Maarja-Liis Mölder: „Meesinine”.
Vihmakass ja Kakerdaja, 2022. 80 lk.

Kuigi Maarja-Liis Möldri mullu ilma­valgust näinud luulekogu „Meesinine” oli aasta alguses üks kultuurkapitali luulepreemia nominentidest, on teose vastukaja olnud seni olematu. Vaikus kirjandusmaastikul paneb esmalt natuke nõutult kulmu kergitama, aga üsna pea kaalub selle üles minu kui kirjutaja kätte usaldatud vabadus. Kui palju tõlgendamisruumi! Selle avaruse hoos astun huviga Möldri argisesse ja samas pisut müstilisse maailma, mis on kohati nii konfliktne, keelemänguline kui ka arhetüüpne.

Kellegi loomingusse süvenemine on endast kaugemale minek, ruumi tegemine teistsugususele ja selles mõttes pakub „Meesinine” avastamist küll. Kohtumisi on erisuguseid – nagu ütles Annika Laats Paide teatri lavastuse „Oaas” etendusel 9. XII 2023, võivad parimad neist olla sellised, milles iseend unustatakse ja jäägitult teisele pühendutakse. Samas pääseb luule tihti mõjule just samastumise kaudu, kui teises tuntakse ära iseennast, nagu on öelnud ka autor ise.[1]

Mölder paistab oma luules tegelevat valdavalt autokommunikatsiooniga, mõtiskledes konkreetsetest eluseikadest, kuhu lugeja aja, ruumi ja identiteedi paksu klaasi tagant niisama lihtsalt ei pääse: „ma olin / juba / rohkem kui / neljane // kui küüntega / seinu kriipides / esimesi / samme tegin // mäletate // olete mul / jalus olnud / valu teinud // nad ütlevad / liikumispuue”.[2] Ja see on huvitav. Näiteks minu igati mobiilse keha igapäevane kogemus on tekstimina omast täiesti erinev, seevastu keel võimaldab mul neid teistsuguseid trajektoore – nii füüsilisi kui ka mõttelisi – kaasa teha. Liikumine omandab luulekogus uue mõõtme ja muutub metafoorseks. Luuletus jätkub: „juba päris-päris / alguses / te ju läksite // kui aus olla // takistamatult ja meelekindlalt / läksite / aia taha // mõni taim / on nii / ilmatu ilus // siin / teiselpool aeda”.

Luule annab võimaluse osa saada olukordadest ja kogemustest, mis muidu jääksid kättesaamatuks. Tähendab, tekib kontakt. Miski tõmbab tähelepanu, naelutab lugeva pilgu endale. Kontakt on justkui katkestus või hetk, mil kõik järgnevad tõlgendused on veel täiesti oletuslikud. Edasi hakkab suunda näitama metafoorsus, teksti poeetiline funktsioon.

„Meesinises” on autori keel pigem kaalutlev kui ülevoolav, pigem vaoshoitud kui oma piiridest väljapoole paiskuv. Möldri tekstides leidub keelemängu, mis on küllaltki lihtne, aga piisav, et lisada tekstidesse õhku ja nõtkust. „see on su rahvustaim / sa veel ei teadnud // kui armas poiss pikapäevarühmast / haaras sul randmest ja naljatades päris: // tahad ma teen sulle kõrvenõgest”. Nii tekivad lugeja teadvuses ootamatud sõnadevahelised seosed, mõistetest vormub tasapisi niidistik ning autori väga isiklike ja tundlike mõtteväljenduste toel hakkavad selles oma kohta otsima ka lugeja enda elukogemused. Puutepunkti, kuhu kinnituda, on aga ootamatult keeruline leida. Mitmed tekstid kipuvad piisavalt täpsete sõnade otsingul kaotama oma poeetilisust ja muutuvad sedasi pelgalt informatiivseteks piltideks: „Juhtusin perega Pirita kloostrisse. / näidati ka Vello Salo toakesi. / Istusin natuke ja tahtsin mõned read ka tema / külalisteraamatusse kirja panna.” Bahtin rõhutab, et kunstitekstide inten­siivistatud sündmustiku edasiandmisel on oluline nimelt kujundlikkus.^[3] Ka stiilipuhas naturalism ei saa selleta hakkama. Ja mis võiks olla intensiivsem luulest, laetud ja piiratud (ning selle kiuste lõputute) võimalustega vormist?

