Nagu paljud, olen ma suur lehitseja ja ettevaatlik lugeja. Teen raamatutega tihti seda, mida toiduga peaaegu mitte kunagi: songin siit-sealt ja jätan järele. Meeldivamad loen läbi ka, sest kirjutaval inimesel on ju vajadus lugeda nagu koeral vajadus nuuskida, ja raamatut kui vaimusaaduste formaati pole põhjust põlata. Mida hakkab koer peale kogu selle väljanuusitud infoga, ei oska inimene alati öelda. Mida hakkab kirjanik peale loetuga? Kasutab ära, kui saab. Lahutab meelt, tuunib ennast, uurides välja, mis mõtted ilmas ringlevad või on ringelnud. Mina olen viimasel ajal oma meelt lahutanud näiteks nende raamatutega. Mõned olen kingiks saanud, mõne ise kinkinud, ja nagu ma nüüd vaatan, mitu neist ka seostuvad omavahel.

 

Kõvad mittevalged naised

Bernardine Evaristo, „Tüdruk, naine, muu” („Girl, Woman, Other”, 2019).

Kes ütles, et feministidel puuduvad huumorimeel ja eneseiroonia? Ma tean küll, kes nii on öelnud, aga ei hakka nimesid nimetama, sest inimesed on ehk ise targemaks saanud. Kui ei ole, võiks neid aidata Evaristo raamat. Mida võiks igal juhul lugeda, sest Nigeeria päritolu feministlik autor on vai­mukas vaatleja ja võtab paatoseta ette tundlikke teemasid. Kas „naiste kunstide festival” peaks olema mõeldud vaid sünnipärastele naistele? Kas transseksuaalsuse ja transsoolisuse ärasegamine on suur patt? Kas mustanaha­listel tüdrukutel on „leia Obama”-kompleks? Kas nigeerlanna mure, et tütar kaotab Inglismaal oma juured, on sõge? Romaani kõige karikatuursem kuju on kahtlemata ameeriklanna Nzinga (endine Cindy), kes kuulutab, et ei kanna musti sokke ega astu mustale uksematile, et mitte oma rahva peal talluda. Naiste kogukonnas (wimmin’s land) teeb radikaalökofeministist Nzinga talumatult halbu maitsestamata toite ja hakkab Inglismaalt näpatud tüdruk­sõpra ahistama.

Evaristo keel on väga elav ja valgustav (ma ei teadnudki, et anorektikud on annies), laused algavad suurtäheta ja lõpevad üldjuhul punktita, iga lause ja emot­sionaalsemas olukorras ka iga sõna algab uuelt realt. Võib ju leida, et sel­line võte on kistud, aga mingi voolavuse see tekstile annab. Proovisin ise järele, kasu­tasin seda ühes umbeläinud novellis ja sain jutu jälle jooksma. 

Evaristo on oma raamatu hoolsalt komponeerinud: kaksteist peategelast, kõik naised ja valdavalt mustanahalised, on omavahel mingit lõnga pidi seo­tud (emad-tütred-sõbrad-kallimad), ühendav sündmus on radikaalfemi­nist Amma näidendi „Dahomey viimane amatsoon” esietendus. Finaal – näi­dend osutub trium­fiks, vanad kallimad teevad koos triipu, leidlaps leiab oma 93-aastase ema – on esitatud kuidagi magusalt oranžides toonides, aga noh, miks ka mitte, olgu siis peale väike prekaarne happy end. Raamat võitis 2019. aastal Bookeri (koos Margaret Atwoodi „Testamentidega”). Rõõm oli Kultuurkapitali jaotusest lugeda, et Leenu Nigu seda raamatut juba tõlgib.

Leïla Slimani, „Hällilaul” (2016, e. k 2018, tlk Tiiu Keevallik). Jätkame auhin­natud naistega: raamat võitis 2016. aastal Goncourt’i. Macron olevat kutsunud Maroko päritolu Slimanid kultuurisaadikuks, aga tulutult. Romaani kinkisin emale paar aastat tagasi emadepäevaks, nüüd uurisin, mida see endast kujutab. Avalause on võimas: „Pisipoiss on surnud.” Ei saa olla, et sellist raamatut edasi ei loe.

