Robo-Apatš ja Peep Plutoonium. Kirvekandjad

Hallituselõhn hõljub paekivist müüridega kitsas keldris, nagu oleks ta osa sellest vähesest inventarist, mis restorani alla keldrisse jäetud on. Siin-seal on nurkadesse ladustatud tööstusliku köögi inventari: roostevabad valamud, restid, gaasi­balloonid, tühja taara kastid. Pooleldi pimedusse kaduva käigu sissepääsu ees seisavad üksteise peale laotuna kaks suurt ahjuga pliiti, jämedad mustad toitekaablid kokku keritud ja teibiga korpuse külge kinnitatud. Ühes seinas veiniriiul, tolmunud pindadel mõni sama tolmunud üksik unustatud pudel. Üksteise sisse laotud suured fajansist lillepotid, pealmise sees vanad kontserdiafišid rullis. Nurgas, kus põleb maas jäme punane küünal, istub tumedasse tekki mähitud indiaanlane ning vaatab üle pliitide otse pimedasse käiku. Ta silmad on nii vidukil, et ei saa aru, kas ta nagu ootab midagi või on sügavas meditatsioonis. Indiaanlasel on võimas sulekroon, mille kuklaosal troonivad kolm kaljukotka tiivasulge. Suled on pärit Death Valleyst, Dante’s Peakist, madala vee madalaimast punktist, soola­vallidelt käsitsi korjatud. Suled sätendavad. Soolakristallid küütlevad spektri kõigis värvides. Matkapliidil keeb väikeses loperguses potis tasase podinaga tihke mustjas vedelik. Käiguava ette tõstetud metallist ahjude peale, valguse ja varju piirile, on asetatud Amandus Adamsoni pirnipuust skulptuur „Alfa ja Omega”, mis heidab võbelevat punakat varjumängu paekivimosaiigile. Võlvkäigus hakkab virvendama lähenev latern. Ilmub teine indiaanlane, kes näitab endale iPhone’iga teed. Tal on õlgadel hele, määrdunud valge pontšo. Indiaanlane jääb ahjude taha seisma, tema pea on Amandus Adamsoni skulptuuriga ühel kõrgusel.

„Kannan musta piimasaalis!” ütleb mees vaikselt, kuid tähendusrikka rõhuga.

Must indiaanlane vastab silmi avamata, tõstes käsivarre diagonaalis üle rinna:

„Mul on pistrik, keda keegi ei näe!”

„Kannan valget pimedas öös!”

„Tere, Peep!” kostab istuv mees. Avab silmad ja osutab käega enda kõrvale.

„Tere, Apatš!”

Peep istub, mõlemad vaikivad ja vaatavad jämedat punast küünalt. Vaikselt, tasapisi nihutab must indiaanlane teki serva alt välja tomahoogi. See on uus, üsna uhke, pealtnähagi väga kvaliteetne käsitöö. Hoolikalt poleeritud löögiserv on sile, libe nagu peegel. Valge indiaanlane piilub seda silmanurgast ja tunneb delikaatset kadedust. Ta ei lase end sellest liigselt häirida. Peep istub, suleb silmad ja keskendub ­kõrgele, katkematule noodile oma lauba taga, eesajus. Siiski hüppavad ta silmad iga paari minuti tagant kenale tomahoogile, mis on nüüd juba varreni teki hõlma alt välja lükatud. Tumedaks lakitud puidul siugleb valge madu, kelle seljal helendab sinakas­roheline siksak. Peebu teravad indiaanlasesilmad vilavad hämaras ruumis, kui ta mõtted ikka ja jälle tomahoogile koonduvad.

„See on kuumao muster, põletatud ja lakitud. Pigment on kraabitud Karnaki templi sammastelt, selle tooni kutsutakse Buddha Blue,” ütleb must indiaanlane väga tagasihoidlikult, kuid selgelt, andes lahkelt loa meditatiivse aegruumi katkestada, et tore tomahook ette võtta. Ela hetkes! ütleb pärimus ja see on tõsi. Keskendudes ükskõik millisele tegevusele jäägitult, unustades eelneva ja järgneva, muutub elamine täielikuks. Omandab suuruse ja tundlikkuse, milleni on raske ilma sellele teadlikult mõtlemata jõuda. Tegevuse sisu polegi nii esmane, võrdselt olulised on kõik tegevused, mida üks elupäev sisaldab – pole neist ükski olemuslikult kaalukam kui teine. Kaalukus tuleb ise lisada, riputada oma elamise tõeline väärtus päevade nöörile, nagu lahingulipud verest puhtaks pestuna. Päikesesse kiikuma ja laperdama, täis puhtuse lõhna. Värsket algust, millest ükskõik millise elava inimese tahtlik ilmajätmine on ilmselt suurim maine kurjus.

