Koroonaviirus saabus nagu lepitusingel, kellest pole teada, keda ta tapab, keda ära lepitab meie rikutud planeediga, mis hakkas jultunud inimkonnale oma võimu näitama.
Mu kirjutuslaual oli juba mitu päeva lebanud vaikides patakas valget paberit, täis kümne aasta jooksul sinna kirja pandud sõnu. Vaatasin seda sadat seitsetkümmet lehekülge. Vaatasin pealkirja, mille olin leidnud, see mõjus paberile prindituna ähvardavalt, uurisin umbusklikult kahte sõnasse pigistatud maailmakonflikti, võõrandunult, nagu poleks neil sõnadel minuga enam mingit pistmist, ja mõtlesin tüdinult võpatades, et nii Võim kui Tõde valitsevad maailmas enne ja pärast, neil pole minust ja sellest raamatust sooja ega külma.
Selle paberipaki, veel printerist sooja, olin otsustanud jätta mõneks nädalaks seisma, neid lehti mitte niipea liigutada, tahtmata kohe teada saada, kas seal on varjul kirjastamiseks kõlblik raamat või ei. Arvutiekraan ei paljasta midagi nii jõhkra aususega nagu paber.
Viirus andis aega, kiirustada polnud enam mitte kusagile. Maailm oli juba tuure maha keeranud, ja keeras neid ikka veel, need lähenesid nullile. Inertsist liikus tsivilisatsioon edasi, aga vaevaliselt nagu limusiin, mis on asfaldilt kõrbeliiva sõitnud, ja enam see limusiin ilma force majeure’ita liikuma ei pääse. Kuid pole meie asi mõtelda, mis on see vääramatu jõud, mis tsivilisatsiooni kunagi siit paigaletardumisest edasi tõmbab, nii nagu pole meie asi aimata, kust ilmus inimeste sekka see koroonaviirusenimeline vääramatu jõud, mis pööras kõikide maailma liidrite — poliitiliste, tööstuslike, finantsiliste, meedialiidrite pead ühes suunas nagu sõduritel rivis, kui saabub kindral ja annab hooletult käsu: vasakule vaat! Kas see oli ime? Kuri ime? Võib ka nii öelda, jah, sest see oli elu ise, mis ennast ilmutas, elu, mis otsustas suunda muuta.
Aga üks ime oli sündinud mujal, punase viilkatuse alla peidetud toas. Ingmar Bergman ärkas surnuist üles. Ma ei mäleta, millal ja kelle käe läbi ilmus tema raamat „Laterna magica” mu raamaturiiulisse. Seda ei olnud seal enne, võiksin vanduda, kui see midagi loeks, aga käsi igaks juhuks mitte piiblil, vaid sellelsamal raamatul, mille ekstraordinaarsus lubab kõike ega kohusta millekski peale elujanu; nii ma selle filmi- ja teatrilavastaja kirjaliku elukokkuvõtte sõnastaksin, kui aega oleks ainult mõni sekund ja võõras püstolisuu suruks vastu mu kukalt.
Kolmkümmend aastat pärast eestikeelse tõlke ilmumist — ole sa tänatud oma tõlkijate taevas, Ülev Aaloe! — ilmub see pehmete lötsis kaante ja kolletunud lehtedega teos, Eesti sotsialismilt kapitalismile üleminekuaja tüüpiline trükitoode, mu töölauale väikelinnas Viljandis. Ma löön raamatu esialgu siit ja sealt lahti, et kas tasub lugeda, ja Bergman teatab sealt, kus ta praegu koos Aaloega konjakit joob:
„Kõige raskem on hunditund kella kolme ja viie vahel. Siis ilmuvad deemonid: tusk, tülpimus, hirm, norg, raev. Pole mõtet neid maha suruda, siis muutuvad nad hullemaks.”
Ja teatab veel:
„Sa pead teadma, mida sa tahad, isegi kui see on vale.”
