Olen märganud, et viimasel ajal on kirjanikel aina enam tavaks rõhutada, et lugemine on kirjaniku töö. Seda öeldakse mõningase väärika üleolekuga ning sama väärikal toonil soovitatakse ka noortel tingimata hakatuseks kümmekond aastat lugemistööd teha, enne kui proovida midagi ise kirjutada. Kuidagi kahju hakkab lausa: kas peab siis tõesti inimese elu nõnda töine olema! Muudkui käib üks lõppematu rügamine: varases lapsepõlves on mäng väikese inimese töö, päevast, mil väike inimene läheb kooli, saab tema tööks õppimine, hiljem lisandub sellele suhtes olemine, mis on kuuldavasti samuti töö ja võib pealekauba viia abieluni, mis on veel eriti kontimurdev töö. No ja kui ülejäänud inimesed saavad vähemalt lugedes veidi hinge tagasi tõmmata ja elust rõõmu tunda, siis kirjanike-vaesekeste jaoks tähendavad ka hetked mõnusa raamatu seltsis rasket töötegemist.

Jah, muidugi ma nõustun, et mingi tõetera selles tööjutus ju on: hea teksti lugemine aitab hoida kirjaniku keeletunde vaheda ja vaimu ärksa ning parimatel juhtudel mõjub see kui värske tuuleiil, mis päästab ta vabaks omaenese harjunud mõtete rägast. Tõsi on seegi, et mida rohkem lugeda, seda teravamaks muutub silm: see ei libise sugugi ükskõikselt mööda lugude malbelt sillerdavat pealispinda, vaid uurib paratamatult, kuidas tekst tehtud on, märkab loogikavigu ja on häiritud halvast stiilist, ühtlasi oskab hinnata varjatud tähenduskihte ja huvitavaid kujundeid või miks mitte ka süžeekäike, mille peale ise poleks osanud tulla. Ometi võib säärane tark ja töine kirjanikupilk, mis tahab teksti pidevalt analüüsida, muutuda üksjagu koormavaks ja halvematel juhtudel röövida lugemise mõnu. Ning seda ka siis, kui loetav tekst ise on kirjutatud silmapaistvalt hästi.

Loomulikult ei arva ma, et lilleaasa ilu suudaks kogeda vaid süütu lapsuke ja mitte õppinud bioloog, kes on üksikasjalikult kursis taimerakkude ehituse ja elutegevusega, ent kui ma mõtlen omaenda võimsamatele lugemiselamustele, siis on neiks olnud ikkagi pigem juhud, kui raamat on mind pannud unustama, et see üldse kellegi kirjutatud on. Seda on õnneks juhtunud igas vanuses, ehkki lapsepõlves tõesti vist tihemini.

Ma lugesin lapsena palju, ka üliõpilasena – oluliselt rohkem kui praegu. Eriti suvel, kui kooli ei olnud. Mu vanemad üürisid igal aastal jaanipäevast augusti viimase nädalani üht talumaja Läänemaal ning Tallinna-kodust nii pikaks ajaks äraminek tähendas põhjalikku läbimõtlemist, millist lektüüri ühes võtta. Emal oli kombeks kaasa pakkida mitu kohvritäit raamatuid. Imestasin, kas ta tõega usub, et me need kõik ühe suvega läbi jõuame lugeda? Ja ema seletas: palju on raamatuid sellepärast, et meil oleks valikuvõimalus. Ja valikut tõepoolest oli. Puuvillase pitskardinaga taluakna all sai mul läbi loetud hulk lasteraamatuid, samuti Ibseni ja Tšehhovi näidendid, Tolstoi „Sõda ja rahu”, Jamesi „Daami portree”, Pasternaki „Doktor Živago”, Fowlesi „Maag” ja Kundera „Olemise talumatu kergus”. Ma neelasin ka kaasaegset kergemat kirjandust ja järjejutte, mis ilmusid Noorte Hääle sabas (värske leht toodi postkasti küla bussipeatuses). Olen vanematele siiralt tänulik selle eest, et nad õpetasid mind kirjandusse suhtuma eluterve loomulikkusega: nad ei teinud kaasa seda tüütut hierarhiate mängu, kus ühed teosed, mida tuleb kummardada, seisavad kõrgel kullast pjedestaalil, ja teised, põlastusväärsed ja patused, häbenevad pimedas nurgas. Vaid õige harva tegid nad mõne kainestava märkuse, kui ma mingit jama lugedes liiga vaimustusse olin sattunud, ja kõigest ühe raamatu juures mäletan ma ema ägedat rahulolematust: selleks oli algkoolis kohustuslikus korras loetud „Jutustus Zojast ja Šurast”, mis rääkis Zoja Kosmodemjanskajast.

