Ave Taavet on mitmekülgne looja, kelle sulest on ilmunud novelliraamatud „Valerahategija” (2020) ja „Kasukas” (2024) ning karikatuuri- ja vesteraamat „Karikaturisti eine” (2022). Ta on illustreerinud Mart Juure, Monika Undo, Keiu Virro jt teoseid ning loonud dokumentaal- ja animafilme.

ELISA-JOHANNA LIIV: Sul on palju erinevaid rolle – kirjanik, kunstnik, illustraator, karikaturist, animaator. Kas ja kuidas sa ise ennast defineerid, on see sulle üldse oluline, et oleks mingisugune silt küljes?

AVE TAAVET: Lapsepõlves tahtsin saada kunstnikuks. Mulle väga meeldis joonistada. Täiskasvanuks saades katsusin siiski praktilisemat elukutset valida ja proovisin vahepeal etnoloogiks õppida. No ja Eesti Kunstiakadeemia aegadel tahtsin jälle kunstnikuks hakata – küllap iga EKA tudeng mõtleb seda.
Praegu olen lihtsalt vabakutseline loovisik, defineerida tuleb ennast ainult kultuurkapitali taotlusi kirjutades. Need erinevad asjad, millega tegelen, on tulnud õnnelike kokkusattumuste, õigete inimeste leidmise ja pakkumiste vastuvõtmise kaudu. Mul pole kunagi selget sihti karjääri mõttes olnud, olen teinud seda, mis ennast kõnetab, rõõmu ja huvi pakub. See kõnetab enamasti teisi ka.
Lähiaastatel tahan enim keskenduda kirjutamisele ja karikatuuridele.

E-J. L.: Nad on sul tihti seotud ka.

A. T.: Jah. Olen teinud teiste tekstide põhjal pilte ja kirjutanud oma piltide põhjal tekste, nagu „Karikaturisti eines”. Teinud filme, mille stsenaarium on hiljem saanud novelliks, ning vastupidi, novellide põhjal filme. Mõned animatsiooni­tegelased on korduvalt ka karikatuurides sees. Neid kombinatsioone jagub.

E-J. L.: Aro Velmet ütles „Karikaturisti eine” eessõnas, et loed Vikerkaare läbi ja vaatad sinu tehtud pilte ning kohati tundub, et mõni artikkel oleks võinud ka olemata jääda, selle sisu on pildis juba kokku võetud. Mul oli kohati sama tunne, näiteks looga „Inimeseõpetus” – loed seda juttu ja vaatad hiljem pilti ja mõtled, „ahaa, ma saan täpselt aru, kust see tuli”. Sul on oskus kirjutatu tuuma tabada ja väheste vahenditega esile tuua.

A. T.: Karikatuuride tegemise puhul on kindlasti alati sees see ahaa-moment. Kooli ajal meeldis mulle väga matemaatika ja vahel on teiste artiklite või tekstide põhjal karikatuure tehes samasugune heureka-tunne kui matemaatikas pikale võrrandile lahendit leides. Loed jutu läbi ja hakkad pildilist lahendust otsima. Kui see tuleb, siis väga terviklikult – tunned ära selle, mis on õige, mis töötab.
Vikerkaar on mu kõige pikaajalisem kaastööpakkuja. See sai alguse üsna juhuslikult. Tegin niisama Instagrami sõpradele pilte. Mu kultuuriajakirjanduses töötavad tuttavad arvasid, et võiksin neid pilte karikatuuridena kuhugi pakkuda. Esimene koht oli Eesti Päevaleht, mille toimetaja kartis, et laiem avalikkus ei saaks neist hästi aru, ja ütles ära. Aro Velmet jällegi leidis, et Vikerkaarde sobiks. Tegin mõned proovitööd ning nüüd olen juba seitse aastat Vikerkaarele pilte joonistanud.

E-J. L.: Kas sa loed kogu Vikerkaare alguses läbi? Või kas saad toimetusest mingeid tekste, mille põhjal joonistada?