Ja veel:
„Pole midagi nii halba, kui must südametunnistus kunstiasjades.”
Minu unetus hommikupoolse öö tardunud vaikuses, kella kolme ja viie vahel, pole olnud nii sagedane ja nii hull kui temal, aga ma mäletan enda deemoneid, mis koos minuga on ärkvel olnud: kahetsus, alandlikkus, mure, tüdimus.
Ühel lehel satub pilgu ette Käbi Laretei nimi, ta oli üks Ingmar Bergmani naistest. Tundsin Käbi hästi, mu ema tundis teda minust võrratult kauem, aga mitte nii hästi. Me klappisime Käbiga. Ma olin ta matustelgi, Stockholmi Jakobi kirikus, kurvalt pooltühjas. Ma peatun ja loen, kuni jõuan siia:
„Käbil oli kombeks öelda, et ta rahast ei hooli, aga raha on närvidele kasulik.”
Lõpetan lehitsemise ja hakkan päriselt lugema.
Raamat algab sünniga, aasta on 1918, mõtlen oma tädile, Astridile, kes oli siis juba sündinud, ja isale, Sigurdile, kes sündis järgmisel aastal. Ah et see põlvkond. Kunstiinimesi toppida kusagile tavalisse põlvkonda on kaelamurdev tegu, aga ma istutan ta siis pealegi isa ja tädi vahele sellel imaginaarsel fotol, mida pole olemas.
Raamat haarab mind nagu politseinik varga käsivarrest, ei lase lahti. Kriipsutan pliiatsiga lauseid alla, tõmban ringe ümber tervetele lõikudele, teen viiekordseid servakriipse, kui mõne lause kohal mu tunded üle keevad. Ajad vahelduvad, kronoloogia hüpleb pealtnäha süsteemitult, aga ma tean, mis selle taga on, olen selle kunagi ammu ise avastanud — kõige totram on neid raamatuid, milles esitatakse oma minevikku, ükskõik kas lühemat või pikemat, konstrueerida laevapäevikuna, kus aastad, kuud, nädalad, päevad ja kellaajad järgnevad üksteisele rivis. Ei, inimese aeg liigub teistmoodi, ja mõtted niikuinii.
Kui olen jõudnud leheküljeni 179, loen lummavat, jubedat kirjeldust, kuidas väike poiss Ingmar jäi Sophiakodu surnukuuri luku taha.
Sophiahemmet asub ikka veel Valhallavägenil. Kui töötasin mõne aasta eest diplomaadina Rootsis, siis sõitsin sellest sadu kordi mööda ja mõtlesin vahel, et Ingmar Bergman ja ta pere olid sellega kuidagi seotud, aga ei uurinud lähemalt. Nüüd on aeg käes, Valhallavägen on teisel pool merd, surnukuur on arvatavasti uuendatud, aga seest niisama kahtlaselt jube nagu kunagi ammu, ja mina siinpool merd meenutan oma lapsepõlvemaja keldrit, mis asus Tallinnas ja nagu välklambi valgel korraga silmade ette lööb. Keldrit, mis minule pakkus kananahale kiskuvat judinat. Kõigepealt aga, arusaamatu küll, miks, saadab seda minevikulumma ema hääl, tollal veel hele ja noor, kui ta lapsele enne ta keldrisse minekut kord ütles, et vanal heal Eesti ajal olid tema lemmikkommid need ja need ja need, ja üks neist oli Tilk Piima ja veel üks oli Tobi-Lobi.
Kolm kilo kommi Tobi-Lobi — kõrvus see rütmiline lause, mis on nagu loodud marsisammul mööda maanteed rändamiseks, laskun trepikoja kiviastmeid mööda.
Pikk pime kelder, kus igal korteril oli oma lukustatud lahter. Meie omas hoiti läbisegi turbabriketti, suuski, millega sõideti, eestiaegset jalgratast, millega keegi ei sõitnud, ja hapukapsatünni, milles kapsad oli ema omalooming.
