Mul on veider mälestus, mida ma ise kah hästi ei usu. Millalgi enne kooli lugesin ajakirja Horisont, mäletan esikaant, seal olid kivikalmed, mis paelusid mind sedavõrd, et ma lugesin artikli nendest kalmetest läbi. Mind huvitaski vaid see üks artikkel ja oligi kõik, ja siis ma unustasin lugemise. Kui esimesse klassi läksin, hakkasin uuesti tähti õppima, lugemine läks väga vaevaliselt, kirjutamine veelgi hullemini ja kogu kool oli jube vastik koht, nii et ma olen ka enamiku juhtumisi ja inimesi sellest koolist ära unustanud. Senimaani tuleb keegi minu juurde ja teeb juttu ja räägib, et käisime ühel ajal koolis, kas sa mind ei mäleta? No tõesti, ei! Ja kui mäletaksin, mis see annab, käisime koos ühes ilgelt nõmedas kohas, ja siis?

Mul on senimaani lugemistes pausid sees, vahel loen ühe raamatu teise järel ja siis mingi kuu mitte midagi, kuidagi heitlik on see asi, justkui unustaksin taas lugemise kui sellise. Ja see paus tuleb vist alati peale seda, kui olen lugenud midagi nii head, et ei usugi, et keegi suudab veel midagi sellist või samaväärset luua. See on sarnane sellega, et kui oled leidnud endale kallima või südamesõbra, siis ei hakka ju kohe endale uut sõpra otsima, see oleks nagu reetmine.

Raamatutega on sama asi: mõnega klapib kõik kohe esimesest pilgust, teisega võid pingutada ja teha kõvasti tööd, aga mingit sidet pole ega tekigi. Mind vaevasid ja kohutasid lapsena paksud raamatud, sest mul oli aimdus, et seal on lõputult teksti ja vähe sündmusi ja mu enda mõte läheb lehekülje alguses kohe kuhugi uitama, silmad loevad, aga mis seal oli, pärast peab otsast peale hakkama! Kui me pidime koolis Tuglase „Väikest Illimari” lugema, siis see oli üks tekst, mis läks mul kogu aeg eest ära. Õpetaja oli raamatust vaimustuses, et kuidas kirjanik küll nii tundlikult ja põhjalikult oskab vaadata ja näha! Aga mulle tundus, et see kirjanik oli üks vana mees, kellel oli olnud palju aega ja hea mälu, kirjutas lahti oma lapsepõlveheiastusi, aga minule oli selle lugemine täiesti talumatu piin, mingi pool lehekülge jäätunud porilombi kirjeldust! Ma soovisin, et midagi toimuks, ja see soov on suures joones jäänud samaks tänapäevani. Seevastu koomikseid lugesin ma suurima rõõmuga, meil oli punaste kaantega Piilupart Donaldi koomiks ja siis Winnetou vihikud, kuigi need ei olnud vist koomiksid, aga mingi tagaajamine käis ja pilte oli ka. Ja muidugi Olimar Kallase „3 lugu”! Ja „Proovisõit”! Jube kahju oli, kui selgus, et Kallasel rohkem koomikseid polnud, mulle tundus, et kõik tekstid peaksid olema koomiksid, ehk oleks isegi väike Illimar kuidagi naksakam ja huvitav, kui ta oleks koomiksitegelane?

See pildiline ja tegevuslik liin on mind algusest peale paelunud, reede õhtuti vaatasin alati teleteatrit, isegi kui oli monoetendus, siis see oli küll veidi pettumus, aga ikkagi vaatasin lõpuni. Ja millalgi jõulude ja aastavahetuse ajal olin vanaema juures, telekast ei tulnud midagi, tuba oli liiga soe ja kõht oli ilgelt punnis, isegi limonaadi ei mahtunud enam sisse, siis võtsin ja avastasin vanaema raamaturiiulist Oskar Lutsu näidendid. See oli koomiksite ja teleteatri loomulik jätk, nendes Lutsu näidendites kohe juhtus midagi, või isegi kui polnud mingit tagaajamist, siis vähemasti inimesed rääkisid omavahel. See oli hea märk, sest kui inimesed pikalt räägivad, siis lähevad asjad lõpuks ikka käest ära ja midagi hakkab toimuma, keegi jookseb kapsaga minema ja närib seda mitte nälja pärast, vaid kantuna puhtast vihast ja ebaõiglustundest! Näidendite lugemine tundus mulle palju huvitavam kui proosa, nüüd on pigem vastupidi, näidendite tekstid on ikkagi kuidagi napimad ja veidi ka hõredamad ja kui oled juba midagi head kätte saanud, siis tahaks, et seda jätkuks pikaks ajaks, et oleks selline mütakas romaan.

