Põhjamaa neid
On loojak mu arm
minu Põhjamaa neid
juba hajub
ettearvamatuse udu ja
tõelisus kaheks on saanud
ja avarus ja ajastaja
kaotavad oma tähendust
Teiegi minu lemb
minu Põhjamaa neid
jumaldet kuju
lõtvub ning kahvatub
sündmuste vaatepiiri loob ju vaatenurk
mida meil Teiega enam ei ole
sest on eha mu arm
minu Põhjamaa neid
ning kaovad me varjud
kaugeneb me sõnade kaja
me möödume
aga mälestus teest
heiastub ikka veel
ja ehapunas meie ümber
minu arm
minu Põhjamaa neid
õitseb tuuli tuulekesi
õitsvad kaduviku tuuled
Tšuudid
Tšuudid oleme veeteede vardjad
unede verd pidi kulgejad
igipüsijad põlise mäletajad
nüüd meie silme ees punavad
magusad marjad nukrusepuul
tšuudineiud me hurmavad
tule koduleel valvajad
vastse elu ilmale kinkijad
nüüd hiustesse kauneisse põimivad
magusaid marju nukrusepuult
tšuudid me metsade isandad
nõiutud mõõgad me jõgedes
vana hõbe me järvesügavais
nüüd käärinud mahla rüüpame
magusaist marjust nukrusepuult
Vana Tühi
Kui me silmapilke puhtaks
enam ajanõest ei pühi
ilmaringi veerekesel
tervitab meid vana Tühi
kui me selles elamises
enam edasi ei rühi
läinusse ja tulevasse
juhatab meid vana Tühi
sest me ühes nagu kõiges
lõppematuid peame pühi
hüva teed ning rõõmsat kulgu
soovib meile vana Tühi