Paul Raud: „Kellata torn. Mosaiikromaan üheksas osas”.
„Tänapäev”, 2019. 211 lk.
Mitte igaühele pole meie ajal antud võimekust kirjutada võrdlemisi noores eas täiesti loetav romaan. Tõsi, põhimõtteline loetavus ei tähenda veel, et tegemist oleks kirjandusliku kõrgpilotaažiga, ent kui elada ajal, mil „ei olnud piinlik lugeda” on ühe kirjandusteose puhul täiesti adekvaatne ja pigem isegi vaikse noogutusega hääkskiitev hinnang, ei maksa selle tõiga pärast ka ülemäära kurvastada.
Üht-teist peaks siiski välja tooma. „Kellata torni” ilmumine on saanud tähelepanu nii „Postimehe” kultuuritoimetuselt kui ka Eesti Rahvusringhäälingult, kus autor astus üles ja kõneles oma romaanist kultuurisaates „OP” (31. X 2019). Oma osa selles on kindlasti tõsiasjal, et noor romaanikirjanik pälvis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Eesti Keele Instituudi ja Emakeele Sihtasutuse keeleauhinna. Kummastaval kombel pole aga seni ilmunud ühtegi arvustust ja põhjalikem, mis teose kohta leida võib, on kirjastuse promotekst. Ja ausalt öeldes olnuks võib-olla parem, kui nii jäänukski.
„Kellata torn” on kõige paremas mõttes keskpärane, ja siinkohal on ilmselt tarvis selgitada, mida tähendab „kõige paremas mõttes”. Kui teos on halvas mõttes keskpärane, siis on tegu kirjatööga, mis kulgeb vaevaliselt ja raskepäraselt, võimalik, et lugeja peab rinda pistma silmatorkavate sidususvigadega ja üleüldse teosega võitlema, et sellest mingisugustki lugemiselamust saada. Ja kui see lõpuks saadakse, on hästi, ent tõenäoliselt ununeb see õige pea. Hääs mõttes keskpärane teos pakub siirast lugemisnaudingut, ent ei salli tundlikku lugejat, keda häirivad ettetulevad pisivead ja -konarused (liiati siis kedagi, kes loeb eesmärgiga teose kohta midagi öelda), ja lõpuks ununeb täpselt samuti. „Kellata torn” kui mosaiikromaan — nii kirjutab ette juba alapäälkiri — koosneb mosaiikromaanile iseloomulikult üsna eriilmelistest osadest, mis on ühekaupa kõik kenasti loetavad ja milles võib tajuda taotlust neist tervikut moodustada. Just nimelt taotlust, sest tervik ei valmi, mosaiigitükid ei moodusta ühtset pilti. See aga tekitab romaani puhul pigem küsimusi ja ebamugavust kui mõnd positiivset tundmust. Romaan vajab sisemist mõtteühtsust, et olla midagi rohkemat kui ühel teemal kirjutatud tekstide kogum.
„Kellata torni” puhul näib, et autor on niisugust mõtteühtsust näinud, ent lugeja sellest osa ei saa. Päätükid (kokku üheksa) on küll kõik seotud päätegelase Nicolase isiku kaudu, aga nende omavaheline seos on äärmiselt habras. Kui teises osas (esimene on põgus ja sissejuhatav) püüab Nicolas leida oma kadunud sõpra Brunot müstilisest Tooma toomkoolist, siis esmapilgul näib see paigutuvat kas minevikku või siis mingisugusesse fantaasiamaailma à la „Harry Potter” (keerdkäikudega poolpimeda ja salapärase lossi kirjeldused tõid meelde noist raamatuist tuntud Sigatüüka kooli), ent üsna pea teevad ootamatult ilmuvad anakronismid pildi keerulisemaks: „Nicolase õnnetuseks oli vaevalt kaheksandik koolimajast valgustatud — ja ka siis oli tegemist ennekõike tahmaste õlilampidega, millega tuli eriti ettevaatlikult ringi käia, sest nad kippusid alatasa plahvatama. [—] Loomulikult oleks Nicolas võinud kaasa võtta hoopis taskulambi, ent mustav taht ja nõrisev vaha tõotasid sellistes sügavikes palju ustavamalt tema teed valgustada.” (Lk 30.)