Ema ei häirinud mitte ainult jutustuse propagandistlik toon, sest propagandast nõretas kogu tollane aeg me ümber niikuinii, vaid eelkõige tõsiasi, et teise klassi lapsed olid sunnitud emakeele tunnis vaatama raamatus ära trükitud fotosid piinatud noorest naisest. Ema pahameel ja soov mind jõhkrate piltide eest kaitsta tulid mulle toona üllatusena ning mu selline reaktsioon on pannud mind hiljem mõtlema, kuivõrd harjunud oli mu põlvkond veriste sõjalugudega: surnuks nälginu siin, sandiks jäänu seal, tuhaks põletatu kuskil nende vahel – miljonid vägivaldselt hukkunud igapäevases teadvuses end koduselt tundmas nagu Brežnevi kulmud ja Aerofloti kirillitsas f, mis valvasid Võidu väljakut. Kaitsev koorik tekkis kiiresti südame ümber ega lasknud õudust ligi – Juhan Jaigi „Tondijutud” mõjusid palju hirmsamalt. Kui väga muutunud on olukord tänaseks, kui vana koorik on jõudnud vahepeal maha pudiseda ja aina uued, varem peidus olnud kannatused olemasolevatele lisanduda. Ja need kõige värskemad uudised… need kõige värskemad uudised julmusest ja vägivallast toovad pisara silma.

Ehkki raamatukohvrid olid suured, ei piirdunud ma nendes sisalduvaga, vaid uurisin ka kolhoosibrigadirist majaperenaise kappe, kus seisid sõbralikult kõrvu Tammsaare „Tõe ja õiguse” esimene osa ja Joyce’i „Dublinlased”. Võib vaielda, kas „Tõde ja õigus” on üheteistaastasele just kõige eakohasem lektüür, aga et keegi mind ei keelanud, siis läbi ma selle lugesin. Tohutu kaasaelamisega Vargamäe naistele ja lastele, kes erinevalt minust, kellele maalolek tähendas ennekõike võrratuid meresuplusi, jalutuskäike angervaksalõhnalistel maastikel ja võrkkiiges lesimist, pidid rasket tööd rabama ja kartma halvas tujus ­Andrest. Ja Juss! Jussi ja Mari lugu oli sedavõrd teistsugune muinasjuturaamatute õnnelikest armastuslugudest – ebamugav, nõutuks tegev, valus. Tunnen sellele mõeldes veel praegugi tookordsest lugemisest sisse jäänud lõikavat häiritust, mille hilisem elukogemus on veelgi teravamaks ihunud.

Ka Herald Eelma puugravüüritehnikas illustratsioonid on mul siiani silme ees: mõjusalt jõulised ja karmid, mu meelest parimad, mis on Tammsaare tekstidele tehtud. Need köitsid mind looga samaväärselt, see oli aeg, kui mu armastus piltide ja joonistamise vastu oli jõudnud kasvada kunstihuviks.

Omaette rühm raamatuid ema suvekohvrites olidki biograafilised romaanid kuulsatest kunstnikest, mis toitsid mu romantilist kujutelma kunstnikuks olemisest ja innustasid maalima ümbruskonna karjamaade kadakaid ja lehmi. Kirjastus Kunst oli sääraseid avaldanud üksjagu: Irving Stone’i „Elujanu”, Rolf Stenerseni „Edvard Munch. Lähivaateid suurvaimust”, Françoise Gilot’ ja Carlton Lake’i „Elu Picassoga” jpt. Samasse sarja kuulus mõneti üllatuslikult ka Maughami „Kuu ja kuuepenniline”, mille ma hoolimata selle tõsielulisest sündmustikust ja peategelase kuulsast prototüübist küll ise oma mõttelises riiulis elulooraamatutest eraldi paigutaksin – nende romaanide sekka, kus kunst on vaid vahend, mille abil rääkida sootuks üldisematel teemadel.

Erinevalt elulookirjandusest on säärased raamatud mulle hiljemgi huvi pakkunud, neid on ka ohtralt ilmunud: kirjanikele meeldib kirjutada kunstist ja mõelda välja kunstnikest tegelasi, kelle pilk märkab detaile ja mõte loob kujundeid ning kes on loomult pigem heitliku meelega – ehk siis tundlikke tüübikesi, kellest kangelaslikkust oodata ei maksa.

