Kirjanik muidugi loeb, kus ta pääseb, teist võimalust ei ole. Kes ei loe, sellest ei saa kirjanikku sama kindlasti, nagu ei saa leiutajat või teadlast või arsti või õpetajat inimesest, kes ennast eelkäijate tööga kurssi ei vii ja kaasaegsete seisukohtadega laias laastus kursis ei hoia. Muidugi, kõigis valdkondades on terve hulk osavaid petiseid – antud juhul pean silmas inimesi, kes ei tea oma alast suurt midagi, põhjustavad selle praktiseerimisega palju kannatusi, aga suudavad ometi masse hullutada –, aga eks mu väide pea vähemalt mõnevõrra paika ka nende puhul, sest tegutsegu nad mis tahes valdkonnas, ennustagu või mudigu suunda või ravitsegu, nemadki peavad kursis olema oma töö, antud juhul petutöö võtetega. Ja kui nagunii peab rügama, siis võiks ju umbluu ajamise asemel päriselt õppida, olgugi see pisut töömahukam ja vaevalisem. Igatahes, kirjanik peab lugema, sellest algab kõik. Tobe on seda isegi jutuks võtta, aga kahjuks on elu näidanud mulle päris palju selliseid eksemplare, kes küll tahavad olla kirjanikud, aga kindlasti mitte lugejad. Kõige lihtsam, vist, on neid leida inimeste hulgast, kes keeravad kokku elulooraamatuid, aga samas jagub neid mujalegi. Mulle on jäänud silma ja hambu mõned luuletajad, kes arvatavasti suurt midagi lugenud ei ole.

Ja kui seda esimest lõiku mingilgi määral tõe pähe võtta, mina võtan, siis võiks hakata kohe arutama selle üle, kuidas inimese valikud lugejana, ehk juba nooruses, pahaaimamatu, harimatu uljuse eas, tema kirjanikutee kivisse raiuvad. Loed kõigepealt mingi labürindi kokku ja siis, kunagi tunduvalt hiljem, eksid sinna ära. Eksimine on loomulik ja paratamatu. Elutee keskel eksime kõik sügavasse metsa. Kirjanik, kel jätkub oidu mõista, et ta on eksinud, on tõele lähemal ja mulle enamasti pisut huvitavam kui mõni kõigeteadjast targutaja.

Sellesse lapsepõlves ehitatud labürinti laseme mingil hetkel lahti Minotaurose ja paneme ta niimoodi valvama kõiki neid seitset küngast ja kolme vaala, millele toetub kogu hilisem pealisehitis, teinekord päris kapitaalne konstruktsioon, aga aluskivim, vundament – kui lubate selle kujundiga väikestviisi üle pingutada – saab paika loetud enne, kui selle üle kriitiliselt mõtlema õpime.

Ega ma tegelikult oma seitset küngast määratleda oska. Lugesin oma suhteliselt suure koduse raamatukogu peaaegu läbi, lisaks kohustuslik kirjandus ja eks puutus pihku muudki. Usun, et suhteliselt tähtis roll on olnud kõikvõimalikel muinasjuttudel, müütidel, muistenditel ja isegi eepostel – lugesin neid enamasti õrnas eas ja mäletan, kuidas see ühtpidi võlus ja teistpidi pingutama sundis. No näiteks loed ja loed ja ühtäkki saad aru, et asi on kahtlane: kangelane kutsub endale abiväge ja siis loetakse tükk aega üles kõiki kuningaid, kes pakkusid talle oma käsivart ja mõõka ja tulid kaaskonnaga, väesalgaga – mis koosnes, pisut pisendades, paarist-kolmest vägilasest. Ühesõnaga, tänapäeva mõistes olid need kuningad umbes nagu mu lapsepõlve külajõmmid, mõni niisugune lasi ennast ka krahviks või vürstiks hüüda. Või võtame näiteks muinasjutukangelasena tuntuks saanud koopanurgast nõu andva kolba. Tagantjärele naljakas, aga lapsepõlves mõjus ilmutuslikult mõistmine, et kolp ei öelnud midagi, ei pidanudki ütlema, ei saanudki, sest tal polnud ju keeltki, inimese pealuu nägemisest piisas, et kangelane olukorra tõsidust aduks. Signaal oli selge – kui ta ennast kokku ei võta, oma halle ajurakke ei pinguta, siis vedeleb temagi pealuu varsti kuskil nurgas.

