Kuidas ma ära eksisin

 

Ootan Kloostri Aidas Stefanit, kes tuleb Kanutiaia näiteringist. Kakskümmend minutit hiljem võtan telefoni pihku. „Jah, kohe tulen,” vastab laps. „Siin on igast plakatid ja mingid verised pildid ja politseinikud. Siin on see suur Vene lipp, ma otsin ust praegu!”

Ja mina kangestun. Käes on 2022. aasta aprill ning hetk veel ja mu laps oleks jalutanud Vene tänava asemel Vene suursaatkonda. Mitte et ta uksest sisenedes automaatselt mõnda Venemaa sõjaväestaapi oleks teleporteerunud, aga oleme ausad – Vene saatkonda ei tahtnud isegi rahuajal sattuda. Vähemalt mitte mina, pärast seda ühte korda, kui seal aastal 2002 poolenisti ala­ealisena transiitviisat käisin taotlemas ning kaks tundi Laial tänaval lõputus sabas looklesin.

Stefan ise on tüüpiline 12-aastane poiss, tundub mulle. Natuke tüütu ja kohutavalt armas. Suur keha ja lapse aru. Hele pea ja väga vali hääl. Üldse on mu lapsed häbiväärselt blondid, nii et vahel tundub mulle, et ma näen nendega koos ringi liikudes välja nagu lõunast toodud guvernant.

„Ütle, mis tast saaks, kui meid ei oleks? Või kui ei oleks Google Mapsi?” ahhetab teine lapsevanem, kui talle helistan ja Stefani linnaseiklustest jutustan.

„Siis ta oleks nagu mina lapsena,” vastan ma rõõmsalt. „Kas sa teadsid, et vanemad kutsusid mind lapsena Sussaniniks?”

 

Minu eksimisajalugu on pikk ja lai ning Sussaniniks ristisid vanemad mu nii aastal 1995, kui pidin oma armeenia vanaema viima Tallinna keskturu juurest vanalinna külla eesti vanaemale. Ma ei tea, mis mul arus oli, aga lõpuks jõudsime omadega Veerenni, kus ma vaest armeenia memmekest mitu tundi ringi tatsutasin ning kategooriliselt tunnistamast keeldusin, et mul pole absoluutselt õrna aimugi, kus me asume. Kuidas me sealt välja saime, ma enam ei mäleta. Kahtlustan, et küllap helistasin siiski mõnest telefoniputkast emale. Või mis veel tõenäolisem – küsisin möödujatelt teed. Tollal oli see tavaks.

Niisiis, võrdlus surematu XVII sajandi vene talupojaga, kes päästis Vene tsaari Romanovi, juhatades Poola-Leedu väed teadlikult sohu, oli tegelikult täiesti asja­kohatu. Üks valusamaid eksirännakuid viib aga hoopis tagasi minu eesti vanaemani.

 

Minu eesti vanaema, mamma Õie, oli kummaline naine, sale ja suurte lokkidega. Sai veel oma kuuekümnendateski trammis sõimata, et endavanustele istet ei pakkunud. Kudus endise ARS-i töötajana meile, tüdrukutele, käsitöötunniks kõik vajaminevad sokid ja pajalapid. Tõsi, minuga ta vist enam väga ei ­viitsinud. „Õed ju sul nii ilusasti heegeldasid,” imestas käsitööõpetaja Evi – ja mina ei suutnud turtsatust tagasi hoida.

Vanaema naeris kõige ropumate naljade peale, olles samal ajal kõige vagam naine, keda teadsin. Kord imetles ta ajalehes alasti tüdruku pilti – värskelt vabaks saanud Eesti meedias leidus neid igal nurgal –, sest „ta näeb välja, nagu palvetaks”. Samal ajal tegi vanaema mulle läbi lillede väga selgeks, kuhu täpselt ei tohi mingil juhul oma kehal käsi asetada. Ja viis mu vististi esimeses või teises klassis Pühavaimu piiblikooli.

Ma oletan nüüd, et aasta oli 1991 või 1992 ning Eesti oli just vabaks saamas või just saanud. Meie peret oli hiljuti õnnistatud neljanda lapse ja esimese pojaga ning paljulapselistele peredele mõeldud Lasnamäe korteriga, eks vanemad püüdsid kiiremas korras jalgu alla saada. Nii et enamiku ajast elasingi mamma ja vanapapa juures sealsamas vanalinnas, sest vaesed vanavanemad said sügaval nõukogude ajal uuselamu asemel korteri hoopis Vene tänavale. Korter oli täielik pommiauk, kõik meie pere lapsed, samuti mu ema, kasvasid ruumipuuduse tõttu esikus kapi taga, vanalinn oli täiesti amortiseerunud ning kuuma ilmaga segunesid prügikastide ja kanalisatsiooni lõhn. Põhihitid olid R.E.M-i „Losing my religion”, Army of Loversi „Crucify” ning kardetavasti mingi Onu Bella õudus.

Tollal käisid vist paljud piiblikoolis, sest 1990. aastate algul kerkis neid – nagu mulle tundub – justkui seeni pärast vihma. Ütleme nii, et pinnas oli soodne – mänguväljakuidki ei olnud, heal juhul kõõlusime vaibakloppimispuudel, rääkimata mingist mõistlikust huvitegevusest. Kui olin esimeses klassis, käisid meil isegi koolis soomlased misjonit tegemas, jättes endast mäles­tuseks imelise tuutu, kust jalutuskäigul hästi käitunud lapsed võisid loosi tõmmata. Kel vedas, sai kleepeka. Kel vedas rohkem, sai uduka – hägustes toonides nunnu pildi, mis kujutas näiteks ebanormaalselt suurte silmade või käppadega kassipoega. Või koerakutsikat. Või oravat. Jumaluke, kuidas ma neid udukate omanikke kadestasin! Kuni ükskord naeratas õnn mullegi. Pistsin käe loosikotti – ja tõmba­sin sealt välja mingi eseme, mille funktsioon mulle hägusaks jäi. Natuke ohtlik tundus see küll, nuga nagu ei olnud, aga otsast siiski üsna terav. Ja ähmaselt tuttav tuli see ka ette – nagu oleks ma seda kodus näinud. Viisin hinnalise saagi koju, ulatasin uhkelt vanematele, isa häälitses kummaliselt ja ema vajus naerust kägaras põrandale.

Aastaid hiljem sain aru, et tõmbasin kuueaastasena kristlikust loosikotist välja korgitseri. Veel aastaid hiljem sain aru, et küll ilusa, ent täiesti ebaprakti­lise, sest otsast oli see ümmargune ja sõrmedega kusagilt kinni haakida oli peaaegu võimatu.