Lugu räägib malbest lapsehoidjast Louise’ist, kes viimaks oma kaks hoolealust mõrvab. Araabia päritolu Myriam ja ta abikaasa Paul on esialgu abivalmi ja lepliku naise üle väga õnnelikud, tasapisi läheb asi vibama, tekivad sõltuvus, tülpimus, ahistus, hirmud. Ma ei oska öelda, kas selles, et allasurutud, pidepunktita, tasane õnnetuke osutub koletiseks, on ka mingit ootuspärasust. Krimiloos pakuks küll, et just niisugune tüüp on mõrvar. Omamoodi kunstiline valik on see, et meil ei lasta otseselt roimarlikesse mõttekäikudesse süüvida, motiiv jäetakse lahtiseks (kuskil ütleb Louise vaid, et „keegi peab surema”). Algusosa, kus Slimani räägib koduse ema masendusest, on ehe, suurepärane, aga ühel hetkel muutub lugu kuidagi kammerlikuks. Võib-olla on asi selles, et ühegi tegelase sisekõnes ei kohta suuri üldistusi, ambitsioonikamaid või arrogantsemaid mõtisklusi elu üle, kõik liigub väikeses privaatses mõõtkavas. Evaristo on Slimani kõrval kirev, vali, poleemiline, aga eks ta ole ka vanem. Lõpuks on Slimani romaan ikkagi klaarilt kirjutatud ja haarav: kellele ei läheks peale lood hälbelisest psüühikast.

 

Audio ja neuro

Ja kellele ei meeldiks populariseeritud neuroteadus. Selleteemalisi raamatuid olen nüüd juhtunud tarbima audiona, ja non-fiction’it ongi mugavam kuulata kui ilukirjandust. Audioraamatu saatel on hea mis tahes nüri tööd teha, unetust peletada, ühest kohast teise liikuda. Kuuldu jääb eredamalt meelde, ettelugeja justkui suhtleks sinuga isiklikult. Ainult kui hiljem midagi tsiteerida tahad, on õiget kohta raskem üles leida.

Robert M. Sapolsky, „Miks sebrad ei saa maohaavu?” („Why Zebras Don’t  Get Ulcers”, 1994). Neuroendokrinoloog ja primatoloog Sapolsky on vägev autor, infotihe, hoogne, teravmeelne ja sümpaatse hoiakuga. Tõstan praegu sebra-raamatu esile, kuna Sapolsky peateost, üle 700-leheküljelist raamatut „Behave” (2018) ma juba kunagi „Postimehes” koroonalugemisena soovitasin. Tolle kohta on öeldud ka, et see võiks hotellides olla piibli asemel. Tegu on jahmatavalt põhjaliku ülevaatega sellest, miks me käitume nii, nagu me käitume: seda nii närvisüsteemi ja neurotransmitterite, hormoonide, geenide, epigeneetika, evolutsiooni kui ka lapsepõlve ja ühiskondliku staatuse tasandil. Seejuures ilma kategoorilisuseta (à la geen x põhjustab teo y). Sapols­kyle teeb nalja, kui kogu elu muudetakse neuroks: on olemas neuroeetika, neuro­mar­keting, neurokirjandus jne. Tore oleks ju argumenteerida, et rahvas ostab mas­siliselt X-i raamatut, kuna see tekitab mõnusat oksütotsiini, ja et Arvo Pärdi edu on neuraalne ja küllap siis ka endokriinne. Küsimus on selles, kui otstarbekas tööriist on siin neuroteadus. Vist pole kõike vaja ajupildi, virgats­ainete ja hor­moo­nidega tõestada.

