Hasso Krull: „Kandsime redelit kaasas. 40 luuletust”.

„Kaksikhammas”, 2017. 63 lk.

 

See on vana mäng otsida peidetud asja peitja sõnade abil, mis annavad märku, kui lähedal otsija asjale on: külm… leige… soe… leige… kuum. Ja see sõna kuum, millest on tehtud suurima läheduse märk lihtsas lapselikus mängus. Samas on kuumus midagi kõrvetavat, põletavat ja lõpuks ka tapvat. Näppude kõrvetamine. Kuum pliit. Saunalavakuumus. Kõrbekuumus. Armastus.

 

 

Esimene kümme, tulemine, meenutamine

 

„Tule ja astu mulle / peale. [—] vesi juhatab su tuppa, loogeldes nagu madu” (lk 9). Madu on olemas, sina ja mina oleme olemas. Jalgade vahelt paistab valgust ja seal sees on terve maailm. Murra tallates mu kondid, mu selgroog. Selle lülidest tehakse uus inimene, uus sina ja uus mina, uus elu.

Need on mõnikord pöördumised „sinu” poole. Kirjeldused, verbaliseeritud soovid. Väikesed lood, mis lähtuvad mingist sõnast, fraasist, nagu „mul ei ole midagi selga panna”. Assotsiatsioonidest saavad õhtuti seljast heidetud loomanahk ja hommikuti kappi pandud sulestik, öine lind ja päevane loom, ehk luuletaja, lindmees, ütleja, rääkija, kes ei taha inimene olla. Need on mõnikord lood, mille aluseks on ilusad pildid, mälestused, meenutused. Vanade tekstide tükid (või väljamõeldud tükid?) aastatest 2008 ja 2009, uue armastuse ja vana abielu piirilt.

Taustal kumab kogu aeg mütoloogia, mille käigus tehakse inimest, uueks ja ümber. Suremine ja loomine, liha ja müüt saavad üheks. Paradiisiaia madu, vesi-looja, „Võluflööt”, selgroolülidest tehtav uus inimene. Selgrooflööt, kui veidi teise maailma astuda.

See on erootiline luule, kohati krüptiline, aga jääb meelde. Lõpuks on jutt ju lihtsalt loodusest, toast, ahjust, kehast, seksist ja armastuse isetusest, enese andmisest täielikult ja täiesti. Kujundid on selged ja lihtsad, mõnikord isegi pruugitud.

Mis neid ühendab? Kindlus ja lootus ka siis, kui maailm väriseb (see ei ole veel kogu ilm). Keset armastusluulet on see ühe mehe maailma värisemine, ja sellel maailmal, nagu selgus, ei olnudki põhja. Nii on see luule armastuse alguse luule. Teki all pimedas hiilgavad silmad ja kulmud.

 

 

Teine kümme, olemine, vaatamine

 

Armastuse pööris kannab pilvedeni. Pilvedes liigelda on nagu nöörredelil ühest riigist teise käia. Kui nöörredelit kaasas kanda, annab see võimaluse pidevalt ronida. Pilved on kindlasti poeetilised ja nöörredel on ju ka mõneti poeetiline. Seda mööda on roninud ikka armastajad, meremehed ja ka kurjategijad. Armastust, merel olemist ja kuritegevust ühendab palju asju.

See on vaatamise, kirjelduste ja peegelduste luule. Pildid. Silme ees on armsama nägu ja asjad. Armastuse hetked tulevad vaatamise kaudu ja tegelikkusele vihjab vaid see, et põrandal on eriline rinna­hoidja.

Armastus saadetakse postkasti ja midagi on pidevalt sassis. Kas on õhtu või hommik. Kas on tavaline või ebatavaline. On nagu uned ja ei ole ka. On meri ja mets. Armastus on kui loodus ja kui muinasjutt. Ruumid muutuvad hetkega teiseks. Võõras ja oma vahetavad kohti. Siin ja kusagil. Erinevad maailmad saavad hetkedes üheks ja tavalisest saab eriline vaadates. Kõik on tuntud ja järsku ennenägematu, ennekogematu ja uus. Inimene eksib maailma ära. Ja jälle aknad, mis asuvad reite ülaosas, kusagil seal. Igapäevane armastus (meie iga­päevast leiba…). „Tulen päevakorra esimese, / kõige tähtsama punkti juurde: kõik / on küll perses, aga [—]” (lk 32).