Valge indiaanlane neelatab, heites pilgu oma tomahoogile. See pole nii uus, aga see-eest on olnud tõhus. Sepistatud peal on kriimud, tera täkiline. Näha on, et seda on teritatud käigu pealt, vastu kivi. Võib-olla vastu graniiti, võib-olla vastu betooni. Sõrmega katsudes logiseb tera varre küljes. Tuleb korda teha, mis muud. Pole enam see aeg, mil lihtsalt uus osta. Me ei osta enam uusi, me parandame. Öeldakse, et kirves riputatakse kirvekandja külge üsas, enne sünnipööret, ning selle ainsa kirvega peab ta end läbi elu raiuma teise sünnipöördeni, mis toimub mitukümmend aastat hiljem, vaimus. Kartmata neil aastatel hetkekski endast suuremat vastast ja mõtlemata hetkekski kaotuse peale.

„Kuidas sa oma vaimu pikendust heidad, Apatš?”

„Silmast. Nagu libistaks žiletti üle seebimulli seda lõhkumata.”

„Mina viskan keeruga. Varrest. Saja sammu peale läbi kümne küünla, nii et ükski ei kustu.”

„Vindiga visatakse tsirkuses. Klounid viskavad vindiga. Hästi viskavad, aga mitte pihta.”

„Mina viskan pihta.”

„Mina ei viskagi. Ma libistan. Pihta viskavad poisikesed. Mehed libistavad täppi.”

Tuli leegitseb tasa, indiaanlaste siluetid võbelevad. Nende ümber koguneb kaunite figuuridega naiste varje, kuigi ruumis kedagi peale nende ei ole.

„Kas näed seda puust kujukest seal, Apatš?”

„Muidugi. Ma ise tõstsin selle sinna. See on Amandus Adamsoni pirnipuust skulptuur „Alfa ja Omega”. Originaal. Hindamatu. Koopia asub Kadrioru muuseumis.”

„Ma võin oma vaimu pikenduse heita keeruga, varrest, täpselt pealuule otsaette, keerubi käte vahele.”

„Ei või.”

Pikk vaikus. Varjud seintel muutuvad kuidagi meelelisemaks, võtavad lausa erootiliseltki mõjuvaid poose.

„Võin küll.”

Peep viskab järsu liigutusega, nii nagu lubas, tomahoogi täpselt keerubi käte vahele, kolbale otsaette. Keeruga, varrest. Apatš viskab oma kirve otsemaid järele. Sekundi murdosa jooksul on kaks kirvest õhus. Apatši kuumaoga tomahook lõhestab veel enne sihtmärgini jõudmist Peebu tomahoogivarre, nii et kaks tera maanduvad pirnipuust kolba laubas, ühes ja samas punktis, ühel ja samal ajal. Varjud kogunevad ümber skulptuuri, seletavad midagi omavahel, mõõdavad, nende pikkade sõrmedega käed joonistavad õhku täpset lennukaart. Must ja valge indiaanlane istuvad liikumatult, silmad kinni. Valge indiaanlane kohendab oma asendit pisut mugavamaks.

Sellel hetkel, kui ühe kirve tera teise vart lõhestas, toimus tähelepanuväärne negatiivne sünkroonsus. Sel momendil ei lausunud ainuski inimhääl ainsatki eestikeelset sõna. Loomulikult ei valitsenud maailmas sel hetkel vaikus, Paabel on ju lakkamatu ja toimib kõikides suundades korraga, kuid selles ei kõlanud eesti keel. See paus kestis pisut vähem, kui seieritega kella või isegi tavakasutuses oleva stopperiga mõõta saaks.

 

Tank, kes sõidab võilillede vahel

Päike lõõskab Jüri Alexela parkimisplatsil ja murendab asfalti. Kuiv tolm koguneb ümber äraõitsenud võilillepuhmaste ja kuhjab äärekivide vastu laiu vaalusid. On keskpäev, seniit, kuuma on peaaegu 30 kraadi. Löökaukude servad on pehmed ja vajuvad silmanähtavalt suuremaks. Aknapesuvedeliku kanistrid bensiinijaama ees riidas on paisunud ja punnis.

