1

Meest ei olnud, ainult rasedus oli. Kui tulid hommikused iiveldused, sõitsin linna ja läksin apteeki, seda nüüdsel ajal tehakse. Küsisin sellist kriipsudega pulka, mis näitab, kas on sedapsi või ei. Apteegineiu oli lobisemishimulise ja õpetliku iseloomuga ning kippus muudkui küsima ja seletama. Ütles, et ega pulk otsekohe ära ei näita, enne peavad olema läinud mõned nädalad.

„Millest?” küsisin.

„Viljastamisest,” vastas ta.

Olin hiljuti maal, kus nägin tee kõrval põllul hiigelsuuri töötavaid masinaid. Öeldi, et on viljakoristamise aeg. Nüüd ei suutnud ma seda kuidagi praeguse olukorraga siduda.

„Vili peaks juba olema sisse võetud,” kostsin. „Vähemalt varajased sordid ja nisu.”

Tüdruk vaatas mind kui lolli. „Ega ma seda ei küsinud. Tahtsin öelda, et kas te teate aega, millal te rasestusite?”

No see oli küll imelik jutt. Vaatasin teda arusaamatuses.

„Millal teil oli meest?” täpsustas neiu.

Ma kuulen halvasti ja tõlgitsesin viimast sõna kui „veest”.

„Ei, mitte veest,” ütlesin. „Mullast.”

Ostsin pulga ära ja sain aru, et apteegiga ei ole edaspidi mõtet asju ajada, nad niikuinii ei mõista mind. Ka tavaarsti juurde ei tahtnud minna, sest aimasin, et minu juhtum ei ole kooskõlas praegu arstiteaduses kehtivate teooriatega. Need ju muutuvad aeg-ajalt, voolud tähendab. Peaksin selle asemel valima mõne ravitseja või sensitiivi, neid on ju ka mitmeid, Vigala Sass, Laine Roht ja Vormsi Enn… Ei, sel juhul muidugi mõni taimetark! Otsustasin pigem natuke aega oodata…

Siin, vabandage, pean ajas mõned kuud tagasi minema, alguse juurde. Sel päeval jalutasin mööda Pirita rannaäärset jalutusteed, kutsun seda Savisaare teeks. Seal ajaski mereõhk mu pea segi ja minus tekkis lõhestus. Tee koosneb nimelt kahest rajast, üks halvem ja ebaühtlasem, mõeldud jalakäijatele, ja teine, asfaldiga kaetud ja perfektselt sile, rattasõitjate jaoks. Et kahtlust ei oleks, on viimase teekattele maalitud jalgratas. See tekitas kimbatuse: kui ma ei taha komistada ja kõnnin sellel siledal rajal, kas pean siis valetama ja teesklema, et olen rattur? Kas saab keegi mind valelt tabada, kui ma ütlen, et olen rattur, kuid olen just sel päeval ratta koju jätnud?

Mereäär oli ilus, sinine meri ja valged luiged, pilved nagu vatitupsud. Valged kajakad istusid mustadel kividel ja mustad kormoranid valgetel. Must ja valge oli esteetiline elamus, kui seda pinnaliselt vaadelda, aga hoopiski ropp, kui linnusita valgesse ollusesse süveneda. Kõik käib ikka käsikäes.

Meri paneb mind alati igatsema, kui vaatan seda rannalt, niisamuti nagu kajakate kauge kisa. Seekord kajakad ei kisendanud. Miks nad ei kisendanud? Lained veeresid randa ja kadusid jälgi jätmata liiva — kuhu kadus nende jõud? Valged kivid, valged kajakad, valged pilved, valged luiged ja valged Soome laevad, ainult üks neist roheline.

See roheline Tallinki laev oli just parajasti sadamast väljumas, pardal kindlasti paksud õllekastidega turistid ja kõhnad paljude lastega vanemad, kelle kilkavad järglased ootavad peatselt saabuvat võimalust plastpallide merre sukelduda.

Laev suundus aeglaselt merele. Tallinna tornid oleksid kaugenenud ja Lasnamäe majade päikeses helkivad kompleksid kustunud, kui nad oleksid tagasi vaadanud. Seda nad ometi ei teinud, kuna trügisid Tax free’sse ja rootsi lauda.

