Tauno Vahter: „Hea venelane”.
Tänapäev, 2022. 243 lk.

Tauno Vahteri romaani „Hea venelane” võib vormiliselt üsna lihtsalt kokku võtta. See on lugu umbes 14-aastasest Lasnamäe poisist Arturist, kes on ise eestikeelne ja käib eesti koolis, kuid kelle suguvõsas on ka venelasi, nende hulgas selliseid, kes eesti keelt ei oskagi – näiteks poisi isapoolsed vanavanemad. Tegevusaeg on konkreetne – 1993. aasta kevadest sügiseni.

Raamatu peatelg pole siiski varakapita­lismi kataklüsmides heitlev Eesti ühiskond, täpsemalt Lasnamäe, vaid hoopis imeravi. Mitte tulemuste poolest – need on enam-vähem naeruväärsed –, vaid esoteerika põhjenduste poolest. Keskseks ideoloogiks on poisi juhendaja-mänedžer, Tallinna kuulsaim sensitiiv Arseni Topal: „Nii, riietus on tegelikult kõige lihtsam asi, see oli sissejuhatus. Kui inimesed tahavad kedagi usaldada, meeldib neile enamasti pigem korrektse välimusega tegelane. Võivad olla ka näiteks peened kingad. Kui sul on lääpas tossud või porised kingad, kohe usaldus kukub. Aga usaldus kukub – väiksem honorar. Saad aru?” (Lk 127.) „Teine asi, mis on enamikule naistest iseloomulik, on suurem valmisolek abi paluda ja suhelda ning ka oma nõrkust tunnistada. Mehed tahavad tegelikult sama, aga nad kas teadlikult või alateadlikult ei julge või ei saa seda tunnistada. Just seetõttu on meie kolleegid ja kliendid peamiselt naised ja nii jääbki. Saad aru, see töö ei saa mitte kunagi otsa!” (Lk 135.) „Esimene asi on, et tuleb paika panna põhiteema. Neid on kokku ainult neli: tervis, suhted, raha ja töö. Ainult väga harva võib ette tulla midagi sellist, mis nende nelja alla ei käi. Kui uksest astub sisse vanem naine, on kõige sagedasem põhjus tervis ning teisel kohal lähedaste tervis ja suhted.” (Lk 137.) Lisaks teooriale pakub romaan ka üksik­asjalikke praktilisi näiteid nii kollektiivsetest kui individuaalsetest seanssidest. Nii võib „Head venelast” võtta ka kui šarlatanluse käsiraamatut, ehkki selle­kohased õpetus­sõnad on küllaltki hajusalt muu teksti vahele põimitud.

Arturi ja tema õpetajate eetiliselt küsitav, kuid majanduslikult edukas tegevus vastuväiteid ei tekita. Lollidelt tuleb alati raha ära võtta. „Vähemalt üks mutike nuttis, omanikud tulid oma kraami laua pealt ära võtma, terve rida tädikesi käis mind tänamas ning raha kasseeriv Vera ütles, et inflatsiooni ja lisakulude tõttu on osalustasu nüüd viieka asemel kümme krooni. Ma ei näinud, et keegi oleks kobisenud.” (Lk 97.)

Loo lõpp on ootamatu, kuid realistlik: poisi lausa peadpööritava hooga alanud tervendajakarjääri lõpetab politsei jabural ja tragikoomilisel moel, kuid ikkagi jubedate kriminaalsete juhtumite taustal.

Peategelase eesnimi on märgiline, sest eestlastest tuttavad hääldavad seda rõhuga esimesel, venelased aga teisel silbil. Kuid üldiselt vastandab Vahter venelasi eestlastele harva ja leebelt: „Terviseteemadesse süüvimise tõttu sai minu emast omamoodi sild kahe seltskonna vahel, kus segunesid eestlaste ja venelaste ettekujutus ravitsemisest ja nõidusest, kuigi väga suurt vahet ma neil kõrvalt vaadates ei märganud.” (Lk 33–34.) „Tegelikult oli elu Lasnamäel enamasti rahulik ja probleeme tuli ette harva. Pidi küll teadma mingeid kindlaid kohti, kust oli targem eemale hoida. Näiteks ehitusplatside või alajaamade juures kippusid teinekord kogunema seltskonnad, eraldi eestlaste ja venelaste kambad, kes halvemal juhul võisid ka kellegi rahast tühjaks tõsta või molli anda, aga enamasti mitte rahvuse pärast, vaid lihtsalt otsustati nõrgematelt midagi ära võtta.” (Lk 35.) Küll aga leiame markantseid näiteid erinevuste kohta olmetasandil: „Kõige rohkem pani mind nende kodus alati imestama suur vaip elutoas, mis oli kinnitatud diivani taha seinale. Ma ei olnud sellist asja näinud kuskil mujal, sest minu aru­saamist mööda oli vaiba koht põrandal. Laud kaeti elutuppa, kus laes oli nii suure hulga kristall­klibuga lühter, et see mõjus natuke kohatult, umbes nagu ballikleidis naine trollipeatuses. Korter ei olnud küll trollipeatus, aga mingid väikesed asjad olid seal tavapärasest teisiti: Spasski torni pildiga äratuskell, hulk raske säbrulise raamiga fotosid inimestest ning suveniirid. Vanaema otsis sünnipäevadel alati välja umbes sajaosalise väga kirju pärlmuttermustriga serviisi.” (Lk 46.) Leidub tõsisemaidki näiteid: „Vaata – nad on minu vanemad ja sinu vanavanemad ning seda ei muuda mitte miski. Mõlemad on nii hirmutatud, kuulevad mingeid jubedaid jutte, et neilt võetakse pension ära, kui nad eesti keelt ei õpi, või saadetakse Venemaale… Nad lihtsalt ei saa alati aru, mida peaks tegema.” (Lk 52.)

