Kaasaeglane

 

Ta astub sinust üle, sinust läbi —

tal sellest mitte midagi ei ole:

ei ehmumist, ei jahmumist, ei häbi,

sest aeg on selline,

et aega lihtsalt pole.

Ei ole aega tähelegi panna,

kes on ta kõrval, kes on ees ja taga.

Aeg enesega tingida ei anna

ei karmuse, ei vaga lalinaga.

 

Ta kiikab taskutelefoni kella:

käest kadumas on terve eluiga,

kas saab ta hakkama veel ühe hella

ja hingematvalt sooja sõnumiga?

Aeg kaob, aeg kaob…

Kui rutata, siis saab ta

ehk selle siiski sulle ära saata?

 

 

Hüvastijätt

 

Head sõbrad, meid jälle on vähem —

ei oska me hoida üksteist?

Ja tänagi teele siit läheb —

ei tea, kuhu — jälle üks meist.

 

Ta kannul ei kappa ratsud,

ei puhu ta teekonnal sarv,

vaid keerlevad paparatsod

kui ärevil kaarnate parv.

 

Kuid tema neil põgeneb pihust —

mis loeb talle maapealne ring!

Ei märkigi ilusast ihust

ja sellest, et vabanes hing…

 

Võib-olla on siinsamas teine

riik nimega Muusika,

kus juba ta muusade veine

joob hõbedast kruusiga?

 

Kuid meie ei näe ega kuule

ja võib-olla kuulma ei pea

ta häält läbi tasase tuule:

head sõbrad, ka teil olgu hea!

 

 

Plantago major

 

Lennuk petab ära —

näib, et kõik Euroopa maad on väikesed

ning kõikjal on üks ja seesama:

õdusad lennujaamad

Chaneli-lõhnaliste tax free’dega;

ootesaalidega,

kus kuulatakse kõrvaklappidest samu laule

ja näpitakse sarnaseid nutitelefone,

olemata seal, kus ollakse;

lahkete täheväravatega,

kust väljudes sõidetakse

betoonist ja klaasist tänavaid pidi linna,

mille südames peitub

peotäis vanu kauneid kirikuid ja sildu,

mis imekombel jäid viimasest sõjast

puutumata.

Ja WiFi-kleepsuga hotelliukse kõrval

ajab end sillutisekivide vahelt välja

tagasihoidlik teeleht —

seesama, millega vanasti peatati verejooksu.

Plantago major —

teeleht —

igal maal isemoodi nimega —

toimib praegugi.

 

 

Niagara

 

                         Kajale ja Helgele

 

Niagara ei olegi juga —

Niagara on kontserdilava —

ühes tükis nii koor, orkester kui ka orel,

kes mängivad ühel meelel

meie kõigi meeltega

meie kõigile meeltele.

 

Suurim, Kanada-poolne osa Horseshoe

on kujult kui kirgede kirjutusmasin,

millest purskub lakkamatult inspiratsiooni —

külma, selget ja salapärast.

 

Kõik, mida on maailmas tuntud ja mõeldud,

kõik, mida on kardetud ja loodetud,

kõik, mida on armastatud ja vihatud,

on ta kirja pannud

ja talletanud meile arusaamatus keeles

kusagile kättesaamatusse kohta,

aga kõik on alles,

Niagara ees seistes tead,

et kõik on alles.

 

Alles on müüdid ja muinasjutud,

alles on kummalised tootemid ja ehted,

indiaanlaste vanad ehtsad unenäopüüdjad

ja hilisemad,

turistide tarbeks tehtud vabrikutooted.

 

Alles on ka teie emade

laevaga üle ookeani toodud,

kohvripõhja lasteriiete vahele peidetud

väikesed hõbesõled.

Ja meie oleme alles,

kõneleme Eestist ja elust

siin, selle kirgede kirjutusmasina ees,

mille kohta teie ütlete

kanadalaste kombel „Naiagra”,

mina aga ikka „Niagara”

nii nagu koolis maateaduse tunnis.

Miskipärast arvan,

et nii ütlesid ka indiaanlased.

 

 

 

 

Teised eestlased

 

Toronto Ehatares eakaaslaste hulgas

elab saja-aastane eesti muusik,

kelle süda on ilmatu suur —

sinna mahub Tallinna lauluväljak

koos lava ja tuletorniga,

lauljatest kõnelemata.

Laulupeole ta enam tulla ei saa,

kuigi raha on kõrvale pandud.

„Sääste jätkub Ehatares elamiseks

veel üheteistkümneks aastaks,”

nendib muusik.

Janne, hoolitsev hing, lausub lohutades:

„Ära muretse,

ega teised eestlased

sind ka seejärel hätta jäta!”

 

Teised eestlased istuvad juba saalis

televiisori ees.

Väljas muudkui sajab ja sajab…

Uudistes öeldi äsja,

et Ontario järv võib hakata üle ajama.

Aga ekraanilt vaatavad juba

Elle Kulli suured tõsised silmad.

„Eesti naised on ilusad,” ütleb muusik.

Tugitoolides istujad ongi

enamalt jaolt naised.

„Ukuaru” ajad on neil üle elatud.

Nüüd siis see Ontario asi.

 

 

Pääsemised

 

Ei teagi, kas kohtasin Annet

kakskümmend seitse aastat tagasi

„Olümpia” restoranis, kus ta tookord töötas —

sinna oli siis raske pääseda.

Nüüdseks on ta kakskümmend seitse aastat

elanud Torontos,

kuhu oli toona väga raske pääseda —

lubati justkui külla, kuid siia ta jäi…

Aga homme kolib Anne tagasi Eestisse

ja ma istun koos ta siinsete sõpradega

jaapanlaste sushi-baaris Toronto kreeklaste linnajaos,

kuhu on Eesti Majast Broadview’ avenüült

kerge pääseda.

 

Lahkumispidu on lahkumispidu —

alati natuke kurb, ükskõik kuhu mindaks —

kas või ema juurde koju.

Minagi olen peatselt koduteel,

ajavahe on küll seitse tundi,

aga lennukid üsnagi mugavad —

Eestisse on nüüd lihtne pääseda.

Ja Eestis on kõikjale lihtne pääseda —

välja arvatud ehk metsatagused külad,

kus buss peatub korra nädalas

ja kus elavad üksildased vanad emad;

külad, mille peagi lõikab maailma küljest lahti

suurlinnade vaheline

hiiglaslik kiirraudtee,

mille eest pole vist võimalik pääseda…