Kahjuks ei meenu mulle, mis näoga jälgis mu loosiõnne klassijuhataja. Õpetaja Laire oli noor ja moodne, tal oli hele krepitud mullet, liibuv must põlvedeni nahkseelik ja patšokid ning – nagu ma millalgi ajalehest lugesin – mitte­toimiv neer. Neerusiirdamine oli tollal piisavalt ebatavaline, et sellest lehes ­kirjutada. Minu õpetajale loovutas neeru vististi tema isa. Laire oli meie klassijuhataja ainult esimeses klassis ning ainus normaalne noortega töötav täiskasvanu, keda mul umbes kümnenda eluaastani tunda õnnestus. Sest teistel õpetajatel oli mu arust meist üsna suva, samuti lasteaiakasvatajatel, kellest mäletan peamiselt suuri lokke ning varba otsas kõlkuvat sussi, kui nad jalg üle põlve istusid. Tihti, kui vanaema mulle kooli järele tuli, leidis ta mu õpetaja süles istumas. Et Lairele võiks aitäh öelda, taipasin ma kahjuks umbes kolm­kümmend aastat liiga hilja, siis, kui ta oli juba surnud.

 

Aga jälle kaldusin ma kõrvale. Ühesõnaga, vanaema pani mu piiblikooli, kus mulle kohutavalt meeldis. Seal oli nii tohutult tore ja hubane. Istusime põrandal patjadel ümber blondi noore naise, kelle nimi mulle paremagi tahtmise juures ei meenu. „Täna räägin ma teile ühe toreda loo,” ütles naine ning avas siniste kaantega pisikese raamatu, mis kandis lummavat nime „Piiblilood”:

„Kui vennad olid Joosepi tühja kaevu visanud, istusid nad sinna lähedale einestama. Neile lähenes kaupmeeste karavan, mis oli teel Gileadist Egiptu­sesse. Nende kaamelid kandsid mitmesuguseid kaupu: vaiku, palsamit ja lõhnaainet.”

Kuulasin ning peaaegu tundsin seda lõhnaainet oma ninasõõrmetes, minu kujutelmades rikaste Rootsi sugulaste saadetud Tutti Frutti hõngulist. Aga veel rohkem kui peibutava kõlaga vaiku ja palsamit ihaldasin ma lastepiiblit õpetaja peos. Vahel me laulsime. „Oh Jeesus, sinu valu,” lõõritas tädike ees ja meie järel. Laulsin minagi, sest laulda mulle meeldis, ja kõõritasin kadedalt õpetaja poole, kelle põlvedel puhkas samal ajal lastepiibel. Karta on, et tahtsin seda isegi rohkem kui Barbie-nukku.

Ja siis, millalgi kevadel, koitis korraga valguskiir. „Lapsed, kas te teate, mis on lihavõtted?” küsis õpetaja. Ilmselt pobisesime vastuseks midagi eba­määrast ning kuulsime seepeale peatükki Kristuse ristilöömisest, ülestõusmisest ja jumal teab millest veel – ikka sellestsamast ihaldusväärsest raamatust. Aga eriliselt köitis mu tähelepanu lause: „Ja siis me kohtume pühapäeval siinsamas kirikus. Meil on lihavõtte jumalateenistus ning me laulame oma laule teistelegi. Ning kõige lõpus saate kõik endale oma lastepiibli! Olge siis kindlasti kell pool kaksteist kohal ning tulge hoovi poolt tagauksest, koguneme seal.”

Lastepiibli?! Eesti oli just saanud vabaks Nõukogude Liidust ning õnneks sai juba kaupa ka teisiti kui talongide eest. Parim magustoit, mida kodus loota võis, oli must leib suhkruga ning kui vedas, hapukoor suhkru ja kakaoga. Talve­joped tulid samuti Rootsi sugulastelt humanitaarabist ning olid enamasti tume­pruunid, umbes samas toonis nagu tapeet mu Lasnamäe toas – ning nüüd lubas keegi anda mulle lastepiibli, niisama ja lihtsalt tasuta? Liiga hea, et olla tõsi, mõtlesin mina skeptiliselt. Ja ometi ärkasin ma pühapäeval suurest erutusest juba hommikul kell kuus ega suutnud ära oodata, et saaks minna laulma, et seejärel piibel pihku krahmata ja sellega tagasi vanaema juurde putkata.

Aga piiblit ma ei saanud. Sest ma eksisin ära. Tähendab ma ei leidnud õiget ust üles, seda hoovipoolset. Ja vantsisin sama targalt koju tagasi. Piiblita. Rängast pettumusest ei läinud ma enam kunagi tagasi pühapäevakooli ja niimoodi minu usklikkus ka hääbus.

See elustus vaid korraks, kui vanavanemate kodu tasapisi tondilossiks muutus, sest maja tuli loovutada sõja ajal Ameerikasse pagenud endistele omanikele. Ning mina pidin ses tühjas majas kiiresti viimasele korrusele jooksma – siis palvetasin ma uksest sisseastumise hetkest üles jõudmiseni kõigi mõeldavate piiblikoolist meelde jäänud nimede poole. Võimalik, et ka Juuda ja selle paha kuninga poole, kes Taavetist lahti püüdis saada.

See õnnetu lastepiibli-kord oli vaid üks mu paljude äraeksimiste jadas. 1996. aastal tähistasime Gustav Adolfi Gümnaasiumi 365 aasta juubelit suure kontserdiga Kaarli kirikus. „Mitte mingil juhul ärge jääge hiljaks,” toonitas laulmis­õpetaja veel viimases proovis. „See on väga suur au, et just teie laval olete!” Taas ei jõudnud mina esinema, sest seekord leidsin ma küll üles õige ukse, aga ei leidnud rahvamassi sees koori ja lava. Aasta hiljem ei jõudnud ma Paunkülla jaanitulele, mingite kahtlaste jorsside juurde, sest ei leidnud üles õiget bussi­peatust. („See oli orgia, Briks, puhas orgia! Kõik tegid kõike kõige ja kõigiga,” toonitas hiljem sõbranna, hääles lõputu elukogemus, ning mina teisel pool toru olin surmani kade ja veendunud, et jäin ilma sajandi peost.) Vist samal aastal ei leidnud ma ka üles ühte kahest kunstikoolist Põhja-Tallinnas, et sooritada sealsesse keskkooli sisseastumiseksamid. Suvalistest aadressi­otsingutest autoroolis paberkaardi pealt, pahane ja väsinud eksabikaasa telefoni teel juhendamas, ma ei hakka rääkimagi. Kõige lollim eeldus mu elus: ah, ma hakkan minema, küllap kuidagi ikka kohale jõuan. Ja nii edasi ja edasi ja edasi.

 

Aga kui olin nii kolmkümmend kuus, tuli mu õde Johanna meile külla, ühes käes pudel valget veini ja teises seesama lastepiibel – küll mitte siniste, vaid lillade kaantega. Johanna oli leidnud selle vanapaberihunnikust, prügikastist, ja nalja pärast kaasa võtnud. Sirvisin piiblikese läbi ja pistsin ta hardalt oma laste raamaturiiulisse. Kolmkümmend aastat ootamist – aga siin ta viimaks oli. Korra püüdsin teda ka lastele ette lugeda, aga raamat hääletati armutult maha. Uued ajad.

Ehk siis kokkuvõttes läks kõik ju hästi. Sain oma piibli, elukaaslane kinkis nutitelefoni (koos Google Mapsiga), töö leidsin täitsa toreda, oma kabinetiukse leian ka tavaliselt üles. Aga Turu ülikooli ukse otsimiseks kulus viimane kord ikka kakskümmend minutit ja viis tiiru ümber maja.

