Piret Põldveri teine luulekogu „Suunurgad” (2023) on ihuline, mälestuslik ja mänguline teos, mis kujutab keha ja tunnete läbipõimitust. Eelmise aasta lõpukuudel vahetasime Piretiga meili teel mõtteid keha, tunnete, kirjutamise ja avaldamise üle, lähtepunktiks „Suunurkade” Tartu esitlusel peetud vestlus. Lisaks eelmisel aastal ilmunud luulekogule on Piret välja andnud debüütkogu „Alati nii järsku” (2020) ning ilukirjanduslikku proosat ja intervjuusid ühendava alkoholiteemalise raamatu „Hoog” (2022). Tema tegevusväli kirjanduses on aga autorsusest märksa avaram: Piret on toimetanud ilukirjandust ja filosoofiat, kirjutanud kriitikat, intervjueerinud teisi kirjanikke, praegu töötab ta Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetoolis nooremteadurina ja on doktorant.

MAARJA PÄRTNA: Luulekogu „Suunurgad” pealkiri osutab kehaosale, mis on ühtaegu avalik ja isiklik, kõigile nähtav ja intiimne. Suunurgad seostuvad mulle ka kõnelemise, suhtlemise ja emotsioonide väljendamisega. Mida tähendavad suunurgad sinu jaoks?

PIRET PÕLDVER: Pealkirja pakkus välja toimetaja Helena Läks ja mulle meeldis see kohe. See sõna aitab esile tuua kehalisust – kuidas emotsioonid ja keha on seotud, põimunud, eristamatud. Suunurgad on inimese füüsiline aspekt, samas annavad nad edasi emotsiooni – näolihased on väga hea näide selle kohta, kuidas keha ja tunded on seotud, emotsioon peegeldub näo miimikas, mikro­lihastes, mida on keeruline kontrollida. Üllatudes on võimatu vältida, et silmad hetkeks suurenevad, erutudes pole võimalik pupille ahtana hoida, ehmudes näolihased ei lõdvestu. Nii ilmselge asi nagu inimese nägu tõmbab keha-vaimu dualismile sügavad praod sisse.
Lisaks pole suunurgad kultuuriliselt laetud. Paljud teised keha kirjeldavad sõnad, näiteks „süda”, „silmad” või „naeratus”, kannavad mingeid seoseid, kirjandus on kõvasti seda vagu kündnud. Minu jaoks tähendavadki suunurgad kõike seda, mida sa ütlesid – suunurgad saavad olla allapoole ja ülespoole, need võivad olla seksuaalsed, aga võivad väljendada lihtsalt rõõmu, kurbust, kibedust. Toitu võib olla suunurka jäänud… Keegi mainis hiljuti, et talle meenuvad sellega seoses katkised suunurgad, ja see on väga ebameeldiv tunne – ning sellepärast mõjub temale raamatu pealkiri häirivalt.

M. P.: Katkised suunurgad sobivad minu meelest luulekogu juurde hästi, sest ka teose tutvustus ütleb, et tegu on helge raamatuga depressioonist. Samas ei öelda sõna „depressioon” seal kordagi otse välja, lugeja peab selle ise tuletama kirjeldustest ja meeleoludest. Milline seos on „Suunurkadel” depressiooniga?

P. P.: Sõna „depressioon” on ebameeldivalt kliiniline, kuid see võtab kokku päris suure tunnete ja kogemuste spektri. Kuna kirjastan oma raamatuid ise, pean looma ka tutvustavad tekstid (mis on üsna keeruline ülesanne), ning mulle näis, et depressiooni sõna on see, mis annab edasi selle raamatu läbivat emotsiooni. Depressioon võib tähendada väga mitmesuguseid tundeid, igaühel avaldub see erinevalt. See võib olla vilets meeleolu, muutunud maailmataju, antisotsiaalsus, aga mõnel hoopis agressiivsus või enesehävituslikkus. Depressioon on kehaline kogemus: kehas toimuvad protsessid teistmoodi kui tavaliselt, ja muu hulgas tekib sellest ka tunne, et miski surub maad ligi.
Olen pannud tähele, et depressiooni sõna on andnud ette mingi lugemisfooni, eelhäälestuse, millega raamatule läheneda, võib isegi kitsendada selle teatud laadi eneseabiõpikuks või kogemuslooks, ja see tõmbab minu meelest kujundid liiga kitsaks. Selles mõttes oleks siiski viljakas sellest kliinilisest ja ahtast depressiooni sõnast mu raamatu puhul üldsegi loobuda ja vaadata, millest üks või teine tekst ise kõneleb.