Rannaäärse mädaneva adru hais tungis ninna. Tõstsin pilgu ja Pirita tee ääres mururibal langes äkitselt mu jalge ette taevast suurte valgete tähtedega sõnum: „MEREÕHK TEEB VABAKS.” See oli nagu ilmutus. Kes saatis mulle selle õndsakstegeva teate? Päästja? Kas julgesin sellele loota? Tõmbasin sügavalt hinge… ja tõesti, kas ei kadunudki äng ja ei hakanudki natuke kergem?

Kui lähemalt vaatasin, olid valged tähed siiski mingi posti külge kinnitatud. Pidasin aru, mida sõnad võisid tähendada: saan vabaks millest? Kas rusuvast ühiskonnast või minu enda eelarvamustest või millestki muust? Samal ajal kummitas midagi kangesti mälus… Mingit sihukest kõlavat parooli olin näinud või kuulnud varem — aga kus? Samasugused suured, tähed silmadest kõrgemal, aga rauast ja mustad… Ja korraga teadsin: ARBEIT MACHT FREI.  Ehmusin. Kurikuulus juhtlause Auschwitzi väraval, autoriks koonduslaagri komandant Rudolf Höss, oli maksnud miljonite inimeste elu ja tuletas end nüüd aastate tagant ootamatult meelde. Lõi lagipähe, nii et pidin peaaegu tasakaalu kaotama. Aga see kõik oli möödunud ajas, püüdsin end lohutada. Minevik. Kuigi, kes garanteerib, et sellised ajad ei tule uuesti tagasi? Et sellised inimesed ja ideoloogiad ei tule uuesti tagasi? Inimesed on kurjad loomad! On veel kurjemad kui loomad. Vahel on häbi olla inimeseks loodud…

Astusin teelt kõrvale ja istusin murule puhkama, sest põlv oli valutama hakanud. Inimese keha on liiga raske ta jäsemete jaoks. Üks orav hüppas üle tee, väike ja väle ilus loom. Loomad, kõik Issanda loodud… ja taimed, puud ja põõsad, mis kõik kasvasid tasakaalus ja harmoonias. Miks ei võiks ma olla hoopis lill, mõtlesin. Kasvada väikese lilla kannikesena siin rattatee kõrval või suure kaheharulise hõbepajuna eemal vee ääres. Elada õhust ja päikesepaistest ja veest. Ja mullast muidugi. Elada siin mere ääres ja kasvatada lapsi… Puud ju tolmlevad ja siginevad tuulega… Mõte meeldis mulle. Kui nüüd veel meenutada mu hilisemat sõnavahetust apteegipreiliga, võiksin talle tõega öelda, et embrüo võib hakata kasvama mullast, mereõhust ja veest.

Piritalt kodu poole longates ei pääsenud ma aga inimsusest. Pidin rajal kogu aeg eest ära hoidma ja kõrvale hüppama, sest tee oli täis hulle rattureid ja rulluisutajaid, kes minust meeletu hooga mööda kihutasid. Ja mis veel mu ilumeelt segas: kõik nad võngutasid tagumikku. Kõigil olid jalas liibuvad mustad kintspüksid, mis tõstsid eriti esile kannikalihaste rütmilist liikumist, ikka võnka-võnka, edasi-tagasi, üles-alla, ühel pekisem taguots kui teisel. Esteetiline see küll ei olnud, nentisin.

Ainult üks kiitsakas tüdruk erines teistest. Ta sörkis minust mööda, jakk vööle seotud, ja joostes lehvisid ja loperdasid ta lahtised jakihõlmad liblikatiibadena. Lohva-lohva, lohva-lohva… Mul oli tast kahju. Liblikas temas tahtis õhku tõusta, aga ei suutnud end maast lahti rebida. Mullast oled sa võetud… Tüdruk oligi rohkem liblikas kui inimene, aga ta fantaasia ei kandnud ta keha ja liblikas lohmerdas mööda asfaltkattega rannateed edasi, kuni lõpuks silmist kadus. Ainult mõte saab meid maast kõrgemale tõsta!

