luule

 

*

Kus Eesti kaardi nurgas Sa ka pikutaks,

aastaaeg ei kysi sellest midagi.

Õhk on hakkama pandud.

Mõte heliseb nii Petrakuudis,

Ylejõel kui Lollidemäel.

Loojangud vajutavad klahve aadamate hinges.

Linnulaul on seadistamisel

ja iga eeva häälestab oma virginaaliumi,

et kord vaiksel suveõhtul mängida kylatänaval

mööda jalutava lehmakarja tasasesse myygimisse.

Õnnelik peaks olema see, kes on vallandand

kas või yhegi laulu.

Selles loos kajavad esimene krookus ja naat,

pistab piimanõgese myrgine nupp,

luikab lagunev kulu. Aga siis on suvi.

Selleks ajaks on läbi, mis praegu veel tulemata.

Meeste profiilid on põlenud kergete pilvede alla.

Naiste naer ja nutt laotunud puhkevate sirelite vahele.

Kevade udu suvelilledeks saanud.

Teetolm hoiab noote,

kari koguneb mänguri ymber

ja lehmad lakuvad ta kleidist kaugele sööstvaid käsi.

Looming