Ka mina kirjutan ja kirjutan sinust –
kirjutan sind tagasi ellu.
Sa oled taaselustatud
kirjutamise kaudu.
Nina Lykke

Lugemine on viimasel ajal muutunud raskeks. Pärast kõiki neid lugematuid õudusi, mida olen viimastel nädalatel (kirjutan seda novembris 2023) sotsiaalmeedias näinud, pole olnud just väga palju hetki, mil oleksin suutnud keskenduda ja süveneda raamatutesse ja lugemisse. Sest mis ma neist loen, kui nägin just, kuidas surnuks pommitatud naise üsast üritatakse välja lõigata veel elusat last ja teda päästa; kuidas isa, kelle lapsed on tükkideks pommitatud, hoiab neid nüüd kahes käes kilekottidesse kokku topituna, samal ajal šokist naerdes; kuidas vaevu kõndima ja rääkima õppinud lapsed kontrollimatult värisevad ja hullumeelselt rappuvad pärast järjekordset pommitamist. Lugemine tundub olevat praegu viimane asi, sest raamatud nõuavad rahulikku meelt, keskendumis­võimet – aga kuidas keset selliseid jõledusi see üldse enam võimalik on?

 

*

Sellistel hetkedel loengi tihti muid asju. Näiteks loen kümneni, et ennast rahustada. Bussis sõites loen aga atmosfääri, inimeste tujusid. Lasnamäe betoonseinte vahel loen korruseid ja aknaid, nii mõneski põlevad juba jõulukaunistused. Püüan lugeda ka nende inimeste mõtteid, kes mulle keset talvist magalat uniste ja külmast roosakaspunaste punnis nägudega vastu jalutavad: millest nad mõtlevad, unistavad, mille pärast muretsevad? Loen ka raha, sest raha on alati vähe, eriti praegu. Loen kerjuseid, keda on viimasel ajal tänavatele ilmunud eriti suurel hulgal. Püüan kokku lugeda tuvisid Mustakivi peatuses, sest neid on seal Grossi poe ees hordides, see on omamoodi tuvide kolonisatsioon! Ainus kolonisatsioon, mille olemasoluga lepin. Loen siiski ka sõnu, aga seinte ja inimeste naha pealt – grafitit ja tätoveeringuid. Kõige rohkem loen aga surnuid. Poliitikute möla ei suuda enam ammu lugeda, ma ei saa aru, millest nad räägivad ja kellele see jutt üldse mõeldud on. Need raamatud, millest järgnevalt räägin, on loetud enne kõike seda, mille tõttu ma praegu lugeda ei suuda.

 

*

Surmast hakkasin intensiivselt mõtlema tegelikult juba koroona ajal. Kas lugejad veel mäletavad uudistest läbi käinud juhtumit, kus terve pere – ema, isa, poeg – selle viiruse läbi surma sai? See pere oli pärit minu üheksakorruselisest magalast. Nägin ise, kuidas pärast seda, kui neli kiirabi- ja üks päästeauto maja ees olid seisnud, kõik kolm veel elusana minema sõidutati. Järgmisel nädalal tuli uudis, et ema on surnud. Siis poeg. Siis isa. Ülemine korter jäi tühjaks. Üks hetk oli pere. Siis enam mitte. Sellised lood. Aga surm, isegi kui ta möödus nii lähedalt, oli muutumas juba statistikaks. Ja seda on näha ka praegu. Tundub, ja loodan, et mul pole siiski õigus, et moraalselt oleme valmis kolmandaks maa­ilmasõjaks – justnimelt selle tõttu, kui tuimaks me oleme surma suhtes viimaste aastate jooksul muditud. 10 inimest suri? Olgu, kahju. 100? Õudne.
10 000? Aga juba me oleme vait. Vait, vait.

 

*

Surm pole enam päris.
Surm pole sõna, vaid arv, mille tähendust lõpuni ei hooma.