M. P.: Ehk tõesti, sest luuletused räägivad küllaltki palju näiteks hoopis üksildusest. Kust tuleb üksildustunne luuleminasse? Kas võib öelda, et ta kogeb seda mingite väliste olude mõjul?

P. P.: Selles raamatus on tõesti palju üksildust ja üksiolemist. Ma isegi ehmusin, kui tekste kokku pannes nägin, et see sõna kordub nii tihti. Kust tuleb see üksindus ja kust läheb luulemina ja päris mina piir? Kas minu enda sees on seda siis nii palju? Ei tea. Mulle tundub, et äkki see üksiolek, mis saadab lüürilist mina, on tegelikult minevikus ja see on tulnud kaasa olevikku.
Raske on üldse öelda, mis tuleb seest ja mis väljast. Nii üksinda kui ka kellegagi koos olemine on oskused nagu kõik teisedki. Kui ei ole kogemust ja oskust, kuidas end jagada, siis võib ju olla koos teisega, aga ikka tunda üksindust ja äralõigatust. Samas, kui on olemas kogemus ja mälestus enda jagamisest, on ka üksinda olemist lihtsam taluda, siis saab seda olekut kergemini nautida. „Suunurkade” luulemina ei pruugigi olla alati päriselt üksinda, kuid tal puuduvad oskused end jagada, ja see toob omakorda kaasa hüljatuse – sest lähedus ei saagi tekkida, kui ennast ei ava.

M. P.: Mainisid, et suunurkade kujund võtab kokku keha ja emotsioonide läbipõimituse. Milline on see seos täpsemalt ja kuidas seda kaardistada? Luulekogu lugedes meenus mulle ka Besser van der Kolgi raamat „Keha peab arvet”, mis räägib muu hulgas sellest, kui oluline on osata sisemuses toimuvat tunnetada, määratleda ja sõnastada.

P. P.: Lääne mõtlemine toetub dualismile – arusaamale, et keha ja vaim on kaks eri asja, ja vaim on olulisem. Üha enam kahtlen – ja kahtleb ka Besser van der Kolk ning paljud teised tänapäeva teadlased –, kas see on viljakas lähenemine. Pigem näib, et need kaks on eristamatud ning isegi väljend „need kaks” on ebatäpne, sest ei ole kahte eri asja, vaid on tervik. Kehas avalduvad emotsioonid, keha annab märku ängist ja hirmust ja ebakindlusest. Siinses kultuuriruumis õpime niisugust läbipõimitust mitte märkama, kuid seda on ka võimalik hakata uuesti tähele panema – millises minu keha piirkonnas on äng, millises hirm, kus rõõm, kus elevus. Vahel tahavad rahutud jalad enne lahkuda, kui lahkumise mõtegi on tulnud, ja vahel keerab kõhus ärevus, ilma et ise oskaks ohu märki teadvustada. Ja vastupidi: väsimus, nälg, magamatus ja kehakeemia mõjutavad meele­olu, keskendumis­võimet ja igasuguseid sooritusi. Eestlastele on üldse omane eriline kehaline kinnisus: hääl on vaikne, miimika reserveeritud, ja lõunamaalastega võrreldes oleme kummaliselt liikumatud, käed ja jalad seisavad paigal, peadki väga ei pöörata, ja kui, siis aeglaselt. Luules on võimalik seda olemise külge avada, kehalisust pildiliseks muuta, vahel ka groteski kaudu esile tuua.

M. P.: Rõhutasid enne luulemina suhtlusoskust, aga mulle jäi „Suunurki” lugedes esiotsa mulje, et tema enesetunnet mõjutavad suuresti just välised tingimused, toetavate lähisuhete puudumine või olemasolu eri eluetappidel ja ka sotsiaal­majanduslikud olud, milles ta elab. Üks luuletus räägib näiteks sellest, kuidas igapäevane hooletöö langeb naissoost lüürilise mina õlgadele. Esialgu mõjusid need teemad mulle kesksetena, aga võib-olla tähtsustan neid üle?

