Janar Ala: „Ekraanitseremooniad”.
„Ji”, Saarde—Pärnu, 2014. 115 lk.
Janar Ala raamatut lugedes hakkasin mõtlema kirjutamise protsessist kui niisugusest. Raamatud sünnivad teadagi erineval viisil. Toon selgituseks mõne näite. Lapsest saadik on minus miskipärast kinnistunud nägemus, kuidas mingi suur kirjanik, kes on täielik tõsiseltvõetavuse kehastus, istub korrastatud kabinetilaua taha ja hakkab hoogsa käekirjaga lehti täitma. Laua paremas servas kerkib paberivirn ja vasemas servas aurab kohvitass, mille tema toimekas abikaasa sinna hoolitsevalt on poetanud. Igale lollilegi on selge, et sündimas on suur ja eepiline lugu, milles kangelased kannatavad erilist valu, kus arenevad mitmed pea- ja kõrvalliinid ning kõige kohal ripub mingi suur ja kõikehõlmav filosoofiline mõte, mis inimsoost nii mõndagi ütleb. Kuid saab ka teisiti.
Raamat võib sündida juhuslikest hetkedest, nutiseadmesse trükitud märksõnadest, paberinurkadele soditud joonistustest, ootamatutest telefonikõnedest ja uitmõtetest, mille tõeliseks võluks on nende täielik juhuslikkus ja läbikomponeerimatus. Janar Ala „Ekraanitseremooniad” on sündinud Facebook’i-postituste põhjal. Nii et need, kes on Ala sõbrad, on neid ennegi lugenud. Mina ei ole, ja sestap jõudsid need tekstid minuni „Jumalike ilmutuste” kaudu kõik korraga ja mõjusid nii, nagu kunagi ammu Tuglase „Marginaaliad” — loova vaimu korrastatud uitmõtetena.
Nagu vahel juhtub, loen korraga mitut raamatut, ja nõnda selgi korral. Suurt eepilist klotsi, mille arvatavat valmimislugu eespool kirjeldasin, lugesin õhtuti voodis, Ala raamatut aga teleka ees reklaamipauside ajal, öösel laevas, bussis, ja tont teab kus veel. Järeldasin, et raamatu kirjutamisviis määrab ka selle lugemisviisi. Enamasti lühikesed, üksteisega vaid semantiliselt haakuvad jutukatked ei nõudnud liigset süvenemist ega sisemist süvaanalüüsi. Vajalik oli vaid hoida end avatuna teksti suhtes. See polnud aga kuigi keeruline. Erinevad pildikesed — kõnekamad ja väheütlevamad, loetud eri olukordades, sageli ebamugavas poosis — lõid minu ajukartoteeki paigutumata lõbusasti tantsu. Ja tunne oli hea, sest võrreldes mahuka eepilise romaaniga, mille süžee nii ajaliselt kui ruumiliselt minu isikust distantseerituna nõuab kindlat kohta terviklikus maailmanägemises, tekitasid need Ala „siin ja praegu” tekstid meeldiva kohalolekutunde. Paigad olid ju tuttavad: TÜ raamatukogu fuajee, Eesti linnad, neid iseloomustav folkloor ja mõningad inimesedki, kellega koos autor neis tekstides figureerib. Tundus, nagu rändaksin ise koos autoriga mööda Eestimaad, tiirutaksin Londonis, kardaksin lendamist ja loeksin just samal hetkel neid muusikaajakirju, millest ta räägib. Ma polnud kunagi varem sellelaadse fiktiivse kummastuse peale mõelnud, veel vähem seda enese jaoks kuidagiviisi mõtestanud, ja sestap tassisin raamatut enesega kaasas ka siis, kui see oli ammu läbi loetud. Igaks juhuks, nagu inertsist või nii.
Pean ütlema, et mitmedki Ala tekstid jäid mulle kaugeks. Põhjuseks arvatavasti erinev kultuurilooline taust. Oleme kuulanud eri artiste, lugenud eri raamatuid jne. Küllap rõõmustavad need tekstid kedagi teist ja ühes või teises arvustuses mainitakse neidki.
