Head loomingulased ja loomingulised

Sõna looming on tuletis tegusõnast looma. Sõna pärineb Toomas Haugi ettevaatliku arvamuse järgi Johannes Semperilt aastast 1918 ja läks laiemalt käibesse järgmisel aastal. Aga esimene sellenimeline kogumik ilmus anno 1920 ja kandis pealkirja „Looming I”. Kogumiku avas Henrik Visnapuu kuulus manifest „Vastne moment”, kirjutatud aastal 1919. Selle olulised loosungid viitavad nii saksa ekspressionismile kui vene futurismile ja kuulutavad pateetiliselt:
„ELAGU KÕIK, MIS ON ELAV!”
„ELAGU OMAPÄIVNE JA SEE, MIS TULEB!”
„MAHA AIDROOSID, SIRELID JA TÜMIAN! ELAGU VÄRSKE SÕNNIK!”
Jätame meelde. Elav elu. Tulevik. Värske sõnnik. Ja lisame, et eesti keeles on ühesilbilistest pika vokaaliga verbidest neli ng-tuletist: sööming, jooming, lööming ja looming.
Esimene eesti ajakiri, mis nimetas ennast muuhulgas ka kirjandusajakirjaks, oli „Meelejahutaja”, see hakkas ilmuma 1878 ja pidas vastu kümmekond aastat. 1902. aasta lõpust Jaan Tõnissoni omandusse läinud perekonnalehest „Linda” sai sisuliselt samuti kirjandusajakiri, mis kestis 1905. aasta lõpuni. „Noor-Eesti” asutas omanimelise ajakirja aastal 1910. Nooreestlased soovisid teha luksuslikku ja rahvusvahelise kaaluga kirjandusajakirja. Seda ilmus kahe aasta jooksul kuus numbrit. 1919—1922 katsetasid nooremad kirjanikud mitu korda pisiajakirjadega („Odamees”, „Ilo”, „Murrang”, „Tarapita” jt). Kõik need olid modernse kirjanduse ajakirjad, mille tegijad (enamasti eesotsas Friedebert Tuglasega), tahtsid pakkuda tasemel kirjandust haritud publikule. Kõigil neil oli sama saatus. Hoogsale algusele järgnes sama hoogne väsimine ja üldjuhul piirdus ilmumine vähem kui kümne numbriga. Raha sai otsa, kirjanike hoog sai otsa, lugejad said otsa. Pilt muutus 1923. aasta aprillis, kui Tuglase eestvedamisel asutati teadlikult kirjandusrühmade ja -voolude ülene parlamentlik „Looming”, väljaandjaks Eesti Kirjanikkude Liit. „Looming” on ilmunud üheksakümmend viis aastat, vahepeal vaid natsiokupatsiooniaegne katkestus. Kokku üle 1000 numbri.
„Loomingu” eesmärgiks on olnud kogu eesti kirjanduse haaramine oma embusse. Aga tegelikult on ta olnud ennekõike kvaliteedi garantii. „Loomingusse” pääsemine on olnud oluline samm autori vastuvõtmisel n-ö kirjanikkonda. „Loomingus” ilmunud tekstide statistika peegeldab hästi seda, kes valitsevad sel ajajärgul kirjandust, eriti luulet.

„Looming” on püsinud oma ülesehituselt üsna samasugune algusest peale. Alguses luuletused, proosa ja näidendid, lõpus artiklid, esseed, arvustused, kroonika ja muu pisimaterjal. Kui lugejad enda väitel loevad ennekõike proosatöid ja lausa väldivad kroonikat, siis tagasivaates paistab kõige huvitavam just lõpuosa. Sealt on näha, mille üle mõteldi ja arutati, ning kroonikast saab hea ülevaate sellest, mis on eesti kirjanduselus toimunud.
Esimesed kolmkümmend aastat toimetasid ajakirja kirjanikud, enne ilmumispausi Tuglas, Jaan Kärner ja Johannes Semper, Stalini ajal Kärner, Mart Raud ja August Alle. Edaspidi on aga peatoimetaja toolil istunud vaid kaks kirjanikku-kriitikut: Paul Kuusberg ja Mihkel Mutt. Põhiosa toimetajaid on mehed (jah, mehed), kes on tituleeritavad ennekõike kriitikute, tõlkijate või uurijatena, ja selle järel kirjanikena: Ilmar Sikemäe, Anton Vaarandi, Kalle Kurg, Andres Langemets, Udo Uibo ja Janika Kronberg.