Vastukaaluks sobib tuua Arturi emapoolse vanaisa surma ja matused, mis on ikka tõelised eesti surm ja matused: „Suvila­naaber oli leidnud vanaisa Vjažni­kovski varajaste kurkide peenrast, kus päike küttis ja voolanud veest oli vagude vahele tekkinud juba väike tiik. Naaber oli kutsunud kiirabi, mis tuli poole tunni pärast ja nentis, et midagi pole enam parata.” (Lk 98.) „„Kui mina saaks valida, tahaksin ma surra mais või septembris. Siis ei ole veel liiga palav, maa on juba sulanud, kevadel õitsevad lilled ja sügisel on viljad valmis – palju vähem probleeme kõigi teiste jaoks: hauakaevajatel kergem, lilled saad kas või oma aiast võtta ja peiedel viljad lauale panna,” jahvatas kiriku­õpetaja, nagu ta ei oleks juba piisavalt rääkida saanud.” (Lk 101–102.)

Iseloomulik on Arturile antud nõuanne rääkida Venemaal esinedes veel suurema eesti aktsendiga, kui tal loomulikult on. Põhines ju osalt sellel omadusel ka Anne Veski sealne karjäär: „„Kuulge, Anne Veski on nii palju Venemaal käinud! Ma usun, et tema oskab vene keelt perfektselt. Ta lihtsalt meelega räägib aktsendiga, siis on aru saada, et ta on kuskilt mujalt, noh, lääne tüdruk,” seletas isa.” (Lk 48.)

Vahteri keelekasutus on lihtne, konkreetne ja tabav, rohked võrdlused ja paralleelid ilmekad ning meeldejäävad. Eriti tabavad on sündmustikku sekkuvate tegelaste lühiiseloomustused: „See oli Rainer, kes igal klassipildil tundus võõrkehana, sest ta oli teistest nii palju pikem ja kergete vuntsidega, nagu ta oleks juba mitu aastat istuma jäänud või mingi hormoonravi läbi teinud.” (Lk 16.) „Vanaisa vaated elule ja imelikele asjadele jäid mulle natuke segaseks. Ühest küljest oli ta alati väga tasakaalukas, ei tahtnud midagi kuulda kirikust, rahvatantsust ega horoskoopidest. Samas ostis ja laenas ta igasuguseid veidraid raamatuid ning rebis ajalehest välja artikleid, mis rääkisid vabamüürlastest, natside peidetud kullast ja sellest, kuidas kosmonaudid olid Kuul käies näinud tulnukaid.” (Lk 53.)

Dialoogiga pole lood nii head. Teismeliste omavahelised jutuajamised on kohati liiga täiskasvanulikud, liiga skeptilised ja intellektuaalsed. Tõsi, Arturi klassivend ja parim sõber Erki ongi vaimselt erakordselt varaküps – seda küll kehalise saamatuse arvelt –, nii et tema seisukohti ja tõekspidamisi võib isegi loogiliseks pidada, näiteks äriplaani koostamine Arturile imeravi rentaabluse tõstmiseks. Aga muidu muutub asjalik jutt lõmpsimiseks ja vastupidi liiga kiiresti.

Ent puberteediealiste mentaliteedi iseärasusi kajastab „Hea venelane” tabavalt. Korduvalt esineb situatsioon, kus täiskasvanud ajavad neile või nende kuuldes rumalat, kohatut või ebaõiget juttu, millele teismelistel on soov – ning ka teadmised – vastu vaielda. Kuid nad ei tee seda, sest ei usalda veel oma väitlusoskust ja -kogemust. Samuti identifitseerivad romaani noored pidevalt ennast ja teisi selle kaudu, missugust muusikat nad kuulavad. Kusjuures lemmikute ring on ühiselt aktsepteeritav, vastuvoolu liikuv maitse või maitse puudumine aga põlastus­väärsed – seda nii omaealiste kui ka täiskasvanute seas.

