Leonhard Lapin: „Siintallinn”.

Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2014. 221 lk.

 

Esmapilk raamatusse paneb rõõmustama: on hea, et keegi ka Tallinna vaimu otsib. Seni on Eestis ainult Tartust, vahel harva Pärnust mingit vaimu otsitud. Mind ei eruta kumbki nimetatud linnadest, seejuures Tartu tundub mulle eriti igav paigake, kuhu ma ei ole kunagi tahtnud kauaks jääda. Muidugi elavad seal mõned toredad inimesed, kelle lahke katuse all on meeldivaid hetki mööda saadetud, aga ega see linna päästa. Mina olen Tallinna austaja. Tallinnal on oma võlu ja sära, oma suurus ja sisu. Seal on, mida vaadata ja kogeda. Aga Tallinn ja eriti Lasnamäe on ikka veel veenvalt lahti kirjutamata. Küll ma ihkaksin neist samasuguseid raamatuid, nagu on kirjutatud näiteks Pariisist ja Veneetsiast, Peterburist ja Moskvast! Kus minnakse sügavale linna või linnaosa sisse, mitte ruumiliselt, vaid mõtteliselt, lüüakse sensorid, radarid ja antennid laia kaarde ning kirjutatakse nähtust-kogetust-mõeldust linna raamat-portree.

Lapini raamatu läbilugemisel selgub, et autor siiski ei otsi Tallinna vaimu, leidmisest rääkimata. Oleks siis niigi, aga ei ole see raamat ka Tallinna portree. See on üks õite imelik asi. Esmalt tekib küsimus: millega üldse on tegu? Kas need on Lapini mälestused? Nagu oleks. Aga samas: ei ole, sest raamat on kirjutatud tema-vormis, peategelaseks keegi Albert. Nojah, see Albert on loomulikult Albert Trapeež, kes ei ole jälle midagi muud kui Lapini tuntud pseudonüüm ja alter ego, kelle kaudu ta kirjasõnas, peamiselt luules maailma vaagib. Niisiis, näiliselt on see raamat justkui Albert Trapeežist, aga sisuliselt ikka justkui Lapinist endast. Kuid selle kohta on kohe raamatu alguses klausel: „kirjapandu on vaid osaliselt autobiograafiline ning isikud, kes tekstis end „ära tunnevad”, pidagu seda kokku­sattumuseks”. Järelikult, korrektne on seda pidada kellegi Alberti biograafiaks, mille on kirjutanud Lapin. Ja kõik. Selle tegelase samastamine autor Lapiniga toimub juba igaühe enda vastutusel. Muide, ka Tiit Kändler on kirjutanud Albert Trapeežist tema-vormis lühiproosat, näiteks jutukogus „Uksed akendeks” (1986), aga ühist vereringet neil kahel erineval Albertil ei ole. Siinse raamatu vaatepunktide räga on veel eriti krüptiline, sest autor sekkub teksti ka mina-vormis ja vahel tuleb juttu Leonhard Lapinist kolmandas isikus.

Ühesõnaga, selline pimesikumäng, nagu oleks veel nõukaaeg ja vaja kuidagi näidata enda mitteseotust kirjapanduga. Ütlen ausalt, et mina eelistaksin iga kell Lapini enda ausaid mälestusi oma elust ja tegevusest, mitte Alberti sehkendamisi. Olles Lapiniga tänavu kevadel teinud kaheosalise saate Tallinna Televisiooni sarjas „Inimese mõõde”, oskan tema päris mälestusi väga väärtustada. Oleks pagana kahju, kui need jääksid kirjutamata! Ja kuna olen need saated teinud, ennast Lapini elulooga natuke kurssi viinud, siis tahaks ka üldistada, et „Siintallinn” on vägagi Lapini enda elulugu ja ei midagi muud. Detailikeste kohta ma muidugi ei tea, aga Lõuna-Eesti linnakesest Tallinna tulek, töö arhitektina, Edgar Johan Kuusik ja muu selline klapib küll. Tahaks lausa spekuleerida: kõik selles raamatus kirjapandu ongi Lapini reaalne elulugu, ta on lihtsalt võimalike ebameeldivuste vältimiseks, aga võib-olla ka mingist kunstilisest kaalutlusest selle Alberti taha pugenud. Nii arvab kriitik. Ja rõhutab, et nii kriitik lihtsalt arvab!