Kuid oli ka lugusid, mis mind sügavalt puudutasid. Tekstis „Fliis” kirjutab Janar Ala: „Riigireeturite ja pedofiilide kohtuprotsessides, vähemalt visuaalselt on midagi sarnast. [—] Näen kedagi, kes on üle astunud, kes on totaalselt other side, tagasituleku võimaluseta.” (Lk. 11.) Meenusid mitmedki telelõigud, milles sääraseid kurjategijaid on näidatud kohtupingis istumas, ja seegi kord taaselustusid ühtaegu kaks vastakat tunnet — kaastunne ja vihkamine, mida neil kordadel teleka ees lösutades olin kogenud. Jõuetu tunne — just sellises ja mitte teistsuguses maailmas me elame — tekitab eksistentsialistlikke mõtteid, ja kummaline küll, tekitab katarsist.
Sisemist äratundmist äratas „Lou Reed” (lk. 12), sest tunnen ka ise lennukis paanikahooge ja ravin neid ajakirju lugedes. Peaasi, et see, mida sa loed, annaks turvalise teadmise, et maailm toimib. Kas halvasti või hästi — sel pole tähtsust.
Ala on õigustatult halastamatu kõikvõimalike wannabe’de vastu. Ta naeruvääristab PR-tegelasi, kes üritavad ennast maksku mis maksab tõsiseltvõetavaks teha, ta naerab poliitikute üle ja tunneb sügavat sisemist kurbust, kui ülikonnas noormees valimistepäeval talle bussis varba peale astub ja ei vabanda. Ala on antropoloog, kes vaatleb maailma kõrvaltvaataja neutraalse pilguga. Tema tekstidesse satub ka poeetilisi vahepalu. Lausa heinsaarelikult algab jutuke, mis kannab nime „Hea naaber”: „Avastasin huvitava pöördvõrdefenomeni. Mida külmemaks läheb ilm, seda soojemaks läheb minu tuba.” (Lk. 17.) Ehkki nähtusele leidub edasises tekstis täiesti olmeline selgitus, mõjub niisugune sissejuhatus ikkagi lõigukesena „Härra Pauli kroonikatest”.
Tähenduslik on tekst pealkirjaga „Robbie Williams”. Williamsist pole seal eriti juttu, küll aga kirjutab autor: „Ma ükskord ka tutvustasin peol ennast ühele tütarlapsele. Tütarlaps vastas, et me oleme juba viis korda varem tutvunud. [—] Kuidagi nii, tundub mulle, on ka selle Eesti pideva tutvustamisega maailmas.” (Lk. 31.) Pole tähtis, millistes mastaapides ja kui palju me Eestist räägime; ta jääb ikka sinna, kus ta on — väikeste mittetõsiseltvõetavate piirkondade hulka, mida kord Venemaa, kord jälle Soome osaks peetakse. See on paratamatus, milles me elame.
Meeldejäävaimaks lugemiselamuseks osutus aga paarilauseline jutuke „Silmad”: „Õepoeg tegi komplimendi — ütles, et mul on inimese sita värvi silmad.” (Lk. 41.) Nii võimast ja paljuütlevat metafoori pole fiktsionaalseid põlde kündes ammu kohanud! Siin on kõike, mille järele hea kirjandus kisendab: otseütlemist, ootamatut võrdlust ja kodeeritud informatsiooni.
Janar Ala nendib kurvalt, et linnastumine jätkub. Kerkivad koledad linnad, unarusse jäävad kaunid maakohad. Ta kuuleb pealt juhuslikke jutukatkeid ja edastab neid ilma eriliste omapoolsete kommentaarideta, nagu Saarikoski omal ajal. Ja just nõnda, ainuüksi iseenestena saavutavad nad just selle mõju, mis „Ekraanitseremooniast” väärt lugemiselamuse teeb.
Autor lõpetab raamatu oma isikliku tähestiku esitamisega, kus valib iga tähe alt ühe märksõna ja kirjeldab seda. Rohkem justkui enda kui lugeja tarbeks. Lugesin seda ja mõtlesin, et sellise tähestiku peaks iga inimene koostama. See aitaks kahtlemata maailmapilti korrastada ja asju tähtsuse järgi ritta sättida.
