*

 

SÕNA SÖÖSTAB VERRE,

tabab tabamatus kerguses südamelööke,

meelekohad meloodiliselt vasardavad,

veri vemmeldab verd,

paus pausi ja vemmalvärss vemmalvärssi.

Sõna sööstab verre, sest

viimase hingetõmbeni on veel paljugi ütelda,

vemmalvärsist verega kirjutatud vanneteni.

Ja vat meitel vemmeldatakse seni, kuni

mõttekriipsudki kahest otsast lõkendama löövad —

kirjuta see üles, nüüd kirjuta ülesse!

 

 

HOMMIKUVALGE

 

Sadu laulis

vihmaveetorusid mööda,

lõpuks mõranes hääl,

viimased tilgad ei kostnudki enam,

sest sääl

tuli too hommikuvalge

naine ja ütles, et

enne lõppu on tarvis

koguda ilma- ning silmavett,

 

kastegi kuluvat ära

ja eriti hommikuvalge piim.

 

Ah pärast?

Pärast maailmalõppu küll

sageneb sademeid

ning suuri taevaseid karju.

 

Silmad siiski ei harju, et

kahes lõputus ilmavahes

heliseb alati

ükssama hommikuvalge naine,

lehm ja lüpsimasin ühes,

laps südame all

ning alasti ilmaruum süles.

 

 

PLANEEDID

 

Maailm lahvatab, kui plahvatab meie planeet,

mõtet ja keha seob viimane neet.

 

On neetud ja needitud reedetud aegade vangid,

ajahambaidki kisuvad isuka laotuse tangid.

 

Paotudes lahvatab päikese punane huul,

suudleb ja suudleb sind kaotusekibeda kuul.

 

Aga armastus tuli ja läks, tule ja tuulena läks —

pliks ja plõks, plahvatav ürgaine tuli ja läks.

 

Hingesosinavärinal hellitan uljaid planeete:

Milleks te olete? Mis te meiega teete?

 

 

ALLEE

 

Päevad varisevad pikas reas,

aga sina tormad ette,

läbi ajapika eluea

sammud sõgenevad vette.

 

Õhtud pudenevad justkui liiv,

vähe veel on minna jäänud,

lendub viivu järel viimne viiv,

selja taga maised käänud.

 

Aja liigesed on lahti luist,

süda sarjab hingehaigust,

kasvad kõrgusesse põlispuist,

linnadest ja pühapaigust.

 

Tühirannas ehaveerul, näe,

päike loojub silmavette,

palvehelmeis sõrmitsevad käed

kirikuid ning minarette.

 

Kuidas olla tugev nagu sein,

ajanool ei tungi läbi,

ainult vahel lõhnav maarjahein

kahestab su eilse häbi.

 

Lõpuks elupäevad pikas reas

salvestuvad südametes,

halvas ilmutad end nagu heas,

puhastudes sadevetes.

 

Lihtsalt voolad oma vabas vees,

vähe veel on minna jäänud,

viivu järel kuhtuvad allees

kõik su kõnnakud ja käänud.

 

 

JÄLGIMÄE KOHAL

on kuuvalgusväljad,

vana koolimaja

igatseb lapsi, kes

temast on läbi käinud.

Tühi ammugi,

kes kunagi olid, on vanad.

Ikka seesama mets,

välja peal majad,

Tallinn lähedal.

Mine sa tea, mis

see maa- või ilmaelu

hommepäev endaga toob.

Kool tunane, jõgi tänane,

kõik voolab ära,

kõik jääb südamesse,

kuu kasvab ja kahaneb.

 

 

SONETT

 

Su silme vikerkesta salapildu

ma nähes olen pöörameelselt sõge

ning otsin käreveelist keerdus jõge,

et tahta luua värvilisi sildu.

 

Veel otsin täiuslikku täpset sõna,

et suuta tabada su salakeeli,

su sulgjat heksameetrit ning gaseeli –

ei leia kui, siis hullun sõnatuna.

 

Su pluusi siid ja rinde lihakas ovaal

kord kaovad kõige kaduva sonetti,

las ehib heksameeter mind ja sind opaal,

 

las põrmustab mind huulte veresoe poeem,

su igas liigutuses kaen balletti.

Sa naerdes küsid mult, miks värisen ja keen.