„Loomingu” tiraažide liikumine moodustab suure ja kõrge küüru. Tema esimest numbrit trükiti 2300 eksemplari. Aja jooksul vähenes see pidevalt, jõudes 1933. aastaks madalseisu põhja, 600 eksemplarini. Kolmekümnendate keskel hak­kas tiraaž uuesti tõusma ja 1939. aastaks oli see 5500. „Loomingu” tiraažilised hiilgeajad jõudsid kätte 1980. aastatel, kui ajakirja trükiti üle 20 000 eksemplari ja tipp saabus perestroika ajal nagu muudelgi eesti ajakirjadel ja ajalehtedel. Aastal 1990 oli „Loomingu” trükiarv 35 000 eksemplari. Koos inflatsiooniga tuli niisama hiiglaslik langus. 1992 oli tiraaž jälle 6000 ümber, liikus edasi 2000 piirile ja jõudis praeguse 1500 eksemplarini. Ring sai täis.
„Looming” on suhteliselt erandlik ajakiri oma pika ea poolest ja paistab silma kogu maailma kontekstis. Meie lähemate naabrite juurde vaadates on pilt väga hea. Rootslaste „Bonniers Litterära Magasin” loodi 1932 ja pandi kinni 2004. Lätlaste „Karogs” ilmus 1940—2010. Soomlaste „Nuori Voima” on asutatud 1908, aga see on pigem „Vikerkaare” analoog ja ilmub vaid viis korda aastas. „Parnasso” loodi aastal 1951 samuti kirjanikke ühendavaks parlamendiks, see aga ilmub seitse korda aastas ja on laadilt palju ajakirjanduslikum. Kõige lähemad on „Loomingule” tegelikult vene paksud ajakirjad, mis asutatud „Loominguga” umbes samal ajal. Olgu näiteks kuulus „Novõi Mir”, mis ilmub aastast 1925. Või Peterburis ilmuv „Zvezda” (asutatud 1924), mis sai pinnuks silma kommunistliku partei kurikuulsas otsuses aastal 1946. Vene ajakirjade tiraažid kõiguvad sealjuures paari tuhande eksemplari ümber. Nii et viriseda pole põhjust.
Algusest peale oli selge, et riigil tuleb „Loomingule” peale maksta. Samas aga nõudsid kirjanikud, et riik ei tohiks esitada kirjanikele poliitilisi või kirjandusvoolulisi nõudmisi. Vältida pole seda suudetud ühelgi ajajärgul. Nii võimu kui kirjanike endi hinnangud „Loomingu” sisule on kõikunud seinast seina.

Kohe alguses, 1923. aastal pole Tuglase senised kirjanduslikud kaasteelised rahul ajakirja „kohitsetud” olekuga ja peavad peatoimetaja kompromisse otsiva toimetajatöö tulemust igavaks, ilmetuks ja konservatiivseks. Barbarus püüab algatada aga uut ajakirja, nimega „Lööming”.
Võimuringkondades leidus küllaga tegelasi, kellele „Looming” oli nähtus, mille olemasolu ei olnud üldse vajalik või oli lausa kahjulik. Pätsi ajal astuvad ajakirja vastu Rahvuskirjanike Ühing ning rahvuslaste klubi ja selle ajakirja „ERK” ümber koondunud tegelased. Nende jaoks on „Looming” lihtsalt „punaste pesa”. 1935. aasta 17. detsembri „Vabas Maas” ilmub Gori karikatuur „„Looming” lugeja kohtu ees”. Seal seisab peatoimetaja Johannes Semper, üks köis kaelas ja teine jala küljes, esimest hoidmas vapsist rahvuskirjanik Ferdinand Karlson ja teist Kirjanikkude Liidu esimees Mait Metsanurk. Tollane riigivõim nägi aga „Loomingus” väikese kirjanikeringi siseajakirja, mida tavaline inimene lihtsalt ei mõista, ning toimetaja Semperit süüdistati eluvõõras akademismis ja estetismis.
Stalini aja kohta pole palju öelda. Muidugi ei olnud võim rahul, sest kirjanikud ei osanud piisavalt ruttu kommunistideks ümber õppida. Aga rahul ei olnud ka tegijad. Piisab Aksel Tamme üles tähendatud anekdoodist. Tollane peatoimetaja August Alle olevat öelnud umbes nii: „Tulen ja tulen Pikast jalast üles toimetusse ja virtsanire siit portfellist kogu aeg taga.”