 

Plahvatus nätsuputkas

 

Ühel hommikul, kui ma kooli läksin, oli putka kadunud. Selle asemel haigutasid rusud. Teadsin täpselt, et veel eelmisel päeval oli ta olemas olnud, sest ­käisime Helinaga keskturu ääres banaane nurumas. Mitte otsesõnu – jalutasime lihtsalt lettide ees ringi, vaatasime kurvalt banaane ja ohkasime. Ja lootsime, et vahest keegi annab, kas või ühe, kas või pruuni või natuke mädanenud. Ei andnud, mitte kunagi.

 

Aasta hiljem tuli vanaemale külla vend Elmar Rootsist ja kinkis mulle kakskümmend viis krooni. Kakskümmend viis! „Vali hoolega, mis teed sellega,” ütles vanaonu, kui mina juba teadsin, et täidan ammuse unelma – teen päeva, mil söön ainult banaane. Sellise, millest olin unistanud aastaid. Eriti pärast seda, kui ema ja isa mu vanemad õed kaasa võtsid ja 1991. aastal Rootsi vanaonule külla sõitsid. Mind jäeti ebaõiglaselt vanavanematega Rannamõisa. Seevastu toodi mulle lohutuseks kolm rohelist banaani. „Tegelikult oli meil terve kilo,” seletas ema, „aga tollis võeti ülejäänud ära.”

„Palun kilo banaane,” ulatasin nüüd mitu aastat hiljem müüjale hinnalise kupüüri, ise mõeldes – sellest saab unistuste päev! Ei saanud. Päeva lõpuks ajas mind niimoodi oksele, et käisin vanaema kapist sõrmeotstega leivapurukesi noppimas – sest korraga tundusid need banaanidega võrreldes nii isuäratavad. Aga alla ei andnud, olgugi et süda läikis. Rohkem ma banaane ei söönud. Ei söö praegugi.

 

Igatahes olin mina kümneaastane, käisin Tallinna eliitkooli viiendas klassis ning elasin oma elu nii rahulikult, kui üks klassi mitte just kõige popim laps ­tollal elada sai. Ärkasin hommikuti viimasel hetkel, kugistasin alla topsitäie sünteetiliselt virsikumaitselist jogurtit ning jooksin Tartu maanteed pidi trammile. Ikka mööda Hansapanga kontorist, kus nüüd on kummaline karusnaha­ateljee ja pole mitte ühtegi klienti. Piki trammitee äärt krigisevate trammidega võidu, otse kino Eha ette, ja jäin alailma maha. Tuulise ilma korral pugesin peatuses telefoniputkasse sooja ja teesklesin, et räägin telefoniga. Ja kui ma vahel varem ärkasin, jalutasin läbi keskturu juurest, et ahnelt öö läbi avatud putkade vaateaknaid imetleda.

 

Tol hommikul tõusin ma teadlikult varem. Tõmbasin neoonvärvi puhvjope selga ja kiirustasin õue. Jope paistis isegi pimedas kaugelt silma, sest mitte kellelgi meie klassis ei olnud sellist. Jope saatsid Rootsi sugulased ja ema ütles, et see on soe – just nagu meie kliimas vaja. Minu arust oli jope lihtsalt jube, aga emaga me ei vaielnud. Pealegi – kust ma saanukski teise jope? Heal juhul Johannalt, kui temale oleks uus ostetud. Aga ei ostetud. Ja ega tema jope olnud kusagilt otsast lahedam. Vahest ainult väiksem ja sellevõrra märkamatum.

Lonkisin üle Tartu maantee, põikasin tänavate vahele – ja seal see oli. Kusagilt aknast kostis hommikuni katkemata pidu, maki pealt üürgas „What is love”, mina seisin tänaval ja lihtsalt vahtisin kohta, kus pidi olema putka. Prahi ja prügi, klaasikildude ja kiviklibu sees vedeles kõike – katkiseid õllepudeleid, šokolaadibatoone, Tuplad ja Suffelid, sigaretipakke, mööda tänavat laiali lennanud kassetipuru ja seal, keset klaasikilde – roosa näts. Nii lähedal ja ometi kättesaamatum kui eales varem.

 

Meie kodu oli keskturu lähedal ning kui mul õnnestus läbi häda viiskümmend senti kokku kraapida, läksin otsejoones selle putka juurde nätsu ostma. Veel tihemini käisime seal koos Helinaga, kui tema sai emalt kakskümmend senti ja mina enda omalt kolmkümmend. Sest märksa reaalsem oli nätsuraha kahe peale kokku saada. Esimene valik oli „Beverly Hillsi” pildiga, teine oli näiteks Schwarzeneggeri või Sylvester Stallonega ja kolmas „Melrose Place”. See käis viimases hädas.

Helina oli mu pinginaaber. Kui minul oli kahune tume poisipea, siis Helinal olid vööni heledad juuksed. Ma ei kadestanud ainult neid juukseid, vaid samamoodi tema nime. Helina – see kõlas umbes nagu päikesepaiste, mis kuldab su näo üle säravate kiirtega, nii et sa oled sama ilus nagu, ma ei tea, Madonna või Kylie Minogue või Marilyn Monroe või hädapärast Liis Tappo. Mitte mingi kusine Brigitta, mis oli kakskümmend viis aastat tagasi nii ebatavaline, et keegi ei suutnud seda isegi välja hääldada. Bireta, Birgiti – mis imenimesid ma kuulda ei jõudnud.

Eriti palju sõpru meil Helinaga ei olnud ja koolis keegi meiega liialt suhtlema ei kibelenud. Selle korvasime pärast kooli vanalinnas ja mõned trammipeatused eemal turu ümber jõlkudes. Minu vanemad olid vaesemapoolsed haridustöötajad, kes püüdsid uuel ajal tõlkeäri käima lükata, Helina ema aga töötas politseis uurijana. Helina ema oli hästi pisike, alati punaste huulte ja punaseks lakitud küüntega ning kollakasblond. Isa Helinal ei olnud – miks, ma ei tea. Ja ükskord rääkis mu ema, et ühel õhtul, kui Helina ja tema ema oma Lasna­mäe koju jõudsid, oli nende kass ära tapetud. „Miks?” ei saanud mina aru. „Töö pärast,” vastas ema. „Keegi tahtis hirmutada.” Helina ise ei rääkinud oma kodust kunagi midagi. Ja mina ei julgenud küsida. Lihtsam oli sente klappida ja koos nätsu osta.

Sageli juhtus, et raha jäi ikkagi väheks. Nagu kiuste saime kahe peale kokku näiteks 45 senti – ja siis sõltus kõik juba putkamüüjate headusest. Headusega oli nii ja naa, vahel oli, aga enamasti mitte. Ühel pimedal ja vihmasel sügisõhtul, kui me taas üksmeelselt ringi lonkisime, naeratas meile õnn. „Küsi sina,” ütles Helina. „Miks mina? Küsi ise!” nuiasin ma vastu. „Küsime korraga.” Ja juba me rüselesime luugi ees: „Meil on ainult 45 senti, rohkem ei ole, see on kogu raha, mis meil on. Kas me võime saada nätsu?” Kõvasti mukitud müüja vaatas meid tülpinud näoga ja ometi reetis miski tema ilmes nõusolekut. Nihutasin sendid lootusrikkalt naise poole – ja tema tõmbas need endale, kõlinaga kukkusid need kassaautomaati. Hetk hiljem poolitas Helina hammastega ettevaatlikult nätsu. See oli kivikõva, pealt valge, justkui puuderdatud, aga pooleks hammustades tumeroosa. Tundsin magusat maitset ja leebusin. Teadsin ka, et kui nätsu mõnda aega suus hoida, saab seda juba varsti närida. Aga mitte liiga ruttu, sest Helina juba ükskord murdis hamba.

