Hakkan lugema. Ei viitsi. Tahaks teha hoopis midagi muud. Tõusen ja seisan akna juurde. Tuttavad hooned, tuttavad puud, neid olen juba lugenud. Lähen uksest välja ja kõnnin mööda linna. Tuttavad tänavad, tuttavad väljakud, neid olen juba lugenud. Astun kõrtsi uksest sisse ja istun lauda. Tuttavad näod, tuttavad jutud, neid olen juba lugenud. Tahaks teha hoopis midagi muud! Võib-olla kirjutada?
Hakkan kirjutama. Ei viitsi. Tahaks teha hoopis midagi muud. Lähen kõrtsist välja ja kõnnin mööda linna. Tuttavad naised, tuttavad mehed, neid olen juba lugenud. Jalutan kodu poole ja keeran ukse lukust lahti. Tuttavad toad, tuttavad asjad, neid olen juba lugenud. Seisan akna juurde ja vaatan välja. Väljas on pimedaks läinud. Kustutan tule ja vaatan otse pimedusse. Seda ei ole ma kunagi lugenud. Tahaks nii väga lugeda pimedust!
Tuleb meelde, et Mallarmé ütles: Taevane raamat on kirjutatud valgega mustale. Meie raamatud on kirjutatud mustaga valgele. Tähistaeva taustaks on pimedus, ainult tänu pimedusele saab taevaseid tähti lugeda. Meie tähed on mustad, neid saab lugeda ainult valgel paberil. Tulen akna juurest ära, süütan tule ja sammun raamaturiiuli ette. Siin nad on, kõik puha pimedusega kirjutatud. Pimedust ennast, pimedust ilma valguseta ei suuda ma lugeda. Aga ma suudan lugeda pimeduse kirja. Võtan riiulist esimese ettejuhtuva, tükikese pimedust.
*
Lugemine on töö. Talle on omane töö tavaline kaksipidisus. Töö võib olla loov, ta võib olla tegevus, mida tehakse rõõmuga, ainult tema enese pärast: nõnda sarnaneb ta armastusega, erootilise atmosfääriga, kus iga puudutus muutub tähenduslikuks ja üht kindlat lõppeesmärki polegi. Aga töö võib olla ka vaev, mis tuleb ära näha, et jõuda millegi muuni, tulemuseni, mis on tööst enesest võrratult tähtsam: kui vaev on ära nähtud, on targem see ka ära unustada, et täielikumalt maitsta töö vilju. Ometi langevad need kaks momenti vahel kokku, nii et lugemisest saab loomise vaev, ühtaegu pingutav ja nauditav, väsitav ja kosutav. Siit on juba lihtne sattuda ukse juurde, mis avaneb hoopis teisele poole. Kui sellest läbi minna, siis tagasi pöörduda enam ei saa. Nüüd saab lugemisest sündmus.
Mõnikord sõidan ma rongiga ühest linnast teise. Kui heidan pilgu ümberringi, näen, et kõik reisijad loevad midagi. Nende pilk on kinni väikese akna küljes, kus vahelduvad pilt ja tekst, sõna ja joon. See vaatepilt lummab. Kas on kunagi olnud aega, mil inimesed nii palju loeksid kui praegu? Lugemiseks kasutatakse iga vaba hetke. Loetakse tööl ja kodus, lamades, istudes, seistes ja isegi käies; loetakse päeval ja öösel, sobival ja sobimatul viivul. Olen näinud, kuidas kaks meest tulevad baari, võtavad õlled ja istuvad vastamisi lauda: aga nad ei hakka omavahel juttu ajama, vaid hakkavad lugema. Teinekord istub pargipingil üksik naisterahvas: aga ta ei oota kedagi, ei unista millestki, vaid loeb. Loevad vanad ja noored, suured ja väikesed, kel aga telo taskus on. Lugemisest on saanud lakkamatu ekstaas, lakkamatu mujalviibimine.
Kõrvalt vaadates paistab see väga põnev. On ainult üks viga, mis liigset vaimustust tagasi hoiab: ma tean, mida nad loevad. Nad kõik loevad ühte ja sama raamatut. Raamatu nimi võib küll vahelduda (Facebook, Twitter, Instagram, noorematel muidki), aga sisu on alati sama. Üllatusi on harva. Ka illustratsioonid on sarnased, ehkki siin on varieerumist rohkem. Oluline on, et tekst kohe köidaks, vallutades selle, mida kognitivistid on nimetanud automaatseks tähelepanuks. Sellele vastandub suunatud tähelepanu, mis nõuab rohkem keskendumist ja teatavaid mõtlemispause, et loetut mälus korrastada ja seostada. Rongis lugejatel on aga pilk ekraanile naelutatud, pöial liigub lakkamatult. Mõtlemispause pole märgata, suunatud tähelepanu ei tööta. Neil pole hetkekski igav, ja see teeb ettevaatlikuks. Võtan seljakotist oma raamatu. See on paberist, ilma piltideta, ja mul kulub jupp aega, enne kui olen uuesti sisse elanud. Siis aga paotub uks. See on täiesti teine raamat, tähistaevasarnane, aga ümberpöördult. Eemalt vaadates ei saaks kuidagi ära arvata, mida ma loen. Tõtt-öelda ei tea ma seda veel päriselt isegi.
