Ei-ei, ei mingit sildistamist. Jätan ütlemata, kes on linnud ja kes loomad. Ei, need ei ole naised ja mehed. Rootsi kõrgemas vaimuilmas on kriis ja Rootsi Akadeemia lõhe ei lähe naiste ja meeste vahelt. Sellel, mis puhkes oktoobris 2017 ühel ajal ülemaailmse Me-Too-kampaaniaga (vt „Looming” 2018, nr 2), on juured palju varasemas ajas, sest Akadeemia pikk ajalugu (alates 1786. aastast) on alati sisaldanud probleeme isikute tasandil. Idee on aga kestma jäänud — „vaimusuurus ja maitse” (snille och smak) rootsi keele ja kirjanduse haldamisel ja hooldamisel. Pluss tinaraske kohustus igal aastal valida Nobeli auhinna kirjanduslaureaati. Kes peaks nüüd selle otsuse langetama, kui kaheksateistkümnest „surematust” on kohal vaid kümme ja auväärt kogul ei ole kvoorumit?
Rohkem kui sada aastat tagasi kirjutas Akadeemia esimene naisliige Selma Lagerlöf (kes valiti 1914) selle kuulsa kogu töötingimustest: „Neljapäeval olin Akadeemia koosolekul sõnaraamatu asjus. Panen aina rohkem imeks, millele kõigele see institutsioon peab mõtlema, see on ju tõeline ametiasutus. Kui selle liikmetel oleks kohustus 70 aasta vanuses lahkuda, nii et kõik oleksid töövõimelised, tuleks see suuresti kasuks. Nüüd on peaaegu pooled tööks kõlbmatud.”
Sada aastat hiljem valiti Akadeemia esimeseks naissoost alaliseks sekretäriks Sara Danius (vt „Looming” 2015, nr 9), kuid tema „alalise” ametiaeg lõppes oota­matult juba aprillis 2018. Skandaal, mis oli detsembris, iga-aastase Nobeli-banketi glamuuri ajaks justkui vaibunud, hakkas kevade hakul uusi tuure koguma ja on terve aprillikuu täitnud nii päevalehtede kui ka õhtulehtede kultuurikülgi ja teleuudiseid. Kurja juur on muidugi patoloogiline naisteahistaja, „kultuuriprofiil” Jean-Claude Arnault, poetess Katarina Frostensoni abikaasa, kes olevat 2006. aastal ebasündsalt lähenenud koguni kroonprintsess Victo­riale. Rääkimata enneaegu lekitatud kirjanduslaureaatide nimedest, seda aga peetakse Akadeemias üheks suuremaks patuks.
Kui päevakorda tõusis Frostensoni väljaheitmine tema mehe Akadeemia mainele tekitatud kahju ja aina uute ilmsiks tulevate majanduslike kuritarvituste pärast, jagunes Akadeemia liikmeskond kaheks. Statuut väljaheitmist ette ei näe ja Akadeemia valitud liikmed jäävad liikmeteks ka siis, kui nad ise ennast taandavad. Daniuse ettepanek, et Frostenson peaks lahkuma, ei läinud läbi, mispeale ta protesti märgiks ise tagasi astus. Temaga solidaarselt lahkusid otsekohe ka kolm mõjukat meest: kirjandusteadlane Kjell Espmark (valitud 1981), sõjaajaloolane Peter Englund (valitud 2002) ja kirjanik Klas Östergren (valitud 2014). Sajad kultuuritegelased, kaasa arvatud Rootsi kultuuriminister Alice Bah Kuhnke, sidusid kaela ümber samasuguse roseti või lehvi, nagu see ehtis lilledega lahkuva Daniuse valge pluusi (knytblus) kaelust. Linnarahvas kogunes Börsihoone ette miitingule lahkujatele poolehoidu avaldama. Seejärel lahkus ka Katarina Frostenson ise, ehkki tema jäämist pooldasid tuliselt Akadeemia allesjäänud liikmed endise alalise sekretäri ja Jean-Claude Arnault’ kamraadi Horace Engdahli juhtimisel.
