I

Pea kohal paks kivisöesuits, edevad roosakad pilved,
valguse isandlik ränd, otsatus veduri ees.
Päikesekiirg, hirmuäratav viletsus, armetud külad
mööduvad üksluises reas, tuhandeaastased, vait.
Aeg: tuhat üheksasada kolm; varitseb terrorist tige,
pomm või revolver käes, nii aukandjaid hävitab ta.
Jaapani sõja ja mässu eel Venemaa viimane kevad,
kauguste taga kuid kõdu, valskuse vana inerts.
Kasesalk hiirekõrvus, suur Sangaste park ootab lisa,
hämardub laotuse võlv, nii versta järel kaob verst.
Kaasas poeg, minia, metsnik, Berg on teel Uurali taha
sihkima, uurima puid, mis jätta, mis võtta sealt.
Maastikest akna all tähelepanekuid elevil rändur
pojale käigu pealt teeb, mööduvail metsadel pilk.
Raiesmik nukker ja hüljatud; ehmunud kodutuid linde.
Variseb mänd, kask, kuusk, kaupmeeste kaukasse mets!
Raiutud valesti, puudest ju näha, et tuulekülg lahti
seal jäetud, mõtiskleb krahv, tormile valla on tee!
Liig lühike raiering Venemaal, kust Berg kihutab läbi,
paljutki parandaks krahv, teisiti korraldaks, teeks.
Valitsev tuul metsamehele tähtis, kukkugu tüvi
nii, et viga ei saaks kasvama mõistetud puu.
Nõrk noorelt on väärispuu, vajab tugeva turvet,
paljapäi kasvagu tamm, kasukaks kõrgete rind.
Saar, vaher, jalakas ootavad varju kui vanema kaitset,
elu on õpetlik juht, hoolivus arengu jätk.
Teeb märkmeid akna all Berg, uudishimulik, lapsena rõõmus,
raudtee rasvane tahm mustendab mõtlikul näol.
Õhtu on kiviga visata, jahedust aknasse hoovab,
piniseb eksinud sääsk jultunult krahvi kupees.
Tõerägu, veiklevaid vaateid, eelarvamuslikke uite,
hea maitseb vagunis söök, ööks päeva raputab rong.
Koivalgel Berg jälle vahtimas, hindamas, hüüatab äkki:
kas pole too kõver kuusk just nagu me kodumaal!
Kaugused kauaks ei jahtunud, taas väljas armutu päike,
saunkuumaks kütab kupee lageda rohtlaane lõõm.
Harkadra ees kronu, mees järel kaltsudes, välguvad tallad,
muld aurab, rammus ja must, miks elu siin vaene, kalk?
Tõsi, ei saa põllusiilul hobustki pöörata ringi,
kitsuke on hingemaa, mis antud ülevalt poolt.
Umbrohi läpatab külvid, aeg maal ja taevalael aegub,
kott selga ja kätte kepp; teele, et lahtuks tusk!
Nõnda siis lihtsalt ja laisalt eluke edasi venib,
nii inimenamik kehv elutseb Jumala man.
Palve ja hädahüüd asendab otsust ja mõistlikku tegu,
laokile jääb iga töö, kirikupüha kui käes.
On tõsitööka ja logardi vahe kui tuli ja vesi,
karglevad kehkadiveid niikaua, kui otsas hüüs.
Millal see otsa saab? Ega ju pruugigi lõppeda pidu.
Vist leiba ja tsirkust vaid? Kas tõesti ligineb krahh?

II

Uuralis hõredad metsad, kus võimust on võtnud kõiv, pettai,
pojale seletab krahv: vähe on lehist; kus kuusk?
Loodusrahvas ees pleekinud jurta, näod laiad ja tõmmud,
lagedal valendav kask, kaamelikarjas kasahh.
Stepp selja taha nii jääb, krahv puhub paberilt nõge,
lehiste varju vaid eespool aimuda võib.
Olelus õrn on, ja kohmakas, isiklik, poolebaisiklik
kus viibis uuendushetk, kus algas arengukihk?
Justkui registris ta ees noorpõlve igatsus hõõgav,
lapse-ea aeglane aeg, udupilv kumendav, koit.
Jääb nii: errare humanum est. Keerleb möödunud aja
kohtade, sõpruste pool, mõtteil sees tagasikäik.
Kõik ülearune raudteele jäägu, palg pühkida puhtaks,
nõretab higist keskpäev, uusi ideid võrsub peas.
Maailmal pole küll asja, mis ta reisi peal eales tunneb,
siin on Berg täiesti prii täna, ehk hommegi veel.
Ent hiired närivad tärganud taimi, ning surevad männid
paremas sirgumiseas nii Hiinas kui Liivimaal.