 

Seekord olin otsustanud osta suure nätsu. Sellise, kus on sees suur kleepekas ja näts ise on vähemalt kaks korda suurem. Sellist nätsu olingi näinud ainult selles putkas keskturu juures. Lähenesin asjale süsteemselt. Esimesed 20 senti sain vanaemalt, kes elas vanalinnas. Ega ma talt otse ei küsinud, aga vanaema saatis mind Viru tänavale saiakesi ostma ja andis kaasa 50 krooni. See oli määratu raha! Mina läksin, laup hirmust higine, sest klassijuhataja oli rääkinud meile õpetliku loo varastamisest: „Ja siis need poisid läksid selle 50-kroonisega poodi ja ostsid kõiksugu nätsu ja kommi. Mina ei saa aru, kuidas müüja ei tulnud selle peale, et küsida, kust neil nii suur raha on. Ühelgi lapsel ei ole 50 krooni!” Nii värises mu käsi iga kord, kui vanaema saatis mind oma pensionipäeval pirukaid ostma – nüüd kohe küsib müüja, kust ma selle suure raha sain. Mina satun loomulikult kimbatusse, ei oska talle midagi vastata, müüja kutsub politsei ja juba juhtubki midagi määratult halba. Sest saage aru – politsei oli tolle aja lapse silmis üheselt antikangelane. Ainult et müüja ei küsinud kunagi mitte midagi.

Ostsin vanaemale kaks kapsa- ja kolm porgandipirukat, endale kaks kohupiimakorpi ja vanaisale kohupiimatasku, võtsin vastu kroonid ja sendipuru. Hakkasin astuma, peatusin korra veel, et vaadata üht vahvat onklit, kel olid viled suus ja kaabu peas ja kõristid-kulistid jala küljes ning müts sentidega jalge ees – ning kusagil sel teekonnal Viru tänavalt Vene tänavale mul välgataski. Nii palju sente, kõik minu taskus. Sujuvalt võtsin 20 senti ja libistasin teise taskusse. Ja lugesin kohe ühe segase palve, et jumal mulle vanaema tagant varastamise andestaks – ise täpselt teadmata, kas pöörduda Jehoova, Jeesus Kristuse või lihtsalt jumala poole. Igaks juhuks nimetasin ära kõik kolm.

„Britakene, aitäh,” ütles vanaema, kui talle ühe käega pirukaid ja teisega kiiruga raha pihku püüdsin suruda. „Võta endale!” Ning andis mulle veel 20 senti. Jumal ei saanudki kurjaks, mõtlesin mina rahunenult. Nüüd oli vaja veel 60 senti saada.

„Meil ei ole leibagi kodus! Ja sa räägid mingist nätsust?” läks ema ootamatult närvi, kui rahast juttu tegin. „Tahad jälle sappa seisma minna?” Silme ees kangastus paljulapseliste perede pood, kust mu ema kunagi tatart ja riisi tõi ning mille sabas mu õudusunenägudes me ikka ja jälle ootasime. Niisiis läksin jälle hoopis putkat vahtima – ja seal passides tuligi mul idee. Loterii! Vaatasin pileteid, üks ilusam kui teine: „Iga kolmas pilet võidab! Peaauhind tuhat krooni!” Geniaalne plaan! Ainus nõrk lüli oli see, et loterii ise maksis viis krooni. Viimases hädas läksin Johanna juurde. Johanna, nagu kogenud maffiaboss, isegi ei küsinud, milleks mul raha on vaja. „Nädala pärast maksad tagasi. ­Protsendiga, kahekordselt,” ulatas ta mulle viieka. Ja mina läksin otsejoones keskturu putkasse. Ma ei kahelnud hetkegi. Iga kolmas pilet pidi ju võitma. Piisas vaid sellest, et passida, kuni kaks inimest enne mind loteriipileti ostavad.

Läks ainult poolteist tundi. Esimese loteriipileti ostis üks velvetpükstes poiss, minust mõni aasta vanem, järgmise pileti ostsid kihistavad tüdrukud. Siis ostsin mina – ja kaotasin. Ma olin ilma Johanna viiest kroonist, pidin maksma talle nädala pärast tagasi kümme krooni ning nätsu mul ikka ei olnud.

Ma istusin lihtsalt sinna turuväravate juurde teeäärele maha, olgugi et oli lumine ja märg, ning mõtlesin. Pingsalt. Ja välja mõtlesin – „Bullerby lastes” leidis Olle maha vahtides tervelt kroonise. Miks siis mitte ka mina? Terve järgmise nädala vahtisin ringi kõndides ainult maha. „Mis sul viga on? Ma ei saa suga niimoodi rääkida,” nõudis Helina. Ma ainult ohkasin – ja kõndisin varsti pärast seda vastu posti. Muide – möödas on tubli kolmkümmend aastat, aga mina käin siiamaani silmad maas. Raha ma praegusel pangakaardi-ajastul enam leida ei looda, aga harjumused on visad kaduma. Ei leidnud ma raha ka siis. Ning tasumise tund aina lähenes.

Kui ema mu trepikojast istumas leidis, tatise ja nuttu löristava, ei suutnud ta ära imestada. Ja läks mind tuppa lohistades ise närvi: „Kas koolis midagi? Jälle keegi kiusas? Kuradi Talve, ei suuda oma klassi vaos hoida! Ma tulen hommepäev kooli!” Raputasin pead ja pühkisin tatise nina jope varrukasse puhtaks. Teadsin, et homme on sel kohal heledad triibud, aga tol hetkel oli see viimane asi, mille pärast muretseda: „Ma ei saanud seda nätsu ja nüüd ma pean Johannale andma kümme krooni, kuigi ma tahtsin suure nätsu osta ja laenasin talt viis krooni ja siis ma lubasin, et ma annan talle protsendiga, sest ma olin kindel, et ma võidan loteriiga – aga ma ei võitnud, sest loterii valetas, kuigi nad lubasid, et iga kolmas pilet võidab, nad lihtsalt valetavad!” ulgusin ma läbi pisarate.

