„Lutsuvad kivid. Kirjanikud muusikas”. CD koostaja Aapo Ilves.
Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu, 2013.
Poole sajandi eest lahutas moodne kirjandusteadus teadupärast teose autorist — mitte küll tema isikukoodist, aga südameverest siiski. Sestsaadik on teoreetilist korrektsust tagaajav retseptsioon püüdnud oma praktikas jälgida, et teose vastuvõtmist ei lihtsustaks ega raskendaks tema autori füüsiline isik või biograafia, et liha ei oleks sõnal ees. Selleks, et nautida ning hinnata kirjandusteost objektiivselt, et näha teda tema endana, vajab teos enda ümber kliinilist semantilist puhtust. Autori vari teksti pinnal toimib mürana sidekanalis — see võib olla tähenduslik müra, kuid teksti suhtes on see ikkagi müra. Autor kuulub elule ning tema biograafia ajaloole, kirjanduslukku astuda ning seal seista peab tekst suutma üksi.
Aga asi pole vist ikkagi päris nii lihtne. Sest teatud tingimustel toimib autor ise sidekanalina. See juhtub siis, kui kirjanduslik sõna kasutab auditooriumini jõudmiseks kirjamärkide asemel meediumina autorit ennast elavas ettekandes. Ja sellisel juhul pole autorit vajalik ega ka mitte võimalik semantika seisukohast sulgudesse võtta, sest osa temast endast (hääl, kõneintonatsioon; teatud tingimustel ka miimika, žestid jms.) saab tekstiks.
Tunnistan, et minu esimene sügavam huvi kirjanduse (iseäranis luule) vastu ei pärine mitte raamatute lugemisest, vaid plaatide kuulamisest. 1980. aastate keskpaigas hakkasin varateismelisena paralleelselt vene hevibändide albumitega ostma koju kirjanduslikke vinüülplaate, mida tollal riikliku plaadifirma „Melodija” märgi all päris palju ilmus. Need olid armsad ja heas mõttes mõõdukalt akadeemilised väljaanded. Paljudel neist lugesid kirjanduslikke tekste professionaalsed näitlejad (eriti meeldis mulle Aarne Üksküla esitus). Kuid kõige huvitavam ja mõjuvam oli ikkagi see, kui autor oma loomingut ise ette kandis. Selliseid plaate ilmus Eesti NSV-s keskeltläbi paar tükki aastas. Need helikandjad asendasid mulle tollal luuleõhtuid, andsid mugava ning fantaasiat ärgitava võimaluse kirjandusega suhestumiseks.
Ma ei kirjuta seda pelgalt nostalgitsemise mõnust, vaid rõõmust tõdeda, et elava kirjandusliku sõna levitamisse seoses vinüülplaadi (ajutise) väljasuremisega 1990. aastate alguses tekkinud pikem paus hakkab Eestis nüüd vaikselt ja loodetavasti pöördumatult mööda saama. Pisut paradoksaalsel moel ei ole see tagasitulek toimunud mitte digitaaltehnika pakutud uute võimaluste varal, vaid oma viimaseid päevi elava CD-formaadi kaudu. Kui viimase kümmekonna aasta jooksul on kohalik kirjandus Eestis plaadile jõudnud peamiselt proosavormis ning näitlejate ettekantuna, siis autorite endi esitatud luuleplaatidest on mulle teada vaid Erakkonna kogumik (2004), Ave Alavainu „Laulud leiva eest” (2007) ning Doris Kareva „Sõna on sõrm, mis osutab vaikuse väele” (2008). Lauludega pooleks on eteldud luulet kogumikus „Viie pääle” (2005) ning Jürgen Rooste albumis „Ilusaks inimeseks” (2005); Mathura ja Kaido Kirikmäe ühisalbum „Külaturul paadisadama ääres” (2007) ei kvalifitseeru minu silmis kirjandusplaadiks, kuna selle tekst on liiga tugevalt muusikaga garneeritud. Nendest CD-formaadis ilmunud plaatidest, kus luulet esitavad näitlejad, on mulle meelde jäänud Marie Underi (2006), Betti Alveri (2007) ja (:)kivisildniku kogumikud (2009, autor ise on seal sisse lugenud kõigest paar teksti).