A. T.: See on ajas muutunud. Alguses ma teadsin ainult teemanumbrite märksõnu – näiteks „Aafrika”, „feminism” või „kirjandus” – ja siis selle teema põhjal tegin ise pildivaliku, kust toimetajad paremini haakuvad joonistused välja valisid. Midagi alati sobis. Viimastel aastatel on mul ligipääs toimetajate kaustale ja näen kaastöid ka, aga need laekuvad harilikult vahetult enne numbri trükkiminekut, nii et mul on reageerimiseks paar päeva aega. Otsast otsani ei loe, aga vaatan üle teemad ja esseistika.

E-J. L.: Vikerkaare kõrval töötad muidu vabakutselisena. Kuidas on muude tööpakkumistega? Kas sa tead iga kuu ette, mis sul on tulekul? Kuidas oma aega planeerid?

A. T.: Harilikult tean oma töid ja sissetulekuid ainult mõned kuud ette. Praegu, maikuu lõpus oskan öelda, et isegi kui suvel uusi pakkumisi ei tule, saan sügiseni hakkama, ja sealt vaatan edasi.
Mul lõppes just endiste etnoloogia kursusekaaslastega Rakendusliku Antropoloogia Keskuses üks suuremahulisem projekt, kus ma tegin neile raamatu­illustratsioone ja ühe antropoloogilise projekti juurde animatsioone – intervjuude põhjal tehtud klipid. Sealt tuli paari kuu töötasu.
Ajakirjandusliku kaastöö eest laekuvad regulaarselt Päevalehe ja Vikerkaare honorarid, EKA-s õpetamise eest saan töötasu aasta lõpus. Mingid maamärgid on, aga selline pidev ebakindlus on küll. Loodan, et ma praegu ära ei sõnu, aga kuidagi on nii juhtunud, et alati tuleb õigel ajal mingi pakkumine, mis viib jälle edasi. Seni olen toetunud rohkem õnnele kui planeerimisele.

E-J. L.: Siis on ju väga hästi läinud. Kuidas su päev välja näeb? Kui sa üldjuhul kuhugi kindlaks kellaks minema ei pea, siis kuidas sa toimetad?

A. T.: Hommikul on kõige värskem olla. Mulle meeldib rahulikult kohvi juua ja putru süüa. Isegi kui ma pean harukordselt vara kuhugi tõttama, varun vähemalt tund aega ärkamiseks. Mulle ei meeldi hommikul kodust välja joosta. Siis on ka hea lugemisaeg. Kohv ei ole veel kehas käima läinud, aga midagi juba töötab. Kirjutan samuti pigem hommikuti. Pärastlõunal käin väljas – kas niisama eesmärgitult jalutamas, näitust külastamas, filmi vaatamas või sõpradega kokku saamas. Kui tööasju on veel pooleli, siis õhtul tegelen nende teostamisega – kui kavandid on tehtud, siis võib neid puhtaks joonistada või mõne teksti kallal nokitseda. Selline pigem tehniline kui loov protsess sobib õhtutesse hästi.

E-J. L.: Sa töötad kodus. Kui juhtub, et mõnel päeval „ei tule”, siis on sul vabakutselisena vabadus lihtsalt jalutama minna?

A. T.: Jah, kindlasti on selliseid päevi ka. Karikatuuridega mul seda ei ole, et üldse ei tule. Alati on võimalik mõtet aktiveerida. Kui õppisin animatsiooni Priit Pärna käe all, siis ta andis meile võrdlemisi matemaatilisi stsenaristika­harjutusi, kus hakkad lihtsalt variatsioone tegema. Ta taandas stsenaariumid matemaatilist algoritmi meenutavatele skeemidele. Igal tegelasel on oma tähistaja ning see, mis nendega juhtub, on pluss-miinus-süsteemis väljendatav. Selline süstemaatiline mõtlemine ja võimalikkuste läbimängimine on abiks. Saad mõtte­harjutustega teha töötava karikatuuri. See ei pruugi olla geniaalne, aga see toimib.
Kirjanduslike tekstidega on vast rohkem niimoodi, et kui on mingisugune blokk ees, siis on keerulisem end käima tõmmata ja ma olen ka enese vastu võrdlemisi nõudlik. Öeldakse küll, et isegi kui pole inspiratsiooni, katsu lihtsalt mingisugune tekstimassiiv ära kirjutada, sellega saad siis edasi toimetada. Aga ma ise eelistan ikka enam-vähem puhtalt kirjutada, mõnusa eelhäälestuse ja värskusega. Kui lugu on forsseeritud, siis lugeja tunneb seda.