Kui koolis pidi lugema „Pál-tänava poisse”, siis alguses ma jälle väga ei tahtnud, aga käisin raamatukogus, kooli raamatukogu oli kah koht, kuhu väga minna ei tahtnud, tagantjärele tundub, et seal oli üks naine, kes vaatas kõiki uksest tulijaid sellise pilguga, et mida teie veel tahate, kuidas te siia sisse saite?! Aga võib-olla oli ta tegelikult väga lahke daam, valmis soovitama ja välja laenama oma lemmikuid, pikalt kirjanduse ja elu teemadel juttu ajama, aga mulle tundus ta kuri ainuüksi omaenese hõreda tunde pärast, sest mu lugemuses olid augud sees nagu sõelal. „Pál-tänava poisse” lugesin vanemate voodis ja nutsin ja kuivatasin pisaraid teki nurgaga ja lugesin edasi. Lõppu, kuidas Nemecsek suri ja kuidas hiljem võetakse käest krunt, mille nimel sai võideldud ja võidetud, ja kangelaslik surm on mõttetu, lugesin lausa mitu korda ja nutsin, selles oli midagi masohhistlikku. Pikka aega ei tihanud ma seda raamatut uuesti lugeda, sest paljude tekstidega, mis sind kunagi õrnas eas on liigutanud, juhtub sageli nii, et nad hiljem enam ei räägi sinuga. Aga siis millalgi ikka sattus see tekst mulle kätte ja ma nutsin täpselt samamoodi, kui Nemecsek suri. Igatahes oli peale selle raamatu lugemist tunne, et ilmselt pole mitte keegi teine võimeline midagi sellist kirjutama, ja taas tekkis pikem paus sisse.

Nende üle tehakse ikka nalja, kes on lugenud läbi ainult ühe raamatu. See on muidugi inimese eraasi, aga tüütu on, kui niisugune ühe-raamatu inimene igal pool räägib sellest raamatust ja tsiteerib lõikude viisi oma raamatut, keegi ei ütle välja, aga enamik tutvusringkonnast arvab, et see inimene on loll ja harimatu, mingu lugegu veel midagi. Aga ehk ei olegi see, kui inimene on lugenud ainult ühte raamatut, väga halb? Oled kohe esimese raksuga jõudnud tekstini, mis töötab sinu jaoks sada protsenti, ja samas sa aimad või oled lausa kindel, et järgmine tekst, mille sa ette võtad, ei saa olla nii hea, su lugemuselamuse protsent võib kukkuda kuristikku, miks sellega riskida? Pealegi saab seda ühte raamatut ju uuesti ja uuesti lugeda nii, et see on sul peas, või sa suudad ise selle raamatu enda jaoks koostada või luua uusi? Sest nii, nagu minul oli lapsena kahju, et Olimar Kallasel oli vaid kaks raamatut, siis kindlasti on neid, kes tahaksid luua näiteks „Pál-tänava poistele” järgesid, ilmselt on neid ka tehtud. Ehk tuleks appi ka tehisintellekt, mis aitaks kokku panna raamatuid à la Nemecsek on tagasi! Kust selgub, et Nemecsek on küll surnud, aga tema hing on rännanud ühe keskealise naise kehasse. See naine oli õnnetu, polnud armastust, vaid tühjad õhtud kaloririkaste toitudega, ent siis ühtäkki muutus ta väga ustavaks oma töö­andjale, ei rääkinud suitsunurgas ülemusi taga, tuli igal hommikul enne teisi tööle, naeratas, astus nõrgemate eest välja… No miks mitte, kuigi eks ta veidi monokroomne ja kergelt haiglane ole, midagi sellist, et inimene ei suuda leppida oma lemmiklooma surmaga ja siis tahab sellest endale topise teha.