2

Loomulikult tahan kunagi last saada, see on juba naise loomuses. Siiski olin väheke aega šokis, kui mulle sai selgeks, mis minuga on juhtunud. Kuidas see võimalik on, ei saanud ma lihtsalt aru…

Eks vanasti räägiti, kui suur häbi on olla lapsega tüdruk. Kübekese sellest on kindlasti mu ema ka minusse sisendanud. Õnnetusse sattunud neiu pandi koos oma vääksuga aerudeta paati ja lükati merele — kui vaatan Eerik Haameri Ruhnu-teemalist maali „Väljatõugatu”, torkab valu südamesse. Nüüd muidugi sellist suhtumist enam ei ole, sest see vana hukkamõistev põlvkond rannarootslasi ja pagulaseestlasi on juba surnud või suremas. Tänapäeval — ah, ma ei hakka rääkima, mis on tänapäeval… Igatahes tundsin veel korraks mineviku varju, enne kui lõpuks julgesin hakata rõõmustama.

Olen palju kordi küsinud nii endalt kui süsteemi Loojalt, miks on inimese paljunemine korraldatud nii, nagu see on, ebaesteetiliselt, isegi ropult. Ja mitte ainult inimese, vaid kõikide imetajate oma. Ma ei ole küll sündinud talutüdruk, aga olen siiski juhtunud nägema pulli ja täkku, kui need lehmale või märale tagant lähenevad, oh issand! Inimeste puhul pole lugu palju parem, olen juhtunud nägema selliseid südaöiseid filme, mis mulle tahtmatult pea igast telekanalist näkku kargavad. Eemalt vaadates ja silmi kissitades pole veel viga, on nagu roosade hüplevate õhupallide mäng või lainetus valgete jänestega roosal merel. Kogu pildis on roosa tooniandev värv, aga mida roosam, seda rõvedam on pilt. Just lähivõtteid intensiivroosa värvinüansiga on raske taluda. Ütle mis tahad, aga see toiming tõesti ei ole ilus!

Sellele lisandub mõne aja järel valurikas sünnitus, mida küll harilikult filmis ei näidata. Vaese naise või emaslooma keha on grotesksuseni välja venitatud ja lõhkemas, kuni see lõpuks vägivaldselt avaneb ja oma sisu koos lima ja verega välja paiskab. See ei ole ometi kultuurne! Kui ilus, puhas ja esteetiline on sellega võrreldes taimede paljunemine! Pean näiteks silmas pungumist, kus emataime küljes lihtsalt hakkab kasvama omaette väike indiviid. Ei ole isegi tarvis karvaste jalgadega mesilast, kes õielehti räsib ja tolmukast õietolmu emakale puistab. Ja veelgi meeldivam variant on puud, tuultolmlejad, mis viljastuvad tuulega… Mereõhk teeb vabaks.

3

Ja siis, mõni aeg hiljem, hakkasin tundma huvi mulla vastu, maa vastu. Kas oli see kodumaa muld? Vist muld kui selline, sest isamaa-armastus oli mulle juba niigi vanemate poolt külge poogitud. Pean tunnistama, et aiatööd ma varem just ei armastanud, noorpõlves tundus see sundusena ja püüdsin sellest pääseda. Ka mu praegune krunt on väike, ainult paar peenart, ülejäänud pinnal kasvavad puud, kased ja männid. Seevastu olen soetanud endale mitmesuguseid toalilli, igirohelisi potililli, nagu sõnajalg, havisaba, piimalill ja tääkliilia, aga ka õitsvaid begooniaid ja pelargoone, mis ma suvel välja aeda viin.

Nagu juba mainisin, tabas mind ootamatult mullahuvi ja ma hakkasin aias kaevama. Avastasin, et osa vana kompostihunnikut, kuhu olin aja jooksul visanud aia- ja köögijäätmeid, oli juba kõdunenud mustaks mullaks. Nii kiiresti kaob kõik praegune ja muutub ajalooks! Mullast oled sa võetud ja mullaks pead jälle saama… Tajusin korraga, et aeg kaob kiirelt ja olen juba hiljaks jäämas. Muld oli see ollus, millest pidi võrsuma uus elu. Kraapisin välja uut sõredat musta mulda ja hakkasin oma natuke unarusse jäetud potililli ümber istutama. Juudihabe oli hõredaks ja rääbakaks kuhtunud, kirinõgesel kukkus järjest lehti ära. Varjukannike nägi ka vilets välja — millal ta viimati õitses?