Ringtee poolt läheneb kiirel sammul, hallil virvendaval asfaldil saapaid lohistades sinistes tunkedes mees. See on Tank. Pikad, salkus ja rasvased juuksed siuglevad õlgadele ja näole. Ta kõnnib katkendlikult, justkui endaga aru pidades, pilk maas. Seisatades ainult iseenese nähtamatut rütmi tajudes, kord mikroskoopilisteks hetkedeks, kord mõneks sekundiks ja korra lausa minutiks, vaadates pilkumatute silmadega otse päikesesse. Näeme, et ta nägu on must, määrdunud, nagu automehaanikutel ikka, kui nad palaval päeval mootori kohale kummardudes varrukaga kiiresti higipiisad silmist ära rehmavad.

Tunkedega mees jõuab bensiinijaama ette, liuguksed avanevad ning mees läheb riiulitelt asju maha ajades sirgjoones tualettruumi, ümbritsevat tähele panemata. Teenindaja vaatab talle järele. Arvatavasti tunneb teenindaja ohtu, mingit ebakorrapära kliendimustris, kuid vaevalt et hirmu. Tualetist kostab veepladinat, puhkimist. Teenindajale tundub, et kui väga hoolikalt kuulata, kostab voolava vee pladinas ratsahobuse hirnatusi.

Pestud peaga mees tuleb tualettruumist välja, leiab kiiresti, vilunult ringi vaada­tes kaameratest vaba pimeda nurga ja läheb sinna. Siis vaatab laia naera­tusega otse teenindajale silma. Turvakaamerates pole teda näha.

„Rännumees munaga!” ütleb mees liiga valjult ja naerab paar sekundit monotoonselt, vähimagi rõõmuta.

Teenindaja vaikib, on sisemiselt valvel. Rõhutan, et ta ei tunne hirmu. Milleks? Veider mees ei ole joobes, ta ei ole agressiivne, ei õngitse emotsionaalselt ega sondeeri pinda, nagu pätid tavaliselt teevad.

„Mis sa keerutad, küsi otse, mida sa tahad!”

„Mida ma tahan?”

„Mida sa tegelikult tahad?”

„Ma tahan teada, kuidas tõlkida maximum overdrive eesti keelde.”

„Maksimaalne ülepinge.”

Mees teeb kiire, kauni liigutuse ja tõmbab elektrikilbist ühe kaabli välja. Liigu­tus on täpne, peaaegu pingutuseta. Mitte ainsatki üleliigset mikroliigutust, miimilisest väljendusest näos rääkimata. Laetuled kustuvad ja külmkapid jäävad vurinal seisma.

„Maksimaalne kiirendus!” ütleb teenindaja kiiresti.

Mees tõmbab veel ühe juhtme välja, samamoodi. Optimaalsete liigutuste napp, kaunis kaskaad peaaegu heliseb vaikses kliendisaalis. Alexela ees õues kustuvad tuled. Punnis kanistrid roosa aknapesuvedelikuga jäävad hämarasse.

„Maksimaalne… ülesõit!” Teenindaja on nüüdseks üsna ehmunud, aga ega ta seda välja küll ei näita. Võõra liigutuste ehe ilu virvendab siiani ta silme ees, on isegi olulisem kui olukorra tõusev ohtlikkus. Talle tõepoolest tundub, nagu oleks nendes liigutustes kõlanud mingi helin, mitte meloodia, aga siiski kolm-neli kiiret nooti.

Tank haarab riiulilt sõrgkangi ja viskab vastu kassat. Hinnasilt kangi küljes laperdab nagu sulekimp. Kassasahtlist pudeneb kõlinal münte vastu metallmatti leti taga, mis on pandud selleks, et teenindajal oleks ohutu liikuda.

„Maksimaalne…”

„Ära ütle maksimaalne, see ei sobi, asi ongi selles maksimaalses, nii ei saa tõlkida. Sõnadel on jõud, intensioon. Neil on oma sümboolne, kõlaline laetus, mis kannab peale sisu ka tähendust. Leia muu lahendus.”

Rännumees munaga saab valmis.

„Ketšup, sinep, majonees?”

„Pane kõikide kastmetega.”

Mees tardub hetkeks, silmad pöörduvad sissepoole, iseenese sügavikku. Aga ainult korraks.