Ja eks ole ka neid kirjanikke, kes teisi autoreid ei loe. Mu sõber rääkis kunagi ühest luuleklubist, kus käisid koos inimesed, kes lugesid vaid üksteise tekste, aga mitte ühegi tunnustatud autori raamatut. Põhjendus: muidu see rikuks ära meie isikupärase stiili! Ajast, mil veel räägiti šovinistlikke-rassistlikke nalju, meenub anekdoot, kus tšuktšist kirjanik tuleb festivalile ja temalt küsitakse, kas sa Hesset oled lugenud, ei, aga Hugod? Balzaci? Puškinit? Ei, ei, ei! Viimaks tšuktši vihastab ja ütleb, et mida te pärite, ma olen kirjanik, mitte lugeja! Ja mingi aeg olin ma ise seesama tšuktši, mul polnud isegi mõtet kirjutama hakata, koolis ma ei käinud, midagi teha ei tahtnud, kõik teised sõbrad olid päeval tööl või koolis või ülikoolis ja alles õhtul hakkas midagi toimuma ja mina vedelesin senimaani kodus, vahtisin MTV-d, aga enamasti tuli sealt ilget jama, see oli parajalt nüri tegevus, joonistasin oma toa seinale elusuuruses Beavise ja Butt-Headi, üks neist tuli kuidagi väga minu moodi, millalgi saabus ema koju ja oli mures, mis minust saab, tahtis aidata ja pakkus välja, et kas ma läheksin õppima ehitajaks või kokaks, mina ei tahtnud kuulda ega kuulata midagi peale death metal’i ega teha midagi peale lahtise õlle joomise ja väljas hängimise, juuksed kasvasid pikaks, ostsin endale kolm numbrit suuremad tanksaapad, sest väiksemaid ei olnud, nägin välja nagu kloun, aga keda kotib! Kuigi iga pisiasi kottis ja enese­hinnang lohises järel nagu köis. Näiteks ei tahtnud või julgenud ma ülikooli peahoone eest mööda kõndida, läksin ringiga. Sõbrad tegid bändi, käisin nende proove kuulamas, ise olen alati olnud ebamusikaalne, päeval vahtisin jälle MTV-d. Siis ei suutnud ema nutule ja palvetele vastu seista ja läksin ehituskooli, see oli veel nõmedam kool kui mu põhikool, tulin ka sealt ära, hakkasin tisleri­töökojas tööle puurijana, puurisin vibudetailidesse auke sisse, minust vasakul ja paremal kõrgusid kastid, vasakult võtsin detaili, puurisin augu sisse, panin paremale poole kasti. Need, kes suitsetasid, võisid teha suitsupause, mina ei suitse­tanud, aga puurida oli kah nüri, hakkasin suitsutoas käima, seal mängiti kabet, kaks kuud töötasin ära, olin kabes kõva tegija ja tegin kõigile vanameestele pähe ja siis tulin töölt ära ja istusin jälle kodus, õhk paks. Millalgi üks mu metal’i-mehest sõber küsis, mida ma üksi kodus teen, ja ma ei osanud midagi vastata ja siis ta hakkas mulle raamatuid soovitama, kõigepealt andis mulle Bulgakovi „Meistri ja Margarita”, sattusin vaimustusse, lugesin selle kaks korda läbi, teist korda ei viitsinud väga neid Pilatuse lõike lugeda, aga see oli täitsa uskumatu! Ja jälle tekkis tunne: vaevalt et keegi midagi paremat suudab kirjutada! Aga ma siiski lugesin edasi, muudkui lugesin, pärast arutasime sõpradega, soovitasime üksteisele tekste. Toonasest ajast on peale Bulgakovi eredamalt meelde jäänud Iris Murdochi „Võrgu all”, George Orwelli „1984” ning „Pariisi ja Londoni heidi­kud”. Ja muidugi Švejk ja ka see järg, mille Karel Vanek kirjutas, tsiteerisime nendest vastamisi tsitaate. Samal ajal jooksis telekast seriaal „Päästja koolikell”, see oli selline noortekas, nagu nad ikka on, kus on üks nohik ja üks äge tüüp ja üks imeilus tüdruk ja veel üks ilus tüdruk, aga esimese vastu ta ei saa, see-eest on tal paremad hinded. Ja siis „Päästja koolikella” viimases osas kõik need nohikud ja ägedad tüübid ja ilusad tüdrukud lõpetavad gümnaasiumi, mustad hõlstid seljas, kõik oli nii ilus ja ma hakkasin kõva häälega nutma. Jube hale hakkas endast, tundsin, et mu elu on tühi ja närune ja ma ise olen kõik käest lasknud ja nii jääbki ja minule ei saa kunagi osaks seda, et ma lõpetaksin keskkooli! Otsustasin õhtukoolis oma põhikooli lõputunnistusel olnud keemia kahe ära parandada, see õnnestus kuidagi läbi häda, läksin Tartu 8. Keskkooli, kirjandusklassi, sest taas üks mu sõpradest soovitas.