Millest raamat räägib? See on Alberti lugu, tema tulek väikelinnast Tallinna ja tema elukohad selles linnas läbi aja, alates 1960-ndatest ja lõpetades tänapäevaga. Marsruut on selline: Kivimäe—Mustamäe—Lilleküla—Kadriorg—Merivälja—Õismäe—Lasnamäe—Pelgulinn—Hiiu—Kalamaja—vanalinn—Laagri—Kelmiküla—Sääse—Lilleküla—Mustamäe—Uus Maailm—Võlla­mägi—Vabaduse väljak. Milline vinge teekond! Linnal ring peal! Inimene, kes on need kohad läbi elanud, võiks meile palju jutustada! Ehk teaks ta juba midagi ka Tallinna vaimu kohta! Nojah, võiks ju. Aga ei pruugi. Lapin on valinud teise tee. Ma usun, et ei liialda, kui ütlen, et peaasjalikult räägib Lapin, olgu siis Mustamäel või Kalamajas, Alberti ja teiste keppimistest, ja kui keppimistest saab isu täis räägitud, siis võtab sõna arhitektuuriprofessor, kõikjal manades mandunud või valesti arendatud linnaruumi. Enamasti on linnaruumi puudustes süüdi nõukogude okupatsioon ja slaavi päritolu migrandid. Siis saab neidki kõvasti põhjatud. Ja kui maldamist, pistetakse vahele paar pudinat olmest. Kui keppimistest ja olmest on igati tore lugeda, saab uutki teada, siis arhitektuurijutud oleks võinud sellest teemast eraldada, need mõjuvad lõpuks tüütuna. No ei sobi see Alberti elusse! Veel üks tohoh-moment, mis sellesse raamatusse nagu ei sobi, on Alberti usulise ärkamise põhjalik kirjeldus.

Püsides endiselt kriitiku rollis, ütleksin, et see raamat võinukski olla pühendatud ainult keppimisele. Lapin kirjeldab Alberti kaudu nõukaaja seksi­elu, sealhulgas seksuaalsuse avastamist ja orgiaid, arutleb terminoloogia üle. Seda on väga huvitav lugeda. Näiteks lk. 19 tõstatub teema, mil viisil nimetada eri vanuses naisterahva suguelundit. Teema tõstatajaks on Kukusse tulnud Juhan Viiding, kellel oli hiljuti sündinud tütar. Järgneb pikk loetelu Saareste sõnaraamatust: pila, soss, tuss, nipp, pipp, tipp, ketu, ehu, pilu, prigu, puts, vitt, sihviiri lind, kõbjas, nihveltoos, häss, kits, hatt, rodju, auk, kõrnits, sobul, nastak, kõtus, monskar. Kohe tekib uhke tunne, et polegi eesti keel nii vaene midagi, annab ennast täpselt väljendada küll! Teemale eelneb arutlus, kuidas üldse sugulist vahekorda nimetada. Saame teada, et Albert eelistab nussimist, mitte keppimist või nikkumist. Raamatus Lapin võimaluse korral neid ja teisi mõisteid kasutabki, seejuures krõbedat sõna rasvases kirjas kui midagi eriti olulist. Ilmselt küll mitte Tallinna-kontekstis. Ent mine tea. Sest Lapini paatos on, et kogu nõukaaeg oli nii halb, vastik ja talumatu aeg, et ainus asi, mida oli mõtet teha ja mis tegi elust elamisväärse, oligi nussimine. Isegi lapsi ei olevat tahetud teha: „Miks sünnitada okupantidele veel lisaks orirahvast?” (Lk. 72.)