Kunstimaailma kaudu on hea jutustada mitmesugustest ideoloogiatest ning maailma muutumisest ja selle tajumise viisidest, sisemistest vastuoludest ja otsingutest. Kunst ei ole kindel ja usaldusväärne maakamar või sirge tee, mida mööda lugeja saaks autori järel usaldavalt astuda, see on täis hõredaid auke ja varjatud lõkse, millesse kukkuda, ja käänakuid, mille taha ei pruugi näha isegi pärast kurvi läbimist – kõik ei pruugi olla sugugi tingimata nii, nagu paistab, samas, mine sa tea, vahel ikkagi on. Nii trikitab lugejaga Torgny Lindgren oma viimaseks jäänud romaanis „Klingsor” ja näiteks Kazuo Ishiguro „Hõljuva maailma kunstniku” peategelases Masuji Onos on peidus nii mõndagi sellist, mis paneb soovima mitte langetada üheseid ja lõplikke hinnanguid.

Muidugi ongi kirjanikul kunstniku kesta sisse lihtsam pugeda kui näiteks liharaiuja pähe, sest taustsüsteemid on sarnased ning kas või igasugused loomingulised kõhklused tõenäoliselt endalgi läbi elatud. Meenub, kuidas sattusin kord Londonis kirjandusfestivalil juttu ajama ühe noore briti koomiksikunstni­kuga, kes rõhutas oma lihtsat päritolu; me rääkisime Ian McEwanist. Mees ütles, et ehkki ta on McEwani loomingu suur austaja, heidab ta kirjanikule ette ühekülgsust tegelaste valikul: teatavasti figureerivad McEwani raamatutes peamiselt kõrgelt haritud ja edukad teadlased, neurokirurgid ja juristid, muusikud ja kirjanikud. Ma ei osanud selle jutu peale suurt teisiti reageerida kui õlgu kehitades naeratada: on üsna loomulik, et kirjanik võib eelistada kirjutada inimestest, kelle mõttemaailma ta mõistab, ning keskkondadest, mis teda ennastki ümbritsevad, pealegi olin ma erinevalt oma vestluskaaslasest koolipõlves kõva annuse tööliskirjandust juba ära manustanud. Ometi jäin mõtlema, et võib-olla tõesti tajub mingi osa lugejatest kõiki neid intelligentseid haritlasi tüütutena. On ju ka eesti uuemale kirjandusele ette heidetud, et selles on liiga palju ringkonnasiseseid nalju, oma naba imetlemist, Visbyt ja Mazzanot.

Kuid mis parata, mulle endale tõepoolest meeldib lugeda noist närvilistest, habrastest ja haavatavatest loomeinimestest, kes juurdlevad ühiskondlike muutuste üle ja sobravad masohhistlikult oma hinge pimedamates soppides, tüüpidest, keda kas või üks mu lemmikautor Kjell Westö nii hästi mõistab. Westö jutustamisviisis on paljutki imetlusväärset, eelkõige tema empaatiavõime ja inimlikkus, mis kumab läbi kõige iroonilisematestki olukordadest, samuti oskus kirjeldada paiku nõnda, et neist saavad iseseisvad elava hingega tegelas­kujud. Ta on suutnud koguni muidu nii jaheda ja kaugena mõjuva Helsingi minu jaoks ligitõmbavaks kirjutada. Westö on kindlasti üks neist kirjanikest, kelle teoseid ma pole raatsinud kiiresti lugeda, vaid üritanud seda teha hästi aeglaselt, et raamat liiga ruttu läbi ei saaks, sest neis on sedalaadi humaansust, mis mõjub toetavalt.

Suvise raamatukohvri juurde tagasi tulles: alates suvest, kui olin põhikooli lõpukingiks saanud mitu ilusat kunstialbumit, käisid ka need minuga maal kaasas. Kunstialbumi kui sellise tähtsus oli toona vist olulisem kui praegu: enamasti oli see ju ainus viis saada aimu maalidest, mis rippusid välismaa galeriides, kuhu nõukogude inimene ei pääsenud, ja arhitektuurist, mille imetlemiseks avanes vaid vähestel võimalus. Mäletan hästi hämmingut ja vaimustust, mida tundsin, kui abituriendina õpilasvahetuse korras Inglismaale sattudes lõpuks Velázqueze „Veenust peegliga” nägin – see oli nõnda palju võimsam ja suurem kui repro, mida olin albumis korduvalt sirvinud. Ma olin ju teadlik, et pildid on ehtsatest maalidest väiksemad, nende värvid tuhmimad, ometi mõjus ­tuttava maali nii-öelda elusast peast kohtamine lausa ilmutuslikult ning pani südame rõõmust hüppama. Nüüd, aastaid hiljem käin ma iga kord, kui Londoni Rahvus­galeriisse juhtun, Veenuse juurest läbi, et oma kunagisele elamusele otsa ­vaadata. Maal seinal on sama, kuid ma ise olen nii palju muutunud, asjad, mis mind kunsti juures huvitavad, on muutunud, maailm on muutunud. Mälestus vanast kunstialbumist ja lehekülgedevahelisest joonest, mis alasti naiseselja pooleks on lõiganud, torgib ja teeb kurvaks; mu lapsed ega ka üks või teine tuttav, kes minuga galeriisse kaasa on tulnud, ei saa aru, miks just see maal mulle tähtis on. Aga asi ei olegi konkreetses pildis, Velázquezel on mu meelest paremaidki töid, see, mis mind liigutab, seisneb hoopis muus: omaaegses paratamatus leppi­mises väikse ja kahvatuga, särava originaali vaikse varjuga, mis janusele pilgule kõigest hoolimata kõneles, teinekord suuremagi jõuga kui turvakaamerate valvatud päris asjad seda suudavad.

