LAZ-695

 

Elan juba kaua aega Tartus. Ja näen ikka unes lapsepõlve Elvat, oma tegelikku kohta. Tavaline asi. Aga ikka ja jälle näen ka unes üht kindlat suuremat maa-ala Elva ja Tartu vahel. Unenäomaastikku on muidugi keeruline kartograafiliselt piiritleda, aga minu meelest piiravad seda laias laastus Tartu-Valga maantee läänes, Tartu-Otepää maantee idas, Rõngu-Otepää tee lõunas ja Nõo-Kambja tee põhjas. Iseäranis oluline on kolmnurk Elva-Pangodi-Nõo. Ja see maa-ala on mu unedes täidetud künkalise, ülikeerulise ja -käänulise kruusateede labürindiga, mida mööda ekslen nõukaaegses maaliinide bussis LAZ-695. Selles kleepekaid ja vimpleid täis bussis, mida juhib tundmatu bussijuht, viibivad veel mõned reisijad – mõnikord vähe, nii umbes viis, teinekord on buss üsna täis. Ja see buss mitte ei sõida mööda kindlat, tavapärast marsruuti. Ta on kas sellelt põhjalikult eksinud ja otsib tagasiteed või polegi tal mingit tavapärast marsruuti ning buss ühes oma reisijatega on mingil singulaarsemal, ainulaadsemal missioonil. Eksinud ent paistab ta olevat igal juhul. Keeratakse kõige kitsamatele ja viletsamatele kõrvalteedele, jäädakse paduvihmade poolt kruusa uuristatud kraavidesse kinni, ületatakse äärmiselt ebakindlas seisus sillakesi, mis on rohkem purded. See ekslemine pole aga tavapärane unenäoline painajalik klaustrofoobia. Otse vastupidi, kogu protsess on põnev, romantiline ja rõõmsameelne. Satutakse kogemata talude sisehoovidesse, kohtutakse saladuslike maainimestega, kes pakuvad kartuliputru ja teed ning vestavad lugusid. Istutakse öösel lõkke ääres, vaadatakse Linnuteed. Tagurdatakse jälle välja, jõutakse ringiga tuldud kohta tagasi, jätkatakse teekonda.

Asi on selles, et nimetatud maa-alast ei ole mul ilmsielus mingeid substantsiaalseid mälestusi. Mul ei olnud seal lapse- ega noorpõlves mingeid sugulasi või sõpru, ma ei veetnud seal aega. See on alati mu jaoks olnud transiitpiirkond Tartu ja Elva vahel. Miks ma siis seda aina unes näen, miks ma ei lakka seiklemast neil kruusateedel Luke, Tamsa ja Sälgimäe kandis LAZ-695 reisijana? Võib-olla järgneval põhjusel.

Elva oli mu jaoks koht, kus maailm muutus tegelikuks. Enne Elvat oli mind kuidagi talutatud mööda pikka koridori, mille betoonist seinu katsid reaalsust matkivate objektide skemaatilised ja grotesksed kahemõõtmelised projektsioonid nagu vulgaarsed sodingud. Vastik ja ahistav koht, ei aknaid ega uksi. Betoonkoridor ent suundus juhuse tahtel Elvasse, kus projektsioonid äkki omandasid massi, gravitatsiooni, kolmanda mõõtme ehk sügavuse, kuuldavuse, lõhnad ja maitsed. Skemaatilisuse asendas ülim nüansseeritus. Koridor lõppes, seinad kadusid, algasid päris olendid ja asjad: vanaema, vanaisa, tuba, tapeet, raadio, köök, poed, järved, parkmetsad, kõnniteede kivisillutis, õllekate kõrval jõmisevad mehed.

Lapsena nende esmaste päris asjade vahel jalutades nägin peagi, et nende taga on uued, märksa salapärasemad asjad. Nimesid oskasin neile alles hiljem panna, ehkki ei kodustanud neid enda jaoks kunagi päris ära: linnatagused metsad, alevikud, külad ja kruusateed, Elva jõgi, luhad, Valga poole suunduv joonlaudsirge raudtee, mida mööda õhtuti ja öösiti kihutasid kõminal-kolinal Tšaika ja kaubarongid. Aga toona ei tähendanud need paigad ja nähtused enamat kui hämarusse suunduvat lõputut, ammendamatut salapära. Ühesõnaga maailma. Ja sellest piisas.