E-J. L.: Kust tulevad su lood? Kust karakterid?

A. T.: Mõned lood on natuke uurimuslikud. Näiteks „Soojuspumpade müüja” või „Graniitkillustiku” puhul mind päriselt huvitasid need aparaadid või see materjal. Katsun ilukirjanduslikus võtmes uurida argiste asjade väljendus­võimalusi. See on endale ka põnev mõtteharjutus – kuidas siduda mingi hästi tehniline teadmine kunstilise väljendusega.
Karakterid tekivad ilmselt samamoodi nagu karikatuuride tegelaskujud. Vahel võib olla mingi tüpaaž, mida oled tänaval näinud, või mõni hästi lahe nimi, mis juba ise tekitab visuaali. Vahel teen tegelaskujudest väikesed joonistused või kirjutan neile enda tarbeks taustaloo, mõtlen nende peale muude toimetuste kõrvalt ja lisan detaile. Kui tegelane on peas juba piisavalt küps, siis suudad ette kujutada, kuidas ta tegutseb ja mida ta räägib, milline tema elamine välja näeb. Sarnaselt animatsiooniga – kui tüübi disain on paika loksunud, siis saad tegelase juba oma suva järgi liikuma panna. Novellidel on enam-vähem kõigil mingi päriseluline idu. Kas mõni enda kogemus, kelleltki teiselt kuuldud lugu või mingi motiiv. Ja siis see liivatera karbi sees hakkab enda ümber suuremat tervikut kasvatama…

E-J. L.: Sul on korduvad teemad või motiivid, mida sa kasutad erinevates tekstides. Näiteks loomastumine või piirid inimese ja looma vahel – kust see tuleb? Milline su enda suhe loomadega on?

A. T.: Mu EKA magistrantuuri lõputöö oli antropomorfiseeritud loomadest animatsioonis, seda juhendas Hasso Krull. Uurisin, kuidas animatsioonis loomi kasutatakse, millised on folkloorsed triksterloomad ja milliseid sarnasusi võib leida arhailise pärimuse ning nüüdisaegse animatsiooni vahel.
Inimeste ja loomade suhe on huvitav. Loom on meile nii lähedane, me toimime bioloogiliselt üsna loomade moodi, aga samas on palju asju, mis on loomadele lubatud ja inimesele keelatud.
Inimlikkuse ja loomalikkuse piir tundub eemalt vaadates väga selge, kuid lähemalt üsna hägune. Seda piiri on huvitav kombata. Ja kuna loomad on nii inimese­sarnased, siis on nad ka head metafooride allikad ja mõtlemise abivahendid.

E-J. L.: Tundub sulle, et inimene on loodusest aina rohkem võõrandumas? Neid teemasid tuleb sul ka sisse. „Kasuka” nimiloos ilmneb järsku hästi tugev lõhnataju, mis suudab eristada varem tabamatuks jäänud nüansse. Kui me peaksime niimoodi toitu otsima, siis süvendaksime võib-olla kõik endas sellist võimet?

