Mehis Heinsaar: „Kadunud hõim”.
Menu, 2022. 318 lk.
„Kadunud hõim” on väga hästi vastu võetud – seda kinnitavad mitmesugused intervjuud, raadiosaated ja raamatusoovitused. Autor pälvis Tammsaare romaanipreemia, kultuurkapitali aastapreemia ja oli ka kirjanduse sihtkapitali proosaauhinna nominent. Mehis Heinsaar on ju nii kirjaniku moodi kirjanik, et keskmine kirjandussõber peab temast ikka lugu, ja seega on ta ka kirjandusauhinna žüriide jaoks hea valik. Ja kui kirjutatud on veel romaan, mis nii mõnegi jaoks on just see kõige tõelisema kirjanduse žanr, on teatav edu juba eos kindlustatud.
Nii võib kultuurkapitali auhinna põhjendusest leida: „„Kadunud hõim” on [Heinsaare] teretulnud naasmine romaanižanri juurde.”[1] Kui püüda siit välja lugeda, kas raamat ka hea on, ei leia me tegelikult midagi – mõjutavad ju „teretulnud” olemist eelkõige juba nimetatud ootajad ja ootused. Tammsaare preemia žürii esimehe sõnul on tegemist „küpse kirjaniku teosega”,[2] mis ei ütle samuti kuigi palju. Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid soovitab raamatut peamiselt põhjendusel, et tegevustik on kirjandusmuuseumiga seotud,[3] ning Karl Martin Sinijärv annab oma soovituse hoolimata sellest, et talle esimene pool üldse ei meeldi ning et ta teiseski mitmeid puudujääke näeb.[4]
Loomulikult pole need lihtsustused kuigi õiglased ning olen kindel, et kiidetakse ikka täies tahtes ja teadmises, aga ehk aitavad need väljendada kimbatust, milles end pärast raamatu lugemist leidsin – kõigile nagu meeldiks, aga põhjendused ei veena. Kui osutada millelegi objektiivsemale kui kirjanduslik maitse ja tõrkuda uskumast kirjandusvälja haaranud konformismi, olen jõudnud laias laastus kahe põhjuseni. Esiteks käib kiitus Heinsaare kirjanduslike eripärade kohta, mis selles romaanis küll kenasti esile tulevad, aga üldjoontes juba loetust ei erine, ja teisalt puudutab see teose vastuvõtuprotsessi aspekte, nagu „kaasahaarav” või „verdtarretavalt õudne”, millest erinevat kogemust omades ongi arvamusega raske dialoogi astuda.
Kõigepealt esimesest. „Kadunud hõim” jutustab loo eluga ummikusse jooksnud (mistõttu on „paljudel hõlbus end temaga samastada”[5] – mis hindamiskriteerium see on?) Tartu humanitaarist, kes otsustab seada sammud rahvapärimuse jälgedes Soomaale. Sealt leiab ta salapärase naise ja tolle isa ning mõistab aegamisi, et tegemist on inimsööjatega, kelle juurest ta enam tagasi koju ei pääsegi. Selge pilt. Struktuur on tuttav nii Euroopa muinasjututraditsioonist kui ka Heinsaare teistest teostest, kus seikleb ju ka alatihti seesama keskeale lähenev üsnagi tahtejõuetu vennike, keda ometi vastupandamatu kihk Karlova kööktoast loodusesse veab. Läbi proovitud ja edukaks tunnistatud süžee. Idee põimida tavalisse Eesti ellu maagilisi elemente või olendeid on samuti üks Heinsaare loomingu nurgakive – midagi vägagi lokaalset seotakse millegi olemuslikult globaalsega, luues sellega lugejas tasakaalu äratundmise ja võõristuse vahel. Inimsööjad ja Soomaal? Ilus Armin Penujal, kõhkleja Bernard Emajõe tänaval? Täpsed ja tundlikud olustikukirjeldused lisavad aga tõsiseltvõetavust, näitavad, et Eesti pole pelgalt äratõukepunkt, vaid just siin see kõik toimuma peabki. Varasemast enam on „Kadunud hõimus” mängitud pärimusega (inimsööjad on äärtpidi seotud selle piirkonna juttudes mainitud nuhka-nähkadega), kuid seegi sobitub samasse mustrisse – meie oma lood saavad ootamatult muinasjutulise sisu.