 

*

Raamatute puhul on huvitav, et nad nakatavad. Üks hea raamat viib teiseni. Tegelikult alati rohkemani. Öeldakse, et raamatuid ei tohiks hinnata kaante järgi, aga see on ju bullshit. Olen täheldanud, et mida rohkem lugeda, seda kindla­mini saab just kaanest aru, kas tegemist on hea, väga hea või kehva raamatuga. Üks selliseid hea kaanega tekste on Taanist pärit feministi ja akadeemiku Nina Lykke (mitte segi ajada samanimelise eesti keelde tõlgitud norra kirjanikuga!) „Elus surm. Posthumanistlik leina fenomenoloogia” („Vibrant Death. A Posthuman Phenomenology of Mourning”). Lykke sedastab, et kogu lääne filosoofiat iseloomustab nn suveräänse „mina” võitlus iseenda surmaga. Erinevatel viisidel on püütud sellega toime tulla juba alates Platonist, kes lohutas ennast ja oma lugejaid mõttega, et surm tähendab hinge vabanemist tüütust kehast ja kehalisusest, kuni Sartre’ini välja, kes määratles surma kui „eimiskit” väljaspool mõtestatud elu. Surm kui nullpunkt. Lykke läheneb sellele aga hoopis uusmaterialistliku feministina, uuristades igavate meeste igavaid mõtteid surmast kui pelgast nullpunktist hoopis huvitavamatele radadele.

 

*

„Elus surm” tõukus Lykke partneri suremisest vähki. See raamat on küll surmast, aga sellisest, mis ei asetu lihtsasse elu-surma binaarsusesse. Siin ei vastandu surmale elu, vaid surm ise on elus. Vitaalne. Suudeldes oma kallima jääkülmi huuli, otsaesist ja põski, aidates matusekorraldajal oma partnerit riietada ja kirstu panna, tajus Lykke teravalt, kuidas nii kristlik, kartesiaanlik kui ka ilmalik-teaduslik lähenemine surnud inimkehale on sügavalt häiriv ja problemaatiline. Miski, mis solvab surnu lummavat (ja üldsegi mitte abjektset) uut kehalisust, tema võimet mõjutada teisi kehasid selle ümber – ta uut „elujõudu”. See, mis Lykke ees lebas, ei olnud lihtsalt hinge kookon, juhita jäänud masinavärk ega olematus. See oli midagi muud. Aga mis-kes siis? Ja millised on need suhted, mida leinav „mina” saab selle uue „sinaga-temaga” luua?

 

*

„Elus surm” on üks ilusamaid raamatuid, mida elus surmast lugenud olen. See, kuidas leina siin kvääritakse (mõtlen selle all igasuguse normatiivsuse ümbermõtestamist-mängimist), minu lugevate ja nutvate silmade all leht lehe haaval muudkui elustatakse ja uuesti üles ehitatakse, kuidas surnule ja surmale puhutakse justkui hoopist teist laadi uus elu sisse, teeb alandlikuks – nii elu, surma, kui ka päriselt suurte mõtlejate ees. Raamat ise on küll kirjutatud akadeemilises stiilis, aga igat peatükki ilmestavad Lykke enda kirjutatud luuletused, mida autor hiljem ka analüüsib. See on korraga intiimne ja akadeemiline vaade leinale. Surmale antakse mitmeid definitsioone, aga üks ilusamaid mõtteid on minu meelest see: „Surm on mitteinimlike agentsuste esiletõus meis.”

 

*

Ka see: „Surma läbi muutume nii paljude teiste sarnaseks.”