Puhastasin ja toimetasin, vahetasin lillepotte suuremate vastu ja panin teistesse uut mulda juurde. Kirjuleheline ebakrooton oli juba oma potist välja kasvanud ja kummipuu ulatus lakke. Piimalill pildus oma seemneid, osa kukkus aknalauale ja põrandale maha, kuid osa langes emataime kõrvale musta mulda ja hakkas idanema. Elu, seal tärkas uus elu! Rahmeldasin päevad otsa, vahel ise üleni mullane. Kastsin muidugi ja väetasin ning vahel tuli mul selline imelik ja õnnis tunne, mida ma ei osanudki seletada. Ma justkui ootasin midagi, teadmata mida.

Igal hommikul, kui ärkasin, ruttasin kohe akna juurde, tõmbasin kardinad eest ja lasin päevavalguse tuppa. Vaatasin üle kõik taimed aknalaual, pöörasin lillepotte ja uurisin, kas öö jooksul on toimunud muudatusi. Seejärel tõmbasin riided selga ja läksin välja aeda, tegin tiiru ümber maja, aga ei leidnud midagi. Minus pulbitses siiski rahutus, igatsus ja ootus…

Siis nägin ma ühel hommikul: piimalille potis on hakanud midagi mullast üles tulema! Emataime kõrval oli küll ka üks väike seemnest võrsunud „poeg”, aga mu tähelepanu köitis hoopis midagi muud. Nende kõrval poti teises ääres oli muld nähtavalt kühmus ja pakatanud ning selle alt oli tulemas midagi hoopis suuremat… Tõmbasin sügavalt hinge. Veel ei olnud palju näha, aimata võis ainult midagi punakat. Mu süda hakkas kiiremini lööma, aga ma ei julgenud mulda käega laiali ajada või selles sobrada kartusest, et rikun või vigastan seda imeõrna, mis see nüüd oli… kui see nüüd oli… Ma ei julgenud veel loota, aga soovisin kogu südamest.

Kuidas saaksin teada? Jah, rasedustesti kaudu muidugi! Tormasingi apteeki ja ostsin pakendi koos õpetusega, kuidas toimida. Kuid siis tuli apteegipreili minu juurde, hakkas seletama ja sebima ja küsima meest, aga ma vastasin, et ei ole veest, vaid mullast. Nii oligi.

4

Idu piimalille potis kasvas iga päevaga, murdis varsti läbi mullakamara ja sirutus üles valguse poole. Imeline, ma polnud kunagi midagi niisugust näinud. Algul oli see nagu heleroosa aas, nagu veel sündimata lapse kael või kukal, nii õrn ja imeilus, et mul tulid pisarad silma. Siis sirgus kael ning jagunes peagi kaheks lihavaks leheks, käteks. Ime oli sündinud, tähendab, mitte veel sündinud, aga kasvamas. Ja rasedustest, see kriipsudega pulgake, mille juba päev pärast apteegiskäiku kasutusele võtsin, näitas selgesti, et asi ongi sedapsi. Olin õhevil ja õnnelik, aga tundsin end ometi halvasti. Väsimus ja iiveldushood piinasid, rinnad olid hellad ja vöökoht paisus. See oli imelik, sest mu lapsuke, Nummi armsake (kutsusin teda igapäevaselt Nummiks) kasvas ju aknalaual piimalillepotis ja mitte minu kõhus. Aga ehk olin viimasel ajal palju söönud, muud seletust ma ei leidnud.

Ühel hommikul juhtus õnnetus. Hakkasin avama konservipurki, aga terav plekiäär lõikas mulle sõrme, nii et veri tuli välja. Või veri… kohkusin ära, kui sõrmest hakkas voolama läbipaistvat rohekat vedelikku. Olin nii ähmi täis, et sõitsin ilma pikema mõtlemiseta polikliinikusse ja palusin, et võetaks vereproov. Seda ma küll varsti kahetsesin. Arvasin, et uuring piirdub vereprooviga, aga õde tegi suured silmad ja kutsus arsti, mispeale minu ümber läks lahti suur jooksmine ja sagimine. Tehti igasuguseid proove ja öeldi, et mind pannakse pikemaks uurimiseks haiglasse.

„Milleks?” tahtsin teada.

„Teil on probleeme,” vastas arst põiklevalt. „Ja kui selgub, et tegemist on kasvajaga, siis peame teid kiiremas korras opereerima ja selle eemaldama.”