Ka võimalikud etteheited on samad, mis varasematelegi teostele, olgu neiks naistegelaste üheplaanilisus, vahel tüütult vohav pajatuslaad või kohmakas otsekõne.[6] Kuid midagi hullu ei ole, pigem on see, mis on, üsnagi well-made. Kindel kompositsioon lihvib liiga teravad nurgad ära. Võrreldes ka Heinsaare esimese, 2005. aastal avaldatud, kõvasti kriitikat saanud ja seejärel otsekui vaiba alla peidetud romaaniga „Artur Sandmani lugu”, on autor võtnud lausa vastupidise suuna – kui Sandmaniga juhtus vähemalt kuusteist üksteise järel kihutavat ja omavahel vaid õrnalt seotud fantastilist sündmust, siis „Kadunud hõimus” on autor eeskujulikult valinud vaid ühe, mida siis venitab, täpsustab ja raamistab. Just kompositsioon ja sündmustiku läbitunnetatus paistavad olevat need kvaliteedid, millega romaan tavapärasele Mehislandile[7] lisaväärtust tahab anda.
Mis aga selle tagajärjel juhtub, on see – ja see on läbinisti subjektiivne lugemiskogemuse peegeldus, mis nii mõnegi kuuldud arvamusega ei ühti –, et raamat on lihtsalt igav. Kui lasta lahti Sandmani või härra Pauli maailma kõikehaaravast kõikvõimalikkusest ja minna sajanditevanuse sündmusjärjestuse teed, hakkavad lugeja tähelepanu hoidmisel kehtima hoopis teised reeglid – see tähendab, peab ju oskama käsitseda ka vastavaid põnevuse hoidmise tööriistu või nende mittekäsitsemist korralikult kompenseerima. Seda „Kadunud hõimus” minu arvates ei tehta.
Põnevus on üsnagi tehniline küsimus ja omaenda lugemiskogemuses ma Heinsaare loomingut sellega peaaegu ei seostakski. Seni pole see olnud aga eriline probleem. Esiteks, nagu juba eespool nimetatud, on mitmete ta lugude süžee läbinisti ennustamatu, sest loomaailm vormub alles lugeja silme all – põnevust ehk nii väga polegi, aga uudsus on vaieldamatult olemas. Sellistes lugudes saab paremal juhul rääkida metsikust fantaasialennust ja sünnipärase jutuvestja flow’st, halvemal juhul segasusest, põhjendamatusest, võib-olla väsitavusest. Teiseks, nii labaselt kui see ka ei kõla, on Heinsaare tavapäraseim formaat, novell, lihtsalt lühem. Ka trafaretse sissejuhatuse kannatan ma rahumeeli ära, kui see võtab kaks, mitte 180 lehekülge, ja leidlik idee ühest müstilisest juhtumist, millest romaani tarvis jääb väheks, võib vabalt terve jutukese ilusti ära täita.
Kui palju ma „Kadunud hõimu” aga käes ei kaalu, tundub mulle ikka, et selles romaanis ilma põnevuseta ei saa ning et seda põnevust ei ole. Kõik vajalikud komponendid oleks nagu olemas – on suur saladus, on selleni viivad vihjed ja on ka peategelane, kes mind selle jälile tahab viia, aga kõigele vaatamata ei huvita mind eriti, mis edasi saab. Miks?
Esiteks on saladus korralikult ette valmistamata. Kriminullides ja trillerites võib lugejat juhtida näiteks selline mõnusalt ajusagaraid sügav küsimus nagu „kuidas see küll võimalik saab olla?”, millele võlumaailmas, mille võimalikkusi ma ette kujutada ei oska, kohta pole. Olgu peale, isa Jakob on natuke hirmuäratav ja ajab talviti mingeid kahtlasi asju – ju ta siis ongi mingi kahtlane tüüp. Milline täpselt, ei ole edasiviiv küsimus, vaid tekitab lihtlabast kannatamatust – kui jutustus Jakobi talvistest käikudest ongi kogu loo eesmärk, siis miks seda muud üldse vaja on?