Olin teistest klassikaaslastest pool pead pikem, suured tanksaapad jalas, aga mulle tundus, et olin osanud oma aja ja koha ära oodata! See oli hämmastav kool! Kui kutsekas ja põhikoolis pidi kaklema, et teada saada, kes on kõige kõvem mees, ja see kujunes ikka minu kahjuks, siis seal oli kõige kõvem see, kes tegi kooliteatrit ja luges luuletusi, tegi koolilehte. Võib-olla ongi nii, et peab vahepeal tundma, et kõik on läbi ja midagi pole tulemas ja puurid lihtsalt tuimalt tuhandeid auke vibudetailidesse ja otsid puhkepause suitsust sinises toas, et aru saada, milline õnn ja rõõm on lugeda kohustuslikku kirjandust. Ma arvan, et just nendest kirjandus­tundidest sain ma enese jaoks põhja, need olid vabad ja lennukad analüüsid, mida on raske üle hinnata. Sageli oli nii, et kuigi me olime kirjandusklass, oli osal õpilastest tekst lugemata, paljud, kes olid lugenud, ei tahtnud aga rääkida ja nii mõnigi kord olid need arutelud õpetaja ja kahe-kolme õpilase vahelised vestlused, midagi tennisematšisarnast, paar inimest mängivad, teised vaatavad pealt. Seal, üheksakümnendate keskel, tulid muidugi Sauter oma „Indigo” ja Kerouaci „Teel” tõlkega, muidugi Kivirähki jutud „Õlle kõrvale”, mille ostsin bussipeatuse putkast ja lugesin kohe bussis, ja muidugi-muidugi Ehlvest! See oli taas mingi plahvatus, lugesin tema raamatuid „Krutsiaania” ja „Päkapikk kirjutab” ja mõtlesin, kuidas keegi saab niimoodi kirjutada?! See oli midagi pöörast ja uskumatut ja krüptilist ja samas oli kõik kohutavalt naljakas, mulle tundub, et olemuslikult oli Ehlvest humorist.

Sealt edasi läheb kõik juba palju kirjumaks, tulevad mu oma põlvkonna autorid, siis kaasaja klassikud nagu Ingmar Bergman, John Irving, just „Garpi maailm”, Arundhati Roy „Väikeste asjade jumal”, Umberto Eco „Roosi nimi”, Hanif Kureishi, John Fowles, Michel Houellebecq… Aga kui minult küsitakse, kes on su lemmikautor, seda vahel koolis või kohtumisõhtutel ikka küsitakse, siis tabab mind hetkeks nagu kimbatus, ühte nime välja tuua on ikka jube veider, aga tegelikult ei ole ka, sest vastus on Dostojevski ja tema „Vennad Karamazovid”! Mul on selline tunne, et on väga geniaalseid autoreid ja teoseid, aga Dostojevski raamat pole inimese kirjutatud, selle on kirjutanud jumal. Sest inimene lihtsalt pole võimeline midagi sellist tegema! Avaldasin selle mõtte ka millalgi paarteist aastat tagasi ühel sünnipäeval oma naise onule. Need olid igasuvised suured peod, istuti Viljandi külje all aias, söödi ja joodi ja kõigil oli jube mõnus olla ja korraga mu naise onu küsis, mis sa ütlesid, sulle meeldib Dostojevski!? Kordasin, et meeldib küll. Siis onu tõusis ja läks tuppa, ma ei saanud aru, mis ma valesti ütlesin, kuid mulle räägiti, et onu vihkab Dostojevskit, nimelt olevat ta kunagi südamega haiglasse sattunud ja kui ta juba kosumas oli, siis palus oma naiselt, et ta midagi lugemist tooks, ja naine tõi talle Dostojevski „Kuritöö ja karistuse”! Ja sellest ajast peale vihkabki onu Dostojevskit. Oleks ma seda teadnud! Mulle tundus, et pidu on rikutud, mis nüüd saab? Aga siis läks maja uks lahti, onu nägu näha polnud, tal oli süles meeter Dostojevski kogutud teoseid, tuli minu juurde, küsis veel kord, et sulle meeldib Dostojevski? Noogutasin kinnituseks, siis pani ta selle kuhja mulle sülle ja ütles, võta endale, mina loen Balzaci!