Keldri pika osa lõpus oli käänak vasakule. Ma kujutlesin, et sealt nurga tagant veereb välja surnuraam, millel on kirst. Kust ma selle nägemuse võtsin, pole aimugi, aga keldrisse briketti tooma minnes, mis oli lapse kohus, jälitas see hirm mind alati, kuid ma ei rääkinud sellest kellelegi. Mul oli kindel tunne, et ema ja isa poleks selle peale osanud midagi arukat öelda. Alandlikult ja kartlikult hiilisin jälle trepist alla ja kobasin ukseava taga käega pimeduses, et leida lüliti, mis pani pika briketitolmuse koridori laes põlema maailma kõige kahvatuma lambipirni. Siis seisin mõne aja selles pimeduse ja poolvalguse ähmases segus, kuni silmad harjusid ja eristasid lõpuks halli paekiviseina pruunikasmustast muldpõrandast. Astusin oma kümme sammu meie keldriboksi ukseni ja keerasin võtmega tabalukku, mis oli miniatuurne ja ei kaitsnud seda hõredate lauarääbakatega muust maailmast eraldatud urgast mitte kellegi eest. See tehtud, rahunesin tavaliselt mingil määral, sest siia ma olin jõudnud, ilma et nurga tagant oleks surnukirstu ots paistma hakanud; seega iga hetkega, kui ma kiiresti teen, suureneb tõenäosus, et mul õnnestub keldrist ka seekord ilma jamata pääseda. Kui brikett käes ja lukk kinni, siis selja taha ma enam kunagi ei vaadanud. Sellest ajast on mulle jäänud kindel tunne, et mul on silmad ka kuklas ja külgedel. Keldrikogemuste tõttu olen hiljem imestanud, kui loll oli Loti naine, tal ju keelati selja taha vaadata. Mind ei keelanud keegi, ma teadsin ise, mida tohib kahtlastes oludes teha ja mida mitte mingil juhul ei maksa proovida.
Nüüd, mitte kolmkümmend aastat hiljem, vaid igavik hiljem, saabus mõte, et selles keldris oleks tulnud litaaniaid lugeda. See oleks ainus vorm, milles oleks seal, kõigi majapõrandate all, sobinud sõnu kuuldavale lasta, et tuulutada inimhäälega vastikut vaikust, mis ähvardas liikuma ja haarama hakata. Oleks taltsutanud pinda, millele tuli toetada jalad, musta mulla, tumepruuni briketitolmu ja määrdunud puupilbaste segu, et see ei hakkaks lainetama ja värisema juba veerema läinud surnuraami rataste all. Oleks taltsutanud halle krobelisi paekivikamakaid, millest olid laotud seinad, see kahekorruselise kortermaja massiivne vundament, taltsutanud, et need seinad ei hakkaks vaikselt kägistama inimesi, kes nende vahele on sattunud. Oleks taltsutanud vaikusega sundabiellu astunud pimedust, mis oli pikkamööda materialiseeruma hakanud, nii et iga kord, kui ma ukse kõrval käega kobasin, et leida lüliti, mis paneks hõõguma ainsa jõuetu valgusallika laes, kahtlesin alati, kas lülitit seal enam on ja kas selle keeramisest on abi, või lülitan ma sisse mingi protsessi, mis on pöördumatu, arvatavasti kuritegelik, ja kindla peale ohtlik.
Kolmkümmend aastat tagasi, kui „Laterna magica” eestikeelne tõlge „nägi ilmavalgust”, nagu sünnitusmajahõnguline lürism kõlab, võtsin mina kõiki ööpäevi ja kogu energiat mängu pannes osa riigipöördest. Muuks aega ei piisanud, muule tähelepanu ei jätkunud, ei eraelule, raamatutele, filmidele, linnulaulule, ehale ega koidule. Riigipöörded röövivad inimese elust palju kõige tähtsamat, peaaegu kõik satub haamri alla, ainult hing jääb sisse, kui veab. Kõige olulisemad raamatud jäävad lugemata. Aga ma ei ütle, et õigel ajal lugemata, mine tea, millal on õige aeg. Selle raamatu puhul on — praegu. See saabus koos maailma muuta üritava viirusega.