Peale pusletükkide kokkupanemise kihu võiks mind juhtida ka empaatia peategelase vastu. Nii kaua, kui ta on mulle piisavalt sümpaatne ning minu teadmiste hulk tema omaga võrreldav, võiks olla suhteliselt põnev jälgida näiteks küsimust: kuidas ta selle olukorra küll lahendab? Ja siin toimub „Kadunud hõimus” midagi imelikku, mis paneb peaaegu kahtlustama, et olen põnevuseihalusega valel rajal – olukorrad mitte ei lahene, vaid lõppevad lihtsalt ära. Kui peategelane Agu Oidjärv ei saa kirjandusmuuseumist luba Soomaale uurimisretkele minna, läheb ta lihtsalt omapäi, kui ta luba küsimata hiidnaise majja tungib ja ahju peale magama jääb, antakse talle hommikul andeks ja pakutakse süüa, kui ta ühel hetkel karistuseks kaelani maa sisse kaevatakse ja mingit lootust ei paista (mis võiks olla suurepärane tegevust käivitav situatsioon, üllata mind!), aidatakse ta mõne päeva pärast välja, sest ta on õppetunni kätte saanud. Sarnaseid näiteid jätkub veel.
Tõsi, antiklimaatilisus hüüab tulles juba esimesel leheküljel – kogu jutustus on rahumeelselt sellessamas talus elava peategelase tagasivaade. See tähendab, pole lootustki, et lugu kuidagi muudmoodi lõpeks – et hiidnaine tapetaks või peategelane ära söödaks või metsaelanikud politseile üles antaks. Oidjärve põgenemiskatsed on määratud nurjumisele ja põgenemissoov luhtumisele. Üldse on peategelase tahe algusest peale nii nõrk, et talle on raske kaasa elada, ja kaalulgi pole eriti midagi. Nii ei ole mul edasilugemisel empaatiast abi ja pean end ise tagant tõukama, nautima toidukirjeldusi ja kulminatsiooni moodi sündmust, mis kahjuks toimub Oidjärve asemel täiesti kõrvaliste ainult selleks mängu toodud tegelastega.
Võib ju mängida mõttega, et mu põnevus- ja lahendusootuste petmine on millekski hea. Näiteks on raamatu kirjelduses öeldud, et tegu on arenguromaaniga, ja juba seegi, et arenguna ei nähta mitte raskuste ületamist ja printsessi päästmist, vaid valitseva olukorraga rahu tegemist, on kasvuühiskonna kriitikana iseenesest tervitatav. Nii vaadates saaks minu pettumusest lausa metavõte – muidugi mulle ei meeldi, sest ma ei ole sellise mõtteviisiga harjunud. Või siis saab raamatut vaadelda paratamatu äraharjumise loona, vastu kõiki minu kui lugeja muidugi alati moraalselt laitmatuid ootusi. Või iroonilise kommentaarina romaanižanri ja elu enese kokkusobimatusele, mis ütleb, et mõned asjad (sealhulgas maagilised!) lihtsalt on ja nendeni ühtki korraliku narratiivikaarega rada ei viigi.
Kõiki neid lugemisviise „Kadunud hõim” kahtlemata võimaldab, aga kes Heinsaare siira jutuvestjatooniga vähegi tuttav on, end neist usutavasti veenda ei lase. Esiplaanil on ju ikkagi lugu. Ja lugeja ei peaks mõtlema mitte ühiskonna- või žanrikriitikale, küsimusele, mida see romaan küll üritab, vaid otsejoones saladustele, Eestimaa metsadele ja maailma müstilisusele – mis aga vähemalt minul ei õnnestunud. Heinsaar on ehitanud võluva, parajas suuruses ja mõnusalt igapäevareaalsust painutava looilma, kuid jätnud selles liikumiseks vaja mineva jõu lugeja hea tahte hooleks. Lootkem siis, et seda tahet jätkub.
[1] Eesti Kultuurkapitali preemiad. Sirp 17. II 2023.
[2] O. Kenk, Tammsaare preemia pälvis Mehis Heinsaar romaaniga „Kadunud hõim”. ERR 4. II 2023.
[3] Suur lugu: kirjandusrahva lugemissoovitused eesti kirjanduse päevaks. ERR 30. I 2023.
[4] Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: Mehis Heinsaare „Kadunud hõimu” ei saa liigitada ulme alla. ERR 20. I 2023.
[5] J. Sudak, „Kadunud hõim” – lugu rappa jooksnud elust. Sirp 13. I 2023.
[6] B. Vaher, Keskeas mees tahab kodunt ära. Keel ja Kirjandus 2022, nr 4, lk 354–359.
[7] Berk Vaheri eelviidatud arvustuses kasutatud nimetus, mille käibeleminekule hea meelega kaasa aitan.