„Sa mängisid loteriid?” hüüatas ema esimese hooga, kuni teda tabas järgmine mõte, eelmisest veelgi õudsem: „Mis protsent? Johanna laenas sulle raha – ja tahab kahekordselt tagasi?” – „Prjamo kak liigkasuvõtja,” pahvatas isa ajalehe tagant naerma. Ema heitis talle ähvardava pilgu ja tõmbas suu kriipsuks: „Johannaga räägin ma ise.” Ja juba suundus ta Johanna tuppa, mina taustaks röökimas: „Ära mine, ära mine! Ta lööb mu maha!” Hetk hiljem hakkas suurde tuppa kostma õiendamist ning üha valjemaid hääli, mis üksteisest üle püüdsid karjuda. „Sa ei saa isegi prügi minna viima, ilma et nägu ära ei värviks!” kuulsin ema ja olin teemapöördest pisut segaduses. „Aga mul oli seda uut ripsmetušši tõesti vaja!” õiendas Johanna häälekalt vastu.

„Nu, võta,” ütles korraga isa. Pöörasin pilgu tema poole. „Mine osta oma rezinka.” Ning tema peos paistis läikiv ühekroonine.

 

Nii ma järgmisel hommikul seisin ja vaatasingi kohta, kus pidanuks olema minu putka. Ma olin nii kaua seda suurt nätsu tahtnud – ja nüüd oli see kuradi putka õhku lastud. Milline sigadus!

Sel hetkel ma veel ei teadnud, et sigadusega said hakkama mu omad zemljak’id. Juba samal õhtul helistas Hakopjan mu isale, isa jutustas emale ning mina kuulsin, et keegi täpselt ei tea, aga arvatavasti tahtis Narek ­Armenile katust teha, aga Armen ei tahtnud, ning siis pani Narek Armeni putkale pommi. Öösel tulnud kaks vene keelt rääkinud meest ja käskinud müüjal kiiresti jalga lasta – mida too ka tegi. „Kasutati trotüüli,” ütles isa emale. „Või plastiiti, täpselt veel ei tea.”

Armeni ma teadsin, olime kohtunud eelmisel nädalalgi meie armeenia pühapäevakoolis. Tollal tundus täitsa normaalne, et me iga nädal kõik kokku saime – iseseisvumise järel tööta jäänud insenerid, vaesuses virelevad kultuuritöötajad, väiksed ülienergilised pruunisilmsed lapsed ning mingid tüübid, kelle kohta kirjutati sama päeva lehes, et nemad ongi armeenia maffia. „Mingit armeenia maffiat ei ole olemas, lihtsalt pisiärikad,” pahvatas isa tookord naerma.

„Papa, kes see Narek on?” küsisin isalt. – „Ah, mingi Venemaalt sisse sõitnud kõrilõikaja,” ühmas isa. „Nagu meil omasid siin ei jätkuks. Küll ta koju tagasi läheb.” Ning pöördus siis ema poole: „Hakkame kirjutama. Homme küsib ajaleht kommentaari. Midagi sellist, et anname endast kõik, et kurja­tegijad tabataks, ning et see on meile endale eluliselt oluline, sest armeenlased on rahumeelne rahvas.” – „No aga Pikaro läheb nagunii jälle hulluks,” ohkas ema ja võttis paberi.

Heitsin viimase pilgu putka rusudele, veeretasin münti taskus ja ohkasin, sedapuhku lootusrikkalt. Ajakirjanike maja juures on ka putka, teadsin ma. Samuti telemaja vastas. Kindla peale on seal ka nätsu. Kui mitte suurt, siis vähemalt kaks väikest. Teise annan Helinale. Ja see on peaaegu sama hea.

 

Pühapäevakoolis

 

Ega see lugu Armeni õhkulastud putkaga lõppenud, sest putkasid oli tal vähemalt seitse tükki veel. Järgmisel pühapäeval nägimegi Armeni taas oma kahe vägilasega, kes teda kõikjal saatsid, pühapäevakoolis virvendamas. Jõulud olid tulemas ning minu suureks rõõmuks oli lumi maha sadanud. Ja meie käisime iga teine päev vanemaid nuiamas, mida me jõuluvanalt saada tahame. Ema ainult ohkas meie üha ebareaalsemate soovide peale.

Tol pühapäeval lootsin ma viimase hetkeni, et pääsen. Olime isaga käinud pühapäevakoolis nii kaua, kui kaugele mälu üldse ulatus. Ega mulle päris väiksenagi seal väga meeldinud. Mulle tundus, et teised lapsed on palju häälekamad ning saavad kõik omavahel läbi, samal ajal kui meie Johannaga konutame nurgas. Kui kooli läksin, muutus asi täitsa talumatuks – sedapuhku igavusest. Eriti kui taipasin, et klassikaaslased jõlguvad pühapäeviti õues või õgivad kodus pannkooke. Või hängivad McDonald’sis, kus hamburgerid olid küll umbes kaks korda väiksemad kui need, mida müüdi Nehatus või bussipeatuste putkades, ent ometi kohutavalt maitsvad.

McDonald’s avati Tallinna vanalinna serval ühel aprillikuisel varahommikul, mil kaheteistkümneaastane mina mööda Viru tänavat kooli jalutas, ikka ühest tänava äärest teise, vahepeal taevasse vahtides ja siis jälle kõrvaklappidest uut laulu käiates. Inimesed seisid pikas sabas värske resto ukse taga. Võdistasin põlglikult õlgu, mis ei takistanud mind pärast kooli siiski Mäkist läbi astumast. „Täitsa lollid,” ühmas mu läti vanaisa seepeale, kui nende juurde jõudsin. Ja mina tegin päevikusse dramaatilise sissekande:

Peale kooli läxin läbi McDonaldsi restoranist, mis täna kell kuus avati. Hullud! Mulle seal ei meeldinud, kõik oli nii hele, inimesed naersid nii mõttetult ja olid turvamehed. Kõik oli nii võõrastav, et mul hakkas pea ringi käima. ­McDonalds ei sobi vanalinna! McDonalds ei sobi Tallinnasse! McDonalds ei sobi Eestisse!!! Aga sellest saab hea SEINALEHE ARTIKLI!

Kaks päeva hiljem tegin päevikusse uue sissekande:

Täna viis Livia mind McDonaldsisse. Juustuburger oli nämm-nämm, jäätisekokteil oli okay.

Siiski oli tol hetkel Mäkist märksa suurem mure, kuidas pühapäevakoolist viilida. Korra mõtlesin, et teeskleks kõhuvalu, samas tundus hommik nii ehk naa lootusrikas, sest mitte ükski märk ei reetnud, et me lähiajal kuhugi minema hakkaksime.

Ema luges „Pühapäevalehte” ja isa jõi kohvi. Ja hakkas pihta. Seesama jutt mis iga pühapäev. „Kauaks me pedas enam ei ole,” ohkas ema. „Nii paljud on ära läinud. Kindel, varsti saadakse kõigist lahti. Äkki peaks kohe uue töö leidma? Näed, Tallinna pank võtab tööle kassiire.” Ja lükkas lehe isale. Too heitis pilgu: „Sobilik vanus 20–30. Aga miks siis mitte aktsiaselts Laidy müüjad rannakaubandusse?” Ema ainult turtsatas vastuseks: „Sobiv töö kooliõpilastele. Aga vaata, sugulane Ameerikast otsib Ärni Ratast. Kus on meie rikkad sugulased?”