Kindlasti on minust minu teinud raamatute hulgas hea hulk lastekirjandust, ja mis mul muud üle jääb, kui rõõmustada selle üle, et sellised teosed nagu „­Kodanik Koni” ja „Ameerikat ei ole olemas” samuti lastekirjanduse alla kuulusid. Kes ei tea, siis kodanik Koni on, mõistagi, keskealine valge üksildane mees, kellel ei lähe elus sugugi hästi, mitte sinnapoolegi!, ja selles Ameerika-raamatus on lühikesed jutud, mis kõik pajatavad sellistest meestest. Noh, teistsugustest, aga nad vastavad samadele kriteeriumitele. Neid kõiki piinab eksistentsiaalne äng ja vähemalt mõni kinnisidee. Puhtatõuline lastekirjandus, pole midagi öelda.

Mind on ühtaegu nii karistatud kui ka õnnistatud suhteliselt hea mäluga, vähemalt kirjanduse, eriti riimluule osas. Tõsi, see mälu valetab kohati nii, et suu suitseb. Aga päris kindlasti annab see – koos oskusega tõmmata julgeid paralleele – tuge nii elus kui ka kirjatöödes. Näiteks kaalusin just kinnisvara soetamist ja lõpuks aitas selgusele jõuda meenutus „Cipollino seiklustest”, mida ma küll vähemalt 35 aastat lugenud ei ole. Nimelt kogus isand Kõrvits maja ehita­miseks raha ja ostis säästude eest igal aastal ühe tellise. Suure koonerdamisega jäi Isand Kõrvits järjest kõhnemaks, otsekui tõmbaks telliseid välja oma kõhust, ja ohkas kogu aeg. Lõpuks, teadagi, oli majake talle õlgadest kitsas. Otsustasin isand Kõrvitsa vigadest õppida.

 

Igal raamatul on oma aeg. Või siis ei ole. Thomas Manni „Võlumägi” oli täiesti imeline raamat, kui olin puruhaige, angiinis. Olin koguni nii haige, et mind pandi kinnimajja ja tilgutite külge. Ärkvel siiski püsisin, istuda jaksasin. Lugesin ja nautisin iga sõna. Aga kui veri jälle soontes voolama hakkas, siis sain mõistusega aru küll, et raamat on täitsa nii, aga seda tempot enam välja kannatada ei suutnud. Ehk ongi see mõeldud kopsuhaigetele, kannatajatele, kelle aeg liigub teisiti? Või siis künnihärja kannatlikkusega lugejatele.

Kummaline lugu juhtus siis, kui hakkasin umbes neljakümnesena üle lugema „Tõde ja õigust”. Muidugi, kõigepealt võib üle korrata odava nalja, et Tammsaare oli viimase paarikümne aastaga kõvasti arenenud. Väga mõnus oli seda lugeda igatahes. Läks ladusamalt kui keskkooli päevil. Ja oli huvitavam. Samas, näiteks „Sõda ja rahu” istus mulle just siis. Õpetaja oli loru, ütles, et ah, lugege esimene köide, aga mina lugesin kõik, sest meeldis. Eksisin teemast kõrvale, aga õigesse kohta. Nimelt, siinsamas nurga taga varitseb üks suur ja oluline küsimus – kas tegeleda kogu aeg konstantsete vaimliste entiteetidega, pingutada et pihik lõhki, nagu Mati Unt 2000. aastal Sirbis käskis, või lugeda lihtsalt lugemismõnust, parasjagu koormust lisades, õppides tasapisi mõistma ja hindama ­keerulisemaid tekste. Tunnistan, minus ei ole vajalikku otsustavust lohistada ennast läbi tekstimassiivide, mida võib küll klassika hulka liigitada, aga kus ühe võrdlemisi lihtsa mõtte edasiandmiseks kulub kümneid tuhandeid tähemärke. Piinlik küll, aga olen märganud, et sellised raamatud kipuvad mul lihtsalt pooleli jääma ja siis kükitangi mureliku moega ja lükkan lugemist edasi, prokrastineerin, peidan ennast tegevuse eest, mille endale millegipärast kohustuseks võtsin. Ja nii võib kergesti juhtuda, et läheb mitu päeva või koguni nädal, kui ma midagi eriti ei loegi. Elukogemus näitab, et parem on teha pool rehkendust, aga teha ära. Teha lihtsam rehkendus, aga teha ära. Mõte, et nüüd loen ainult tüvitekste, tähendab praktikasse viiduna – kuna minus ei ole partisani otsustavust ja muid vajalikke iseloomujooni –, et ma lihtsalt ei loe. Kuidagi on nii läinud, et kõige paremini tulevad välja need asjad, mille tegemist ma naudin, ja muidugi oskan ma siis selle juurde nautida ka pingutust. Aga no sellist parajat. Võin sikutada saja­kilost kangi, aga kolm korda raskemaga ei suudaks ma selgagi murda. Kahtlustan, et ma pole ainus selline. Ja muidugi harjutan ma ikka veel poolelijätmiskunsti. Olen kindel, et seda tasub õppida.

