Pille Õnnepalu: „Õde”.

„Henrik”, 2013. 158 lk.

 

Luule ja elu piirid segunevad, hägustuvad, kaovad. Väga sageli. Ma olen ise olnud säärase „ausa” (aga kas ta siis polegi seda?) luule lõksus, olen jäänud sellesse vahel kinni, ja seetõttu ka mässanud ta vastu. Aga kui ma vaatan miskit perspektiivis, kui ma loen lisaks mõistusele ka hingega, siis on ikkagi too Sauteri—Bukowski karune liin oluline (miks mitte öelda ka fs-i, Kalju Kruusa oma?) kui üks kõige puudutavam-päeviklikum luulelaad. Midagi tegelikku, üle aegade vältavat, sest ta toimib nagu aken olnud ja olevatesse maailmadesse.

Pille Õnnepalust ei tea ma midagi. „Õde” sattus mu kätte ajal, mil olin just saanud väikese luulemürgituse, ja ainsad, mis tundusid töötavat, olid Jessenini ja Viidingu, Vallisoo ja Liivi (Juhani) värsid. Pille Õnnepalu aga andis mulle otsekui mingi uue hingamise. Kohe selgitan.

Esmalt oli mul olnud paha kogemus ungari luulega. Või mis paha! Lihtsalt ungari moodsas luules on üks tugev suund(umus), kus ka argiseid lookesi peidetakse luulekeele võrgu taha, s. t. tehakse lihtsast üheöösuhtest keeruline kujunditiine ja udurohke tekstike, kust siis lugeja peab dekrüpteerima n.-ö. „roosade elevantide” tagant tolle üsna lihtlabase ja tähendusetu sündmuse. Umbes nagu dekodeeriks sõjaväeluure kuude kaupa üht kirja, mis osutuks igavlevate sõdurite mõttetuks rõvevemmalvärsiks. Et see hõrk võrk ongi iseväärtus? Olgu, kellelegi kuskil. Sääraseid vaimuharjutusi, palju sügavamaid, leiab ka mujalt.

Teiseks mõjuteguriks oli eesti debüütide hulk, noorte piigade ja poiste raamatuid on tulnud nagu tulva. Kusjuures päris häid, aga mul oli keeruline seletada, kuidas ja miks ma näiteks peaksin „Maalehes” neist kirjutama, kui vanemad-targemad toimetajad aru pärisid: tahaks ju küll, aga kas see on see materjal või keda nood esimesed luulearmastajad õigupoolest puudutavad? No mind küll, mõnegi tekstiga, aga siiski, kõiges on alles tunda säärast eneseleidmise haprust ja keelega katsetamise vaprust ja see on tore, ning debüüdipreemiate jagajad peavad end tõesti pingutama, sest raske on noid üsna erinevad teri-sõklaid eraldada (kusjuures mõnestki sõklast saab suurema kaifi, mõni halb tekst võib olla lugejale põnevam). Aga me elame ühel luulerohkemal ajal ja ma olen ka ise selle tekstitihniku ees kohkvel. Ma olin enda pääle solvund, veidi hirmul ja veidi vihane, kui just sel sügisel ilmus mult äkki jälle uus raamat. Miks ma seda tegin?

Pille Õnnepalu luule aga neelas, tõmbas mind oma maailma, kohe. See oli valmis, olemas, ma sattusin sinna kui veidi üle- ja karvakasvanud Alice, suu ammuli, ninakad vastused just nagu valmis, aga hetkega meelest pühitud.

Mis siis selles erilist on? Too raamat on kirjutet mitmekümne aasta jooksul, haarab päeviklikult hetki siit-säält. Varasemad tekstid, mis uuemate vahele põimitud, on sageli haprad-lühikesed-napid. Nad saavad oma tähenduse, ruumi uute poeeside kontekstis — nood aga on pigem pikemad, justkui päevikukatked või kirjad, mis samm-sammult avavad me ees imelise maailma, maalivad välja tegelaskujud, loovad eelduse, et me hakkame neid tunnetama, nendega koos tundma-tajuma.

Õnnepalu talletab lihtsat, kaduvat maailma, tänase Eesti hetki. Ta ise, ta tegelased (ta pere, aga luules on nad vabastatud, nad on lihtsalt poeetilised kujud, põnevad karakterid ühest kirjanduslikust kulgemisest) on veidi eraklikud, erinevad. Saavad omaseks. Olgu need Pire pungi- või kunstiseiklused või Henriku pintsakuostmise lugu (ja kuskil taustal liigub ka sõbralik Tõnu, vend ja onu, kes võib tuua küttepuid või aiasaadusi või lihtsalt kõnelda ilmast, aga tema on säärane episoodilisem tegelane) — siin on olemas mingi inimlik, oluline üldistus, mis teeb selle kindlasti kirjanduseks, ja ma ütleks isegi, et suureks kirjanduseks. Mida see ka ei tähendaks… ma usun, et just vaimse kaalu ja kohalolu mõttes.

Lugesin neid värsse vihmas, siis trollis, raamatuleheküljed niisked, paaris kohas, kus autor kõneleb noortest kaotsiläinud hingedest, ajas pisara silma. Niigi oli ilm märg, neelatasin ja pidin raamatu kotti peitma. Kesse trollis tahab nõnda teistele pilgu alla jääda, Tallinna trollid on inimeste silmavihkudest vahel jahedad ka palaval päeval…

Õnnepalul on eriline oskus istuda aias puu all või käia vaatamas kuud või seirata mõnd valgusmängu ja seda nõnda kirjeldada, et hetke lihtsus, pilt ise, värvid, valgused saavad teiseks, imeliseks, kuigi päältnäha on need lihtsalt hetked hetkede kees. Aga see ongi see, noh, tabamatu. Mis on olemas ka Vallisool. Või Liivil. Kareval. Teisel kujul muidugi.

Mingitel hetkedel on Õnnepalu ausus, ta päevikud-kirjad just selles mõttes tegelikud ja valusad nagu Sauterilgi tema parimail hetkil, kuigi ma saan aru, et neid on raske võrrelda. Aga tegelikult, miks raske: kaks üksikut, armastuse kadumisest-haprusest kõnelevat inimest, kes tohutult hoolivad oma lastest, ja suudavad seda veel niiviisi kirjanduseks muuta, et sentiment me üle ei valitse, noh, see võib meis tekkida, aga tekst ise on kuidagi karge, puhas. Puhastav.

Ainus asi, mis mulle selle raamatu juures ei meeldi, on pealkiri. „Õde”. Ma ei teagi, miks see mäng vajalik on, see tuleb ju siit välja ka küll, aga siiski. Muidugi, mõttelihtsuse poolest on too muu raamatu teenistuses, muidugi, aga ma pannuks miskit muud või jätnuks kaane lihtsalt mustaks. Ei teagi.

Kas peab hindama? Kui peab, siis üle jupi aja üks terviklik, tugev debüüt (luules meenuvad näiteks Helen Kallaste, Eda Ahi möödunud aastast, kes olid teistmoodi terviklikud ja „valmis”, ka need olid hääd raamatud), aga selles pole asi. See raamat on tilluke, tohutu maailm. Klots-klotsilt valmis ehitatud. Ja säärane oskus muudab sõnakunsti ja -kunstnikud pühaks. Jumalikuks oleks vist liialt öeldud. Ja ohtlikki…