Oliver Berg: „Amsterdami aknad”.
EKSA, 2022. 62 lk.
„Amsterdami aknad” on Oliver Bergi teine luulekogu, esimene ilmus 2018. aastal pealkirjaga „Hallid toonid”. Bergi tekstides tegeletakse mäletamisega, mõeldakse aja suhtelisuse peale, oodatakse paremat tulevikku ja filosofeeritakse selle üle, mis elu väärtuslikuks teeb. Juba esikkogu „Hallid toonid” sisaldas melanhooliat ja meeleheitlikku soovi ühiskondlike muutuste järele ning need tundmused on kandunud ka „Amsterdami akendesse”.
Mida lüüriline mina maailmale siis õigupoolest ette heidab ja milliseid muutusi soovitakse? Autor heidab tänapäevale ette pinnapealsust, rahale orienteeritust ning inimeste soovimatust tegeleda maailma tabanud kriisidega, mille tõttu on mõned olulised väärtused (nagu head, armastusküllased inimsuhted) kaduma läinud. Berg sedastab, et miski ei juhtu iseenesest. Iga muutuse nimel on vaja vaeva näha: „Veel loon oleviku asemel / tõenäotuid tulevikke / kus asjad juhtuvad iseenesest” (lk 12); „Me õpime siin seda / milline võiks olla ühiskonna taassünd / milline võiks olla tulevik kui seda ei juhiks ainult kasum / ja kas selline pööre on üldse enam võimalik” (lk 21).
Melanhoolia väljendub „Amsterdami akende” sagedases sügiseses meeleolus. Sügisrõskuse kaudu avaneb lüürilise mina tahe minna hoolimata emotsionaalsetest raskustest eluga edasi. Sügisesed motiivid ilmuvad näiteks, kui kirjeldatakse luulemina keerulist teekonda, mille eesmärgiks on endaga taas rahu teha ja oma olemusega leppida: „külm vihm toksib vastu jopet // sügis käis nii kähku / tõmbas lehed rohupuhmaste vahel mustaks / viis linnamüha kuhugi kaugemale [—] enam ei lama pargirohul / ei võta jopet seljast / ei logele suvekajades / ärkan hommikuti üksinda / ja õpin seda uuesti nautima” (lk 34). Luulekogu pealkiri „Amsterdami aknad” ja teose kirjeldus kirjastuse kodulehel loovad ootuse, et läbi Amsterdami-reisi avaneb lugejatele aken lüürilise mina sisemaailma vastuoludele, üksindustundele, filosoofilistele mõtisklustele ja oma koha otsimisele. Neile ootustele tullakse ka vastu.
Oliver Berg ei ole läbinisti pessimistlik, kuigi mõne luuletuse puhul võib selline mulje jääda. Ta püüab pakkuda lahendusi, mis ühiskonna taas ühte liidaks. Täpsemalt tuleks loobuda enesekesksusest, enda hüvangule suunatud käitumisest ja pöörata tähelepanu kaasteelistele: „millist tulevikku sa näed kui tuleksime maa peale tagasi / ja vaataksime lähemalt mis seal rohumätaste sees kasvab / äkki me õpiksime siis seda / milline võiks olla ühiskonna taassünd / kui me poleks üksteisele ennekõike turukonkurendid / ja kallis oleks tõesti kahe käega ümbert kinni” (lk 21). Luuleraamatul on lihtne, ent sümpaatne sõnum.
„Amsterdami akendes” joonistub välja selge narratiiv: ilmneb, et lüüriline mina on põgenenud Eestist, kuna teda süüdistatakse esimese astme kuriteos (ilmselt narkootikumide omamises). Ta on sõitnud Amsterdami sotsiaalteadusi õppima, ent tegelikult jätkab seal narkootikumide tarvitamist. Berg kirjutab Hollandi narkotellimise võimalustest kui viisist pääseda argielumuredest ja depressiivsusest – elust justkui unenäos (lk 52–53). Mineviku taagast vabanemise soovi ja unelmates viibimise motiivi leidus ka Bergi esikluulekogus: „See suvi oleks nagu veel üks rammestav uni / veel üks lahtiste uste ja akendega öö, / millest kombekohaselt ei näe üles ärgata.”[1] „Amsterdami akendes” on aga Bergi kujundid jõulisemad ja luuletaja hääl kõlavam, tekstid on ligipääsetavamad, luuletuste sõnum seeditavam.
Narkosõltuvuse kõrvutamine vabadusega mõjub teatud määral naiivse kujutlusena, kuid tänu vaimukale eneseirooniale, mida kohati üsna halastamatult edasi antakse, püsib luulekogu naiivse ja sünge piirimail. Lüüriline mina jõuab luulekogu lõpuosas arusaamisele: „võib-olla olen ma lihtsalt üks suvaline narkar” (lk 52–56) ning seda fraasi jäädakse luuletuse jooksul kordama. Bergi kirjutatu annab märku: Amsterdamis viibimine on aidanud luuleminal enesega leppida, leida endas peale halli rohkem värve ning jõuda järelduseni, et ka tema on maailma väärtuslik osa. Lõpuluuletuses antakse lootust, et Amsterdami reisinud idaeurooplane on õppinud ümbritseva maailmaga paremini suhestuma: „osa must igatseb uuesti Eestisse / osa must jääb siia skvoti nahkdiivanile lebotama / osa must osa valge osa hall / ja osa kõikvõimalikult kirev” (lk 62).