A. T.: Ma nii teadlikult ei ole seda endale sõnastanud. Konkreetselt „Kasuka” loos pakkus libahundireaalsus vabanemist, sidet varasemate põlvkondadega, mingisuguse teistsuguse Eestiga, mis ei ole Mustamäe mikrorajoon, vaid kuidagi ehedam ja võib-olla rohkem tegelikkusega kontaktis.
Sellega ma ei ole samas nõus, et linnas elades ei ole loodus kohal. Võib-olla me ei oska seda tähele panna. Näiteks vannitoaplaatide vahel siblivad maja­soomuklased, kes on väga lahedad tegelased, üks vanemaid loomaliike maa­keral, dinosauruste kaasaegsed. Minu kodu ümber jookseb ringi oravaid ja siile, rebaseid ja jäneseid. Kui on mingi võsastunud ala või park lähedal, siis loodus leiab seal alati koha. Kesklinnas, Loomingu toimetuses, kui ajakiri oli äsja avaldanud mu loo „Meelis ja rästad” ja olime toimetajaga kirju vahetanud, patseeris järgmisel päeval rästas koridoris ringi. Loodus on meie jaoks olemas, ise­küsimus on, kas meie oleme olemas looduse jaoks.

E-J. L.: Veel teemadest: sul on nii-öelda tõestisündinud lood. Kuskilt leitakse mingid märkmed ja sa räägid seda lugu. Näiteks novellis „Kõss” lugu suurtest kassidest, kes on meie ümber kunagi olnud, aga enam ei oska me neid märgata või on nad peitu läinud, vahest hoopis välja surnud. Seal on selline justkui pseudoteaduslik maik, mingi „äkki” – äkki on see öökullimees olemas, kes käib õhtuti sõnumeid saatmas, sa ei näe teda, aga saad selle sõnumi kätte.

A. T.: Jällegi, ma ise ei ole selle peale mõelnud, aga küllap on see etno- ja folgi­õpingute rikastav mõju. Olen omal ajal palju teadustekste ning pärimuslikke lugusid lugenud. Mingid stilistilised võtted on sealt tuttavad. Maagilise realismi puhul peabki olema reaalsuses mingi ankur, enne kui suunduda fantastilisemat maailma avastama. Mulle endale meeldib selline sujuv üleminek, et lugu algab ja lõppeb erinevas tegelikkuses. Tegelased avastavad ennast mujal või muunduvad või lähevad vastu suurele seiklusele. Erinevate tegelikkuste vahel laveerimine ja nende sidumine on väga arhailine võte.

E-J. L.: Mis vahe on teadusel ja muinasjutul?

A. T.: Teadus võib uurida muinasjutte, muinasjutt uurib elu. Või noh, teadus uurib ka elu, aga teiste võtetega. Kui mõtlema hakata, siis leian nende vahel praegu rohkem ühisosi kui erinevusi. Mõlema puhul on olulised allikad, usutavus ja ühiskondlik tähtsus. Küsimus on pigem erinevas maailmapildis.

E-J. L.: Teadus peab midagi oma meetoditega tõestama, muinasjutt on sellest kohustusest vaba?

A. T.: Jah, saab nii öelda küll, et muinasjuttu ei pea tõestama, vaid uskuma.

E-J. L.: Su esimeses novellikogus „Valerahategija” on tekst „Kosmose kodustamine”, kus peategelase lemmiksõnad on „relakas” ja „süliriim” – ma tean, et need meeldivad ka sulle endale väga. Kui palju on su tegelastes sind ennast?

A. T.: Alati midagi on. Kui ma teeksin ise oma tekstile lähianalüüsi, siis seal olekski ilmselt kollaaž mingitest väljenditest, naljadest, kogemustest, tuttavatest ja nii edasi. Kui võtame näitena selle sama „Kosmose kodustamise”, siis selle loo kirjutamise alguspunktiks oli stseen, millega lugu lõppeb – tegelane võtab sigaretile taevast tuld. Põhikooli ajal oli meil Elvas ühe sõbranna juures pidu, kus poisid tegid väljas suitsu. Üks neist pani suitsu ette ja vaatas niimoodi üles, et tema põlev sigaretiots läks musta hilissuve taevaga kokku, muutudes seal ise justkui täheks. See oli nii ammu, aga miskipärast jäi too hetk mulle meelde ja oli nii visuaalne, et üle kümne aasta hiljem sai ühe loo lõpupunktiks.
„Relakas” ja „süliriim” on mu absoluutsed lemmiksõnad. Süliriim on ilmselt „üles korjatud” Vennaskonna laulust „Öisel lainel”, mille sõnade autor on Arvi Siig.
Või selline näide – „Kosmose kodustamises” on mainitud pomoloogia­õpikuid raamaturiiulis. Ma töötasin ülikooli ajal hästi lühikest aega Tartu Ülikooli raamatukogu fondides desinfektorina ehk siis koristasin riiuleid ja pesin põrandaid. Kõige alumisel korrusel nägin kõige ebapopulaarsemaid raamatuid, neid, mida peaaegu kunagi ei laenutata. Seal olid näiteks nõukogudeaegsed puuviljanduse käsiraamatud. Mul oli nendest raamatutest vist kahju, nad jäid meelde kui sellised huvitavad õnnetud teosed. Õitsvad õunapuud kuskil neli korrust maa all raamatukogu fondis. Tulid hiljem juttu sisse.