„Nu, vsjo, pašli!” tõusis isa püsti. Ja mina mõistsin, et pääsemislootust ei ole. „Kas Johanna tuleb ka?” pobisesin viimases hädas. Siis ei pidanud ma vähemalt üksi kannatama. Aga ema vastas: „Johanna peab õppima.” Minule tundus, et Johanna pidi õppima absoluutselt iga pühapäev – mis oli kohutavalt ebaõiglane.

Riburada pidi hakkasime saabuma. Meie isaga esimeste hulgas, sest isa käes olid võtmed. Siis tüse Hakopjan oma tütre ja pojaga, nemad olid meist natuke nooremad. Siis tuli habemega Rafik. Siis korraga viis peret. Ja korraga oligi pedagoogilise instituudi klassiruum rahvast täis. Usutsitšõ^[1] Seda võttis edasi­jõudnud oma hoole alla, minutaolised eraldati ruumi teise nurka palmipuu juurde usutsitšõ Saaraga.

Armeenia kogukonda kuulusid peamiselt kuuekümnendail-seitsmekümnen­dail siia tööle suunatud inimesed. Sageli olid nad tehnilise taustaga – sõja­väelased, programmeerijad, aga oli ka üks ministri asetäitja. Mõned kunstnikud ja muusikud olid siia jõudnud loominguliste eneseotsingute tõttu ja otsustasid ankrusse jääda. Oli neid, kes tulid seitsmekümnendate lõpus olümpia tõttu siia tööle. Ja siis oli selliseid, kes olid kohalikuga abiellunud, nagu mu isa eesti-läti tüdrukuga. Tõsi, algul elasid mu vanemad Iraani piiri ääres, siis Bakuus ja lõpuks, 1975. aastal jõudsid Tallinna. Määravaks sai ­korteriküsimus – ema vanaemal oli Tallinnas ühes ühiskorteris tuba. Peagi töötasid mõlemad juba pedas.

Kui Nõukogude Liidu lõpus tekkis võimalus alustada kultuuriseltsiga, siis seda armeenlased ka tegid. „Otsitakse armeenia peresid,” pani mu isa 1987. aastal kuulutuse ajalehte „Molodjož Estonii”. Nii nad tulid, kõik see kamp – kultuuritöötajad ja insenerid, endised kooperatiivkaupluste juhid ja ministeeriumi ametnikud. Ja kriminaalid, kes samuti end igal pühapäeval hämarasse pedagoogilisse instituuti truult kohale vedasid.

Täiskasvanud lobisesid eemal. „Kuidas teil Ingaga?” uuris Hakopjan. „Garik rääkis, et palk ei tulnud.” Ma ei kuulnud, mida isa vastas, nägin vaid, et raputas pead. Nendega liitus paar kolmekümne ringis meest, seljas must nahktagi, lokid geeliga küljele silutud. Hääled tõusid ja vaibusid, mehed rääkisid üks­teisest üle ja pahvatasid siis korraga naerma.

Ma ei saanud tükk aega aru, miks nad seda kõike tegid. Miks nemad, täiskasvanud, igal pühapäeval sinna vabatahtlikult tulid. Kui sain vanemaks, hakkasin mõistma. Jah, üks asi oli see, et kodumaa oli kaugel eemal. Veel olulisem oli see, et paljudele polnudki tagasiteed, sest nagu mu isagi, olid nad Bakuust pärit armeenlased. Ning sinna ei saanud nad päris kindlasti naasta – Armeenia ja Aserbaidžaan pidasid parasjagu Mägi-Karabahhi sõda.

Aga seda kõike ma tollal ei hoomanud. Ei seda, et ma ise ühte otsa pidi Karabahhist ja teist otsa pidi Bakuust pärit olen. Et meie vanematele on need pühapäevad eluliselt hädavajalikud. Ega ka mitte seda, kui palju traagikat oli selles, kui mu vanaema autoaknast Tallinna kõrgemaid hooneid vaatas ja ohkas: „Prjamo kak v Baku.”

Sellest, et nooremaid kutte seostati kuritegevusega, kõva häälega ei räägitud. Olgugi et lehti lugesid kõik ja isegi mina teadsin seda. Määravaks sai võimuvahetus. Paljud jäid töötuks ja siplesid nagu kalad kuival, püüdsid kes kuidas hakkama saada. Mõni seaduskuulekalt, mõni otsis kergemat teed. „Esimesed sellised tulid mu arust siia 1980. aastate lõpus. Paar-kolm inimest, ja varsti pärast neid tulid järgmised. Kuigi mõni oli juba kaheksakümnendate lõpus, kui me tuttavaks saime, valmis kriminaal, näiteks Sassun,” teadis isa.

Õliste vuntsidega Sassun oli seegi kord platsis. Ametlikult pidas ta pirukaäri. Aga kord tuli politsei tema ladu puistama ja leidis kolmsada kasti viinaga segatud piiritust. „Oma tarbeks,” selgitas Sassun politseinikele, silmad suured ja ilmekad. „See on mu oma töötajatele, igaüks tellis kolmkümmend kasti, neil ei mahu ju koju ära, nii et hoiame siin laos.” Ja lisas siis ärritunult: „Kas ma olen loll või, et salaviinaga kaubitsema hakkaksin? Teate ka, mis see trahv on?”

Kõigist ajaleheartiklitest hoolimata tegi Sassun igal pühapäeval kultuuri­seltsis nägu, et on igati seaduskuulekas Eesti Vabariigi kodanik. Esimese asjana astus Sassun alati isa juurde: „Danieljants-džan, ma pisut veel teen raha ja siis kohe hakkan kogukonda toetama!” Miskipärast arvas ta, et iga armeenlane peab kogukonda aitama ning kõik eesotsas kultuuriseltsi esimehega seda temalt ootavad. Aga kuna ta eriti aidata ei raatsinud, siis aina käis ja kuulutas oma armastust pühapäevakooli vastu. Sassunil oli Paberi peatuses trammi­restoran. Ükskord läksimegi pühapäevakooli asemel sinna, jõime Sprite’i ja vahtisime multikaid. „Ma ei teagi, mis juhtus, et ta enda poole kutsus. Kas tal hakkas häbi ja tahtis näidata, et ta on ka patrioot. Või äkki Armen mõjutas,” imestas isa õhtul kodus. Pisiärikate hierarhias asus Armen Sassunist märksa kõrgemal positsioonil.

Ühel hetkel kutsus Armen isa kõrvale. Nagu ikka, ei peetud mind seal kõrval millekski. „Gospodin Danieljants, mul on üks maalapp,” alustas Armen. „Ma ehitan sinna kasiino. Mis te siin ülikoolis ikka passite kopikate eest. Mul on vaja tegevdirektorit ja ma tean, et teie mind ei peta.” Minu isa – ja kasiinojuht? Isegi mulle, lapsele, tundus see mõte naljakas. Aga isa jäi zemljak’iga diplomaatiliseks: „Aitäh, Armen, aga teeme õige nii, et kui sul kõik edenema hakkab, siis räägime? Ärme praegu fantaseeri.” Midagi nad veel rääkisid, samal ajal kui Armen miskit kilekotist õngitses: „Siin on kooli jaoks.” Ja ulatas rahapaki. Isegi aastakümneid hiljem tundub see vaatepilt mulle kummaline. Armen oli lühike, kergelt käharduvate mustade lokkidega ning kõndis natuke nagu maailma kuningas. Minu isaga oli ta aupaklik, sest isa oli kultuuriseltsi esimees. Isa ise oli maailma kõige vähem ärplev mees – tasakaalukas, ebaarmeenlaslikult heledate silmadega ning alati valmis suvalistel teemadel loengut pidama.