Sebra-raamat keskendub stressireaktsioonidele ja -hormoonidele; eriti on  Sapols­kyl hinge peal glükokortikoidid. Terve peatüki pühendab ta staatuste hie­rarhiale kui stressi tootjale ja sellele, kui kahjulik on inimorganismile madal sotsiaalmajanduslik staatus. Selle mõju löövat välja isegi vanades nun­na­des, kes on ometi 50 aastat teistega samades tingimustes elanud. Läänemaailmas, kus asi pole selles, et vaesed elaksid näljas-külmas-satikate-keskel, põhjustab stressihormoonide kõrget baastaset (juba lastel!) enese vaesena tundmine, sub­­jek­tiivne sotsiaalmajanduslik staatus, see tähendab ebavõrdsus. Mis mõjutab ka jõukate tervist, sest ebavõrdses ühiskonnas on sotsiaalne usaldus madal. Töö­­ealiste sure­­­mus on kõrgem USA osariikides, kus ebavõrdsus suurem, tõdeb Sapolsky. Mulle meeldib, et autor oma poliitilisi veendumusi ei varja: tunnistab end kirjutistes läbi ja lõhki liberaaliks ja räägib nonšalantselt oma ateismist. Teadlasena ei demoniseeri ta muidugi kedagi, vaid mängib mõttega, et karistuse mõiste võiks jurisdiktsioonist ühel päeval kaduda, sest kogu meie käitumine on tingitud (ka) faktoritest, mida me ise ei kontrolli. Mis ei tähenda, et käitumist ei peaks korrigeerima, isegi kui rangelt võttes vaba tahet pole.

Miks siis sebrad maohaavu ei saa? Muidugi seepärast, et sebra kasutab stres­si­­­hormoone otstarbekalt, akuutne stress on talle abiks, vererõhk tõuseb, süda lööb kiiremini, toitaineid ja hapnikku transporditakse vajalikesse kudedesse, sebra jookseb lõvi eest, nagu jaksab. Kui stressor on kadunud, rahuneb ta maha ega vaeva end murega, et homme võib ju lõvi jälle välja ilmuda. Inimene, kes pangalaenu või töökonfliktide pärast ööde kaupa unetult vähkreb, toodab mõtte­tuid stressihormoone: krooniline stressireaktsioon muutub ohtlikumaks kui stressor ise. Mis siis teha? Leida, et ikkagi on parem olla õnnetu inimene kui muretu sebra? Sapolsky toob raamatu lõpus mõned üsna tüüpilised nõu­an­­ded – maga, liigu, aga mis kõige tähtsam: leia neid, kes sind toetavad. Ka rott, keda silitatakse, elab kauem ega muutu nii ruttu dementseks.

Kuulasin ka sihukest raamatut nagu Antonio Damasio „Asjade veider kord” („The Strange Order of Things”, 2018). Damasio on samuti neuroteadlane, aga portugallane ja hoopis teise stiiliga (ehkki õpetab USA-s). Audioraamatu esimese peatüki on ta ise sisse lugenud ja sellest on kuulda lõunaeurooplase pieteeti ja tõsidust. Tema teema on tunded ja organismide homöostaas, mida tunded reguleerivad; tunne on esmaliigutaja (prime mover). Homöostaasi dünaamika seob meid ainuraksetega, aga kultuuri tekkimiseks on vaja teadvustatud tundeid ja võimet endale kujundites aru anda, mis sise- ja välisilmas toimub. Samas on homöostaas kolkalik fenomen, tunnistab autor, see ei saa kehtida suurte ja heterogeensete gruppide puhul, nii et hävitavatest afektidest peab ikkagi kuidagi tsiviliseeritult üle saama. Kõige enam oma evolutsioonilist tähtsust kaotanud emotsioon on tema meelest viha. Ilusti arvatud.

 

Surnud valged mehed

Bernard Williams, „Eetika ja filosoofia piirid” (1985, e. k 2021, tlk Märt Välja­taga). Kes proosat kirjutab, võiks ikka vahel moraalifilosoofia kohta lugeda – mitte tingimata selleks, et ise eetilisemaks muutuda (kas kirjanikul on lootust?), vaid inspiratsiooni saamiseks. Eetilised ambitsioonid, nõudmised ja nurjumised, heade kavatsuste ühildamatused on ikka olnud kirjanduse põnev sisu. Ma ei kujuta hästi ette, et keegi, kelle jaoks asjad on eetiliselt alati üheselt selged, võiks olla hea kirjanik (võib-olla küll žanrikirjanik, kes laseb „pahasid” lihtsalt ära mõistatada või katartiliselt nottida).