Raamatu lõpus võetaksegi kõige olulisemad teemad läbi, kuigi samas tekib tunne, nagu jääks luulekogu lõppakord liiga lihtsaks. Raamatus jõuab luulemina enda kohta väga põnevatele arusaamadele, mis eeldavad luuletajalt julgust ning head enesetaju. Lõpuluuletuses justkui taandutakse karmist ning paeluvast enesekriitikast ning püütakse lüürilise mina valgustuslikku momenti kirjeldada: „nagu esimene kord kui väntasin maal ilma abiratasteta / nagu alles nüüd oleksin lasteaiast pääsenud / ja politsei kõnnib meist naerulsui mööda / nagu alles nüüd tunneksin ära mida tähendab kodu / nagu alles nüüd märkaksin mis oli meie vahel mööda” (lk 62).
„Amsterdami akende” läbivaks teemaks, mida luulekogu jooksul tasapisi avatakse, on ida- ja lääneeurooplaste hoiakute ja arusaamade vastandamine. Autor ei ilusta läänemaailma ega tee endisele idablokile liiga, vaid valgustab välja kohti, kus idast pärit inimene ennast autsaiderina tunneb. Hetkiti peatutakse ka Ukraina sõja teemal: „sõda on kestnud kaks nädalat / ülikoolis räägiti kuidas see võib olla uus 9/11 / tunnen iga päevaga üha enam / kui ilmselge idaeurooplane ma siin olen / täna sain sinuga pargiväravas kokku / ja tundsin end su lõunasaksa maitseka rikkuse kõrval / nagu kolhoosist Mustamäele kolinud talupoeg” (lk 42).
Ida- ja läänemaailma vastandatakse kohati päris otseselt: „veel üks pühapäev pargis / raamatute veinipudelite ja märkmikega / nagu mõnel välismaa postkaardil või kusagil filmis / kuhu muidu igatseks sisse kaevuda / ainult et olen juba siin / üks täpike sadade sarnaste seas / oma supermarketivõileva ja mandlitega / oma Pessoa ja Ivanoviga / oma ratta kõrvaklappide ja piibuga / siin saab lihtsalt lamada / päikesesoojad rohulibled sõrmede vahel / tegemata suuri sõnu” (lk 20). See tekst saavutab oma jõulisuse just malbe pargikirjelduse kaudu ja annab edasi mõtet, et Eestis tuleb ennast palju rohkem tõestada nii endale kui ka teistele. Amsterdamis aga lüüriline mina ärevust ega pinget kõike suurepäraselt teha ei tunne.
Luulekogus pöördutakse mitmel korral ka sinategelase poole. Tundub, et tegu pole siiski alati ühe ja sama sinaga. Kohati pöördub lüüriline mina Lõuna-Saksamaalt pärit naise poole, kellesse minategelane armub, aga nende omavaheline suhe on keerukas: „ütlesin sulle et oled vahepeal kuidagi kauge / ja kui küsisid mis ma sellega silmas pean / ei vastanud ma midagi täpset / sest point polnud ju selles / tahtsin lihtsalt et sa oleksid lähemal” (lk 48). Teisalt kõneleb autor justkui vanade sõprade või surnud emaga, keda taga igatsetakse: „te olite nii kaugel / ja ma ei tahtnud sulle otsa vaadata / ei tahtnud et sa näeksid mind murdunult [—] sadu vaibub / mustad kardinad teispool sisehoovi / tõmban enda omad eest / lasen valguse sisse / pole sind aastaid näinud / ei tea kas veel näengi” (lk 18–19). Selle luuletuse ilu peitub kurvas, melanhoolses kaotusvalus, mida autor annab edasi nagu kunstnik – õrnade, mõtlike pintslitõmmetega. Eks kirjanikud olegi mõnes mõttes kunstnikud, väga hea raamatu puhul loovad nad lugeja silme ette pilte, mis jäävad meelde eluks ajaks.
Selliseid hetki, kus tundsin end galeriis andeka kunstniku tööd nautivat, oleksin soovinud veel. Luulekogus leidub tekste, kus Bergi pintslitõmbed on veidi rohmakad või tekitavad nõutust. Samas mõtiskleb Berg ka ise kirjutaja ja lugeja suhte üle: „kirjutamisest üksi ei piisa / lugude vahel keksivad tõlked / mis küsivad lugejalt / kas me oleme samal lehel / nagu inglise keeles öeldakse / või on siin liiga palju / või on siin liiga vähe / seda mida jagame ööpimeduses” (lk 22). Luulemina pole selles tekstis kindel, kas ta pakub teisele inimesele piisavalt. Teema on kõnekas, aga õhku jääb rippuma küsimus: kas kirjanik pakub enda meelest lugejatele piisavalt?
Oliver Berg tegeleb oluliste teemadega – siin on käsitletud identiteediotsinguid, narkosõltuvust ja küsimusi aja kulgemisest. Raamatus on läbiv eneseirooniline toon, mis muudab lugemise paeluvaks. Kui see teos mõnel hallil päeval kätte võtta, lisandub maailma kindlasti värvi.
[1] O. Berg, Hallid toonid. Tartu, 2018, lk 51.