Vabamate aegade saabudes hakkas ka „Looming” vabanema. 1960. aastatest peale sai „Loomingust” mõjukas kultuurivabaduse ajakiri. Stagnaajal leiab nõukogude võim, et ajakiri (täpsemalt muidugi tema toimetus ja tollane peatoimetaja Kalle Kurg) ei ole „juhitavad”. Hakkavad kõlama üha tugevnevad vihjed sellele, et „Looming” on nõukogudevastane ajakiri, mida ei ole lugejale vaja. Ilmselt saabub tipphetk 1988. aasta detsembris, kui „Eesti Kommunisti” peatoimetaja Lembit Annus kirjutab, et ajakirjad „Looming” ja „Vikerkaar” viljelevad nõukogudevastast bakhanaali. Bakhanaal on teadupärast metsik joomapidu, kunagi jumal Bakchose ehk Dionysose auks, hiljem lihtsalt niisama. Ja kuigi „Looming” oli perestroika ajal üks rahvusliku võitluse kohti, ei arvanud kirjanikud sugugi, et see peaks olema tema tegelik missioon. Nii jõuame aega, mida võiksime nimetada kaasajaks.

Anno 2015 esitlesid Tartu ajakirjandussotsioloogid eesotsas Peeter Vihalemmaga oma uurimust kultuuriajakirjanduse kohta. Pilt sai nukker. Kõigi Eesti kultuuri­ajakirjade tellijate hulk jääb vahemikku 500—1000. Lahkunud on üksiknumb­rite lugejaskond, alles on jäänud vaid vanad truud tellijad. Paberil kultuuriajakirjade lugemine on viimastel aastatel vähenenud kaks kuni kolm korda.
„Loomingut” jälgib regulaarselt 0,6% eestlastest vanuses 15—79 ja ei jälgi üldse 84%. Nooremad isegi ei tea enam „Loomingu” ega ka muude kultuuriajakirjade olemasolust. Ja kuuldavasti ei loe ka kirjanikud „Loomingut”, kuigi ise sellesse kirjutavad. Siiski on kaduvalt vähe neid, kes „Loomingut” tasemelt kehvaks hindavad.
Uurijad püüdsid panna „Loomingut” ka Eesti kultuuriväljale Pierre Bourdieu terminites. Nende joonis näitab, et „Looming” kuulub koos Klassikaraadio ja „Teater. Muusika. Kinoga” lahtrisse, mida iseloomustavad kõige enam märksõnad institutsionaalne väärtus, konservatiivsus, akadeemilisus, vanadus. Kaugele jäävad temast populaarsus, uuenemine ja noorus, sotsiaalne protest.
Kuidas seda võtta? Akadeemilisus jäägu sotsioloogide südametunnistusele. Nagu nägime, on konservatiivsuse pitser käinud „Loominguga” peaaegu algusest peale kaasas. Aga see peab jääma. Ühes kultuuris peab olema ajakiri, mida saab nimetada heas mõttes konservatiivseks. Avangard ei ole „Looming” kunagi olnud. Aga ka mitte see, keda sabapidi taga veetakse.
Eesti kultuuri institutsioonid on näiteks laulupidu, Kalevipoeg, Tammsaare, Luts. Ja minu arvates on ainult hea, et üks kirjandusajakiri saab olla nii võimsas seltskonnas. On väga oluline, et meil oleks olemas esteetiline eliit, kes loeb „Loomingut” ja peab selle lugemist prestiižseks.
Üks asi veel, sellest uurijad oma tüpoloogias ei räägi. Tuglas kuulutas kunagi pateetiliselt: „Luua müüte, — see on kõige kõrgem.” „Loomingust” on saanud kindlasti eesti kultuurielu müüt. Kui soovite, ka bränd.
Kuidas edasi? Kõigepealt, kas „Loomingut” on üldse vaja? Igal asjal on oma aeg. Paksude kirjandusajakirjade suuraeg oli XX sajand. Kas ei liigu kirjandusajakirjad lihtsalt loogeldes oma loojangu poole? Mingil määral jah. Aga „Loomingut” on vaja.
Rahvus vajab pidevat loomist, et rahvusena püsida. Eestlase rahvusliku identiteedi alus on keel. Keel vajab pidevat loomist, et elus püsida. Keelelise loomise kese on alati olnud kirjandus. Nii on kirjanduslik looming olnud eesti rahvuse kui kultuurrahvuse üks suur looja. Looming aga vajab „Loomingut”. Muidu saab eesti rahvusest suur referaadikirjutaja. Nagu Tuuli Botik Mihkel Muti surematus paroodias.
