Toomas Raudam: „Vihm”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 205 lk.
Olen Toomas Raudamist kirjutanud õige mitu korda, viimati küll kaunis ammu. Minust hakkas saama juba nagu tema ihukriitik, siis jätsin katki. Miks?
Tunnen Raudamit aastakümneid, õppisime koos ülikoolis, käime tänaseni läbi. Ent neist arvustustest ei rääkinud me omavahel kunagi. Usun siiski, et katki ei jätnud ma Toomas Raudami reageerimatuse pärast. Hakkasin järsku mõtlema, et äkki olen kirjutanud kõik valesti. Et ma polegi tabanud raudamlust, paremal juhul ehk pudrukassi kombel ümber palava tiirutanud. Et mul on olnud juba enne teosega tutvumist oma arusaam ja ainult selle kinnituseks olen otsinud tuge tekstist. Ja üles noppinud vaid selle, mis mulle on sobinud.
Nüüd proovin üle pika aja jälle. Püüan olla tabula rasa. Ei mingeid eelhoiakuid!
*
Pärast lehitsemist ja üldmulje saamist alustasin viimasest palast, Leninist ja Trotskist („Hull rüütel Aario”, näidend viies pildis proloogiga). Olen ka ise neist mõjumeestest kirjutanud, nii publitsistlikus kui draamavõtmes. Raudami poliitikahuvi tean olevat leige, tema on süveneja. Tean tal olevat nõrkuse Prousti ja Wilde’i vastu (nemadki on mainitud), kuid nüüd järsku kaks juhtbolševikku!
Nii alustasingi selle raamatuga tagumisest otsast ning liikusin ettepoole, nõnda nagu nõukogude ajal lugesime ajalehti.
Kui ajaloolised isikud juba on mängu tõmmatud, siis võtkem neid juurde! Lisagem Platon ja Aristoteles, et Trotskil, Leninil ja teistel igav ei hakkaks.
*
PLATON: Eh, jääb üle ainult õlgu kehitada. Mida härra Raudam on tahtnud öelda? Mida?
ARISTOTELES: Hinnake teksti kaunidust, auväärt δάσκαλος! Milline võluv professionaalsus!
PLATON: Miks ma peaksin seda hindama, kui see kõik on üks suur luule, et mitte öelda luul? Kas härra Raudam toetab õiglast riiki? Vist mitte…
ARISTOTELES: Ärge palun härratage, auväärt õpetaja. See võib vaba inimest solvata.
PLATON: Vaba… Tal mängus on Lenin ja Trotski, õiglasest riigist ei kippu ega kõppu… Inimene ei suuda reaalsust kujutada ja hakkab siis fantaseerima. Mina tean teistsugust Leninit. Teistsugust Trotskit. Teistsugust Duncanit. Näiteks Trotski ei viibinud Lenini matusel, Raudamil aga viibib. Ja tuhat muud asja, mis Raudam on välja mõelnud. Miks kirjanik Raudam rahvast petab?
ARISTOTELES: Mimeetilisus on ammu oma aja ära elanud. Nüüd hindame poeetikat ja müstikat, kummalisust ja fantastikat. Raudam esindab just neid kvaliteete. Te vaadake, kui hästi Raudam kirjeldab! Vilunud kirjaniku sädelev stiil. Näidendi saatetekst ei erine tegelaste dialoogirepliikidest, seda küll. Ütleme siis, et tegemist on klassikalise lugemisnäidendiga. Saatetekstki dialoogide ees ja vahel on esitatud lihtsalt ilusates lausetes. Ja võtame jutud! Kui hästi kaevub ta tegelaste hingepõhja, näiteks Eerika omasse, kui too on Haini jalgrattalt maha hüpanud. Kui palju kunsti on selles libedas kõrres, mis pudeneb tüdruku säravvalgete hammaste vahelt romaanikatkendis „Hain ja Peegel-tüdruk”.
PLATON: Tunnistan, et hingeliste meeleolude kirjeldamisel on Raudam tasemel. Kõigepealt on tal kurvastuse kiht. Selle alt ootad nagu veel midagi, aga jälle tuleb kurvastus. Selle üle, et maailm ei ole säärane, nagu see tema meelest olema peaks. Ja ka kolmas kiht on kurvastus.
ARISTOTELES: Just-just. See on tõeline kunst.
PLATON: Jälle see kunst! Ja mina pean seda jõledust kuulama? Käib üks igavene edvistamine, igavene kunstitamine.
ARISTOTELES: Milline omapärane kujutlusvõime ikkagi!
PLATON: Äh, kujutlusvõime! See on vaid valede ja illusoorsuse allikas, see vallandab vaid kannatusi ja kirgi. Pole meile vaja sõnumita esteedikesi. Raudam ainult mängib. Aga sõnum? Kus on sõnum?
ARISTOTELES: Tõde ja sõnumit kuulutades võid sa eksida, mängides mitte kunagi. Mängides sead endale ise reeglid.
PLATON: Mängimise vabaduses peitub oht! Looja peab järgima traditsioone! Ja mida te enne ütlesite? Kiitsite poeetikat ja müstikat! Ja ise tahate minu õpilane olla. Madu olen rinnal kandnud. Kõik poeedid tuleks saata Siberisse!
ARISTOTELES: Satiir, teie lemmikvõte, on tal olemas.