Ja et kõik ausalt ära rääkida, pean mainima sedagi, et väidetavalt väärtkirjanduse hulka kuuluv „Stepihunt” meeldis mulle õrnas eas küll, aga kui mu mälu väga ei peta (võib petta!), siis praegu ma seda raamatut päris kindlasti lugeda ei kannataks. Poosetamine, muud midagi. Jäägu lugeja otsustada, kas viga on kuldses klassikas või minus.

Ahjah, tahtsin rääkida hoopis oma isiklikust kogemusest „Tõe ja õiguse” teise köite lugemisel. Teate, see neetud Tigapuu oli nii kohutavalt tüütu, piinavalt vastik tüüp, et mul tekkis täiesti füüsiline reaktsioon – õlgadesse tekkis imelik surin, raske oli ühe koha peal püsida, mingi närvilisus sugenes kehasse. Just nimelt kehasse. Asjalugu oli niisugune, et ma tahtsin Tigapuule molli anda. Jaa, ma tean, et nii ei tohi. Peaksime puhaste vaimudena ringi hõljuma ja üksteisele õndsalikult, äärmuslikul juhul noomivalt noogutama. Ausalt, n-ö päriselus mul ärritus naljalt kehaliseks ei muutu ja kui muutubki, siis hoian ennast kenasti vaos, noomin ennast, manitsen, annan küpsist ja püüan paremaks inimeseks kasvada. Jaa, ma olen täiesti ohutu, tänavakõlbulik kodanik. Aga selle va Tigapuu möla ja vastikut käitumist pidin liiga kaua taluma, olin nagu sütel. Ja just sellel hetkel, kui ta täiesti väljakannatamatuks muutus, kahmas Indrek lauaklapi ja virutas talle sellega vastu vahtimist. Just sellel hetkel. Ühe­sõnaga, on võimalik kirjutada nii, et keerad lugeja üles täiesti füüsiliselt. Ja täpselt samas rütmis nagu mõne tegelase.

Lugeva kirjaniku üheks komistuskiviks (enamasti on sellest võimalik ­hoiduda) on enda raamatute ülelugemine. See on igapidi kahtlane, aga hiljuti pidin seda tegema. Või siis ei pidanud, aga kuna minult paluti kümmet teksti, siis lehitsesin ka varasemaid raamatuid. Väga kummaline kogemus! Raske oli neis tekstides ennast ära tunda. Isegi kui idee või miskine alge oli üldjuhul endiselt vähemalt mõneti omane, siis teostus, kui ma neid nüüd puhtal lehelt teostada saaks, oleks praegu päris kindlasti teistsugune. Väga teistsugune. Võib-olla polegi selle lapse­põlves laotud labürint-vundamendi roll nii suur.

 

Ühel ilusal päeval juhatas saatus mu kokku Tarmo Jüristoga. Kõrgesti austatud multitalent kirjeldas muu hulgas, kuidas käib kiirlugemine. Proovisin paaril järgmisel päeval ja täitsa hakkas tulema! Mõnus. Kuigi mingi kahtlus ikka jääb. Nimelt, lapsepõlves ma sõin nii: suu lahti, toit sisse, suu kinni, klõnks, „aitäh!” ja minema sellest söögilauaks nimetatavast põrguaugust! Jah, just. Info tulvab kiirlugejasse muidugi palju kiiremini ja küllap võib oskaja inimene nõnda nautida ka kirjandust! Mina seda oskust ei omandanud. Tõsi, väga kaua ei proovinud ka. Nimelt saan lugedes õige mõnu kätte, kui tekstile mõttes kaasa mõmisen, sellele hääle annan. Päriselt suud liigutama siiski ei pea, aga võib-olla tasuks teha sedagi.