„Kuidas sa seda enda peas nimetad, kui klient tahab Rännumeest munaga kõikide kastmetega?”

„Ma ei tea, väljaarenemata maitse…”

„Okei. Aga mis sa siis teed, kui 20 väljaarenemata maitsega klienti tulevad koos ja tahavad kõikide kastmetega?”

„Teen turbot…”

Teenindaja annab näoga mõista, et teeb kõike nii kiiresti kui võimalik ja enamgi veel.

Külaline muutub huvitatuks, mõtlikuks. Ta istub akna alla pukile ja sööb aknast välja vaadates. Kui võileib on söödud, pühib ta muidu määrdunud näos hoolikalt salvrätiga suud ja ütleb: „Turbo on hea. Aga pole korrektne eesti keel… Minu nimi on Tank.”

Teenindaja ei ütle midagi. Ta ei taha oma nime öelda – nagu annaks ta sellega endast midagi ära, annaks alla. Aga midagi lausuda on ilmselgelt vaja.

„Äkki… üle vindi?”

Tank tõuseb mehaaniliselt püsti ja lükkab ainsa mõõdetud küünarnukiliigutusega tagantkätt õlleriiuli ümber. Teenindaja varjab kätega silmi, võib-olla isegi võpatab, aga jällegi on liigutuste nõiduslik ilu see, mis ei lase ärevusel kontrollimatuks paanikaks tõusta. Pigem vastupidi, see lisaks nagu mingit südikust.

„Ma kogemata ütlesin…”

„Ma kogemata tegin. Kui siin ruumis veel kõlab üle vindi või viimase vindi peal või üle võlli, siis ma lähen bensiinimahutite juurde.”

Teenindaja ei lase end kõigutada. Ta on oma töökohas, temalgi on positsioon ja mitte väike. Ta pole miski põlvpükstes poisike, kes valjema hääle peale püksi teeb.

„Ütle, Tank, miks teie, kliendid, tahate alati kõikide kastmetega? Mis asi see on? Miks ei või lihtsalt otsustada ühe maitse kasuks ja seda nautida? Miks peab kõik kokku plödistama…?”

Tank köhatab ähvardavalt läbi nina. „Tank. Mu nimi on Tank.”

Teenindajale viirastub ratsahobune kitsas, invaliididele mõeldud tualett­ruumis, kus poti kõrval ripub määrdunud nöör, et ootamatult kukkunud inimene saaks hädas olles endast märku anda.

„…Okei, segama. Miks peab kõik kastmed kokku segama mingiks möginaks… seguks. Mul on tänu sellele, kurat, kuusteist liigutust rohkem teha. See võtab reaalselt aega. Mõtle sellele kahekümnendale väljaarenemata maitsega mehele järjekorra lõpus! Miks ta peab teie kõiki kastmeid välja kannatama, mida ma pean siin vorsti peale pritsima? Mida ta lõpuks tunneb, kui ta on tühja kõhuga kuulnud üheksateist korda järjest: „kõikide kastmetega”? Ja näeb seda oodates reaalselt pealt. Üheksateist korda?”

Tank seisab ja kuulab tähelepanelikult, rullides salvrätti ühe käe sõrmede vahel kenaks, ümmarguseks kuuliks.

„Ta saab enda kohta midagi uut teada.”

„Mida?”

„Mis on maximum overdrive eesti keeles!”

„Ja mis see siis on?”

„Kõikide kastmetega. Aitäh vestluse eest!”

Tank paneb salvrätikuuli letile. See on peaaegu pruun. Kõik kastmed ja ilmselt mustjas mootoriõli on segunenud intensiivseks, matiks tooniks. Sellel pruunikal värvusel on jõuline elu ja uuestisünni hingus. Sellist tumedat pruuni kohtab harva, enamjaolt sügiseti, kui kummarduda kompostihunnikule lähedale ja vaadata niiskete, tuhmide lehtede muundumist elementide ringkäigus. Sellel värvil on nukruse ja üleinimliku jõu lõhn.

„Mida sa siis mõtled tavaliselt, kui sa vorstidest ei mõtle?”

Teenindaja seisab, vaikib. Siis kohmab, peaaegu häbelikult:

„Liaanidest.”

„Huvitav. Mida täpsemalt?”