P. P.: Ilmselt kajavad need teemad selles luulekogus küll, võib-olla tõesti on ka kesksed – mingis mõttes on mul keeruline ise öelda, millest täpselt mu luule räägib. Olen tegelikult üldse ettevaatlik luuletuse taandamisega teemaks, ka teiste loomingu puhul. Ma arvan, et luule võiks laieneda teemast kaugemale, luulevorm võiks tuua esile seosed ja tasandid, mida ei saagi muud moodi vahendada kui sellesama luuletusega – loed luuletust ja järsku tabad mingi avaruse, näed maailma, mida enne ei osanud märgatagi. Teema otsimine kitsendab, toob siuhti tagasi sellessesamasse ahtasse maailma, kus olid enne luuletuse lugemist, paneb tõlgen­dama juba olemas oleva baasilt, tõmbab maha tasandid, mida saab tajuda, kuid mille jaoks ei olegi veel mõisteid ega sõnu. Selles asi ongi, et elu ei ole sõnad – kuid kunstil on võime liikuda sõnadest kaugemale, ja tekstki (kuigi ta koosneb sõnadest) võib liikuda sõnadest kaugemale, seda ei saa pelga sõnade või teema leidmisega edasi anda. Teema leidmine on nagu kirvetöö filigraanse skulptuuri kallal, lõikab õnarused, nüansid ja peened jooned kõik maha.
Kui kirjutan proosat, siis teadvustan selgemini, millest kirjutan ja mida öelda tahan – ja tegelikult arvan, et peaksin ka proosas sellest rohkem lahti laskma. Luules kontrollin seda vähem ning lasen sõnadel tulla, kujundid keeravad end ise kokku. See, kuidas tekst sünnib, on vaid osaliselt ratsionaalne protsess. Kujundid tekivad ise, ilma et ma sinna teadlikult midagi juurde paneksin.
Tegelikult mind hämmastab, kui raske on öelda midagi enda tekstide kohta, neid metatasandil kommenteerida. Oskan öelda enda kohta midagi ja oskan öelda teiste inimeste tekstide kohta midagi, kuid oma teksti analüüsida on võimatu – piirid hägustuvad, ma ei tea enam, kas räägin endast või tekstidest. Kui ma ei olnud veel raamatuid avaldanud, ütlesin millalgi, et autor ise ei tea tegelikult üldse, mida ta kirjutab. Tookord tundus see lause ülbe, aga praegu arvan täiesti uuest perspektiivist sama: tagasiside alati üllatab, avab tõlgendused, mille peale ise ei osanud tullagi. Ja teisest küljest (mis tekitab täielikku hämmingut): kuidas kriitik sellest aru sai, kuidas ta nii täpselt nägi? Selline oli ­näiteks Marianne Linnu arvustus detsembrikuu Loomingus: kuidas ta küll neid asju nägi, mille kohta arvasin, et keegi ei saa aru?

M. P.: Aga kui oluline on sulle käsitleda oma loomingus ühiskonda laiemalt läbivaid probleeme, näiteks soolist ebavõrdsust? Olen küll täiesti nõus, et luuletust ei saa teemaks taandada, aga teisalt ei tahaks sinu kahe seni ilmunud luulekogu puhul sisu ka teisejärguliseks pidada.

P. P.: Selliseid teemasid on oluline puudutada, kuid sageli tunnen, et paljudel teemadel pole ma pädev kaasa rääkima. Oskan rääkida sellest, mida olen ise läbi tunnetanud.
Neid asju, mida mainisid – üksildus, sotsiaalmajanduslik olukord, hooletöö, mis langeb naistele –, olen kogenud. Ja eks me kõik kogeme mingisuguseid keskkonnast tulenevaid olusid ja teadvustame neid eriti tugevalt siis, kui nad hakkavad elu õõnestama. Selles mõttes on need teemad tähtsad, aga just niivõrd, kui olen võimeline neid enda kaudu tunnetama. Kahtlasem on kirjutada sellest, millega mul ei ole isiklikku suhet.
Näiteks raamatus „Hoog” oli mulle oluline, et kõik, mida kirjutan, tuleb minu kaudu. Ma ei usu, et mul on seal midagi uut öelda alkoholi kui sellise kohta. Tegelikult oligi see kirjutades keeruline koht. Mida on mul nii väga uut kirjutada alkoholi teemal, kui ainuüksi Google’is on kõik juba olemas? Siis leidsingi, et minu panus on minu isiklik kogemus, kuidas ma tajun ärevust ja selle põhjusi ning mil viisil ma seda sõnastan ja neid hetki mõtestan. Minu isiklik tunnetus ja taju on mõnikord ainus asi, milles saan kindel olla.