Eemaldama Nummi? Ei tule kõne allagi! Mõtlesin endamisi kahjurõõmsalt, et temale nad ligi ei saa, sest ta kasvab kodus aknalaual. Samas tabas mind ebamäärane hirm ja ma sain aru, et pidin Nummit edaspidi kaitsma, võib-olla koguni ära peitma, juhul kui tervishoiutegelased peaksid tulema koju teda otsima. Ei maksa arvata, et ühiskond on turvaline, et saad oma koduski päris kindel olla. Kui oled kuidagiviisi teistest erinev, leitakse paragrah­vid, mille alusel sind süüdistatakse ja su kodu läbi otsitakse… Või võtab pööbel su omakohtu korras ette ja naelutab häbiposti, et oled LGBT või midagi veel hullemat, mida isegi välja ei saa öelda, vaid tundmatu lühendiga varjatakse. Paremal juhul lendavad sul aknast sisse munad, tomatid ja kivid, aga võib ka juhtuda, et maja läheb öösel põlema või saad juhtumisi noa ribide vahele.

Sellest päevast peale olin ettevaatlikum. Haiglast lasin jalga nii kiiresti kui võimalik. Ütlesin, et lähen koju tualetitarvete järele ja tulen järgmisel päeval tagasi, aga seda ma muidugi ei teinud. Andsin neile vale aadressi ja telefoninumbri, juhuks kui nad mind otsima oleks hakanud.

Nii sain rahus Nummile pühenduda. Ta kasvas tublisti ja oli tõesti ilus laps, uinuv kaunitar, võiks öelda. Sealt esimesest piimalillepotist istutasin ta ümber omaette potti ja panin ta õrnad roosad varbakesed kõige paremasse mulda. Ta oli mahedalt helerohelist värvi ja kaetud heledate, peaaegu hõbedaselt läikivate peenikeste karvakeste või udemetega. Ta ajas järjest uusi lehti, aga õienuppu veel ei olnud. Ma ei suutnud ette kujutada, missugune võiks olla ta nägu, kui ta kord oma silmad avab…

5

Ma ei ole eitanud, et mul oli ka meessoost sõpru ja loomulikult ma suhtlesin nii mõnegagi. Üks neist oli Karl. Ta oli minust natuke vanem, aga see ei tähendanud midagi. Ta nägi küllaltki hea välja, käis alati nooblilt pintsaku ja golfipükstega. Imestasin natuke, et ta kandis parukat. Ei tahtnud just küsida, aga arvan, et tal oli mingi juusteprobleem, võib-olla olid need hõredaks jäänud. Või oli ta olnud sellisel ravil, et juuksed olid välja langenud, see võis olla hell küsimus. Minu pärast oleks ta võinud olla kiilakas, see poleks tema väärtust minu silmis vähendanud. Viisingi kord jutu tänapäeva juuksemoele, et noored mehed lasevad endal meelega juuksed maha ajada. Ja nägin, et talle see jutt ei meeldi, ning ei tahtnud talle siis rohkem survet avaldada. Olgu, see ta enda asi.

Aga meil olid ühised huvid, ta oli kiindunud taimeuurija. Me ei kohtunud tegelikult kuigi tihti, sest ta reisis palju ja koostas herbaariume, oli viimati pikalt ära Rootsis, Lapimaal. Ent tagasi jõudes tuli ta alati minu juurde, ja vahel juhtus, et ta jäi öösekski. Mul on loomulikult külalistuba. Karl on üks targemaid mehi, keda ma tunnen, ta võib jutustada lõpmatuseni ja ma ei väsi teda kuulamast. Ta on õppinud geoloogiat, ornitoloogiat ja arstiteadust, ehkki ma ei tea, kas ta on teinud lõpueksami, igal juhul ei ole ta arstina praktiseerinud.

Nüüd, kui mul tekkisid probleemid tervisega ja ma kasvatasin Nummit, oli Karl see, kelle poole julgesin pöörduda. Ootasin teda pikisilmi ja ta tuligi. Eks ta nägi otsekohe, kuidas minuga lood on, aga ei teinud sellest algul välja. Mina jälle… kummalisel kombel ma häbenesin. Ei tahtnud jutuajamist väga isiklikule ja intiimsele pinnale viia ega näidanud ka Nummit. Ma lihtsalt ei teadnud, kuidas ta reageerib. Püüdsin uurida temalt mittesugulise paljunemise kohta rohkem teoreetilisel ja teaduslikul tasandil.