„Liaanist, mis ilmub pimedusest. Kõigub siia ja siis tagasi pimedusse. Kellegi käed sirutuvad liaanile vastu ja üks mees hüppab liaani külge kinni. Hoiab, pingu­tusega, käed libisevad liaani mööda alla, jättes maha verise jälje. Pimedusest ilmub uus liaan, rippuja hüppab selle külge, karjatab valust ja libiseb pisut allapoole. Liaanile jääb verine jälg.

Pimedusest ilmub uus liaan. Sama valulikult pingutades ja hüpates liigub keegi läbi väga suure pimeduse, klammerdudes veriste kätega ilmuvate liaanide külge…”

Kaks meest seisavad, vaatavad teineteist. Bensiinijaamas on vaikne, ükski masin ei tööta. Klaasi tagant kostab vaikset sisinat, kui aknapesuvedeliku kanistrid kuumaga peaaegu lõhkemiseni paisuvad. Tank pöörab järsult selja ja kõnnib, pea maas, avatud liugustest välja.

Et uksepooled ei sulgu, polegi vaja siia lisada.

 

Tüdruk, kelle ümber on loomadest ring

Päike tõuseb väga järsku, hoobilt. Udu Tallinna raekoja ümber tõmbub pingesse, paindub, saab endale kontuuri ja lõhkeb. Punane järsk tera lõikab tumeda torni sujuva liigutusega vanalinna kohale rippuma. Saiakangist ilmub platsile tugeva, sõjaväeliku sammuga naine, tirides kättpidi järel mossis tüdrukut. See võib olla tütar või pigem tütretütar. Naisel on sõjaväepüksid, lahingusaapad ja plaatina­blond platvormsoeng. Kuklasse on uljalt lükatud must kitsa servaga kaabu. Kaabu lindi asemel on roosadest paberroosidest pärg.

Nad kõnnivad väheste varahommikuste mõõdukas tempos promeneerivate tallinlaste vahel pisut liiga kiiresti ja pisut liiga selge sihiga. Naine ei pööra pilku ega aeglusta sammu, kui tüdruk komistab ja paar meetrit järele lohiseb. Naise ettesirutatud käes on pakendis jäätis, šokolaadiga Vana Toomas, mida tüdruk piilub. Ta alistub naisele, hoiab ennast vaos, teades, et varsti saab jäätise endale. Tüdrukul ripub käes kotkatiib, šamaani töövahend. Võib-olla ka suveniir. Tiiva ots jätab tolmustele munakividele punktiirjoone.

Kinga tänava alguse juures, Maikrahvi restorani ees on paari atraktsiooniga lõbustuspargiala lastele. Lihtne karussell, õuduste maja, õhupüssiga täppilaskmine. Kõige esimesena hakkab silma „New York”, kus pöörlevad hobused, autod ja muud stiliseeritud sõiduvahendid. Karussell on pisike, kergesti teisaldatav. Nagu ka ülejäänud lõbustused.

Korraga tõmbab naine silmad vidukile ja muutub ettevaatlikuks. Pidurdab tüdruku sirge käega seisma, nii et lapse jalad põlvedest lõnksu lähevad. Nad seisavad täiesti liikumatult, hingamata, tardunult. Siis, hetke pärast, laseb naine end väga aeglaselt, millimeetri haaval küürakile nagu panter. Ta tõmbab nohinal õhku ninna. Kõigepealt otse eest, siis pisut nina tõstes paar sentimeetrit ülevaltpoolt. Nuusutab. Tema pilk peatub õuduste majal, mis paistab karusselli tagant. Maja on kaunistatud voodoosümboolikaga, mõjudes tumedates toonides kui sissepääs hirmuäratavasse Teise dominiooni. Ainsa figuraalse kujutisena on majale maalitud luukerekäsi, mis pigistab voodoonukku.

Järsku teeb naine kaks kiiret liigutust, peaaegu ühel ja samal ajal: ta lükkab tüdruku selja taha ja pigistab käe rusikasse. Kõlava kumeda pauguga vajub teraslatt suure hoo pealt tihkesse, kõvasse puitu. Tume torn vanalinna kohal võbeleb servadest, kajab vastu. Õuduste maja uksed avanevad, voodoonukk eraldub luukere haardest ja sealt väljub vagonett, milles istuvad neli indiaanipealikku, silmit­sedes naist ja last. Nad vaatavad pingsalt, silmi pilgutamata ja vaikides. Need on ilmselgelt pealikud, mitte tavaindiaanlased – nende sulekroonid on kirjud ja kõrged, näomaalingud kiiskavad. Päevitunud ülakehad on kaetud valge saviga, kahel keskmisel on saviga näkku maalitud inimkolba kujutis. Peale mõnd sekundit on õhus tunda elektriseeritust, ärevust. Vagonett sõidab teisest uksest õuduste majja tagasi.