Alles mõnevõrra hiljem sain teada, et need salapärased asjad on alles algus. Et nende taga on ikka veel väga ja väga palju asju, mõned neist veelgi sala­pärasemad. Ajapikku hakkasingi neist mõnede vastu sügavamat huvi tundma. Ühesõnaga elama. Elva oli selle uue maailma, uue elu nullpunkt. Betoon­koridori mööda ei saanuks minna mitte kuskile peale üheainsa suuna – ikka edasi, ent edasi ei tulnud ealeski midagi, mis oleks senisest sisuliselt erinenud. Vabalt võinuks juhtuda, et ma polekski betoonkoridorist välja pääsenud. Paljudega juhtub nii. Aga Elvast sai minna kuhu tahes, ja pidigi minema, sest et oli huvitav. Aga see tuli hiljem ja oli juba pealisehitis. Esmane, primaarne, proto-suur-maailm väljaspool nullpunkti oli just see: linnatagused metsad, alevikud, külad ja kruusa­teede labürint, jõgi, luhad, öösiti kõmisev raudtee. Ja küllap on see proto-suureks-maailmaks ka jäänud. Ma pole sealt lahkunud. Alati, kui olen elus kokku puutunud millegi olulise, sügava või vähemalt huvitavaga, on seda ümbritsenud ääremaad ühe Lõuna-Eesti suvituslinna taga. Või teistpidi: ääremaad ühe Lõuna-Eesti suvituslinna taga peidavad endas kõiki lõputult keerukaid universumi labürinte. See ääremaa on tegelikku maailma ümbritsev pehme puhver nagu galaktikat ümbritsev tumeda aine tomp, mis annab galaktikale piisava massi. Kui seda ääremaad ei ole, ei ole õige asi; on pelk simulatsioon, projektsioon. Nii et mitte unustada järele kontrollida: kas tänava lõpus, majade taga ikka paistab ääremaa.

 

Virtuaalsuselademete all deformeerunud mateeria

 

Tartu peal lasub pöörane kogus virtuaalseid reaalsusi. Peamiselt raamatute näol. Tartu tegelik keskpunkt, peamine võimukants ja ühtlasi pühamu on ülikooli raamatukogu. Inimesed ägavad oma koduste raamatukogude all. Mitte ainult siis, kui nad peavad neid kolima või tolmust puhastama, või kui mõni professor, kirjanik, kunstnik või lihtsalt tavaline Tartu raamatukoi on jälle ära surnud ja tema pärijad ei suuda otsustada, mida teha raamatutega – kas püüda laiali jagada (keegi väga ei taha: kes on raamatuinimene, sellel on endal üleliia, ja kes ei ole, sellel pole vaja) või „teha süda kõvaks” ja viia autokärutäite kaupa keegi ei taha teada, kuhu. Kogu aeg ägavad. Reaalsused on kujutluslikud, kuid nende hulk ja mass on nii suured, et materiaalne reaalsus nende all on pidevalt väändunud, deformeerunud. Ja mitte ainult raamatuinimeste materiaalne reaalsus. Virtuaal­reaalsuste tonnaaž lasub kogu Tartul, ka väikekodanlastest riigiametni­kud ja tehnokraatidest hipsterid ei jää sellest puutumata. Paljud ei pea sellele survele vastu. Tartu purustab, muserdab, hukutab kehasid. Ainult mõned peavad vastu. Kuidas? Nagu ikka karmis keskkonnas hakkama saadakse: elades lihtsat, visa, tagasihoidlikku elu. Nagu meie pärisorjadest esivanemad, nagu pärismaalased, aborigeenid. Nagu kütid-korilased. Kui päristartlane ei eksle oma lõpututes labürintlikes ulmades, virtuaalsetes rägastikes, siis ta kõplab, ehitab aeda, käib seenel, püüab Emajõest kala, paneb tapeeti, putitab keskküttekatelt. Käib külas sõpradel, vargses lootuses, et ehk mõni pakub lisaks teele ka õhtusööki.