Eesti venelasi ei saa kuidagi ühe mõiste alla paigutada. Ühe möödunud aastal AK-s tutvustatud arvamusküsitluse järgi mõistis 47% kohalikust venekeelsest elanik­konnast hukka Putini sõja Ukrainas. Nii et isegi printsipiaalsetes küsimustes läheb tänapäevalgi veelahe peaaegu keskelt. Polnud mingit homogeensust ka kolmekümne aasta eest. Raamatus esinevad nii eeskuju­likult integreerunud Arturi täditütar Darja kui interrinde üritustel esiridades „Fašism ei lähe läbi” stiilis plakateid kandev (ja seetõttu ajalehefotodele sattuv) vanaema.

Raamatu pealkiri on tabav sellest hoolimata, et see on peaaegu ainus ebakonkreetne komponent selles. (Tõsi, lk 191 nimetab keelekümbluse läbiviija Hasso Arturit ja Darjat headeks venelasteks, kuid see on vaid järjekordne näide tema veidrustest.) Kõige parem venelane on ilmselt Arturi isa Roman: „Selgus, et Roman ei olegi kirsade ja kuldtärniga noormees, vaid giacomettilikult väljavenitatud pikk ja kõhn prillidega poiss, kes loeb riiulite kaupa raamatuid, tegeleb keskmaajooksuga ja vestleb püüdlikult eesti keeles.” (Lk 31.) Ent tema mõju raamatu süžeele pole eriti märkimisväärne. Küll aga on see lilla juuksekuhilaga juuksuril Veral, kes poisi imevõimed avastab ning need käiku laseb. Igatahes romaani kui tervikut nii hästi iseloomustavat avalauset pole ma ammu lugenud: „Kõiges oli süüdi juuksur.” (Lk 7.)

Šarlatanluse toonane populaarsus ei sõltunud ainult hädasolijate suurest arvust ja nende meeleheitest. Imearstide esiletõusul oli ka poliitiline aspekt. Ei lastud Kašpirovskit, Tšumakki ja nendetaolisi riiklikku meediasse ainult sensatsioonihimu või rahva tungiva nõudmise pärast. Nende esinemised pidid inimeste mõtted eemale juhtima aina viletsamaks muutuvast majanduslikust olukorrast ning poliitiliste pingete eskaleerumisest hiigelriigis.

Kuigi sissevaade imetegijate tööprakti­kasse ja -eetikasse annab raamatule sära, on selle sügavam tuum ajastu otse fotograafilise täpsusega antud jäädvustus läbi teismelise silmade. Elustub selleaegne armetu, segane, kuid põnev Eesti elu: trellid keldri- ja esimese korruse akendel, putkakaubandus, maffia, sarimõrvarid, separatistlik referendum Kirde-Eestis, šarlatanid majanduses ja meditsiinis… „Kõige närusem aeg jõudis kätte Vene aja lõpus ja Eesti aja alguses. Talvehommikutel kooli minnes tuli koridoris üle astuda joodikutest, kes olid öösel tulnud sinna magama, selle peale hakati majadele ette panema rauduksi ja osteti moodsamaid lukke. Aeg-ajalt võis juhtuda, et teineteise kõrvale ehitatud eesti ja vene lasteaedade lapsed pidasid üksteisega kivisõda, aga midagi suurt siiski ei juhtunud, ei mingeid rituaalseid mõrvu ega süütamisi. Tõsi, mõnikord võis kuulda lugusid, kuidas kuskil oli auto õhku lastud, aga kohalikud retsid kaklesid ikkagi raha, mitte rahvuse pärast.” (Lk 35.) Kuid ei ole halba heata: „Mulle tundus, et selles oli mingit lapsikut avastamisrõõmu – tavaliselt ei teki ju inimestel elus korraga nii palju uusi asju, mida proovida või õppida, aga viimased aastad võisid iga päev tuua midagi ennenägematut. Mitte kellelgi või vähemasti peaaegu mitte kellelgi ei olnud raha, et sõita vaatama Hiina müüri või seigelda džunglites, aga vähemasti sai poest osta midagi, mida sa eales varem söönud ei olnud.” (Lk 53.) Kokkuvõtteks: „Hea venelane” on väga hästi tasakaalustatud teos, kus võrdselt tähelepanu pälvivad ajastu vaim, miljöökujutus ning inimsuhted.

Raamatus pole illustratsioone, kuid see-eest lausa geniaalne ja sisuga haakuv esikaane kujundus Anne Pikkovilt.