See raha ei olnud tollal üldse väike: 2000–3000 krooni. „Me ostsime õpikuid, toitsime koolis lapsi,” ütles isa kunagi hiljem. „Armen usaldas mind. Ja ma arvan, et ta vaikselt kontrollis, kas ma kasutan seda raha ikka kooli jaoks. Uuris oma kontaktide kaudu, mis ma rahaga teen ja ega ma ei pane midagi taskusse. Oli selline armeenia Robin Hood enda arust.”

„Kuidas läks?” küsis ema, kui me õhtupoole kodus jälle kõik kokku saime. Ema ei käinud meiega kunagi ühelgi armeenia üritusel kaasas ja seegi kord oli ta samal ajal läinud külla hoopis oma emale. Alles hiljem sain aru, et ilmselt tahtis ta meist vahel puhata. „Arutasime kiriku avamist,” vastas isa. „Pisut on veel teha, aga sisuliselt on valmis. Armeeniast saadetakse seminarist varsti meie oma preester ka, Ter Karapet.” – „Annaks jumal,” ohkas ema. „Ja elaks nüüd veel jõulud ka üle.” Mulle tundus, et ta tahtis midagi veel lisada, aga siis helises telefon. Kuulsin toa teise otsa ära, et helistab Armen. „Ašot-džan, palun tulge korraks alla välisukse juurde!” Olin täielikus segaduses – kuidas ta saab helistada tänavalt, meie välisukse eest? „Mobiiltelefon,” liigutas Johanna poolihääli suud.

Isa käis ära ja tuli tagasi, käes kilekott. Tegi kilekoti lahti, meie trügisime vaatama – ning nägime rahapakke. „Ütles, et meil jõulud ära ei jääks. Hakopjan rääkis Rafikule, Rafik rääkis Razmikule ja Razmik rääkis Armenile,” ütles isa.

Nii päästiski armeenia väidetava allmaailmaliidri juhi rahalaen meie jõulud.

 

Nädal hiljem helises jälle telefon. Jooksin vastu võtma ning tundsin ära Rafiku: „Brigitta-džan, anna palun toru isale.” Isa võttis toru, kuulas ja läks hetkega näost halliks. Pani siis toru hargile: „Armen on surnud. Ära tapeti. Männiku karjääris sõideti autoga üle näo.”

 

Matused

 

Tilluke Jaani seegi kirik oli paksult rahvast täis. Pisikese puuhoone põrandat kattis liiv. Raha ju ei olnud, aeg oli vaene. Meie omad olid tükk aega vaeva näinud, et kirikut avada. Isegi lapsed olid appi tulnud, käinud koristamas ja seinu värvimas.

„Ma lootsin, et me koguneme siia esimest korda rõõmsa sündmuse puhul. Et ristida last, laulatada meie noori. Selle asemel oleme ära saatmas meile paljudele hästi tuttavat Armeni.” See oli minu isa, kes kultuuriseltsi esindajana tasa­kaalukalt sõna võttis. Aga õhtul kodus ütles emale, ise ikka veel šokiseisundis: „See nägu kirstus – seda ei olnud enam.”

Paar päeva hiljem lendas Armeni sark Tallinna lennujaamast Armeeniasse. Tema siinsed aserbaidžaani sõbrad tahtsid viimsele teekonnale Jerevanis kaasa sõita. Armeenlased hoidsid neid tagasi – käimas oli Mägi-Karabahhi sõja intensiivseim järk ja sõit Armeeniasse olnuks enesetapp. Nagu ka armeenlastel Aserbaidžaani.

 

Meie inimestel oli kirikut vaja, et oleks, millesse uskuda – midagi muud ei oleks armeenlased niimoodi uskunud. Kõik algas Peterburi preestrist Jezrazist, kellel õnnestus taastada üks armeenia kirik Peterburis. Juba see, et ta sai selle riigilt tagasi, oli vägitegu – pealegi Nevski prospektil! Isa Jezrazi aitasid äri­mehed Silla­mäelt, Vano ja Suren, ning said selle eest Etšmiadzinist^[2] ordenid. Sealt jõudis mõte Karenini ja tolle kaudu omakorda meie tulevase aukonsuli Garikuni, kellel oli palju kontakte, ka eestlaste hulgas. Garikus oli midagi äärmiselt eestlas­likku ja vahel ta ironiseeris, kui mõne armeenia mehe mantel lehvis ülearu ja kontsad olid liiga kõrged.

Garikut keegi ära ei tapnud. Hoopis tervis ütles üles.

 

Armenil olid müügikioskid, kus õitses sigaretiäri. Küllap sai ta neid kopikate eest kusagilt Venemaalt ja müüs siin kroonide eest edasi. Kroon oli sel hetkel juba tugev valuuta. Lõpuks tundus, et Armen tahab sigaretiäri ära lõpetada ja oma kauplemise seaduslikuks muuta, tõsi küll, kasiinoäriga – sellesamaga, kuhu ta mu isa direktoriks kutsus. Aga enne tapeti ta ära.

Paari aasta pärast lasti maha ka Sassun – seesama, kes lubas aina kogukonda toetama hakata. Sassun palkas ennast kaitsma mingid bandiidid, kes lõpuks ta enda vagaseks tegid. Pärast tahtsid samad mehed ka Mihrani ära tappa.

Nooruke Mihran pääses. Muidu nii aeglane mees jõudis teda noaga rünnanud mehe ise maha lasta, relvast, mis oli registreeritud tema ema nimele. Teine ta ründajatest võeti kinni ja läks vangi. „Räägiti, et Mihran käis Venemaal ja maksis veritasu,” meenutas isa, „ja ostis sellega endale elu.”

Minu antikangelane oli aastaid Koit Pikaro, kes häälekalt kaukaaslaste vastu sõna võttis. Et tema ei puhka enne, kui viimanegi armeenlane on siit läinud – või umbes nii. „Kas lapsed ka?” küsisin mina emalt.

Ega ainult armeenlased kakelnud – rikkaks püüdsid saada paljud, olenemata rahvusest. Ja kui tapetigi ära keegi, oli ta siis eestlane või venelane või armeenlane või aserbaidžaanlane, juhtus see kõik nagu möödaminnes, kõrvalmajas rööviti Hansapanka ja kodumajas tegutses bordell. Meie keldriaknast püüdis keegi lasta maha ärimeest, kes tuli üle tee spordihallist trenni tegemast. Ja ema kartis. „Kus sa olid?” karjus ta kord mulle Keskturu trammipeatuses, endal jope­hõlmad lehvimas, kui ma taas muretult oma eksirännakutelt saabusin.

 

Ent nii uskumatu, kui see ka ei tundunud, siis tasapisi, sajandivahetuse paiku, elu stabiliseerus. Kui alkoholi ja suitsu enam müüa ei saanud, muutus kioski­bisnis täitsa mõttetuks. Ja kõik need pisiärikad, kellel oli kaks putkat ja kes tundsid end kuningana, avastasid korraga, et putkad ei too neile midagi sisse. Algas R-Kioskite aeg.

