Pärast kirjandusteaduse magistriõpinguid tundsin, et mu lugemisvalikud on muutumas. Ilukirjandus tekitab minus viimasel ajal mitmes mõttes allergilist reaktsiooni, kuna seostub eelkõige narkomaanile omase eskapismiga maailma probleemide ees – ja see on kirjutaja enesearengu sügavalt subjektiivne faas. Mind huvitab lugemisvalikut tehes eelkõige see, kuidas jõuda mingi konkreetse tasandi eksistentsiaalse essentsini kõige vahetumat, mitte kunstiliselt filigraanset teed pidi. Tuleb tunnistada, et selleni viis mind etnograafiline, eeskätt auto­etnograafiline kirjandus ja ma igatsen antropoloogialoenguid. Olen need huvid viimastel aastatel kirjutatu, loetu ja õpitu taustal suutnud asendada psühhoanalüütilise vaatega, mille metoodilisus saadab mind inimeste suhetest ja kogemustest mõtlemisel igapäevaselt.

Kirjanduse terapeutiline efekt on peamine, millest lähtuvalt ma enda elu siiski veel lugudega seostan. Lugu kui selline on kõige üldisemalt elu mõtestav sideaine ning on väga oluline jälgida loo jutustaja perspektiivi. Seetõttu on mulle huvitav kõik, mis puudutab minakogemust ja kogeja suhteid teiste süsteemidega. Olgu viimased millised tahes, need taanduvad siiski psühholoogiale, sest suhted nii teiste elusorganismide kui ka neid ümbritsevate süsteemidega tekitavad psühholoogilisi reaktsioone, millest ilmnevad üldisemad mustrid, mis omakorda seletavad ühiskonna sotsiaalset ja kultuurilist käitumist ning selle potentsiaalselt tuvastatavaid põhjusi.

Ma ei vaevu kirjutama sellest, mida kunagi olen lugenud ja mis mind on mõjutanud, vaid keskendun pigem tänastele lugemisvalikutele, rõhutades seda, miks on oluline liikumine eri žanrite vahel.

Kirjutajana tuleb vastutada oma tarbimisharjumuste eest. Ilukirjanduslikke tekste kirjutades polnud mulle lugeja absoluutselt oluline, sest olin pikka aega kinni oma primaarselt terapeutilises faasis, ent nüüd, kui kirjutan rohkem ajakirjanduslikke tekste ja olen akadeemilist vilumust lihvinud, on mu lugemise ja kirjutamise eesmärgid palju selgemad. Esimeses, terapeutilises faasis, milleks pean tungivat rinnalt ära saamise vajadust, on selge: kunst on vajalik kunstniku enda jaoks. Teises faasis, kus nüüd navigeerin, ei ole terapeutiline efekt täiesti kadunud, kuid kirjutatav ja loetav mõte teenib midagi suuremat kui subjekt iseeneses. Ülim subjektiivsus teenib juba objektiivseid huve, sest minakogemusega on võimalik minna sama kaugele nagu ükskõik millise teise uurimis­suunaga – see saab hakata seletama suuremaid protsesse kui isiklik. Viktor Frankli sõnadega raamatus „… ja siiski tahta elada”: „Tundetus on ülivajalik soomusrüü, millega vangi hing end aegsasti varustab.” Inimese ego on ühest küljest kaitsev, ent teisalt on see oma jäikuses ka vangla – kui enese või teiste egodest kaugemale ei nähta. Egoismi tühistab see, kui ego piisavalt kaua luubiga vaadelda, kuna ego on eelkõige kaitsekilp, sotsiaalselt kujunenud roll, mille erisugused ­ahelreaktsioonidki on tuvastatavad. Ja kui miski on tuvastatav, on see ka tükkideks võetav ehk dekonstrueeritav ning selle varjust saab välja tulla päris inimene. Ja saab hakata rääkima humaansusest.