Raamatu väline vorm on mulle muidugi alati oluline olnud, ent minu kunstniku­taust ei tähenda sugugi, et mu süda kuuluks rikkalikult illustreeritud luksus­likele köidetele. Pigem vastupidi: Eesti raamatupoodides ringi vaadates tunnen puudust minimalistliku kujundusega pehmekaanelistest väärtromaanidest, mida oleks lihtne ja mugav käes hoida, ning jätan üldjuhul ostmata ülekujunda­tud luulekogud, mille kunstnikutöö tekstist üle karjub. Kui raamatus on pilt, siis olgu sellel hea põhjus, nagu peegliga Veenusel kunstialbumis või siis kitsemamplil seeneraamatus – et oskaks õige seene ära tunda ja mitte valge kärbseseenega segi ajada.

Ema raamatukohvris olid ka seeneraamatud iseenesest mõista olemas, samuti Gustav Vilbaste taimemääraja ja Eerik Kumari lindude välimääraja; eriti viimast kasutasin ohtralt hoopis hiljem, kui tegin oma esimesi samme illustraatorina. Internetieelsel ajal tuli joonistamise jaoks käsiraamatuid ja entsüklopeediaid uurida, mul on neid terve virn: lindudest ja loomadest niikuinii, aga ka näiteks keelpillidest ja ajaloolistest kostüümidest. Enamik neist on olnud huvitavad ja vajalikud just pildimaterjali pärast, samas taimeraamatutega on mul veidi teine suhe: kõik need lilled, heinad ja väädid oma rahvapäraste nimede ja arvatavate ravivõimetega peidavad endas sadu lugusid ja toidavad kujutlusvõimet. Kassitapp, ussikeel, nõiakold ja maajalg, kogelejarohi ja kärnalill, surmaputk ja verihein ja kes kõik veel. Ilusad on nad loomulikult ka, eriti koos juurte ning mitmepesaliste kuparde või lendkarvaliste seemnistega, mis lendavad kaugele ja pudenevad sinna, kus pinnas soodne – kas või kirjaniku ettekujutusse.

Küllap oli ema raamatukohvrites muudki, mis mul meelest on läinud, ja võib-olla sellistki, mida ma hiljem sinna oma kujutlustes juurde olen lisanud, need võivad olla ka üheks sulanud mu elu hilisemate kohvritega, mis on olnud täidetud aina uute teostega, muu hulgas nendelt võimsatelt autoritelt, kelle ette sõrm millegipärast justkui iseenesest rõhutatult nais– kipub kirjutama, ehkki vahet ju tegema ei peaks: Morantelt, Lessingult, Ulitskajalt, Atwoodilt, Tokarczukilt, Ogawalt – kellelt rohkem, kellelt vähem. Seal on olnud ruumi ka värsketele debüütidele ja unustusehõlma vajunud vanakestele, luulekogudele ja kirjandusajakirjadele. Kui tahta, on kohvrite mahutavus piiritu, siin ei kehti lennujaamade pagasireeglid, raamatud tohivad olla plahvatusohtlikud ja sisaldada žiletiteri, kirveid ja säraküünlaid, seesugused kohvrid võivad olla nõnda rasked, et kaalud laguneksid nende kaalukuse all.

Ent need tohivad olla ka sulgkerged ja tühjad, sest sugugi alati ei pea tingimata tundma vajadust lugeda teiste autorite tekste, eriti nendel perioodidel, kui ollakse tegevuses omaenda lugude loomisega. Siis peaks pilk olema suunatud mujale: kuhugi enda sisemuse ja välise maailma vahel laiuvale tähelepanekute ja seoste väljale. Ning muidugi klaviatuurile ja avatud failile arvutiekraanil, sest lõppude lõpuks võiks kirjanik lisaks lugemisele ja kõigele muule ka üht-teist kirjutada.