Kõige enam puudutavad mind „Mee­sinise” tekstidest just need, mis ei taotle üldistust ja mõjuvad oma abstraktsuses seetõttu vahetult, paljulubavalt: „hüüan su hauast välja kuigi kurk kuupaistes / ja kähe tule saa küsimuseks või komaks // ole paus või plahvatus ise tead”. Seletamata jätmine tekitab nihestuse või lausa probleemi, mida on huvitav jälgida. Lugeja juhatatakse tundmatule territooriumile, aga kaarti kätte ei anta. Sellised maastikud on siin siiski pigem perifeersed, tuuma moodustavad suunda kätte näitavad või äkilise lahendusega tekstid. Pikapeale hakkab tekkima tunne, justkui oleksin mina kui lugeja siin üleliigne. Kui osa tekste mõjuvad lihtsustavalt, siis teised kohati segaselt. Näib, nagu jõudnuks autor ise (teraapilise) kirju­tamis­protsessi tulemusena mingisuguse lahenduse või tõdemuseni, aga lugeja ei saa ebaselge väljenduse tõttu sellest vabanemisest osa: „eluämblik ühtki sitikat ei soosi // lööb hambad peopessa / nii et võrk järel // võrk ja supervõime elada / võrk ja valik igas kius”. Tekst vajub koost, sest põranda all pole vundamenti. Ja auditoorium vaikib.

Aga siiski – mis teeb teksti veenvaks? Miks usun mõnda luuletust jäägitult, isegi kui see ei toetu mõnele usaldatavale talale – traditsioonile, korrektsele kirjavahemärgistamisele, kirjanduskaanonile, vabavärsile, riimile, populaarsele teemale? Midagi sellest jääb kindlasti sõnastamatuks, aga pakun, et üks olulisimaid aspekte on autori järje­pidevus, lõpuni minek, (stiili) kehtestamise intensiivsus. Möldri tekstidest kumab läbi tundlikkus ja tähelepanelikkus pisiasjade suhtes, samuti isikupärane luulehääl, ainult et seda kõike võib aimata vaid hetkiti – tervik jääb kehtestamata, veenev maailm loomata. Kui teose esimeses pooles on meele­olu kergem – räägitakse nii vee­näitude võtmisest kui uue aasta lubadustest –, siis lõpu poole muutub see rusuvamaks, aga sealjuures ka ausamaks. Tekstides puudutatud teemad varieeruvad seinast seina – isamaalisus, armastus, lapsepõlv, loodus, suhted lähedastega, enesepilt ja religioossus, kui nimetada peamisi. Niivõrd lai haare ei ole teose puhul otseselt nõrkuseks, kuid selle arvelt on soiku jäänud väljendusjõud, millega lugeja tähelepanu enda kätte tagasi haarata. Natuke tekitavad küsimust ka tekste saatvad pildid ning nende vahel olevad-olematud seosed, samuti luuletuste ebaühtlane kirjapilt – võib-olla on see taotluslik, aga mõjub sel juhul üldpildis ikkagi rohkem lahutavalt kui liitvalt.

Kui luulekogule tervikuna ei pruugi ebaühtlus ja segadus kasuks tulla, siis vastu­haku teema, mis raamatust pidevalt läbi jookseb, on küllaltki kaalukas ja sümpaatne. See, kes tekstides kõneleb, ei mõista alati maailma, tema suhtumine on konfliktne – sellega on kahjuks või õnneks üsna lihtne samastuda. Tekstides tuleb eitus motiivina uuesti ja uuesti tagasi – tumeda tühjuse, musta mere vaikuse, koputuse puudumise, lõppemise, vajumise, värvipimedusena: „ma ei oska kuulutada kasvamist / karpidesse tühjad aga täis // pärlendavat piina / kõik on pahupidi”. Hääl selle kõikehõlmava konflikti taga on enesekindel, isegi kui ta end kõigis luuletustes ei realiseeri: „õmblen seda habrast maailma mantlit / jõudu­mööda iga päev”. Paiguti saavad kokku ajastukohane (?) pessimism ning kangekaelsus, mis aitab raskustest kõige kiuste läbi tulla. Esile kerkib perekondlik tugevate naiste liin, kes on justkui sadamad selles pidetus vastusteta maailmas. Usalduse ja umbusalduse vaheldumine loob huvitava rütmi – otsustava tooniga tekstile järgneb teine, mis lausa kobrutab kahtlustest. Üleminekud on järsud ja teemade valdava tõsiduse tõttu isegi robustsed, aga matkivad üsna täpselt tõelisi mõtteprotsesse – iseasi, kas see peaks olema eesmärk omaette, kuid mingit viisi elu­lähedus pääseb sedasi esile küll. Tundub, et selles peitub ka teose keskseim paradoks – ühest küljest õhkub „Meesinisest” tõepärasust, mis toimib värske vaheldusena, teisalt röövib just see teoselt jõu, mida võimaldab mäng irreaalsusega või hulljulge usaldus lugeja vastu.

„Meesinine” on oma põhiolemuselt balansseerimine usalduse kaalukaussidel. Möönan, et mul endalgi tuleb õppida paremini pimesi usaldama, ja loodan, et saan seda teha ka Möldri tulevaste tekstide toel. Sest paljugi on veel sõnastamata ja „plahvatusest / võib jälle tärgata kirsiallee”.

^[1] Kirjanduspreemia nominent Maarja-Liis Mölder: püüan „Meesinises” mõtestada inimeseks olemise saladust. ERR 14. III 2023.

^[2] Raamat on pagineerimata.

^[3] M. Bahtin, Valitud töid. Tallinn, 1971, lk 177.