Mida teha? Siin sotsioloogia ei aita. Asi pole ju selles, et „Looming” on konservatiivne ja mõni teine radikaalne. Et „Looming” on institutsioon ja teised just mitte. Et „Looming” on müüt ja teised mitte. Olukord on kõigile kirjandusajakirjadele sama.
See olukord on toonud kaasa palju kaeblemist. Kaeblemine on üldse moes. Muuseas, kui uurida eestlaste kaeblemist igapäevases elus, siis leiab sealt paar olulist ühisjoont. Esimene: olenemata sellest, kuidas kuulaja reageerib, tõstab kaebleja muudkui panust, kasutades üha tugevamaid väljendeid. Ja teine: kaeblejad ootavad troostimist, mitte abi. Siin tuleb pöörduda vana hea Lutsu poole ja kasutada Raja Teele abi: „Täismehele pole troosti vaja. Täismehele on vaja head nõu.” Ma kehastun nüüd õpetajaks ja proovin pakkuda midagi omalt poolt.
On öeldud: „Looming” on parlament ja peegel, mis peab esindama ja näitama kogu eesti kirjandust. Ma ei arva nii. Kultuurimeedia on kvaliteetmeedia. See tähendab kolme asja: tekstide, autorite ja vaadeldavate kultuurinähtuste kvaliteeti. „Looming” peaks tähendama tippkvaliteeti. Kvaliteedi taga on valik. „Looming” peaks valima vaid kirjanduse tippu.
Igasugust loomingut hoiab püsti kirg (igaks juhuks: kirg pole sama mis eesti ajalehti täitev hüsteeria). Kirg on see, mis loob uut. Ka „Looming” peab olema kirg.
Kirjandus on ikka olnud vaimne vastuhakk, mitte mugandumine võimuga. See vastuhakk võib olla avangard ja konservatiivsus. See võib olla ideoloogiline kirjandus ja kunst kunsti pärast. See võib olla pahem- või parempoolne. See võib olla keeleline ilu ja keeleline koledus. Oleneb, milline on võim. „Looming” võib pakkuda kuldset keskteed, aga ta peab olema alati vaimne vastuhakk võimule. Ent selle kõrval kehtib mõte, mille pani juba 1905. aasta jõulu eel kirja Gustav Suits: „[Luuletaja] on ju see, kes võitlejatele ikka ja uuesti seda peab meelde tuletama, et inimene mitte üksi leivast ei ela.”
Konkreetsemaks minnes. „Loomingul” on seljataga pikk minevik. Selle aja jooksul on tema lehekülgedele kogunenud tohutul hulgal põnevust. Mul on kodus koridoris seina täitev riiul, millel „Loomingud”, „Akadeemiad”, „Vikerkaared”, „Keeled ja Kirjandused”. Mõnikord olen võtnud huupi riiulist mõne „Loomingu” numbri ja vaadanud. Pea iga kord satun mõne killu otsa, mille üle on huvitav mõtisklema jääda. Miks ei võiks „Looming” pakkuda oma netivariandis põnevaid kilde vanadest numbritest? Nostalgiat ja ajalugu koos pisikese kommentaariga või ka ilma. See, et kõik võivad selliseid kilde ise otsida, ei loe. Tänapäeva maailmas tuleb ka täiskasvanud inimesel nina piima sisse pista.
Ja lõpuks. Praegu on ambitsioonide aeg. Neid, kes tahavad ennast kirjanduses avaldada, ilmub nagu seeni pärast vihma. Aga paistab, et enamasti juhib neid kaks mõtet. Üks on igatsus, millest kõneles juba Mathilde Sander, sündinud Mathilde Westmann: oma nime raamatukaanel näha. Teine on veendumus oma kirjutise geniaalsuses. Kuna autor on ju hoolega kopeerinud kõike, mida maailmas ülipalju on loetud. Nende kõrval on aga ka selliseid, kes tõeliselt tahavad, aga alati ei oska. Mathilde armastatud abikaas sai abi varikirjutaja Piibelehelt. Tänapäeval on varikirjutaja rollis üha enam toimetajad. Kes räägivad üha enam sellest, et nende töö on vaimset tervist kahjustav. Mul on üks pakkumine. Luua internetis „Loomingu” kool. Kus toimetajad ja teised jagavad kogemusi, õpetusi ja muud. Ja panna sellega täide ka ise „Loomingus” töötanud luuletaja sõnad:

Tuleks võtta see tuletungal,
mille Tuglas on pillanud peost.
Mitte kohkuda vaenlaste hulgast,
mitte ehmuda sõnnikuveost.