 

*

Lein ei ole siin miski, millest kiiresti üle saada, jätkamaks normaalset elu, vaid miski, milles ja millega elada. Edasi. Jätkuvalt. Surmast kiiresti üle saamine meenu­tabki pigem produktiivsuse-usku ühiskonna enese perverssust. Lykke lükkab tagasi neoliberaalse maailma üleskutse kultiveerida alatist positiivset enesetunnet-tunnetust. Raamat vaidlustab muu hulgas ka kapitalismi ja ratsionalistliku eluloogika, mis paneb inimese ka ilma igasuguse leinata ennast halvasti tundma, kui ta ei suuda ses happy-go-lucky-lets-get-to-work-raamistikus enam produktiivselt toimida. Selle alla läheb ka kogu see meeletult populaarseks saanud enesehoole Instagrami-industry oma tihtipeale vaid positiivseid tundeid väärtustava lähenemisega, mis pigem delegitimeerib nende inimeste enese­tunnet, kes keelduvad või lihtsalt ei saa tunda end (parasjagu või üldse) õnnelikuna. Näiteks inimesed, kes on depressioonis. Ka selle tõttu võiksime õppida leinama teisiti ja aeglase(ma)lt. Elama leinaga, ja mitte sellest pelgalt üle saama.

 

*

Kuidas õppida elama uutmoodi oma surnutega, suhestuda nendes esile kerkinud mitteinimliku agentsusega, kelleks-milleks nad nüüd muundunud on?

 

*

Kui lugeda mõnda tõeliselt head raamatut, on võimalus, et see lööb su isikliku ajatunnetuse segi. Mäletan, et kui esimest korda Lilli Luuki lugesin, sain äkitselt teadlikuks, kuivõrd suur on olnud mu janu just sellise kirjaniku ja selliselt seatud sõnade järele. Mis kõige kummalisem (ja imelisem) – sa ei tea sellest janust mitte midagi enne, kui oled seda juba parasjagu kustutamas. Janu tekib joomise hetkel. Sinusse mitte niivõrd ei teki uus ava, saad pigem teadlikuks selle ava alatisest olemasolust, valmidusest end näidata, ennast sulle avada. Ja nüüd, kui sa täidad seda, muutud inimesena aina kihilisemaks. Eriti rammusaks küpsisetordiks. See on väga tugev ja püsiv narkootikum.

 

*

Mõtlemine surnutest on löönud mu ajaarvamise segi. Avanud mus tahtmise saada surnutele lähemale, neile lähedasemaks, aga seda siiski elu ja elusolemise, mitte surma kaudu. Ma ei teadnud enne ka seda, et surnute peale mõtlemine ei peagi olema vaid melanhoolne ja depressiivne tegevus. Üks teine ilusa kaanega raamat, mis räägib olemise ja mitteolemise poorsusest, on Belgiast pärit filosoofi Vinciane Despret’ raamat „Meie tänulikud surnud” („Our Grateful Dead”). Surm kui „miski, mis avaneb ainult olematusse” juurdus tema arvates Euroopas nii kindlalt just Auguste Comte’i positivistliku filosoofia ajal, mis mälukultuse kaudu pani aluse n-ö surmajärgse elu (hinged, kummitused jms) ilmalikule versioonile. Leinamine muutus millekski, millega pidid (ja peavad endiselt) tegelema (veel)elavad kadunukese omaksed ise (ning mitte näiteks kirik ja preestrid). Teooria põhineb ideel, et surnud ei eksisteeri muidu kui vaid (veel)elavate mälestustes. Ja surnutel ei ole muud rolli kui saada ühel hetkel unustatuks. Kuid üks imelik tõdemus, milleni filosoof oma raamatus jõuab, on järgmine: surnutel on ka ilma meieta (oma) elu. Tõsi, neil on tihtipeale elu just meie tõttu: mälestame, mõtleme, näeme neist und või lausa kirjutame neist, kirjutame neid tagasi ellu. Kuid surnutel, ütleb Despret, on siiski oma agentsus. Ja kui osata luua õigeid raame, õpime neid kuulama ja neilt õppima – sest neil on meile nii mõndagi öelda ja näidata.