III

Masendust, masendumatust, ning kahkjaid nägusid, kahklust;
uminast kaikumas ilm, kevad Kaug-Idaski käes.
Berg näeb, kuis Eestimaalt pärinev mõrtsukas lüüakse raudu,
hoolikalt tegutseb sepp, õnnetu viga ei saa.
Nii valmis sunnitööks aastate pikkuseks, ning ahel jalus,
viiakse eemale ta, uus ette võetakse vang.
Harjumuspäratu isikupära aukandjaidki võlub,
ametnik sulab kui või, armastusväärne ja šikk.
Kaugel ürgmetsikul rannamaal Vaikse ookeani kaldal
kohtab kaasmaalasi krahv, ulatab käe, annab nõu.
Tuttavad vanad ja uued, pealinlased, meeldivad mehed,
kes praegu ametis siin, õppisid Bergiga koos.
Kõneleb krahviga kuberner viisakas, järelekiitlik,
kahvatu näolt ja teolt, kaaluv kaasbaltlase ees.
Kummastuskartulit kuuma veeretab nõutult peost pihku,
mõtteköit keerutab hoolt: mida küll tegema peaks?
Paljalt heast tahtest ei piisa, jagugu visadust, püüdmist,
ent raha, vahendid kus, et pöörda õitsele maa?
Pealinnas keiser küll võtnud nõuks need alad riigiga liita,
vedada Venemaalt uut rahvast, kes troonile toeks.
Kuis elu kihama panna nüüd siin, kus loodus on rikas,
napib kuid teotahet, tööd, algatust, uuendusmeelt?
Eneseõigustus kitib, mätsib eelaimused kinni,
hingamist vaibutab raev, muret irooniasööst.
Eks läbi hanguva ajugi mõnikord mõttevälk lenda,
aga diskreetseks jääb Berg, kuulab ja naeratab, vait.
Uuendusmeelsetki tabada võib loidus, väsimus, laiskus,
kangutab tuge rutiin, alt jalad lööb ebaõnn.
Tähelepanekud lisavad elule maitset ja värvi,
kahjuks on hälbinud eos mõnigi püüdlus erk.
Ich habe keine Idee davon, lausub aukandja nukralt,
aus ülestunnistus ehk; asjad ei hoopiski nii.
Mees pärismaalasi eirab, ei usalda, salli, seepärast
Saaremaalt kalureid veab, julgustab neid, pakub maad.
Annab ka laenu, euroopastuks et see barbaarne kolgas;
elujõud ei sõnakõlks, rumal ei kasvamistung.
Lihtsaks võim teinud on valdamisvaeva, et asunikkond
võrsuks ja kosuks nii ruttu kui vähegi võib.
Hulk väljarännanuid kohal, elevil, uudsuserõõmus
päev-päevalt hoolega siin raadavad põllumaad uut.
Ohjadest nähakse peremeest, katusest hakkajat meistrit,
ei rahu saa uuriv vaim, sestap krahv õpetab neid:
on rauavitriol hea, enne katmist sa immuta sindleid,
ning lubjapiimagi veel kastmiseks varuma pead.
Mis pealetükkivus? Ennem olegi korrutav, tüütu,
kui lased rumalal tööd vihtuda arutul moel!
Väikesel abitul metsloomal muutnud jahimees saatust,
nutab karupoeg arg, mõistmatu, metsateel.

Ema tal langenud sisserännanud küti käe läbi,
kohemaid elu uus ootab nüüd mõmmikut ees.
Välu peal päikese tuleriit põleb, suus sõlmuvad sõnad,
kaastundlik on hääletoon, heatahtlik ränduri meel.
Kõik väärib ju loodushoidlikku vaatlust; mägedes, taigas
ratsa teel, mõtiskleb Berg: elu on elamus ka!
Inimeseski vaist vägevam kui arusaam, mõistlik mõte,
sapiens, kus sinu piir aistide arenguloos?
Ürgalget kuis leida? Liikumine küll oleva sihti
korrastab, täpsustab, seab tõesemaks, õigemaks veel.
Igal pool juures on igune, hiidsuur väikses niisama;
tahtejõud tiivustab, püüd kõveral hargunud teel.
Mis seinas kivina, pealuus mõttena, mõisamaal võrsub,
ei tehtu ju häädu, eimillekski hajune püüd.

IV

Krahvi näol mänglemas muie: kui oleksin sihita mina,
kavata mütanud mees, ei oleks kerkinud loss,
Windsori koopia, testament täitmata; närvetu, kurblik
minnalaskmisest meel, südant mul koormanuks süü.
Või kui oleksin varakult lahkunud kaugele maale,
mil nimeks Manala, kus ei õitse pihlakas, toom,
me rukis kindlasti jäänuks nii vanaks kui maarahva Taara,
õiguselt muutmatuks kõik, loomata Sangaste park.
Ja tammed ei sirguks, mis ma tee äärde kasvama pannud;
seotud metsloomade eest ümber neil kuuseoks.
Ei pruugi sugugi päädida ülistuslaulu ning peoga
pingutus, mis võtab jõu, salaja hallistab pea.
Tema kui põllumees pidevat arengut kiita ei malda,
hoiakuid kujundab ilm, ta sõbrad on päike, vihm.
Õpetust jagavad vili ja puu, nemad teavad, mis on tähtis,
millest kiireneb kasv, ning kuidas trotsida tuult.
Tamm tamme kõrvale sirgumas Sangaste nurmede vahel,
Berg täies jõus nii kui tamm pildil on saatjate seas.
Kiriku juurde viib pikk allee, segi vahtraid ja saari,
mõnikord tööpoiste suust kõlab seal suurustav pröök.
Muutlik ent Liivimaa suveilm; sageli lihtrahva sõnus
ei puudu uhkuse noot: vaata, mis tegi me krahv!
Kuid korvipaju jäi kodumaal kiduraks, ei võtnud vedu,
siin uudishimulik Berg üllatub: etsakae,
paju Mandžuurias edeneb! Järele uurida tuleb
põhjus, mis virgutab tend kasvama hiinlaste maal!