Painasin nii umbes kaheksa aasta eest sõpru-tuttavaid palvega aidata mul meenutada üht novelli, kelle kirjutatud see on ja nii edasi. Tahtsin selle üles otsida ja üle lugeda. Mul oli tekstist üsna selge ettekujutus, uskusin, et see on ilmunud Vikerkaares ja mind üllatas väga, et keegi sellest midagi ei tea. Lõpuks ähvardasin selle ise kirjutada. Võib-olla tulnukski seda teha. Oleks olnud huvitav, sest mu peas oli see juba küllaltki pikaks ja kurviliseks muutunud. Aga siis sattusin lehitsema Vonneguti „Tšempionide einet” ja seesinane minu peas pesa teinud novell oli hoopistükkis Kilgore Trouti romaan, mille Vonnegut oli paari lausega kokku võtnud.

Viimased kaheksa aastat olen üsna usinasti tõlkinud. Peab ütlema, et tõlkijana lugemine on midagi hoopis muud. Kui ma üldjuhul – väga lihtsustatult – loen, nagu loksuksin paadiga allavoolu, vahel on vool kiirem ja vahel võtan aega meenutada, mis reisi alguses juhtus jne, siis tõlkijana sõelud kogu aeg terve jõe ulatuses edasi-tagasi. Ja uurid vesikonna kohta. Noh, ei, see ei ole täpne võrdlus muidugi. Aga igal juhul käib see lugemine kuidagi teisiti, tööle hakkavad teised kombitsad, kõik andurid – nii palju kui mul neid on – töötavad ja tekitavad ülekoormusest tingitud lühiseid. Isegi kui raamat enne tõlkima hakkamist läbi lugeda, on see kuidagi teistmoodi kogemus. Juba muretsed ja mõtled, et oioioi, mis nüüd saab, mis ma küll siin tegema pean! Sobrad kogu aeg küünarnukkideni võõra teksti sisemuses, teed selle omaks ja ennast selle omaks ja põhimõtteliselt loed küll ka, aga päris õige asi see ikka ei ole, liiga intiimne. Praegu ootan põnevusega, millal julgen lugeda Lucia Berlini „Koduabilise käsiraamatut”. See on jube hea raamat, ma tean. Aga ma tahaksin seda ka lihtsalt lugeda, eesti keeles. Sama käib ka George Saundersi „Kümnenda detsembri” kohta. Mina nad tõlkisin (osa „Koduabilise” tekste tõlkis Kaisa Kirotar) ja arvatavasti läheb veel paar aastat, enne kui distants on piisav, et saaksin lugeda paanikahoogude ja süütundeta.

Mõnikord võib mõne kirjanikuga juhtuda ka niisugune hirmus asi, et ta satub žüriisse või sihtkapitali või lubab kirjutada aastaülevaate. See, muidugi mitte kõigis žüriides, nõuab täiesti omamoodi, intensiivset ja otsustavat lugemist. Kultuurkapitalis rühmates tuleb üheksa-kümne päevaga läbi töötada pea 300 taotlust. Muidugi, need kõik ei eelda tekstiga tutvumist, aga siiski on seda kindlasti liiga palju. Tähendab, seda ei ole liiga palju adekvaatse otsuse langetamiseks – kuigi seegi on raske, nõuab korralikku pingutust –, aga jäävat lugemiselamust niimoodi kindlasti ei saa. Mitte mina. Ega vist peagi, lõppude lõpuks on tegemist käsikirjadega, mis vajavad veel autori või toimetaja või mõlema kätt. Aga ikkagi on natuke hirmutav, kui mäletad poole aasta pärast parimal juhul autori nime ja argumente selle poolt ja vastu, teos ise jääb meelde haruharva, enamasti pigem halvas mõttes.

Kokkuvõttes tahan öelda, et kirjanik peab tunnistama lugemisraskusi ja püüdma neist üle saada. Kui oled kolm-neli tundi tõlkinud, siis on raske jõuda oma tekstide kallal töötamiseni. Ja üllataval kombel on peaaegu sama raske veel õhtul niisama, normaalse lugeja kombel lugeda. Ei, valetan – see ei ole kuigi raske, aga nõuab minult teatavat pingutust. Meelespidamist, et seda tuleb teha ja et ma tahan seda teha. Arusaamist, et tõlkimine on küll üksiti ka lugemine, aga täiesti teistmoodi lugemine, ja et lugemisena see ei loe. Kui tõlkija ja kirjanik tahab jääda tõlkijaks ja kirjanikuks, siis peab ta rahulikult lugema, jalad laua peal või võrkkiiges või selili või kõhuli või minu poolest kas või propelleriga ümber lambi tiirutades. Lugema kohustuseta loetavat tõlkida või arvustada või hinnata, lugema täiesti rahulikult. Aga lugema ta peab, see on fakt.