E-J. L.: Kui ma mõtlen sellele, kuidas sa kirjutad, siis su tekstid on hästi visuaalsed – ma näen inimest, keda sa kirjeldad, ja seda ruumi, kus ta toimetab. Sealt edasi mõtlesin sellele, kuidas sa kirjutad e-kirju ja vestled chat’is – kasutad emotikone mitte selleks, et väljendada tunnet, vaid et seda tunnet tugevdada. Võimendad seda, mida oled juba öelnud. Või ka see, kuidas sa kasutad sõnu – kirjutad näiteks rõemus või v asemel w. Tekst muutub visuaalselt, annab märku, et midagi on teisiti. Kas see on tulnud loomulikult?

A. T.: Novellide ja kirjanduse loomisel võtan endale visuaalseid orientiire küll. Lugude algvariandid või kavandid kirjutan alati käsitsi märkmikusse, kus on mõnusalt ruumi, et teha väikseid joonistusi juurde. Näiteks karaktereid ümbritsev ruum, tegelaste üldilme või mõned detailid loos. Joonistamine on ökonoomsem ja kiirem kui kõige üksipulgi väljakirjutamine. Ühe pildiga saab edasi anda nii tegelast, ruumi kui ka meeleolu. Teksti luues lisandub ajaline mõõde, püüan need pildid kirjutades enda jaoks elama panna. Võib-olla kirjutamine on ka omamoodi animeerimine.
Chat’id ja e-kirjad – ma arvan, et sa ei ole kõige hullemat veel näinud. Inimestele, kellega olen põgusalt tuttav või suhtlen tööasjus, kirjutan ma loomulikult absoluutselt viisakalt ja kõiki õigekirjareegleid järgides. Mida lähemaks ma inimesega saan, seda vabamalt ma kirjutan. Kõige kiirem ja mõnusam on mul kirjutada w’dega või „rõemus” „rõõmsa” asemel või kasutada näiteks „tervud” ja „aitähhud”, mis on ilmselt vene keelest tulnud. Vene keeles saab kõigist sõnadest moodustada deminutiive ehk hellitusvorme. Voronežis õppides ma ei öelnud kunagi „spasibo”, vaid „spasibotški”, tere ei olnud „privet”, vaid „privetiki”. Nüüd on eesti keeles ka „tervud” ja „aitähhud”.
W’d ma kasutan sõnaalguste rõhutamiseks, vahel libiseb topelt „k” asemel ka „ck” sisse, näiteks sõnas „seljancka”. Chat on kõige kaasaegsem ja kiirem igapäevane suhtlusvahend, aga kui sa kasutad seal arhailist kirjapilti, siis see loob huvitava vastuolu ja pisut nagu protestib selle ülima moodsuse vastu.

E-J. L.: Mulle meeldib öelda „terre” ja nüüd ma hakkasin seda ka kirjas kasutama, mis vahepeal tekitab tõrkeid, kui näiteks oma igapäevatöös saadan toime­tajatele e-kirju, siis tahaks justkui õigesti kirjutada, aga orgaanilisem on öelda just nii.

A. T.: Jaa, keeles on palju sõnu, mille kirjapilt ei vasta tähendusele või tundele, mis neid saadab.

E-J. L.: Jah, just tunne on see.