Viimase aasta jooksul on nimetatutele aga tublisti lisa tulnud, kuna Eesti Kirjanduse Selts avaldas koostöös Eesti Kirjandusmuuseumiga plaadid Indrek Hirve („Ahelriim”), Jaan Isotamme („Puhka rahus, Johnny B!”), Ain Kaalepi („Maiseid maastikke”) ja Hando Runneli („Armastusest rääkida”) luulega. Neil kõigil esitab oma loomingut autor ise, kes on ühtlasi teinud ka tekstide valiku.
Mulle, kes ma olen harjunud luulet kodus kuulama eelkõige vinüülidelt, hakkas alguses pisut vastu nende kogumike ajaline maht, mis jääb kõigil kuhugi kolmveerandtunni kanti. Neid plaate kuulates tekkis sama efekt, nagu lugedes koond- või valikkogusid, mis pabertelliste kujul on tervikuna hoomamiseks enamasti lootusetult mahukad. Kvantiteet ei suuda sel juhul enam mingit uut kvaliteeti sünnitada, pigem kohutab see teadvust ja väsitab käsi — selliseid raamatuid on parem käest panna kui kätte võtta. Uute luuleplaatide puhul tajusin enam-vähem iga veerandtunni järel soovi kuulamine katkestada. Kuna tekstid on plaadil peaaegu olematute pausidega kohe üksteise järel, vajasin aega kuuldu seedimiseks. Selles mõttes on vinüülplaadi LP-formaat luule jaoks palju sobivam kui CD-l — ühele küljele mahub maksimaalselt ca 20 minutit ehk täpselt süvenemisvõime ülempiiri jagu. 1960. ja 1970. aastatel ilmunud singli- või EP-formaadis plaadid olid vastavalt veelgi lühemad. Vinüülide puhul lisandub kuulamiskogemusele ka plaatide (külje) vahetamise ning tolmust puhastamise rituaal, mis sobib kirjanduslikku sõna sisaldavate helikandjate juurde väga orgaaniliselt.
Otsapidi võib kirjanduse lihakssaamisena käsitleda ka plaati „Lutsuvad kivid: kirjanikud muusikas”. See on välja antud Tartu Oskar Lutsu nimelise raamatukogu 100. ja luulefestivali Prima Vista 10. sünnipäevaks nende endi poolt. Tegu on plaadi „Laulvad kirjanikud” (2007) mõttelise järjega. Mõlemad albumid on koostanud ja toimetanud Aapo Ilves, ka osalev seltskond on suuresti sama, seekord on ring lihtsalt veelgi laienenud. Uuel plaadil on 20 pala, igaüks eri artistilt või artistide kollektiivilt, kokku vähemalt viies erinevas keeles (ma ei oska lõplikku numbrit öelda, kuna ei tee setu ja võru keelel vahet). Stiililiselt on valik väga eklektiline: garaažirokist, bluusist ja etnost kuni moodsakõlalise tantsumuusikani. Palad on salvestatud ajavahemikul 2007—2013 ning enamasti kodustuudiotes.