Pean tunnistama, et mina pole Balzaci üldse lugenud, eks need augud lugemuses on ikka sees ja mõnikord on veidi tšuktši tunne, aga ilmselt on see paljudel, eriti neil, kes tahavad end tänapäeva kirjandusega kursis hoida. Mingeid raamatuid, mis on omal ajal jäänud lugemata, olen hiljem järele lugenud. Kooli ajal jäi mul „Tõde ja õigus” pooleli, see oli kuidagi raske ja tolmune, sel ajal oli mu vanematel kartulimaa ja pidi ise kartuleid panema ja võtma ja kogu see maa ja taluelu kujutamine oli out. Aga siis kunagi kuusteist aastat tagasi, kui me rändasime naisega Austraalias, elasime mõnda aega meie sõprade juures, kes lahkesti pakkusid, et neil on Queenslandis maja täitsa vaba, minge ja olge seal. Ja neil olid ka kõik „Tõe ja õiguse” köited olemas, meeletu palavus, aga õnneks puhus ookeanilt meeldivalt jahutav briis, panin endale lamamistooli aeda, selle kohale päikesevarju, jõin mullivett ja jahedat valget veini vaheldumisi ja lugesin kõik viis osa läbi ja olin veendunud, et just niimoodi on hea Tammsaaret lugeda, see tekst tundus nii eksootiline!

Üldse tundub mulle mingite autorite ja raamatute puhul oluline ajastus ja koht, kus ja millal neid lugeda. Oskar Lutsu tuleb lugeda vanaema pliidi soemüüri vastas, „Pál-tänava poisse” vanemate voodis, Kerouaci kusagil Toomemäel koos kahe Alexandri õllega, „Mäeküla piimameest” koorejäätisega (see oli nüüd nali, veidi isegi rõve nali). Üks intensiivsemaid lugemiselamusi, mida tekitas pigem keskkond kui tekst, oli Hans Leberechti „Valgus Koordis” ja trolli­buss number kolm. Elasin mingi aeg sõbra juures Mustamäel, kusagil lõpp-peatuse kandis ja õppisin eesti kirjanduse eksamiks, samal ajal tegin raadios saateid ja sõitsin iga päev linna ja tagasi ja trollis lugesin. See lõpp-peatus oli imelik koht, seal keerasid bussid end ümber ja nullindate alguses oli seal ka toidupood, mille aknalaual oli banaanikast ja selle sees maailma kõige paksem kass, loom lausa valgus sinna kasti ja oli äärega tasa. Oli tunne, et kusagil seal lõpeb maailm ära. Ja troll oli alati vanamutte täis, nad sõitsid Balti jaama või siis edasi keskturule ja et istuma saada, tulid nad esimesest peatusest peale. Mul oli samuti plaan kohe istuma saada, kõige parem kuhugi tagumisse nurka, kus võiksin rahulikult lugeda Leberechti. See miljöö sobis raamatu poeetika, maailmavaate ja meelsusega, tungeldi, rüseleti üksteise vastas, kotid ja võrgud käes, ja troll ise oma katkiste istmete ja kärssand tolmuhaisuga. Kui sadas vihma, hakkasid vanamuttide ja pättide mantlid eriti rammusalt ja hapukalt lõhnama ja nii mõnigi kord kukkusid trolli tundlad elektriliinide küljest särisedes lahti. Vaat nii toodi valgus Koorti, nii otsib lugeja endale õiget keskkonda!