Ego surm on tänapäeva kultuuris alahinnatud. Ego ja häbi on tihedas seoses kultuuriliste tavadega. Kannatamine nõuab julgust, see on miski, mis tuleb läbi elada nagu iga teinegi inimlik vajadus. Tunnete väljendamiseks väljaspool kunstilist ambitsiooni tuleb ühiskondlikus elus anda eluterve võimalus, sest kannatuses, mis tahes kujul see ka ei esineks, on inimene alati tõeline. Reaalne kogemus vs. kunstiline kogemus on kaks eri maailma, ent esimese rikkalikkus võib olla nii sügav, et lugeja ei eristagi seda kunstilisest väljendusest.Välja arvatud juhul, kui õpikus või ajakirjas žanrimääratlus ette antakse.

Ilukirjandus ei asenda aga kunagi tundetöö tegemist, samamoodi, nagu onanism ei saa asendada intiimset lähedust. Frankli eespool mainitud teost lugedes seostub vangilaagri kirjeldus Pauline Réage’i transgressiivse romaaniga „Neiu O lugu”, sest mõlemad raamatud räägivad alanduses õndsuse leidmisest. Küsimata enam, miks ollakse vangis, tuleb vangil leppida olukorraga just nii, nagu see parasjagu on. Teadmine ei koosne ainult intellektuaalsest dimensioonist. Et mõista kannatuses peituvat ülimat, transtsendentset tõde, peab seda füüsiliselt kogema. Teadmise omandamine on muidugi, ilma vangilaagri või vägistamisetagi, füüsiline, teinekord lausa halvav: näiteks, kui mitu tundi iga päev, aastast aastasse, on tervislik ühe koha peal lugeda? Kas „intellektuaal olla” ei ole mitte analoogne sunnismaiseks orjaks olemisega?

Kui mõtlen tagasi sellele, kuidas ma kirjandusega koos elama hakkasin, siis meenub mulle kõige magusama tundena intiimsus, mis mul raamatuga tekkis. Ühest küljest on see narkomaania kõige romantilisem hetk: tarbija ja aine(se) kokkusaamispunkt, intoksikatsioon. Seda viimast pakub mulle aina enam filosoofia, millest kõige tugevama kogemuse sain Emil Ciorani „Lagunemise lühikursust” lugedes. Selle juurde tagasi pöördudes tean täpselt, millist kaifi oodata. Hea tekst, nagu muusikagi, võtab ajas aina sügavamaid mõõtmeid.