M. P.: Kirjeldasid luuletamist vaid osaliselt ratsionaalse protsessina. Kui palju töötad luuletustega enne, kui need saavad avaldamisküpseks?

P. P.: Enamasti voolab tekst minust välja, loob end ise. Hiljem üle lugedes märkan, mis on vajalik, mis liigne. Eriti hea on jätta kirjutatu nädalaks-paariks laagerduma, unustada ära. Sest alguses on ta liiga lähedane, kohe üle lugedes loen pigem tunnet või olukorda, mis inspireeris kirjutama, ja vähem teksti ennast. Esimese luulekoguga tegin väga palju tööd, raske oli pihta saada, mis töötab ja mis mitte. Praegu on tekkinud selgem tunnetus, saan kiiremini aru, mida ma ise tekstist tahan. Aga kõige huvitavam on, et saan üha paremini aru nii-öelda köögi­poolest: kuidas kujund tekib, kuidas metafoorid, sünesteesia ja üleminekud mingit ideed või tunnet edasi annavad. Varem oli see juhuslikum – vahel mingi asi tekstis töötas, üllatas ennastki, aga ma ei saanud aru, miks. Nüüd olen teadlikum – ja samas tundub, et omakorda on vajalik hoida tasakaalu teadlik olemise ja inspiratsiooni vahel. Lõpuni ei saa kujundit teadlikult konstrueerida, oluline on ka seesama voolavus. Ja omakorda: selle teadlikkusega seoses olen just vähem hakanud oma tekste ümber kirjutama.
Ühtlasi mulle tundub, et nooremana oli keerulisem eristada ennast, maailma ja teksti – mida aeg edasi, seda enam näen luuletust eraldiseisvana, see ei pea edasi andma mind või tunnet ega kirjeldama maailma sellisena, nagu see on. Tekst võiks toimida tekstina.

M. P.: Kui tulla „Suunurkade” stiili juurde, on seal minu meelest küllalt palju ebaõdusust ja kõhedust. Eriti tugevalt mõjus mulle üks luuletus, kus keldrisse maetud laip tõuseb üles ja hakkab rääkima. Aga lisaks on su luuletustes ka niiskeid või kopitanud ruume ja samuti kehaõudust, sest kohe luulekogu teises tekstis lõikab luulemina „endale peegliga näkku sügava haava”. Kui sihilikult sa sellist esteetikat kultiveerid?

P. P.: Ma ei arenda seda sugugi sihilikult ja ma isegi ei teadnud, et seal on nii palju kõhedust, kopitust ja haavu. Pildid, mis mulle vaimusilma ette tulevad, panen vist täiesti süüdimatult kirja ega teadvusta kõhedust. Ilmselt paelub selline esteetika eluperioodil, kui need pildid kirjeldavadki hetkelist meele­seisundit. Võib-olla see lähebki sellekssamaks kehalisuseks tagasi – tajun emotsioone kehaliselt. On tundeid, mis on justkui kopitus, ja on perioode, kui oledki lahtine haav, mille seest on näha minevikku, tundeid, änge ja pilte. Ja mis seal ikka, siis võib ju ka kirjeldada, milline see haav välja näeb, mis värvi ta on, mis lõhnaga, ja mida ta minuga teeb. Ükskord kasvab ta ju niikuinii kinni.

M. P.: Aga kui oluline on sulle, et tekst poeks lugejale emotsionaalselt naha vahele, tekitaks temas tugeva reaktsiooni?

P. P.: Muidugi on oluline, et tekst lugejat kõnetaks – teisisõnu, et mu tekstidel oleks lugejaid. Samas ma ei ole päris kindel, millised poeetilised võtted tagavad, et tekst poeb naha vahele, ja millised mitte. Mingid nipid muidugi on olemas, kuid kirjutades püüan esmalt keskenduda sellele, kas suudan tekstiga enda arvates väljendada seda, mida soovin, kas minu jaoks tekst töötab. Väga raske on lugejale keskenduda, midagi tema kohta öelda või ennustada.

M. P.: Kuidas jaotad aega ilukirjanduse loomise ja akadeemilise töö vahel? Kuidas need tegevused teineteisega suhestuvad?