Ingmar Bergmani filmid ja lavastused ei puutu hetkel asjasse, vaid see, kuidas ta kasutab sõna. Pole ka ime, ta ise viitab oma võimele kasutada sõna nagu piitsa või rummikooki. Episood on tema eksiiliaastatest 1970-ndatel. Eksiili läks ta pärast seda, kui Rootsi maksuamet sai hakkama katsega hävitada eriline talent. See olekski peaaegu õnnestunud, see maailma kultuuriajaloo üks tuntumaid ja kuratlikumaid riiklikke häbiplekiplärakaid kõigi teiste samasuguste seas. Kuri juhmus pesitseb teatavasti iga riigi süsteemides, nii nagu ämblik teeb pesa igasse varjulisse nurka, kuhu aga saab.
Müncheni Residentztheateris tegi ta üksteist lavastust:
„…terve hulk olulise tähtsusega kogemusi ja veel suurem hulk rumalusi. [—] Münchenisse tulles arvasin, et olen saksa keeles võrdlemisi tugev. Varsti kogesin midagi muud. [—] Mind tabas fiasko: ma kokutasin, ei leidnud sõnu, tegin artikli- ja süntaksivigu, punastasin, higistasin ja mõtlesin, et kui ma selle üle elan, saan ükskõik millega hakkama. [—] Tundsin end ühe käe ja ühe jalaga invaliidina ja mõistsin, et õige sõna õigel, sekundi jooksul mööduval hetkel oli olnud näitlejate juhendamisel minu kõige kindlam relv. Sõna, mis ei lõhu töö rütmi, mis ei sega näitlejat keskendumast ega mind ennast kuulamast. Kiire, efektiivne sõna, mis sünnib intuitiivselt ja tabab täpselt märki. Raevu, mure ja läbematusega olin sunnitud tõdema, et minu abitus konversatsioonikeeles polnud niisugustel sõnadel võimalik sündida.”
Emakeel versus võõras keel, isegi kui viimast oskad.
Aga moraal moraaliks. Mind huvitab see, kui täpselt sobivad need laused ülekandmiseks kirjandusse. Minu „tõlge”:
„…õige sõna õigel, sekundi jooksul mööduval hetkel, kui käsi kirjutab üles lause, mis aju labürindist parajasti välja pääses, on lehekülgede valitsemisel minu kõige kindlam relv. Sõna, mis ei lõhu lause ega lõigu rütmi, mis ei sega tulevast lugejat keskendumast ega mind ennast kirjutamast. Kiire, efektiivne sõna, mis sünnib intuitiivselt ja tabab täpselt märki, avades tundepuhangu või lõpetades mõtte.”
Kõik, mida Bergman kirjutab filmi- ja teatrimaailma kohta, tabab märki ka mis tahes muu kunstiloomingu vallas. Raamatu kõige elegantsemad õpetussõnad on ta võtnud Andrea Vogler-Corellilt, kellest sai pikaks ajaks Käbi Laretei klaveriõpetaja. See juhtus siis, kui Käbi sammus juba kuulsuse teel, aga ebapiisava tehnika tõttu võisid tema kontserdid olla „hiilgavad või trööstitud, sõltuvalt lugematutest asjaoludest”.