Filosoofide arutlused moraali teemal pakuvad viljakat abstraktset tausta, aga võivad ka meelde tuletada hoopis konkreetseid motiive ja elusündmusi, millest võiks loominguliselt asja saada. Näiteks räägib Briti mõtleja Williams – analüüsides Aristotelese põhjendust, miks eetiline elu on ise hüveline – inimesest, „kes on piisavalt jõle, aga sugugi mitte õnnetu, vaid mis tahes etoloogilise mõõdupuu järgi särasilmne ja läikiva karvaga, ohtlikult õilmitsev”. Suurepärane kirjan­duslik tüüp, kas pole? Eluline.

Williams näitab peatüki kaupa, kuidas filosoofidel pole õnnestunud pakkuda n-ö Archimedese punkti, millelt üldkehtiv eetikateooria võiks lähtuda. Pole seda punkti ei kantiaanlikul kontraktualismil ega utilitarismil, vastu ei pea ükski teooria, mis tahab eetikat filosoofia najal paika seada. Praegused filo­soofid, vähemalt need, keda paistavad armastavat nooremad loovisikud, seda justkui ei taotlegi, pigem vastupidi (näiteks Agamben). Arusaam, et on mingi õige viis, kuidas elada, või et inimolemisel oleks mingi üldine moraalne siht, mõjub üldse kuidagi kopitanult. Tõlkija esitabki järelsõnas küsimuse, kas Wil­liams ei sõdi mingite vanade eelarvamuste või filosoofide leiutistega, ja leiab, et nii see ei ole, nii deontoloogiline kohuse-eetika kui ka püüd hüve maksimeerimise poole mõjutavad meid kogu aeg. Skepsis moraalisüsteemide kõikehaaravuse suhtes on tarvilik muidugi, aga pole vist suurt lootust, et see selle raamatu kaudu leviks, sest populaarset rannalugemist siit ei saa (Williams toob selleks liiga vähe illustreerivaid näiteid, ei pinguta, et apetiitne olla). 

Ise rõhutab ta mingit ilusat, oma sõnul sisulisemat individualismi, kus indiviid jagab küll ühiskonna „tajusid”, aga jääb teistest ikkagi erinevaks, omaenda kalduvustega inimeseks, nii et ta elu võiks olla kellegi elu. Arusaadav: kes võiks tahta elada maailmas, kus iseolemine, individuaalne tihkus oleks hajunud, olgu see maailm oma läbipaistvas kollektiivsuses või õiglane. Üksikisik on esmane, vähemalt kuni meid ei kloonita või meie ajusalvesid ei ühendata, arvab autor 1985. aastal. Seni pole niisuguseid asju juhtunud.

Vladimir Nabokov, „Mõtle, kirjuta, kõnele” („Think, Write, Speak”, 2019). Sain raamatu jõuluvanalt; see on pudemekogu (arvustused, intervjuukatked, esseed) ja ma viivitasin lugemisega, aga nüüd mõistsin jälle, kui mõnusad pude­me­­raamatud tegelikult on.

Peenekoelise autorina on Nabokov mind alati võlunud, ja ega mõni ta sno­bistlik või epateeriv mõtteavaldus nüüdki mu suhtumist muutnud. Tema  eraldi­seismine on šarmantne: ei salli ta liikumisi, koolkondi, klubisid, gruppe. Partikulaarsust eelistades kirjutab ta juba noore mehena ühest väga kahjulikust deemonist: üldistuste deemonist, mis muutvat ebastabiilsed inimteadmised kenaks väikeseks kontoriks. Huvitav on vaadata, kes siis noorele Nabokovile meeldisid: näiteks Hodassevitš ja Bunin (kuigi hiljem olevat Bunin tundunud talle jäme ja ebakena). Ei üllata, et ta peab end ameeriklaseks, ja mitte ainult seal elatud aastate järgi: Pariisis ta oma nišši ei leidnudki, aga Ameerikas tundis end kohe kodus. Kui prantsuse ajakirjanik küsib, kas ta ootas, et „Lolita” on edukas, tunnistab Nabokov, et kui keegi juba raamatut kirjutab, on tal sellest oma visioon ja edu on osa visioonist. Arvan samuti: ärge valetage, autorid, lihtsalt iseendale pole vaja kellelgi kirjutada. Ikka lugejale, visiooniga.