A. T.: Ühel sõnal võiks vabalt olla mitu erinevat kirjapilti, olenevalt sellest, millise tonaalsusega sa seda sõna ütled.

E-J. L.: Jah, „teres” on mingi formaalsus, mis pelutab mind, ja „terre” ei ole samas veel „tšau”, sest see on juba järgmine tasand. Raamatupoodi pidades hakkasin ma seda ruumi sisenedes kasutama ja siis oli lahe, et tööl olev inimene hakkas mulle seda samasuguse krutskiga vastu ütlema ja me kasutame seda siiani üksteist nähes.

A. T.: Keel ongi sõpruskondade või kogukondade loomise vahend. Samamoodi kui töökaaslasi, ühendavad paroolid ja släng ka kooliaegseid sõpru.
Otsisin mingit kirja taga, mille ma oma vanale pinginaabrile kirjutasin gümnaasiumi ajal, umbes 2007. aastal, ja sain aru, et sellest peale, kui mul on olnud meiliaadress, olen seal suheldes kasutanud igasugu värdvorme. Mitte selleks, et lugejale peavalu põhjustada, vaid ühtekuuluvustunde ja läheduse rõhutamiseks.

E-J. L.: Mängulisus on sul tekstides ja piltides kohal ja nüüd sa ütled, et see on su loomulik osa, otsid kogu aeg seda mängu.

A. T.: Jah, võib nii öelda küll. Ma ise olen rahul selle iseloomustusega. Kui ma peaksin ütlema, mis see mängulisus täpsemalt on, siis võib-olla seda ei olegi nii kerge määratleda, aga minu jaoks on see eelkõige mõtte ja meele paindlikkus. Karikatuuris on kõige olulisem oskus ühendada kahte teineteisest kaugel asuvat nähtust või objekti üllataval moel, et tekiks ahaa-moment, vabastava naeru elamus. Paindlikkus ja pidev tükkidega mängimine, et neid uutmoodi kokku panna, on mu töö osa.
Kuna olen sellega nii palju tegelenud, siis see käib minuga kaasas, ilma et ma sellele liiga palju mõtleks.

E-J. L.: Küsin lõpetuseks (institutsionaalse) tunnustatuse kohta. Said 2022. aastal „Ela ja sära” stipendiumi, mis määratakse üheks aastaks loomingulises tippvormis inimesele, et ta saaks keskenduda loomingule. Ühelt poolt on see hästi materiaalne – saad raha, teisalt on see märk sellest, et sinu tööd on märgatud ja peetakse heaks. Kui oluline on sulle väline tunnustus?

A. T.: Tunnustuse üle on alati väga hea meel. Nagu ma eelnevalt ütlesin, siis see, kus ma praegu olen, on suuresti mingite õnnelike kokkusattumuste ja heade sõprade ja õigel ajal õiges kohas olemise tagajärg. Need asjad, mis ma teen, tulevad kuidagi loomulikult ja endale tundub, et justkui kergesti, ma ei pea ju kellast kellani palgatööl käima ja nii edasi. Võib-olla ma ei oska alati oma töid väärtustada. Alles siis, kui mõnel konkursil läheb hästi, antakse preemia või kriitik võtab positiivselt sõna, mõtlen tagantjärele, et oli vist tõesti hea kirjatükk. Äkki see on enesehinnangu küsimus? Või siis see, et rohi on alati rohelisem kusagil mujal – mis endal lihtsalt tuleb, tundub ju nii argine.
Kriitikale lähenen uudishimuga. Arvustuste puhul mõtlen kaasa, katsun autorist aru saada ja vaatan raamatut tema perspektiivist. Ma ei pruugi alati kõigega nõustuda, aga see on huvitav. Näha, milliseid mõtteid või emotsioone kirjutatu on tekitanud. Ilmselt kõige olulisem on siiani ikkagi lähemate sõprade tunnustus.
(Mõtleb veidi veel järele.)
Jah… tunnustus on oluline, aga kõige olulisem on olla normaalne inimene.