Juba natukenegi Franklit lugedes tunnen end koduselt. Eksistentsiaalne kannatus on elamise ja ellujäämise paratamatus. Mul veab, et saan koonduslaagri kannatusi lugeda olmelises mugavuses, samas kui tema jaoks oli toimuv ellu­jäämise usu küsimus. Frankli mõtted on nagu valemid, mis sisaldavad ellu­jäämise tähendusi ja tähtsust. Vaimse tervise kriisis olev ühiskond vajab samuti selliseid valemeid koos sisulise tähenduse loomise võimega – ja nende tähenduste rakendamise võimaldamist. Niimoodi näib, nagu kirjutaksin sotsioloogia magistritöö kavandit, aga võib-olla ma tahangi seda teha… See, mis hoidis Franklit elu küljes vangilaagris, on ilmselt sama, mis on aidanud mul kroonilisest depressioonist vaikselt välja liikuda: teadmine oma elu mõttest. Psühhohügieen, nagu Frankl sellele viitab, on seotud tuleviku eesmärgiga. Kui surm ei võtnud mind mu surra tahtmises, nagu ei võtnud teda näljas, külmas ja haiguses, siis saab selle ime selgitus olla ainult tõsiasjas, et on Miski, mingi eesmärk, mille pärast peab elama. Spinozat eeskujuks pidades ütleb Frankl korduvalt, et inimesele on „omane eksisteerida vaid tuleviku seisukohast” ja „kes enam ei suuda uskuda tulevikku, oma tulevikku, on kadunud hing”. Pettuda saab ainult siis, kui on lootused. Frankli öeldut võib kinnitada ka holistiline kehakogemus, sest vaimne seisund mõjutab füüsilist – julgusetus ja pettumine nõrgestavad niigi vangilaagri tingimustes nõrgenenud immuunsüsteemi. Nii Pete Walkeri raamat „Complex PTSD: From Surviving To Thriving” kui ka Arne Næssi „Elufilosoofia” kirjeldavad kõikide tunnete tundmise vajalikkust. Eelmainitud meeste seltskonnas igatsen veel natuke ka Bessel van der Kolki, kelle raamat „Keha peab arvet” on mul juba kuu aega lahti aleksitüümia alapeatüki juures, mida kasutan oma kogemusloo kultuurianalüüsi tugipunktina. Raske on üles lugeda neid tab’e, mis mul veel oma elukogemusest ja teraapiatest saadud teadmiste toetuseks loosse lisada on vaja, aga minus tekitab väga suurt kergendust, isegi lunastustunnet, et on olemas inimesi – filosoofe, terapeute, psühhiaatreid ja psühholooge – , kes on mõelnud eksistentsiaalselt olulise emotsionaalse ning psühholoogilise hügieeni süsteemsuse peale. Frankli tõdemus – „Inimene on kõikjal saatusega silmitsi ja sunnitud otsustama, kas kujundada kannatus saavutuseks” – jääb mind oluliste otsuste tegemisel kindlasti veel pikaks ajaks saatma.

Frankliga paralleelselt kirjutab Næss, et elukvaliteet sõltub sellest, kuidas inimene ennast ja maailma tajub. Filosoofilise meelelaadiga ja täiesti ükskõiksel inimesel on tema sõnutsi võimalus elada üpris hea elukvaliteediga: ta tunneb rõõmu oma läbinägelikkusest, kuigi võib kogeda ka meeleheidet. Walker rõhutab, et ühiskond ei saagi normaalselt toimida, kui kollektiivselt ei tunnistata negatiivsete tunnete olemasolu. Kindlat tüüpi olukordades eeldatakse ­inimestelt tundeid, mis on konventsionaalsed, nagu viisakus. See omakorda on kultuuri­line norm, mis on keskkondlikest tavadest tõukunud, nagu näiteks „meie ei räägi siin peres või ühiskonnas tunnetest, mis põhjustavad alkoholismi”. Nii viisakus kui ka muud tavad ja rituaalid on välja kujunenud selleks, et igapäevaelu toimivana hoida. Kui aga tavad ja kombed muutuvad sisemiselt hävitavaks? Hea vastuse annab taas Frankl: „Elu esitab iga päev ja iga tund küsimusi, millele peame õigesti vastama mitte niivõrd mõtiskluste või jutuga, kuivõrd tegudega, õige käitumisega. Lõppude lõpuks pole elu midagi muud kui vastutus selle eest, et annaksime elu küsimustele õigeid vastuseid, täidaksime ülesandeid, mille saab elult iga inimene, igaks eluhetkeks.”

Ma loen ja korjan materjali, millest ehitada uusi konstruktsioone, mille abil elu ja selles sisalduvaid probleeme sõnastada ning võimalikke lahendusi leida. Siinkohal pean jällegi tsiteerima Franklit, kes jätkab: „Elule ei suuda kunagi käega lüüa inimene, kes teab oma vastutust teda ootava töö või teda ootava armastava inimese ees.” Sellest mõttest lähtuvalt saab vastu vaielda Walkeri väitele, et CPTSD-st ei saa kunagi lõplikult paraneda, sest see annab ettekäände mitte võtta vastutust oma valikute eest. Me saame lihtsalt olla need, kes me oleme, keskendumata pidevalt „haavatud haavatavuse probleemile”, vaid seeõttu, et elu on meid traumeerinud. Terve olekut ei pea kogu aeg mõõtma mingi normi järgi, mida olemas ei ole, aga millega pidevalt mõõdetakse ebanormaalsust. Me ei näe ega taju end inimestena aritmeetiliste mõõtmistulemuste kaudu, kuigi ahvatlev on sellesse intellektuaalsesse võrku kinni jääda, kui oled emotsionaalselt liiga vähe arenenud.