„Et kas saaks last sigitada ilma et…?”

„Jaa, muidugi, mittesuguline sigimine on väga harilik,” kiitis ta. „Näiteks bakteritel, paljudel õistaimedel, aga ka putukatel, nagu lehetäidel…”

Ta sattuski hoogu ja hakkas rääkima vegetatiivsest ja partenogeneetilisest sigimisest. Esimene olevat lihtsalt pooldumine või pungumine, aga viimane kuidagi keerulisem värk, kus sugulise sigimise protsessist on mingi etapp välja jäänud, nii et lapsed tulevad kõik emaga geneetiliselt identsed, seega tüdrukud…

Aga lehetäid, mind ei huvitanud lehetäid! „Ma mõtlen suuremaid loomi,” poetasin vahele.

„Jaa, partenogeneetilisi vorme esineb ka kalade, sisalike ja konnade juures…”

Neelatasin, sest tundus, nagu oleks mul konn kurgus.

„Ja kalkunitel!” jätkas ta vaimustusega. „Aga need on ka ainukesed lindude hulgas. Päris viimasel ajal on õnnestunud aretada üks kalkunitõug…”

Ka kalkunid ei huvitanud mind. „Aga inimesed?” julgesin lõpuks oma küsimuse esile tuua.

Ta naeris. „Ei, meie oleme selleks liiga hulkraksed,” vastas ta.

„Kuidas?”

„Meil on liiga palju rakke!”

„Mis siis sellest?” küsisin.

„Looduses on järglaste soetamisel ennekõike tähtis evolutsioon ehk uue, unikaalse geenikombinatsiooni tekkimine. Inimese miljardirakulise keha puhul oleks see liiga keeruline…”

Jälle umbtee! Kõik mu küsimused põrkasid nagu vastu seina. Karl kui loodusteadlane tegi mulle selgeks, et imetajad loomad ja inimesed ei saa mittesuguliselt sigineda. Olin ta jutu peale nii pettunud, et mulle tulid pisarad silma. Ta nägi seda.

„Sa küsid… isiklikust huvist?” ütles ta seejärel ja osutas mu kõhule.

Noogutasin.

„Su lapsel ei ole isa?”

Raputasin pead. Olin ju kogu aeg lootnud mingile imele, aga nüüd võttis ta minult lootuse. Hakkasin nutma ja viisin ta magamistuppa, kus Nummi aknalaual kasvas, ja näitasin talle.

„Vaata!” ütlesin ma. „Kuidas muidu on ta saanud kasvama hakata?”

Jutustasin Karlile niipalju, kui teadsin. Ta jäi väga tõsiseks, uuris Nummit eest ja tagant, näppis ta vart ja lehti.

„Ettevaatlikult!” manitsesin, kartes, et ta, nagu inimestel kombeks, mõne lehe või võsukese küljest ära näpistab.

Aga Karlil olid pehmed käed, oli ta ju harjunud õrnemaidki õisi puudutama. „Arvan siiski, et siin on olnud üks mees mängus,” tegi ta lõpuks järelduse.

Protestisin. Asi oli täiesti mõistusevastane. Keegi ei olnud mind ju ometi vägistanud!

„Ei, seda ma ei mõelnudki,” ütles Karl ja võttis mul õlgade ümbert kinni. Ta käskis meelde tuletada, keda veel olin sel aktuaalsel ajal kohanud.

„Mitte kedagi. Siin ei ole keegi käinud ega kedagi olnud,” kinnitasin kangekaelselt.

„Sa mõtle veel järele!” pani ta mulle südamele, enne kui lahkus. „Ja kui on midagi vaja, siis teata mulle,” lausus ta ja andis mulle oma visiitkaardi. „Vaata, mul on uus aadress!”

Vaatasin kaarti. Oma nimegi kirjutas ta viimasel ajal uhkelt: Carl von Linné.

6

Alles mõni päev hiljem torkas mulle pähe, et enne seda, kui Nummi kasvama hakkas, oli minu juures ööbinud Vince. Ega siis tema…! Mõte oli absurdne. Ta oli poissmees ja üksi, tõeline boheem, ning jättis ausalt öeldes natuke allakäinud mulje. Aga ta ei olnud kunagi vägivaldne, vastupidi, tal oli kunstnikuhing ja ta inspireeris mind. Tal oli hea süda ja ta oli alati abivalmis, seepärast ma ei ajanud teda ära, kui ta vahel sisse sadas ja jälle mõne oma õnnetu armastuse üle nuttis. Ta oli alati kellessegi õnnetult armunud, isegi oma venna naisesse. Aga taldrikutäie suppi võis ta mult ikka saada. Millest ta muidu elas, ma ei teagi.