PLATON: See satiir on niisugune udune. Kelle vastu? Seda ei lugenud ma välja. Kas kirjanik Raudam toetab aristokraatiat, oligarhiat või demokraatiat, see ei selgu. Raudami poeesia on veel ilma riimideta! Mis kasu on sihukestest Raudamitest? Kas nad õpetavad inimesi õigesti elama? Kas nad jagavad meile teadmisi?
ARISTOTELES: Igaüks võib elada ja kirjutada, nagu tahab, ei mingit ühiskondlikku kontrolli! Ärge olge pragmaatiline, auväärt õpetaja!
PLATON: Olen küll. Loomulikult olen. Kunst ei tohi olla vaba. Riik peaks juhtima vaimuelu ja loomingut. Ma ei usu, et kirjanik Raudam laseks end juhtida. Kui meile tungib kallale vaenlane, kas me peame siis hakkama talle ette lugema Raudamit? Või muid luuletusi?
ARISTOTELES: Kui meil on tugev luule, siis on meil ka tugev armee.
PLATON: Sofistika! Sõnakõlksud! Raudam ei kasuta mõisteid, ta kasutab sõnu. Esimeses palas („Vihmapiisk Marie”) on juttu sellest, kuidas vihmapiisad hiiri tapavad. Iseenesest tekib küsimus: mida see tähendab? Mida sümboliseerivad hiired, mida vihmapiisad? Ehk on vihmapiisad inimkond ja hiired need, keda inimesed peavad oma vaenlasteks, kuid kes ometi seda ei ole, nii et vihmapiisad tapavad hiiri ülekohtuselt? Nagu inimestel on kombeks teha kõigi mitteinimestega ja osalt ka inimestega…
ARISTOTELES: Mulle tundub, et oletatavate sümbolite dešifreerimisega edasi ei jõua.
PLATON: Raudamile ei mõju reaalsus, tema sule panevad liikuma sõnad. Ta teeb sõnadest sõnu, arvab justkui, et perpetuum mobile on olemas. Ja kust ta sõnu otsib? Igatahes mitte reaalsusest, kus nendel oleks mingi kate ja sisu, tema otsib neid sõnaraamatust. Nii väidab ta vähemalt oma manifestis „Kirjanduslik autobiograafia”, kus ta kuulutab, et jälestab manifeste. Ja seal ütleb ta, et loeb oma kirjanikumissiooni luhtunuks. Vaat selles olen ma härra Raudamiga nõus. Paneme Trotski, Lenini ja Duncani asemele teised nimed, näiteks, näiteks, ma ei oska paugupealt kohe öelda, kelle… näiteks Faehlmanni, Kreutzwaldi ja Koidula, mitte miski ei muutuks.
ARISTOTELES: Muutuks-muutuks, kunsti oleks vähem. Ja tõde oleks vähem. Isikud, keda teie, mu õpetaja, nimetasite, ei käinud Pariisis.
PLATON: Teil on õigus. Esitatud faktid peavad olema täpsed. Ma ei tunne nii hästi eesti kirjanduse ajalugu, ma ei tea, kes eestlastest on käinud Pariisis ja kes mitte.
ARISTOTELES: Raudam ei esita siiski fakte, tema esitab kujundeid. Kunst on see asi pluss midagi muud. Kujund on fakt pluss midagi muud. Trotski on tal rohkem midagi muud kui too kõigile tuntud ajalooline isik. Kui ma kirjandusest ikka õigesti aru olen saanud, siis kirjanik peab varjama oma tarkust. Me võime kirjanikud paigutada belletristika-publitsistika skaalale, selle ühes otsas on väga belletristlikud kirjanikud ja teises otsas üpris publitsistlikud kirjanikud. Raudam on äärmiselt kaugel publitsistikast, tema on oma tarkuse varjaja. Kirjanik võib teada kõiki finesse Lenini ja Trotski elust, ent kui ta neid esitab, siis saab temast publitsist. Ometi ei ole see lihtne. Ajalooline isik peab ilukirjanduslikus tekstis ühtaegu olema toosama ajalooline isik ning samas ei tohi ta seda olla. Nii et autor peab lööma kaks kärbest korraga — ei ja jaa.
PLATON: Saa kõigepealt ühele pihta, siis sihi kahte. Raudamil ei olegi tegelasi klassikalises mõttes. Individualiseeritud ja viimistletud karakteriga tegelasi. Tal on mingid figuurid, olgu nende nimi siis Trotski, Lenin, Duncan, Anu, Hain, Eerika või midagi muud. Figuurid, kes ei ela.
ARISTOTELES: Auväärt maestro, kas te olete unustanud oma ontoloogiaõpetuse? Oma ideeõpetuse? Kas te nõuate asjade-isikute ja mitte ideede kujutamist? Need ei ole figuurid, need on ideed, need on muutumatud. Raudam ei kirjelda näivust, seda, mille kohta teie kogemata reaalsus ütlesite. Raudam puudutab ideid, seda, mida teie peate iseenesest eksisteerivaks, kõrgemaks kõigest muust.
PLATON: Arvate või? Siis ta eksib, siis ei olegi tema kirjanikumissioon luhtunud. Pean üle lugema, kas teil on ikka õigus.
*
Mis mul oleks lisada kahe maailma targima inimese jutule? Kummardagem autoriteete ja vaikigem!