 

 

Kolmas kümme, argielu, tüdimine

 

Argielu murrab sisse. Argisemaks muutuvad nii elu kui sõnad (tagumik, kube, kintsud, sitane elu). Pahameele hetked, tüdimise hetked, pettumise hetked. Elu ja iseenda vihkamise hetked. Peegel näitab vananemist ja ilu ei ole kusagilt võtta. Katsed aru saada ja üle olla viivad eri suunda. Kusagil mujal on parem, on suuremad linnad ja ilusamad inimesed, on olemise õnnetunne (nach Berlin!). Argi­elu on paratamatus ja kordumine on elu alus. („inimene on kordamisel põhinev loom”, lk 38). Platsi astub iroonia. Keha tuleb tagasi, keha püüab argisusest üle saada ikka omal viisil. Seda vaadatakse ülilähedalt, kehakarvadeni. Mängu tulevad keel vitus, imeilus perse, tekst kisub porno poole. Ja lõpuks ikka melanhoolne tahtmine ära minna. Tahtmine lahti saada mälestustest, mälust, teadmisest („Tahaksin minna paika, kus miski / mulle midagi ei meenuta”, lk 45). Lõpuks saab sümboolne pilt lumest, mis sulab katuselt alla ja vajub maasse. Maa on veel külm, aga ainult tema teab, millal maa seest uuesti välja tulla. Ja mõtleb, et tema ongi pilv.

Muide, vahepeal muutub tekst naise omaks. Vähemalt vihjed on sellised. On see nüüd autoripositsiooni või autori enda vahetus, ei tea.

 

 

Neljas kümme, kohtumised, vestlemine

 

Selles osas ei ole ühte ja ainust. On päevikute tegija, keegi punaste sukkadega, keegi tahapandav kangi all, keegi, kellel on lapsega mees. Veel keegi. Veel mitu tegelast enesetutvustuste paroodiates. Tüdruk naabermaja eest. Dialoogid monoloogide asemel. Tsitaadid. Mängud. Kultuurinimed, märgilised kohad. Vana aja Krull asub sisse. Tegelikult algab raamat kusagilt siit, neist paljudest naistest ja vanadest kultuurimärkidest.

Tulevad vestlused kohtumistest, jäämistest. Kohtumised voodis. Siniseks tõmbuvad sõrmed, ümarad särisevad kintsud. Prink. Kumerused on ilusad. Looklev jalgevahe (vesi). Sukad, mille lõppemisest ei kõnelda, mida lihtsalt mainitakse. Jutt liigub filosoofiasse. Luule aineks saavad nad. Lumi ja vesi ja talv tulevad tagasi. Eelviimane luuletus on tähtis, see räägib sellest, et ühtegi õiget sõna ei ole. Ja sellest, et valed sõnad ei valeta kunagi… Viimane luuletus juhatab tagasi esimese juurde, mis jätkab sealt.

 

 

Sisukord, taastulemine, ring

 

Selle raamatu sisukord on lõpus, mis pole tänapäeval just tavaline. Sisukorraks on luuletuste esiread, mis silmanähtavalt moodustavad kokku luuletuse. „Tule sisse / Tule sisse / Talla mind / Mul ei ole midagi selga panna / „Ok ega sellest pole ju midagi” [—] Siin on üks maja” (lk 62—63). Ring saab täis. Võiks taas sisse tulla. Sisukord reedab selle, millele viimane tsükkel vihjab.

 

 

Tosin punkti ja coda

 

