*
selle maja esimesel korrusel
milles elasid bergman ja strindberg
on üks väga vana kohvik
kus on tolmune lämbe ja hea
võib-olla on muutunud ainult et
piimakohv on nüüd kirjas latte’na
ja magusate suhkrukookide sisse
pannakse liiga palju troopilisi vilju
või et maja ees laia allee keskel
tohib nüüd parkida ja üks volvo
puudutab sügistuules hellalt ninaga teist
ma käin sealt vahel läbi sellest kohvikust
ajalehed vedelevad koos tühja tassiga laual
nagu vanamees oleks just lahkunud
akna tagant libiseb mööda
graatsiline must linnahobune
olla stockholmis ja oodata
oodata stockholmis ja olla
on nüüd minu elu kõige selgem rütm
ma kohandun hetkega ja hästi
kõik need korrad mis olen siin olnud
seisavad vaikides tänaval ja vaatavad
kuhu poole ma seekord jalutan
mis minust täna saab
rootsi on vanade meeste ja
vaikuse maa
siin kuuleb rohkem linnulaulu
kui tühja juttu
isegi kesklinn on pühapäeva
hommikul täiesti tühi
nagu oleks kirikupüha või nagu
oleks maailmalõpuni veel aega
*
ronin öösel aknast välja
jalg jääb ribakardinasse kinni
lendan näoli asfaldile
väärikus taastub vaikselt
kõnnin otse üle parkimisplatsi
samal ajal kirjutan sulle messi
kui midagi on siis läksin merre
kõnnin otse üle maantee
kedagi ei ole koiduni on mitu tundi
mõõn on praegu kõige suurem
nii et kui ma kalju äärelt treppi mööda
alla torman ja teisele poole
randa jõuan on ookean eest ära läinud
merepõhjas siplevad ainult viimased
karploomad ja öökalad ja
kivid helgivad kuule vastu
on jaanuari lõpp ja põhjameri
aga nii vastu golfi hoovust et
ei hakkagi külm kui võtan saapad ära
ja aina edasi edasi vette vette
lähen mööda muuliäärt
ikka mõõnale vastu sinna
kuhu peidab end ookean öösel
kui terve rokeri küla magab
pubis ei keedeta karrit ja
klaasis ei olegi punast õlut ja
mitte ükski pensionil jurist ei komberda
purjus peaga taksopeatuse poole
muul käänab end vasakule enne
viimast majakat öö on jälle
kummaline ohtlik loom mille
ainus pidepunkt mustas taevas
vilgub üksiku tähena mu kannul
varsti ärkavad esimesed bussijuhid
ja poodides pannakse odavmüügile
valentinipäevapahna et meenutada
et tuleb armastada ükskõik kuidas
ükskõik keda aga tuleb armastada
varsti saan lained kätte
ookean ehmatab öösel ei käida siin
ja ohkab mulle näkku oma
läppundsoolast hingeõhku
ma imen selle endasse ja lõhnan
selle järgi terve ülejäänud aasta
ja selle pärast ma tahangi et teaksid
kui midagi on siis ma läksin merre
*
mul on tallinnasse sõites tunne
nagu tuleks vanglasse
naljakas eks
kallis kodulinn
üle tornide ja udu natuke päikest
katariina kai juba paistab
laev võtab rahulikult ja sujuvalt
ma olen silla all vöörikajutis
joon cappuccino’t ja nutan
sest selline tunne on nagu
tuleks vanglasse
kui ma tulen tallinnasse
kuuendalt tekilt pääseb välja
sa sõidad ees minema vaikselt
ja anonüümselt nagu ikka meie puhul
tallinn toob meis välja halvima
ikka ja jälle me karjume paar tundi
ja ma nutan ja mul on selline tunne
nagu ma tuleksin vanglasse
kus on suured poed ja
laiad sirged teed ja sellised
inimesed kes võib-olla tunnevad
sind juba aastaid ja võib-olla
pole sind kunagi näinud aga
neil on ettekujutus
see on peamine see nende ettekujutus
need inimesed tulevad meile
sadamasse vastu vaata kui kena neist
viskavad kiviga silma peast
suruvad koti pähe ja viivad
minema ära sellesse vanglasse
kuhu on tunne et alati satume
kui katariina kai on möödas
ja tallinn võtab meil ümbert kinni
nii kõvasti et natuke ei saa hingata
ja natuke hakkab hirmus
ja natuke tahaks jälle ära joosta
aga igal pool on ees mõni ettekujutus
mõni inimene ja mõni selline hetk
mis tuletab meelde et alati
ükskõik mis sa teed peab ikka
terve elu minema tagasi tallinnasse
