sea sisse.

Nii sa tasapisi imbud

äraminemisse…

 

kirjutet 14. detsembril 2016