Seekord, mäletan, tuli ta alles õhtul üsna hilja, ja kui oli söönud, kaebas, et on väsinud ja tahab natuke puhata. Mul oli sel õhtul terve virn koolilaste kirjatöid parandada ja ma ei tahtnud teda seepärast kaela saada. Ütlesin, et puhaku, aga hakaku varsti minema, sest mul on töö teha. Ta istuski elutuppa tugitooli ja ma panin teleka käima, ühe silmaga vaatasin ka ise Aktuaalse Kaamera algust. Seejärel süvenesin oma töösse ja unustasin ta. Kui ta mulle mõne tunni järel meelde tuli ja ma vaatama läksin, oli ta vahepeal ukse kinni pannud ja magas sohval. Ta oli endale pleedi peale võtnud, nii et selle alt paistsid ainult ta punane habe ja juuksetutt. Noh, niimoodi keset ööd ei saanud ma teda enam tänavale tõsta. Kuid sellest kõigest ei olnud midagi. Lihtsalt mitte midagi! Hommikul ta läks.

Kolmas meestuttav, kes mul oli, oli meie koguduse kirikuõpetaja Oskar Lammas, jumalakartlik mees, abielus peale selle, nii et teda ei saanud milleski kahtlustada. Pärast üht koguduseõhtut juhtusin temaga veel ukselävel juttu ajama ja ta küsis, kas mul on abi vaja, kuna paistan mures olevat. Mida pidin seepeale vastama? Ütlema ei või jaa? Pomisesin midagi vahepealset.

„Laps,” ütles ta seejärel, ehkki oli minust tublisti noorem. „Jumal aitab sind. Kui sul on mure või sa ei tea, kuhu minna, löö lahti Piibel ja sa saad juhatust!”

Aitäh, hea abi küll, mõtlesin irooniliselt. Rohkem meil juttu ei olnud.

Kui koju jõudsin, võtsin tõesti piibli kätte, kuna mul muud ei olnud teha, ja avasin selle täiesti suvalisest kohast, üsna algusest. Sattusin 1. Moosese raamatu peale, peatükk 38: 8—10. Juuda ütleb seal Oonanile: „Heida oma venna naise juurde, ole temale mehe eest ja soeta oma vennale sugu!” Kuna aga Oonan teadis, et sugu ei pidanud saama temale, siis oma venna naise juurde heites ta hävitas seemne, pillates selle maha…

Oot-oot, see tuletas mulle midagi meelde! Mõtlesin natuke aega ja kargasin siis toolilt üles. Siin see ju oli! Sõna-sõnalt pealegi: Oonan magas oma venna naisega, aga pillas seemne maha. Vince jälle ei saanudki oma venna naist, mida pidi ta siis tegema? Ma jätsin ta üksinda oma elutuppa teleka ette ja ta vahtis seda kindlasti, kuni need roosades toonides filmid südaöösi ekraanile ilmusid… Kui tekkis pakitsus, kuhu pidi ta siis oma seemne külvama? No mitte põrandale ja vaiba peale, ennem — lillepotti! Piimalill seisiski tol ajal otse tugitooli kõrval. Nüüd oli asi mulle täiesti selge.

7

Tänasin kirikuõpetaja Lammast juhatuse eest. Ta näis üllatunud ja oli vist vahepeal unustanud, milles oli küsimus. Me ei tea ju kunagi, mida me kellelegi või kellessegi jätame. Seemne või inspiratsiooni, see on sama asi. Millekski. Mõnikord hakkab see kasvama, teinekord ei. Lammas oli aumees ja abiellus oma vennanaisega.

Aeg läks ja Nummi kasvas. Vahepeal nägin kurvastusega, et osa ta lehti tõmbus kollakaks ja kiskus kipra. Õienupp küll paisus, aga ei löönud lahti. Mis viga, kullake, küsisin. Lähemalt vaadates avastasin varre küljest lehetäid, vuih, need elukad! Need suguta siginenud tõprad! Läksin aedniku juurde ja ostsin putukamürki. Seejärel viisin Nummikese aeda ja pritsisin ta üle putukamürgiga. Õnneks ei avanud ta toimingu ajal silma.