Naine ja laps, või siis lapselaps, jätkavad teed. Ilmselgelt on sihiks karussell.

Piletimüüja, kes istub plastmassist terrassitoolil, tõuseb nende lähenedes püsti. Ta kannab kassikostüümi, millel on pikk saba. Saba ots on toolijala all. Kostüüm on kena, saba õige jäikusega, pea ümar, kassilik. Pole ka erilisi kulumise ega räpaka kohtlemise jälgi. Tüdruk vaatab saba, mille ots on tooli all pigistuses, ja ütleb: „Ai!” Siis lehvitab kotkatiivaga. Kassiir näub ehmatavalt loomutruult.

„New York. Ühele,” ütleb naine – kas siis ema või vanaema – ja kohendab kitsa äärega kübarat. Lühikestel juustel kõrvade juures on paar higipiiska. Paber­roosid kübaral krabisevad. Piletimüüja võtab eurosed mündid vastu, paneb käpaga kostüümi taskusse. Lööb lapse käe peale templi – stiliseeritud kassipea. Piletimüüja näub. Laps võpatab. Näugumine on ebaloomulikult ehtne.

Vanaema – oletame siis, et ta on vanaema – hindab kiiresti sõidukeid: kollane ratsu, punane auto, beež rakett. Ta talutab tütretütre mootorratta juurde, tõmbab käega üle sadula, tõstab tüdruku istuma ja annab talle jäätise. Laps hakkab sööma ja lehvitab teise käega kotkatiiba. Vahib ringi. Naine vaatab last.

Esimest korda kogu selle loo jooksul on naise silmades midagi kergenduselaadset. Kuigi palju ta näost välja lugeda ei saa, ta on üsna ettevaatlik oma miimi­kaga, pigem neutraalne. Aga mikromiimilised lihased silmade juures ja suunurkades reedavad pisikest lõõgastushetke. Karussell naksatab, hakkab varsti sõitma. Naine vaatab veel kord tüdrukut.

„Suur maailma vaim Arutam hoiab sind kogu aeg!” ütleb ta järsku, peaaegu pahaselt. Tüdruk sööb jäätist ja noogutab, pilk mujal. Siis lööb naine tüdrukule tugeva rusikahoobi vastu nägu. Seejärel võtab kiiresti ta pea käte vahele ja vaatab talle väga lähedalt silma. Naisel on silmanurgas pisarad.

„Praegu, sellel ühel hetkel, ei hoidnud. Aga nüüd hoiab jälle.” Verise ninaga tüdruk noogutab, ta ei nuta ja sööb jäätist. Vahib kassi. Kass on saba toolijala alt ära võtnud ja seisab küljega, mõlemad käpad taskus. Veri tilgub jäätisele, tüdruk ei lase sellest end häirida, limpsib kahe piisa vahelt puhast.

Naine lööb teda veel kord ja tõstab maha kukkunud jäätise lapsele ruttu pihku tagasi. Võtab pea käte vahele ja ütleb veel tungivamalt: „Näed, jälle! Suur vaim hoidis sind hästi ja ühel hetkel ei hoidnud, aga nüüd hoiab ta jälle.”

Karussell hakkab liikuma. Naine pöörab selja ja läheb tagasi vaatamata minema.

Tüdruk vaatab piletimüüjat ja lehvitab kotkatiivaga, aga ka too vaatab mujale. Hetke on laps iga võimaliku jälgiva pilgu alt ära. Tal ei ole viivuks tunnistajat, tema eksistents on üheks lühikeseks hetkeks ainult tema enese teada. Ta viibib ühe karussellitiiru jooksul suures üksinduses – üksinduses mitte elamuse, meele­aistingu tõttu, vaid avara, piirideta ruumi tähenduses, millesse saab siseneda ja millest harvadel juhtudel ka väljuda.

Ilmselgelt ei ole šamaan ainult olude või ainult vastava kultuuri produkt. Teda ei leiutata. Ta on olemas enne, kui teda märgatakse.

Ta on maailma nähtamatute kihvade vahele purskunud enne, kui lõuad avatakse.