 

*

Lugedes hiljuti Piret Põldveri uut kogu „Suunurgad”, resoneerusid Despret’ga need read, kus Põldveri mitteelavad agentsused panevad autorimina nägema teisiti, tundma ära endale veel tundmatuid mõtteid, paiku, helisid ja lõhnu: „Ma hakkasin teda kuulama. / Tundus, nagu laip oleks rääkinud. / Mida on temal mulle öelda? / Tema, kes mulla all või keldris kõik need aastad lebas / sel ajal, kui mina / püüdsin eluga kuidagi edasi minna. [—] Ma hakkasin teda siiski kuulama. / Tema hääl oli alguses vaikne. / Ta ei julgenud. / Isegi ei tahtnud mind enam tunda. / Vaarus kohale ja räntsatas voodile. / Tal olid piinlikud soovid, / ta tahtis kollast diivanit / ja oranži seina. [—] Ma hakkasin teda kuulama, / ja ta kosus.” (Lk 54–55.)

 

*

Ma pigem vist usun, et surnutel on oma elu. Võib-olla on meil tihtipeale sellest (esiti) raske aru saada. Nagu lastevanematel on raske (esiti) aru saada, et nende lastel on oma elu (ilma vanemateta).

 

*

Surnud on surnud vaid siis, kui me nad maha matame. Mitte otseses, vaid metafoorses mõttes. Ma arvan, et me võiksimegi hakata mõtlema leinast (nagu ka depressioonist) kui sotsiaalsest fenomenist – kannatusest, mis ei ole lukustatud ühe indiviidi kehasse personaalseks kogemuseks. Minu kaotus ei ole kunagi vaid minu kaotus. Muidugi ei saa iga kaotus olla minu kaotus, sest siis ei oleks enam jaksu edasi elada, aga kui suudame tunda valu vaid nende olendite/inimeste puhul, kes on meie läheduses ja meiega n-ö intiimselt seotud, kes näevad meie moodi välja, ei jõua me ehk kunagi maailmani, kus vägivald ja sõjad poleks enam võimalikud.

 

*

Kes räägib selles tekstis minuga, minu kaudu? Kellega räägin mina? Kas ma tean, et neid ridu loevad vaid (veel)elavad? Äkki mitte? Kui ütlen, et nende sõnadega mudin end teatud mõttes surnutele lähemale, kas lugeja peaks mind hulluks? Aga kas kirjanduse (ja kunsti) mõte ei olegi muu hulgas mudida meid lähemale mõtetele ja ideedele, millest me varem pole sedasi mõelnud! Sest Lykke ja Despret on oma raamatutega tekitanud mus soovi õppida paremini tundma („oma” ja ka „mitte oma”) surnuid. Õppida looma ja hoidma tingimusi, või nagu Despret ütleb – „miljööd”, milles nad saaksid mulle nähtavamaks-tajutavamaks muutuda. Avama end surmale. Või siis märgata seda ava, mis selleks puhuks on minus alati olemas olnud.

 

*

Mulle meeldib mõte, et surnutel on oma elu, et surnud tahavad meist midagi, et neil on omad soovid ja et nad on tihtipeale pigem heatahtlikud meie vastu. Sest nad ju on. Ma olen avatud mõttele, et surnud võivad õpetada meid elama teisiti. Ka ehk surema teisiti. Ehk olema kunagi surnudki teisiti? Ma tahan mõelda ­surmast kui millestki loovast, elusast, elu loovast. See kõik tundub praegu muidugi võimatu. Aga äkki ühel päeval siiski? Ning mis siis, et see kõik võib kõlada väga esoteeriliselt ja müstiliselt. Pigem elaksin maailmas, kus selliseid tundmusi ei diskrediteerita mingiks järjekordseks uhhuunduseks. Iseenesest oleks muidugi huvitav teada – kui suudaks õppida elama surnutega edasi hoopis teistviisi kui praegu, kas me äkki siis ei õpiks elama ka (veel)elavatega muudmoodi? Kui me laseks, ja kui surnud saaks, kas nad õpetaks meid teisiti elama, nii elavate kui ka surnutega?

Kas me oleme valmis kuulama ja nägema seda, mida on neil meile öelda ja näidata?

See tekst on pühendatud Reet Varblasele.

 

Liisi Rünkla. Roomaks nagu tigu nagu pilved kõige aeglasema tuulega päeval