Bergman ütleb, et Andrea oli armutu nagu muruniitja, ja kirjeldab tema tööd:
„Lahendused olid peaaegu alati tehnilised, aga töö käigus muutusid need hingeelu puudutavateks asjadeks. Sõrmeliigesed, käsi, küünarvars, õlavars, õlg, selg, rüht, sõrmede asetus, ära vusserda, ära torma, kui sa pole kindel, võta aega ja mõtle, sellest taktist saad sa kogu fraasi lahenduse, ole hea, siin pead sa hingama, miks sa kogu aeg hinge kinni hoiad. [—] Enne nimetissõrmega, siis keskmise sõrmega, kust sa võtad löögijõu, just nimelt: jõud tuleb kõhust, ära eksi rühi vastu. Pole olemas ega saa kunagi olema instrumenti, mis võiks edasi anda dünaamikat, mida Beethoven endale oma tummas maailmas ette kujutas. [—] Beethovenil ei ole üleminekukohti, ta räägib leevendavalt, raevukalt, murelikult, rõõmsalt, valuliselt, ta ei pobise kunagi, sa ei tohi pobiseda, ära paku iial rahvatarbekaupa! [—] Peatu siin. Löö C. Minu sõber Horowitz läks igal hommikul pärast hommikueinet klaveri juurde ja lõi mitu C-duur-akordi. Ta ütles selle kohta, et pesi kõrvu.”
See on Ingmar Bergmani reportaaž kahe meistri klaveritunnist, see on lavastaja vaade laval toimuvale, kuhu ta parajasti vahele segada ei tohi, aga kaasa elada tohib, kaasa elada ja meelde jätta, on selleks kohustatud. Kord režissöör, igavesti režissöör.
„Mul lubati vahetevahel tundidest osa võtta,” kirjutab Bergman raamatus lakooniliselt.
On teada, et ühtki mälestusteraamatut ei tohi võtta sajaprotsendilise tõena, millel on Šveitsi panga garantii ja kaanel notari pitsatijälg. Aga kas on muud tõde olemas inimeste elust kui see, mida keegi mäletab just nii, nagu ta mäletab? Kui kaks rängalt armunut mäletavad asju erinevalt, siis ei asu kirik keset küla, ja kui keegi tahaks seda sinna paigutada, tuleks see silmapilk lammutada. Tõde iga armunud hetke kohta asub mõlema südames ja ajus, ja vaidlemine on sel puhul suurim lollus. Mõned, kes ei vaidle, omandavad kaks tõde, mõned, kes vaidlevad, kaotavad mõlemad tõed, ja lisaks kaotavad teise inimese.
Võimalik, et armastust, millest kõik ühtemoodi aru saavad, pole olemas, aga poiss Ingmar ütleb: „Enne kui puberteedi verkjas pimedus mu peale laskus ning ihu ja meeled segamini lõi, elasin ma üle õnneliku armastuse.”
Temaga vaielda pole mõtet.
Võimalik, et tõde teatrikunsti ega kunsti kohta üldiselt pole olemas. Kuid on Bergman ja tema sõnad:
„Halvad retsensioonid ja muud avalikud alandused valmistasid mulle tohutut piina. Grevenius ütles: Kujuta endale ette kriidijoont. Ühel pool joont seisad sina, teisel pool seisab sinu kriitik. Te mõlemad teete oma tööd publikule. See aitas. Üht lavastust tehes töötasin põhjajoonud, kuid geniaalse näitlejaga. Hammarén nohises ja ütles: Kummaline, et liiliaid kasvab nii sageli raibete persest. Grevenius vaatas üht minu varasemat filmi ja heitis mulle pahaselt ette, et selle keskne tegelane on tühi koht. Ütlesin enda kaitseks, et näitleja pidi kehastama keskpärast meest. Grevenius ütles: Keskpärast meest ei tohi kunagi mängida keskpärane mees, vulgaarset naist vulgaarne naine, täispuhutud primadonnat täispuhutud primadonna. Hammarén ütles: Näitlejatega on üks kuradi jama. Kui nad on endale näo pähe joonud, kaotavad nad mälu.”
Võimalik, et sellist keldrit, kuhu tuleb laskuda, peas takti löömas parool: kolm kilo kommi Tobi-Lobi, parool, mis avab kõik uksed, süütab kõik lambid ja hoiab terveks eluks ära põgenemispaanika, sellist pruunmusta pimedust pole olemas. Võimalik.