1. See on veeluule. Siin korduvad pidevalt vesi ja selle tuletised: lumeväljad, udu, meri, jää, jõgi, pilved. Vesi on klassikaline mütoloogia element. See on valge värvi luule. Piimjas unenäoline valgus igal pool. Lisaks romantikute vana hea kuu. Vesi peegeldab ja see on peegelduste luule. Üleminekud on leebed ja looduselised.
2. See on kehade luule. Keha on enne­kõike ümar, kaarjas, prink, voolav, mitte nurklik. Keha on avatud ja avanev, mitte peidukeskmega labürint. Selles luules on pidevalt lähedus ja kaugus korraga. Naha lähedus ja kuu kaugus. Nagu vaataks maailma kahest otsast korraga, mitte vaheldumisi.
3. Luuletused on seisundid, pildid, kirjeldused, lühikesed lood. Pilt, mis äratab mõtte, mis äratab teksti. See on jutustamine, mis viib lugeja oma maailma, aga see ei ole narratiiv. Narratiivis on pinged ja konfliktid jms. See luule on rahulik. See on nagu vestmine, millestki, mis on lähedal, ja siiski kaugel, hajuva valguse taga.
4. Selles luules on äärmine tundlikkus pisimate aistingute suhtes, suutmine seda tundlikkust eneses hoida ja täpsete detailidega edasi anda. Ja kõike kannab toon, mingi äärmine rahulikkus, isegi siis, kui tekstis on ärevaid hetki. See on aeglustatud luule. Imbumise luule.
5. See on vana aja sümbolismi ja veel vanema müüdiaja vastavuste maailm. Kunstil ja ilul (või ütleme, kunstil ja elul) on kaksikloomus. Selle üks pool on igavene ja muutumatu (ütleme, mütoloogiline), teine pool aga mööduv, põgus, juhuslik, sattumuslik, seotud aja, moe, moraali ja tunnetega. Kogu maailmas valitseb seoste ja vastavuste süsteem (loodusliku ja vaimse, teadvuse ja maailma, häälikute, helide ja värvide vahel). Müüt on tegeliku maailma saladus.
6. Selles kogus esinevad peaaegu kõik kirjavahemärgid. Punktid, komad, mõttepunktid, koolonid, küsimärgid, hüüumärgid, jutumärgid, sulud, kaldkiri. Ja üks emotikon. On lihtlaused, keerukad põimlaused, kiillaused, lauselühendid, küsilaused ja ühesõnalised fraaslausungid (palju).
7. Registrid ja rütm mängivad täpselt. Õiges kohas ilmuvad argisõnad, roppused, kõrgstiil. Õiges kohas ilmuvad pikad voolavad perioodid ja eks­pressionistlikud lühifraasid: „Ja telefon. Ja lamp.” (Semper: „Laud. Lamp. Ja mina. / Ja sina — kaugusen.”) Muidugi on hulk siirdeid, juba esimeses luuletuses ka klassikaline siirdemäng („Tule ja astu edasi, vesi / juhatab su tuppa”). Aga neid pole palju. Ja tähtsaim, nad on taga­plaanil, ei suru ennast peale. Ei paku ennast. Nad on osa loomulikkusest.
8. Aeg-ajalt ilmub tekstidesse paradokse stiilis „vaesus on varandus” jms. Eks need panevad mõtlema, aga pole mu arust tähtsad siin ja praegu.
9. Hasso Krull on teadlik luuletaja, kuigi on temagi öelnud vanade sümbolistide viisil, et ega luuletaja päriselt ise oma luuletusest lõpuni aru ei saa. Aga komponeerimisest kindlasti. Selle kogu kompositsioon on täpselt timmitud.
10. Hasso Krull on ülimalt kultuuritundlik luuletaja. Aga viimasel ajal on kultuuri kirev sulestik kuidagi varjunud. Siin on harva modernistlikku mitmeloogikalist maailma ja keerukat post­modernismi. Mütoloogia ja kultuur ei suru ennast peale, vaid hoiab tagaplaanile. Võiks öelda, ta on väga diskreetne, ilmudes vaid üksikutes sõnades. Need sõnad esitatakse argiselt, lihtsalt, loomuliku osana ütleja olemisest ja mõtlemisest. Mõte liigub, sellega tuleb lihtsalt kaasa minna ja vaadata, kuhu see viib. On loogika ja mütoloogi(k)a. Oluline on saanud lihtsateks sõnadeks. On armastavate kehade aeg.
11. Mõtlesin ühest vanast loost. Kaks inimest, kelle tunded koosnevad põimunud sõnadest, rääkimistest ja kehadest. Üht ei ole ilma teiseta. Ma ei mõtle siin seda vana mõtet, et naised armastavad kõrvadega, ma mõtlen kahest inimesest, kes on korraga nii keha kui kultuur. Nii põimunult keha ja kultuur, et lahutamisel lähevad katki. Kas saab nendega juhtuda nii, et kehad kõnelevad vaikuses? Ilma rääkimata? Kas saab lahutada keha ja kõnet nii, et kummalgi oleks oma aeg? See tuli selle kogu juures pähe.
12. Kultuuriluule läheb kaasa, võtab vastu hääli, mängib nendega ja saadab uuesti teele. Samas on see mu meelest ikka olnud teatud moel kõrgelt vaatav luule. See tähendab lugemist enne kirjutamist, mõtlemist enne ütlemist. See tähendab pingutust, mille kirjutaja lugejale üle annab ja mida temalt nõuab. Lugeja ei saa lihtsalt kaasa minna. Armastavate kehade luule on mu arust midagi muud. See on kaasaminemise luule. Tegelikult see sõnu ei vaja.

Coda. Saan aru küll, et mu jutt on libe tee maailmas, kus ammu on saanud klassikaks lause selle kohta, et ei saa enam öelda „Ma armastan sind”…