Ma vist ise ei kuulu nende pärismaalaste hulka. Mul on loomupärane kaldu­vus virtuaalsete lademete poole, aga teiselt poolt on veri liiga palju vemmeldanud, iha mateeria järele on olnud liiga suur. Mul on kodus järjest vähem raamatuid; olen vähemalt neljast viiendikust lahti saanud. Ma ei loe palju. Ma tahan, et kui ma ära suren, jääks must maha võimalikult vähe raamatuid. Ainult olulised. Aga ma nii õudselt armastan Tartu vohavate ulmade ränka survet. Süda läheb soojaks, kui näed raamatukogus võidunud pintsaku ja hallide bakenbardidega legendaarset klassikalist filoloogi, või tänavanurgal Jekki Rjazinit, või Mehis Heinsaart, kes on väljunud paarinädalasest unelusest Emajõe tänaval või Mulgimaal ja siirdub kuskile Põhja-Lätti matkama, või Lauri Pilterit, kes protesteerib Reformierakonna valeliku poliitika vastu, tõustes üles igal öösel kell kolm ja hakates tõlkima itaalia vararenessansi luuletajat, kelle nime olen kahjuks unustanud. Ma elan Tartus nende pärast, ränkade ulmalasude pärast.

 

Laulu tekkimise esmane hetk

 

Kiigutasin L-i võrkkiiges, mis ripub keset Borchersite suurt tuba, umbes tund aega jutti. L-ile meeldib kiikuda. Alguses ta niisama laulis-lällas: „aale-muule, aale-muule…”, siis hakkas lausuma või laulma igasugu muid asju: „Olen L… mul on kleit seljas… kus on emme [aga see ei olnud küsimus, see oli laul]… aale-muule, aale-muule… issi on Kivi… oleme külas… bussiga, rongiga, autoga, trammiga, praamiga…” jne, jne. Toas viibinud Mari ütles, et see on nagu setu leelotamine. Tõepoolest, ma ei tea, kas ma olen kunagi kogenud algsemat ja selgemat laulu, loomingu tekkimise hetke. Või no kogenud olen vast ikka, aga ei ole teadvustanud. Niisugune olukord on suureks eeskujuks ja inspiratsiooniks.

Mina muidugi ei ole L., aga mulle tundub, et õieti veel enne laulu, kõige alguses on võnkumine, mis on teistsugune meeleolu, tunne, olemisviis kui tavapärane. Kui tavaline olemine meenutab paigalseisu, rasket gravitatsioonile allumist, siis see võnkumine on liikumine ja kergus. Seda võib tõepoolest saavutada kiikumisega, nagu lapsed teevad, aga ka kõndides, joostes, sõites rattaga, rongiga, bussiga, autoga. Või siis mingit manuaalset tööd tehes. Või muusikat kuulates. Või vahel kellegagi juttu rääkides – aga asi pole üldse jutus. Või vaadates teist, võnkuvat inimest (nagu mina L-i). Võnkumine on nakkav. Või teataval viisil mediteerides, või tantsides. Või ka eimidagi tehes – võnkumine mõnikord lihtsalt tuleb, juhtub niisama. See mitte mingil juhul ei ole „õige võnkumine”, kuna ei ole võnkumine millegi jaoks; see on puhtalt iseenese jaoks, täiesti eneseküllane nähtus. Ometi on ta mingi muster, tekstuur, lootusrikas bifurkatsioonipunkt, intensiivne spatium, kust jadad, teed hakkavad hargnema.

Kui võnkumine on tekkinud, siis võngud natuke aega. Ja lihtsalt ootad, mis tuleb, ja kui tuleb, artikuleerid selle, hääldad selle mingil sobival viisil välja. L. hüüdis ikka kõva häälega, lärmas täiel rinnal ja südamest, lust kuulata. Ja see justnimelt ei olnud mingi afektiivne, emotsionaalne hüüd. See oli eriline laulu-hüüe, laulust alguse saanud, laulust tulenev hüüe, intensiivne, ent neutraalne hüüe. Võnkudes sa mitte ei ole jäägitult haaratud ühte tegevusse, vaid täpselt vastupidi: sa oled neutraalsel paljususe pinnal, kus väga erinevad, disparaatsed jadad saavad resoneerima hakata. „Kus on emme… mul on kleit seljas… trammiga, praamiga, bussiga… aale-muule, aale-muule…” Olla aktuaalsest reaalsusest natuke lahti ja liikvel, et teised reaalsused saaksid sisse tulla: see on võnkumine.