*
Lugemine on alati afektiivne. Spinoza järgi on meil kolm põhiafekti: rõõm, kurbus ja iha. Esimesed kaks tähendavad üleminekut kas suuremale või väiksemale täiusele, viimane on aga „himu koos teadlikkusega sellest” (III, 9. propositsiooni skolion).[1] Afekt ise on „segane idee”, mille olemasolu määrab vaimu „mõtlema pigem ühele kui teisele asjale”.[2] Lugemine käivitab kujutluse, ja „kui me kujutleme, et mingi meiesarnane asi on afitseeritud mingi afektiga, oleme koos temaga afitseeritud samasuguse afektiga”.[3] Siit saab alguse afektide jäljendamine (aemulatio), mis Spinoza arvates on „iha mingi asja järele, mille meis tekitab see, kui me kujutleme, et teistel meiesarnastel on samasugune iha”. Nii võibki inimesel olla tohutult palju afekte, segaseid ideid, mis tulenevad ainult iha jäljendamisest. Lugemine ongi ennekõike iha jäljendamine.
Just afektiivsusest saab aga alguse eetika põhiprobleem: afektid orjastavad. Orjastamine toimub enamasti ilma inimese teadmata, sest kui seda juba on taibatud, tekib vastupidine afekt, mis hakkab orjastamist takistama. Tavaliselt inimene seda siiski takistada ei suuda, sest taipamine eeldab pingsat refleksiooni, järelemõtlemise aega. „Inimese võimetust ohjeldada afekte ja neid pärssida nimetan ma orjuseks,” ütleb Spinoza, „sest afektidele alluv inimene ei sõltu mitte iseendast, vaid fortuunast, kelle võimuses on ta sel määral, et on tihti sunnitud, nähes küll endale paremat, järgima siiski halvemat.”[4] Fortuuna mõiste märgib siin juhuste ja kokkusattumuste mängu, mis sageli seab inimesele lõkse – ehk teisisõnu, inimene võetakse õnge, ta jääb kauaks konksu otsa, mis veab teda sinna, kuhu ta muidu ehk minna ei tahakski. Aga nii raske on seda taibata. Sest kust saada taipamise vägi?
Inimeste ühiskond on seega suures osas orjade ühiskond. Demokraatia ei aita siin midagi. Vastupidi, afektide ülevõim muudab demokraatia groteskseks, sunnib ühiskonna suunduma sinna, kuhu mingil juhul minema ei peaks. Tänapäeval on lugemise roll selles protsessis keskne. Afektid levivad just lugemise kaudu. Näen juba väikesi lapsi ekraanide kohale kummardumas: nad jäljendavad juba teiste afekte, võtavad need omaks. Lugemine kinnistab selle, paneb „mõtlema pigem ühele kui teisele asjale” ja rääkima sellest pigem ühtede kui teiste sõnadega, tugevdades illusiooni, et meil kõigil on ühesugune iha. Aga iha on inimese olemus. Meil kõigil ei ole ühesugune olemus. Veel enam, jäljendada võidakse iha, mis ei olegi kellegi olemus, vaid fortuuna seatud lõks, millest oleks targem eemale hoida. Jäljendada võidakse kokkupandud, kokkuloetud, kokkumängitud iha.
Ometi võib lugemine toimida ka vastupidiselt. On olemas refleksiivne lugemine, mis harutab kokkuloetu koost lahti ja mängib kokkumängitu ümber. See on vabastav, emantsipatoorne lugemine, mis loob hoopis vastupidise, palju tugevama afekti. Alles nii saabki vabadus võimalikuks. Võib-olla meie lugemiskeskses ühiskonnas ongi just see kuninglik tee. Aga siis tuleb uuesti lugema õppida. Tuleb lugema õppida mõistuse juhatusel, õppides tundma oma tõelist iha, seda, mis on elus kõige tähtsam. Fortuuna jääb sel juhul kõrvale, ta on ainult meelelahutus. Vabastavat lugemist on raske õpetada. See tuleb igaühel ise avastada. Seni tuleb aga lugeda eeskuju põhjal – jäljendades lugemist heas usus, et minagi võin kord päriselt lugema õppida.
*
Mircea Eliade päevikus (2. I 1971) leidub lugu lapsest, kes oli kolmeaastaselt orvuks jäänud ega rääkinud sõnagi. Gestapo tuli otse koju, vanemad vahistati lapse nähes, viidi ära ja saadeti Buchenwaldi koonduslaagrisse. Pärast seda jäigi laps tummaks. Ta istus päevade kaupa üksi ja joonistas kummalisi, keerukaid labürinte. „Selgitasin talle labürindi sümboolikat,” kirjutab Eliade. „Labürindis ollakse varjul, see on pelgupaik, mis kaitseb surnute ja kurivaimude eest, aga toimib ka luust ja lihast vaenlaste vastu.”[5] Hiljem jutustas psühhiaater Eliadele, et selgitus oli tõepoolest aidanud. Ta pääses nüüd lapse salajasele siseelule ligi. Mõne aja pärast hakkas laps rääkima.