Selle huvitava ning muusikaliselt kõrgetasemelise kogumiku puhul võiks siinse kommentaari avaldamise paika arvestades õigustatult küsida: milline on ikkagi selle pretensioonikat alapealkirja („Kirjanikud muusikas”) kandva plaadi seos kirjandusmaailmaga? Hinnangu andmine sõltub siin omakorda sellest, millise definitsiooni me anname mõistele „kirjanik”. Tunnistan, et minu silmis ületavad sellel plaadil laulva literaadina mõttelist uudisekünnist üksnes Jan Kaus, Mare Sabolotny, Mathura, Justin Petrone, fs ja Jan Rahman, keda ma ise varem laulmas pole kuulnud. Ülejäänud ongi eelkõige muusikud (Jaan Pehk, Jarek Kasar, Andres Roots ja Jaan Tätte jun. — kahel viimasel pole minu teada ühtegi raamatut ilmunud) või vähemalt sama palju muusikud kui kirjanikud (Aapo Ilves, Kago ehk Lauri Sommer, Merca); Tuuli Velling (Taul) ja Marje Ingel on laulu õppinud akadeemiliselt ning Marja-Liisa Plats on minu teada hoopis kunstnik. Jüri Kaldmaa, Vahur Afanasjevi ja Jürgen Rooste muusikaalane tegevus ei tule ilmselt erilise üllatusena kellelegi, kes neist on üldse midagi kuulnud.
Ehkki peale Kago (kes kasutab Andres Allani teksti) on kõigi ülejäänud palade puhul esitajaks sõnade autor ise, võib seda albumit klassikalise jaotuse kohaselt lugeda siiski rohkem muusika- kui sõnakeskseks. Selgeks erandiks on vaid Asko Künnapi esitus, mis ainsana polegi laul, vaid luule etlemine muusika saatel. Pisut ühtlasema terviku nimel võinuks see minu meelest plaadilt välja jääda. Sama tahan ma ütelda kahe inglis- ning ühe hollandikeelse pala kohta; seda enam, et nende viiest esitajast on vaid üks eestlane.
Nii muusika- kui kirjandussündmusena ületaks see album rohkem uudisekünnist, kui sellel laulaksid ja musitseeriksid vaid need kirjanikud, kes ei ole varem muusikuna avalikult üles astunud; sellel võiksid olla vaid need lood, millel puudub võimalus olla avaldatud kuskil mujal. Niisiis heidan ma „laulvate kirjanike” kogumikule ette teatavast ettearvatavusest ning liigsest professionaalsusest tulenevat vähest eksklusiivsust.
Peaksin vist tunnistama, et tahaksin laulva kirjanikuna reklaamitud artisti soorituses juba puhtast kahjurõõmust ning esteetilise seikluse ootusest kuulda kas või natukenegi interpreedi allajäämist muusikalisele algmaterjalile ning valitud vokaalkunsti kaanonile; sooviksin olla tunnistaja, kuidas idee ei suuda selleks tehniliselt kohandamata meediumis (eriti libedalt) kunstiks saada. Niisuguses pingeväljas avaneksid nii tekst kui ka autor hoopis uues valguses ning sünniks looming, mis keeldub kvalitatiivses ja/või vormilises mõttes taandumast turvaliseks keskvoolu tapeediks.
Seda tunnetuslikku nihet, mida ma kirjanike komponeeritud ning ette kantud lauludelt kuulajana ootan (ainult sellise ootusega ma kõnealuse albumi üldse koju tõin), leidub sellel plaadil siiski piisavalt. Oma ülimalt subjektiivse kriteeriumi alusel tahaksin positiivses mõttes esile tuua eelkõige Jan Helsingi, Mare Sabolotny, Kago, Mathura ja fs-i palad. Neis on liha tekstiks saamise pinge minu jaoks kõige suurem; need mõjuvad kohaliku kultuuriruumi üldisel foonil värskelt nii oma muusikalise mõtlemise viisi kui ka vokaalikasutuse poolest, ehmatades kuulaja esteetilise teadvuse ärkvele ning sundides teda tegema hinnangulist otsustust ühe võimaluse kasuks kahest (kolmandat valikut minu meelest ei ole): kas need palad rikastavad või risustavad konkreetse kuulaja teadvust ning meie kultuuriruumi laiemalt? Mulle on alati meeldinud kohtuda kunstiga, mille puhul ma seda otsustust langetada ei suuda.