Üldse kippus lilleke toas kardina varjus nõrgaks ja kahvatuks jääma. Vaatasin murega, kuidas ta varrele tekkisid mingid pruunid täpid. Millest need? Läksin jälle aedniku juurde, kes muuseas on mu naabrimees. Ta vangutas pead ja arvas, et võib-olla on külge tulnud juurtepäss, kuid soovitas igal juhul taimele päikest ja värsket õhku anda. Õhku, aga kuidas? Ma ei julgenud teda välja aeda istutada, sest seal käisid metskitsed ja jänesed mu teisi kasvandikke nüsimas. Kõige parem oleks muidugi mereõhk!

Ostsin lapsevankri ja panin sellesse Nummi pikali koos lillepotiga, mis küll ei olnud kõige parem lahendus. Osa mulda varises potist välja ja pealegi oli vanker natuke kitsas, nii et pidin mõned lehed kahekorra ta pea alla keerama, kartsin, et murran need… Vankril olid loomulikult kardinad, et võõrad ei pääseks sisse vaatama, ja ma tõmbasin need ette. Eelmisest Pirital-käigust saadud kogemuste toel sõitsin seekord mere äärde bussiga. Sõitsin Piritale välja, aga mitte supelrannani, sest tahtsin vältida inimesi ja trügimist. Läksin maha jahtklubi juures, kõndisin üle silla ja pöördusin siis vasakule, kus paistsid vabamad murualad, minigolfirajad ja mõned kioskid. Oli ka rida täiesti vabu pinke, kus kedagi ei istunud. Valisin ühe neist. Ühtegi inimest ei olnud näha. Istusin ja tõstsin Nummi vankris istukile, et ta kahvatu pale saaks päikest ja kosutavat mereõhku.

Mereõhk teeb vabaks, mu silmad vajusid kinni ja mõtted pääsesid suitsu­pääsukestena lendama. Mul oli üle hulga aja hea olla. Kalkunid, need kohmakad linnud, kelle üks tõug on partenogeneetiline, ei lenda kunagi…

Ärkasin kellegi kohkunud hüüde peale. Minu ees teerajal seisis kolm või neli naist, kahel kaasas lapsevanker siputava beebiga. Nad vahtisid kohkunult Nummit ja üks neist näitas näpuga minule.

„Hull!” sosistas ta kuuldavalt.

Märgates, et olen ärkvel, tõmbusid nad eemale, kuid vaatasid veel mitu korda tagasi ja sosistasid omavahel. Mul oli väga ebameeldiv tunne. Hull? Kuidas võisin ma arvata, et mereõhk teeb inimese nii vabaks, et tal oleks lubatud jalutada, potilill lapsevankris? Aga „hull” olin kunagi kuulnud öeldavat ka Vince’i kohta…

8

Valud algasid ühel ööl. Sain aru, et pean haiglasse minema. Koperdasin veel naabrimehe, aedniku juurde, kloppisin ta üles ja palusin, et ta vahepeal, kui ma ära olen, Nummi ja mu teiste lillede eest hoolitseks. Jaa, muidugi, ta oli nõus. Küsis veel, kas tahan, et ta mind haiglasse sõidutab, aga ütlesin, et pole vaja. Takso ootas juba ukse ees. Rohkem ma ei mäleta.

Kui ärkasin, olin nagu teises ilmas, tuba mu silme ees oli helendav ja ilus, valges riietuses inimesed voodi ümber askeldasid rõõmsalt ja ma ise tundsin end taassündinuna. Kõige rohkem köitis mu tähelepanu…

„Te olite väga raske juhtum, aga kõik läks õnnelikult,” sõnas arst.

Mul ei olnud mahti teda kuulata, veel vähem midagi pärida, sest mu tähelepanu köitis kõige suurem ja ilusam lahtilöönud päevalilleõis, mis ma eales olen näinud. Ta otse helendas ja säras kui päike… Mul ei olnud sõnu… Kust oli ta siia saanud? Kas oli mu naaber, aednik, ta siia mu voodi juurde toonud? Või äkki… Vince?

„See maksab kena kopika,” kuulsin veel arsti imetlevat häält. „Ehtne Vincent van Gogh!”