Hästi, veidi kummaline, aga miks mitte. Ka kolmandas jaos kirjeldatud ooperimaja, mida köetakse söega ja valgustatakse küünaldega ning kus kasutatakse ohtralt mehaanilisi süsteeme, mis sageli toimivad inimjõul, passivad esimesega kokku. Ahhaa, aurupunk!? Ent siis tulevad mängu kääbused, kes pöördlava ringi ajavad: „Legendi järgi töötas vanim neist sel positsioonil juba alates teatri asutamisest mõne sajandi eest.” (Lk 58.) Niisiis ikkagi fantasy? Avastamisrõõmu jätkub. Neljanda osa tegevus, Bruno suguvõsa kokkutulek, kuhu Nicolas sõpra ennast etendades läheb ning kus keegi ei saa aru, et tegu pole Brunoga, näib jällegi toimuvat umbes XIX sajandi esimesel poolel ja ilmselt Lõuna-Euroopas. Aga tegelikult on tegevuskohaks hoopis Vennavere mõis, kus kasvatatakse küll oliive ja viinamarju ning mis on mõisnik Reinholdi omanduses elanud üle ka erinevad võõrvõimud, kusjuures „ühed okupandid nägid teda vanade kuldaväärt traditsioonide elushoidjana, teised seevastu kohaliku töölisülestõusu juhina” (lk 86). Viide Eesti ajaloole ei saaks olla selgem. Päälegi ilmneb, et Bruno ja tema kõlavate välismaiste nimedega sugulaste perekonnanimi on Korjus.
Hääkene küll, ega selles aegade ja kohtade ja stiilidega mängimises pole ilukirjanduse puhul ju midagi kummalist ega keelatut, ent pärast kolmandat jagu laguneb „Kellata torni” vähene siduv narratiiv koost ning järele jääb vaid fragmentide hunnik. Tegevuskohad ja (näilised) -ajad hakkavad vahelduma päädpööritava kiirusega ning täpselt sama kiiresti kahaneva jälgitavuse ja mõistetavusega, justkui väsinuks kirjutaja vahepääl ära või lõppenuks tal mõtted otsa. Kui esimeste päätükkide segaduses (mis ei ole otseselt halb segadus, vaid pigem püüab lugejat teatud suunale häälestada) on omamoodi võlu ja põnevust, siis raamatu teise poole eklektilisuses pole enam ei põnevust ega ka värvikust. Jäänud on vaid vaevaline pressimine ja kohati tundub, et üle koera saba ikkagi ei saada.
Ja ega saa öelda, et see oleks ainus, mis kraabib. Ehkki teose sündmustik on suuremalt jaolt markeeritud — sest otse ei öelda kusagil midagi ja üldplaani mõttes ilmselt parem on — Eestis toimuvana, kipuvad näiteks tegelaste nimed ikkagi Vahemere poole kalduma: Nicolas, Gemma, Sabina, Bruno, Jacopo, Marco, Ugo jne. Ja ega pompoosne, kummaline ooperimajagi päris hästi siia passi. Jällegi, fantaasiakirjanduses või maagilisse realismi kas või vaid kalduvas tekstis, milleks seda romaani võiks vabalt pidada, ei ole see kõik päris kohatu, ent „Kellata tornis” on jäänud elevandiks keset tuba — kõik näevad, juttu aga ei tehta. Tekib küsimus, miks on säärane valik tehtud. Vähematki põhjendust või loogilist seost sellele ei leia. Raamatu tagakaanetekstist saame teada, et autor õpib italianistikat. On’s siin mingi seos? Tahaks loota, et tegu on puhtalt kirjandusliku mõttelennuga, mida autor päriselt talitseda pole suutnud. Alternatiiv, et tegu on labase eputamise või peenutsemisega, oleks oluliselt hirmsam.
Hoolimata tõsiasjast, et tegu on lonkava ja paiguti mittemidagiütleva teosega, mis ilmselt kergesti meelest läheb, tuleb eesti kirjandusele ikkagi kasuks, et see ilmus. Esiteks on noore autori (mitte et see kuidagi oluline oleks, nii et siinkohal on ehk mõistlikumgi lugeda „noore” asemel „kogenematu”) pika proosa debüüdi kohta tegemist siiski märkimisväärselt tugeva tööga. Puudujääkidest hoolimata näib „Kellata torn” pürgivat klassikalise mudeli järgi kõrgkirjanduse hulka. Sellest romaanist ei leia ülemääraseid katsetusi või riskantseid mänge, mis võiks ebaõnnestumise korral kogu tehtud töö nullida. Raud jääb oma väljendusstiilis ja vormivalikutes konkreetseks, kohati isegi vanapäraseks. Lisaks on teost tõesti hää lugeda — keeleauhind on selle raamatu puhul igati asjakohane, kuivõrd säärast peeneks ja nauditavaks lihvitud keelt ning isikupärast stiili kohtab meie kaasaja noorte prosaistide pruugis harva. See kõik annab lootust, et Paul Raua järgmised kirjanduslikud ettevõtmised annavad juba rohkem põhjust neist rääkida, ning et kõik pole veel kadunud ka pika proosa rindel, kus — erinevalt luulest ja lühemast proosast — verinoori autoreid just ülemäära palju ei tegutse.