Ladina keelest tuletatud intellekti mõiste sisaldab Næssi sõnul ka mõistmist, taipamist, märkamist, tundmist, mõtlemist, kujutlemist, viitamist. Tunnete eraldamine sai alguse XVII sajandil, mis viis ratsionaalsuse, mitte intellektuaalsuse võiduni. Ta küsib, kas ei sõltu oskuslik lävimine sellest, et inimesel on mõningane arusaamine teiste tunnetest. See ja tööelus hakkama saamine, EQ vs. IQ, on eri valdkonnad, millega ei saa mõõta inimese kui terviku väärtust. Inimese väärtus ei ole mõõdetav ainult n-ö kapitalistliku tuluga, mida tema eksistents pakkuda suudab. See on ju halvav, et mitte öelda kapitalistlikult kolonialiseeritud mõtteviis. Inimese tehtav töö peab olema mõtestatud, selle sisukus juhib ta elu ja annab motivatsiooni elada. Seda motivatsiooni ei saa temalt võtta isegi mitte vangilaagris, nagu ehedalt tõestas Viktor Frankli elu. Kui on võetud peaaegu kõik väliselt inimlik, saab inimene ikkagi ellu jääda oma elu mõtestatud sisu tõttu. See ei ole liigselt emotsionaalne tõdemus, ent selles on tõde ja tarkus. Ja tarkus omakorda on Næssi jaoks nähtus, mis „ei pruugi olla enam kui keskmiselt intelligentne”.

Toksiline häbi iseenda pärast ja enda ees on asi, millest saab vabaneda ainult kollektiivse mõistmise kaudu. Häbi sureb, kui elulugusid saab rääkida turvalises keskkonnas. Üldsegi on häbi tugevalt kultuuriline tegur, mis ei ole inimesele bioloogiliselt kaasa sündinud. Selles sisalduvad omakorda tunnete konventsioonid, pöördvõrdeliselt viisakusega. Miks me peaksime olema ebaviisakad kellegi valu suhtes? Rumaluse või vähese emotsionaalse arenguga inimeste puhul võiksime välja näidata just erilist õrnust ja empaatiat, osutades, et nende puudused pole vead, vaid võimalus areneda. Õrnus, mida suudame iseenda vigade suhtes ilmutada ja millega iseendas leppida, on võimeline seetõttu laienema ka teistele inimestele. Mu mõtet on inspireerinud järgnev Frankli tsitaat, mis on üks paljudest, mille tõttu pean teda oma tervise ja elu mõtestamisele viimasel ajal enim kaasa aidanud autoriks: „Vaid kannatliku juhatuse kaudu jõuavad need inimesed tagasi lihtsa tõe juurde, et mitte kellelgi pole õigust olla ebaõiglane, ka mitte neil, kes on kannatanud ebaõigluse all. Peame aitama neil inimestel leida tagasitee tõe juurde, sest moondunud tõe tagajärjed võivad kergesti olla hullemad kui mõne tuhande kaeraidu kaotus tundmatule talunikule.”

Ühtki lugu ei saa pidada lõppenuks enne, kui see on tõesti otsas. Ma näen lugusid, mis on suuremad kui raamat või žanr, sest ma näen lugusid kui kihtide­vahelisi lõimumisi, mille peamine põimija on paine leida lahendusi ja aru­saamist ning tuge südamega mõtlemisele. Teinekord on lugu suhe ja suhe saab looks. Lugeda võib elu kui teksti, teksti kui elu jne. Elada ilma tunnete ja mõteteta on aga palju õudsem kui elada ilma ilukirjanduseta.