P. P.: Akadeemiline töö tuleb ette võtta, looming tuleb ise. Aga ma arvan, et need sobivad hästi kokku. Kui tegelen akadeemilise tekstiga, tajun sügavusi, mingit avarust ja tasandeid, mis üllatavad – see omakorda võib käivitada mõne kujundi, mida tahan ilukirjandusse panna. Proosa tuleb mul harva nii kergelt, kuid luuletused sünnivad sageli ootamatult, ise – lihtsalt tekivad pähe, ainult tuleb õige hetk üles korjata ja nad kirja panna.

M. P.: Oled muu hulgas teinud intervjuusid teiste autoritega. Mis teeb kirjanike usutlemise sulle huvitavaks? Mille järgi valid vestluspartnereid?

P. P.: Intervjuud on olnud nagu fännikirjad, ainult et lähenemine on olnud kavalam ja isiklikum. Hakkasin intervjuusid tegema huvist inimeste vastu – lugesin ühe või teise autori teost ja mul tekkis väga palju küsimusi kirjanikule. Ja kohe kaasnes sellega järgmine mõte: kui minul tekkisid need küsimused, siis võib-olla ka mõnel teisel lugejal. Miks mitte meie vestlust lindistada, tekstiks muuta ja avaldada?

M. P.: Ka minul on olnud hea meel sinuga mõtteid vahetada, Piret! Esitaksin lõpetuseks veel ühe isiklikuma küsimuse. Ütlesid Kaisa Lingile antud intervjuus, et oled lapsest peale unistanud kirjanikuks saamisest.^[1] Raamatute avaldamiseni jõudsid siiski alles kolmekümnendates. Miks see nii on?

P. P.: Tagantjärele mõtlen, jumal tänatud, et see nii on, ei ole üldse halb mõte nii teha. Aga need piinad, mida too aeg läbi elasin, olid küll rasked. Olen kirjutanud lapsest saadik ja peamiselt pidanud päevikut, aga alles on ka luule- ja proosakatsetused. Olen mõelnud, et peaks need mingi hetk hävitama, sest ma ei taha, et keegi teine neid näeks, aga endale on nad samal ajal armsad, nii et vist veel ei hävita.
Kirjutamine on olnud mulle alati tähtis, ilmselt on see ka põhjus, miks ma nooremana ei suutnud midagi avaldada – sest mis saab siis, kui see ei kõlba ja lükatakse tagasi? Tegelikult paar korda lükatigi ja eks see tekitas tunde, et siis ei peagi kirjutama. Mis tähendab, et ma aastaid ei kirjutanudki, kuid siis hiilis ikka see tung tagasi. Mõlemas mu luulekogus on tekste, mis on kirjutatud kahe­kümnendate eluaastate alguses, ja need tekstid ei ole üldse halvad – kuigi tookord ma isegi enam ei kaalunud, et neid võiks kellegagi jagada. Ühesõnaga, olen tundnud ebakindlust ja hirmu tagasiside ees. Tagakaane tekst ütleb: „Kui millestki pole kinni hoida, siis pole millestki kinni hoida” – kui pole millestki kinni hoida, siis ei saa ka avaldada, puudub peegel, kas see töötab või mitte. Ma arvan, et tegelesin sellega väga palju aastaid, kuni sain mingist künkast üle. Ilmselt siis leidsin selle, millest kinni hoida.
Tekstide loomine ei ole ainult kirjutamine, nende avaldamine on ka sotsiaalne akt. Ei ole ainult nii, et ma kirjutan ja avaldan. Kui puudub adekvaatne tagasiside, siis ei ole võimalik ka areneda. Et millegagi tegeleda, on vaja toetavat keskkonda, inimesi, kes peegeldavad sulle sinu tegevusi ja tundeid ja selle tulemit. Ilma selleta on väga raske viljeleda ükskõik mis kunsti või üldse millegagi välja tulla ja ennast näidata. Sa ei tea ka ise, mis sa oled, sest keegi pole kunagi sulle sind ennast vastu peegeldanud.
Tekstiloome juures on lisaks kirjutamisele olulised ka tagasisidestamise protsess ja kommunikatsioon, tunnustamine ja see, kui keegi ütleb, et tõesti, sa võiksid veel kirjutada. Kirjutamise juures on palju nüansse – ei ole ainult mina, tekst ja jumalik säde.

^[1] Piret Põldver: mul on natukene piinlik, et minust ainult luuletaja sai. ERR 31. VIII 2023.