Nii et keppimist palju, väga hea, aga arhitektuuriprofessori loengut pea sama palju, see kahandab elamust, ja olmet üsna minimaalselt, kahju, side­aineks kõige vahele ivanoravlikku tümitamist, oh jah, kulissideks see või too Tallinna linnaosa või asum, selge see. Ootasin raamatult enamat. Kui linnaruumi analüüs ja kogu tüütuks muutuv manamine-põhjamine välja jätta, oleks saanud särtsaka maksiessee (või novelli, püsime ju vormiliselt ikka fiktsiooni, „osalise autobiograafia” raames) seksist Eesti NSV-s tollase olme taustal. Sellisele lahendusele oleks ainult plusse jaganud! Asi ei ole selles, et linnaruumi ei peaks analüüsima, vaid selles, kus ja kuidas seda teha. Ja kas peab nii ohtralt seda vaest nõukogude okupatsiooni ühes nende õnnetute migrantidega manama? Eks nad ole saanud juba piisavalt ja mida siin küll küllale enam juurde annab?

Eraldi tahan välja astuda Lasnamäe kaitseks. Lapin, vabandust, Albert on selles linnaosas „elanud” ainult ühe päeva, sest laskis sissekirjutuse kohe Pelgulinna ringi tõsta. Lasnamäest rääkides manab Lapin nii Suur-Tallinna projekti autorit Eliel Saarineni kui ka loomulikult nõukogude võimu. Mina, kes ma ei ole Lasnamäel elanud mitte ühe päeva, vaid kauem, nimelt kakskümmend aastat, pisteliselt hiljemgi, ütlen, et mul ei ole selle linnaosa suhtes mingeid muid pretensioone, kui mul oleks ükskõik millise teise Tallinna linnaosa kohta. Mina kasvasin Lasnamäel inimeseks, näe, isegi kriitikuks. Normaalne linnaosa! Keskküte, soe kraanivesi (v. a. suvel), supermarket üle silla, bussipeatused igas suunas, kesklinn 15 minuti sõidu kaugusel, kino nurga taga, telefoniputka akna all, küllaldaselt eestlasi, ka venelastega olid suhted normaalsed… Seda kõike veel enne Eesti Vabariiki. Hea, et Lasnamäe ehitati! Kus need inimmassid muidu oleksid pidanud elama? Hea, et veel nõukogude võim selle oma rubladega valmis ehitas, päästes noore, nõrga ja rahatu Eesti Vabariigi paarisaja tuhande tallinlase normaalse majutamise probleemist! Mu esimene kodu oli Saku õlletehase hoovil, räämas, lammutamisele määratud majas. Lõpuks õnnestus selles majas saada köetav tuba… Milline vedamine oli, et saime 1981. aastal kahetoalise korteri Lasnamäele! Sellegagi oli sebimist, majavalitsuses laveerimist, ametnike töötlemist… Minu õnnelik nõukogude lapsepõlv möödus selles nõukogude linnaosas, ja kordan, mul ei ole sellele linnaosale, nagu ka lapsepõlvele mingeid spetsiifilisi etteheiteid. Ka tänapäeval on seal täiesti okei elada. Loodan, et keegi kirjutab kunagi korraliku raamat-portree Lasnamäest. Ehk õnnestub mul endal see kirjutada. Ei saa mina aru ka sellest, miks on Lapin, vabandust, Albert Lasnamäelt Pelgulinna pääsemise üle nii õnnelik, kui tingimused uues kohas olid nii rõvedad, nagu raamatus kirjeldatud?

Raamatu kaanekujundus on pilkuköitev. Eesti Vabariigi ajal sündinud enam ei tea, et siin on tsiteeritud-parafraseeritud 1980-ndate sigaretikarbi „Tallinn” kujundust. Linnasiluetti ja šrifti on modifitseeritud, tubakavabriku „Leek” logost on saanud autori initsiaalidega ornament „LL”, aga mõni motiiv on üks-ühele kopeeritud, markeeritud on isegi kileümbrise punane avamisriba. Efektne! Muidugi võinuks tiitlipöördel ära märkida, et kujundus ei pärine algselt mitte asutuselt DB REACTOR (mis Inforegistri andmeil loodi alles 2009. aastal), ja olla nõnda originaali ja autorluse osas täpsem. Pealkiri „Siintallinn” aga on pärit 1950-ndate raadioeetrist. Kas tänapäeval enam raadios nii öeldaksegi? Kas keegi on juhtunud kuulma? Igatahes kuuluvad nii filtriga sigarettide „Tallinn” karbi kujundus kui ka raadiosignatuur „Siintallinn” eesti rahvuslike väärtuste hulka. Selles pole kahtlust. Lapin on neid osavalt taaskasutanud.