Meie kultuurielu edenes edasi. Ja lõpuks tärkas ka minus armeenlane.

Jerevani konservatooriumi õppima minnes selgus, et armeenlastega sõbru­neda on lihtne. „Äkki tulete Tallinna esinema?” küsisin ükspäev naljahoos Makalt ja Merilt, kes olid nagu teineteise vastandid – esimene lõputult poisilik ja teine otsatult naiselik. „Miks mitte,” vastas Maka loiult, ise švi’d sõrmitsedes. „Viimane kord käisime emaga Tallinnas aastal 1988. Kas see vuntsidega deduška raekoja torni otsas on ikka veel alles?”

Tüdrukud otsisid kaks poissi lisaks – ning rahvamuusikakvartett Kilikia oli sündinud. Ja kuna kulka toetusest, et bändi Eestisse esinema tuua, jäi puudu, tuli appi Mihran – seesama, keda kõrilõikajad olid 1998. aastal püüdnud ära tappa.

„Vaimustav kontsert oli,” ütles keegi vanem proua sõbrannale pärast viiendat lisalugu, kui daamid end Kloostri Aidast välja asutasid. „Aga lausa jube, kuidas see Vene tänav iga suvi haiseb.”

Järgmisel kontserdil tuli appi preester Ter Garnik. Mulle ta meeldis, sest enne teda olid siin käinud mingid kummalised aferistid. Näiteks pika musta habemega ja soliidse välimusega Ter Karapet, keda nägin Pirita beach’il tüdru­kutega õlut joomas. „Ašot, aga kus te rohelisi hoiate?” küsis ta isalt, kui too talle kirikut tutvustas. „Mis rohelisi?” küsis isa ja taipas – armeenia žargoonis tähendasid rohelised dollareid.

Ter Garnik aga oli lõpmata südamlik ja süvausklik, veendunud ja printsipiaalne. „Armeenia kirikus on ainult vokaalmuusika,” ütles ta, kui otsisime ­Kilikiale esinemispaika ja uurisime ka kiriku kohta. „Aga me võime kontserdi teha kirikuõues.” Kuuma oli 35 kraadi, kuiva kliimaga harjunud armeenia ­noored higistasid ja ägasid nagu loomad – ja ometi ei loobunud poisid mustadest lakk-kingadest. Ter Garnik võttis välja vihmavarju ja hoidis seda kogu kontserdi aja truult muusikute peade kohal, enda isiklik kuppel lõõskava päikese käes higist leemendamas.

Kahjuks Ter Garnik Eestis ei kohanenud ja läks lõpuks Kesk-Aasiasse. Viimane kord kuulsin temast paari aasta eest, kui ta poeg sõjaväkke võeti ja Aserbaidžaani vastu sõdides surma sai – seesama väike poiss, kes kontserdil rahutult ringi jooksis.

See kontserdinädal oli otsatult tore! Igal lõunal käisime Mihrani juures tema Õismäe kohvikus söömas. Mihran oli suur mürakas, sõbralik ja natuke unise moega ning meie sünnipäevadel oli kaks päeva vahet. Mis tekitas minus kohe hingesugulust, sest ega palju selliseid suvelapsi mu tutvusringkonnas ei olnud. Mihran kattis laua looka, sõime ja jõime, lobisesime ja heitsime nalja, armeenlased rääkisid anekdoote. Pärast seda viskas ta meid oma BMW maasturiga, armeenia muusika möirgamas, linna – otse vanalinna tuuri tegema. Nagu tükike Kaukaasiat meie niiskes ja soojas Tallinna suves, mõtlesin tollal. „Ma käin selles kirikus,” osutas ta läbi toonitud klaaside vene kirikule Vene tänaval. Hüppas siis autost välja ja andis kerjusele raha. „Miks mitte armeenia omas?” küsis Meri. „Naah, ei taha, siin on õigem asi,” rehmas Mihran.

Ja ikkagi pidas Mihran oluliseks armeenia kogukonna jaoks midagi ära teha. Ilmselt istus temagi mälus teadmine rikastest lääne ärimeestest, kes diasporaa arengusse ja õitsengusse heategevusega panustasid – seesama tunne, mis sundis Sassuni isale alailma lubama, kuidas ta kohe-kohe hakkab kogukonda toetama.

Teadsin ka, et Mihranil on kaks pisikest last ning imeilus pikkade juustega abikaasa. Naine oli väga tark ja haritud, vist jurist, ja Mihran oli tema üle väga uhke, aina rääkis temast. „Naine on sul eestlane? Armeenia keelt oskab?” küsisin mina taktitundetult. Aga Mihran ei pannud pahaks: „Eli^[3], nii palju ikka, et lastele armeenia keeles „Punamütsikest” jutustada.” Sõime natuke veel dolmasid ja šašlõkki, klaas täitus iseenesest granaatõunaveiniga. „Noh, kõik, ma pean minema hakkama,” tõusin ma viimaks püsti. „Mees ootab kodus.” – „Ühine foto ka!” hakkasid armeenlased läbisegi protesteerima. Ja juba me poseerisime laudade taustal – mina püüdes manada näole oma kõige võluvamat ilmet, mis tähendas, et lasin näolihased lihtsalt lõdvaks. Ühel pool Maka mind kaisutades, teisel pool Meri, käsi puusas. Siis meie lakk-kingades bändipoisid ja kõige keskel mõnusalt naeratav, natuke kogukas Mihran keset oma klaasist kuningriiki. Kui mina end juba ukse poole asutasin, hõikas Mihran, ise digifotoka ekraani uurides, mulle järele: „Brigitta, miks sa alati nii tõsine oled?” Ja mina hakkasin naerma.

Paar päeva hiljem helistas mulle isa. Sel hetkel olin ma jõudnud Põhja Rimi parklasse. Kui mu isa küsib esimese asjana „Kas sa rääkida saad?”, on kõik korras. Palju halvem on see, kui ta hakkab kohe rääkima.

„Brigitta, takaja ne otšen horošaja novost. Mihran tapeti ära. Lasti eile öösel maha, Lasnamäel parkimisplatsil.”

Ma istusin lihtsalt sinnasamasse maha, meenutasin viimast vaatepilti Mihra­nist kohviku uksel, ja nutsin šokist. Lõpuks said lahtised otsad Mihrani kätte.

Mihran saadetigi ära vene kirikus. Suurte mustade meeste keskel, kelle nägudel voolasid vaikuses pisarad. Naine esireas, lapsed tugevasti kaisus. Mihran oli kolmkümmend viis, noorem kui mina praegu. Siiamaani on mul Mihranist kahju.

Viisteist aastat hiljem jalutasin Rannamõisa kalmistul ja nägin Mihrani hauda. Tema kõrval puhkas tema naine, seesama, kes oskas armeenia keeles „Puna­mütsikest” jutustada.

 

^[1] Õpetaja (armeenia keeles).

^[2] Armeenlaste usukeskus.

^[3] Armeenia kõnekeelne parasiitsõna.