Pärast mõningast mõtlemispausi lahkus 28. aprillil ka üks Akadeemia nooremaid liikmeid, feministlik kirjanik Sara Stridsberg (valitud 2016; 2017 ilmus eesti keeles esimene tema romaan, „Armastuse gravitatsioon. Ood minu perekonnale”, tlk Maarja Aaloe), kes sellega otsustas Akadeemia lähituleviku, sest vähem kui 12 liikmega ei ole auväärt kogu otsustusvõimeline. Kuna Kerstin Ekman ja Lotta Lotass on juba aas­taid tagasi Akadeemia tööst eemale jäänud, ongi see kahetsusväärne seis käes. Akadeemiasse on „tööle” jäänud 10 liiget: keeleteadlased Bo Ralph, Tomas Riad ja Sture Allen (kauaaegne alaline sekretär, vt „Looming” 1998, nr 1), kirjandusteadlane Anders Olsson, keele- ja kirjandusteadlane Göran Malmqvist, antiigiuurija ning luuletaja Jesper Svenbro, eelmisel aastal valitud teoloog ja religioonifilosoof Jayne Svenungsson, kirjanik Per Wästberg, luuletaja ja draamakirjanik Kristina Lugn ja mõistagi Horace Engdahl. (Eesti keeles võib huviline lugeda tema erudeeritud kirjanduslooliste es­seede kogu „Üksilduse poliitika”, 1998, tlk Ülev Aaloe.)
Ajalehtedes on tsiteeritud Eng­dahli varasemat avaldust, et Arnault on tõeline vana kooli härrasmees ja tema soov oli oma kultuuriklubis kasvatada noori džentelmene ja mitte hipstereid. Kultuuriklubi Forum, mis töötas Akadeemia rahadega, hinnatakse aga vägagi erinevalt. Näiteks populaarne Jonas Gardell ei pea seda mingiks kultuskohaks, vaid pigem imelikuks elitaarseks nurgataguseks, millel oli teenimatult müstiline maine.
Kõike seda kõrvalt vaadates viib mõte vägisi sinnapoole, et ühe isiku moraalituse paljastamise tõukejõuks on Akadeemia miljoneid ümbritsev salastatus. Rootsi Akadeemia on nimelt suletud maksuvaba organisatsioon, mille varasid hinnati varem umbes 2 miljardile kroonile, kuid nüüd juba pigem ligi 3 miljardile. Akadeemia liikmed töötavad tasuta, kuid saavad kasutada nõndanimetatud salajasi eeliseid, näiteks Akadeemiale kuuluvaid kortereid ja maju. Rahast ei räägita ning vaikimisvande rikkumist ja Akadeemia probleemide avalikustamist peab Horace Engdahl Sara Daniuse kõige suuremaks üleastumiseks. („Kõige halvem alaline sekretär läbi aegade.”)
Aga ajad on muutunud. Kaua välise respekti ja hiilgusega varjatud „ebakohad” on kistud avalikkuse ette ja Gustav III aegne Akadeemia enam ei toimi. Sara Danius on tellinud advokaadi­büroolt uuringu Akadeemia võimalike majanduslike kuritarvituste väljaselgitamiseks. Ametlik patroon kuningas Carl Gustav on lubanud antiikset statuuti muuta. Tõenäoliselt muutub liikmestaatus ajaliselt piiratuks ja on oodata väga põhjalikku koosseisu uuenda­mist. Juba on ajakirjanduses andnud iroonilisi kommentaare tuntud krimikirjanik Leif GW Persson ja seik­lusromaanide autor Jan Guillou. Miks mitte nemad, küsitakse neilt. Ei viitsi, olen juba liiga vana, vastab Persson, võetagu parem minu tütar Malin Persson Giolito, tema on tegija. Milleks, küsib Jan Guillou. Mind loetakse niigi.
„Expresseni” kultuuritoimetaja Jens Liljestrand meenutab Vilhelm Mobergi kunagisi sõnu, et kolm kõige suuremat ohtu rootsi kirjanikule on „viin, populaarsus ja Rootsi Akadeemia”. Samuti meenutatakse paljusid teisi suurmehi, keda iial Akadeemiasse ei valitud, alustades Strindbergist.
Keset möllavaid kirgi tuli teade, et Horace Engdahl olevat laulnud Akadeemia korralisel neljapäevakoosolekul oma järjekordse snapsvisa ehk joogilaulu, nagu ta neid olevat aastate jooksul loonud ja laulnud juba umbes 300 (Per Wästberg olevat tal soovitanud koostada neist kogu pealkirjaga „Snille och snaps”). Pealkiri on „Veeuputus 2.0” ja lauldakse meile tuttaval viisil „Kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö…”. Kes soovib, võib järelkuulata. Laulab Jens Liljestrand.
Aga tegelikult on asi naljast kaugel. Aprillikuu lõpuks on otsustatud, et sel aastal Nobeli kirjandusauhinda välja ei anta. Võimalik, et tuleval aastal antakse see-eest kaks. Ja on väga võimalik, et Nobeli Sihtasutus (Nobelstiftelsen) võtab kandidaatide valiku ja otsuse langetamise ülesande Rootsi Akadeemialt ära ja annab selle Kuninglikule Humanitaarteaduste Akadeemiale (Kungliga Vitterhetsakademien).