Lugemine on labürint. Ta pakub varju ja annab kaitset, isegi siis, kui kedagi teist kaitsmas ei ole. Muidugi eeldab lugemine ka ise varjulist nurgakest, teatavat kookonit, nagu ütleks Emanuele Coccia: aga kui see on leitud, hakkab arenema metamorfoos.[6] Loetakse vaikselt, üksi ja omaette, justkui laps, kes joonistab keerukaid labürinte, sest ta ei taha enam rääkida, ei taha maailmaga suhelda. Nõnda võib see kesta, kuni labürindi sümboolikat hakatakse mõistma. Siis on aeg metamorfoosiks küps. See ei tähenda aga, et lugemine tuleks nüüd lõpetada: varsti sisenetakse labürinti uuesti, sest on avastatud selle raviv ja kosutav jõud, labürindis peituv loomisvägi. Peagi selgub, et labürint kätkeb veel ühte saladust, aga seda on raske kirjeldada, samuti nagu labürinti ennast, labürindis liikumist. Labürindi saladus peab jääma saladuseks. Saladusest välja viib ainult mõistatus, mis ongi labürindi teine külg. Mõista, mõista, mis on labürint; mõista, mõista, mis on labürindi lugemine.
Kõik raamatud on labürintlikud, aga mõni on veel labürintlikum kui teised. Sellist raamatut lugedes võib tekkida tunne, et peaksin uuesti rääkima hakkama. Kõik see, mida seni olen õppinud rääkima, on midagi hoopis muud, see ei väljenda minu tõelist iha. Selline raamat on näiteks Kafka „Protsess”, üks labürintlikumaid üldse. Selline on Baturini „Leiud kajast”, kus tegelase identiteet iga käänakuga muutub. Näiteid võiks tuua veel. Mõni luulekogu ongi ainult rida labürinte, üks käänulisem ja kummalisem kui teine. Pole mingi ime, kui luuletus tekitab hirmu lugejas, kes on harjunud alluma automaatsele tähelepanule, harjunud silmagi pilgutamata jäljendama teiste iha: korraga tõmmatakse ta justkui sohu, kus pind jalge all lakkamatult õõtsub. See tunne, mida Freud nimetas imelikuks, das Unheimliche, on labürindis tavaline asi. Aga labürint on teekond soosaarele, pelgupaika, kuhu pääseb ainult see, kes tunneb salajast rada.
*
Veiko Õunpuu „Sügisballis” on stseen, kus šveitser Theo (Taavi Eelmaa) garderoobileti taga raamatut loeb. Tuleb ülemus (Janek Joost) ja soovitab tal ajaviiteks parem restorani koristada. Theo vastab, et see ei kuulu tema töökohustuste hulka. Tekib konflikt ja ärritunud ülemus suundub oma kabineti poole, kuid tuleb hetk hiljem maruvihasena tagasi ja lõugab: „Kus on pintsak! Pintsak!” Kui Theo vastumeelselt punast kuube selga ajama hakkab, toob administraator kuuldavale meeldejääva fraasi: „Töötajad töötavad! Kirjanikud loevad raamatuid!”
Stseen on groteskne ja paneb mõtlema. Ori ei pea lugema raamatuid, vähemalt mitte süvenenult, omaette ja vaikuses, ilma et keegi teaks, mida ta loeb. Sest siis tekib orjal pelgupaik. Tekib ruum, kuhu peitu pugeda, kus vaikselt kosuda ja jõudu koguda, kuni ta suudab ise rünnakule vastata. Nii võib ori muutuda sõltumatuks – ta polegi enam ori, vaid vaba, keda orjana kohelda on ohtlik. Kas administraator oleks reageerinud samuti, kui Theo oleks lugenud lihtsalt näoraamatu seina? Vaevalt küll. Telefoni näppimine ei vabasta kedagi, sealt võib heal juhul saada informatsiooni, mille põhjal tegutseda. See ei sega töötajal töötamist, vaid vastupidi, seob teda tihedamalt paigaga, kus ta on, ja ülesannetega, mida ta täidab.
Aga mida tähendab lause „kirjanikud loevad raamatuid”? Kas see on tautoloogia? Ülemus asetas ju rõhu sõnale „kirjanikud”, andes mõista, et teistel pole lugeda vaja, või vähemalt mitte süvenenult lugeda. Kui raamatuid loeksid ainult kirjanikud ise, oleks kirjandus surnud ring. Ometi võib seda lauset tõlgendada ka vastupidiselt. Sel juhul lugemine justkui eeldab kirjutamist, s.t igaüks, kes süvenenult loeb, on virtuaalselt juba kirjanik. Ehk täpsemalt, teatavat tüüpi lugemine on töö tekstiga, mis on sama intensiivne kui kirjutamine. Siin ei piisa afektide jäljendamisest, vaid neid vaadeldakse ja kõrvutatakse, seatakse üksteise vastu, proovitakse, muudetakse, kustutatakse. See on inskriptsioon, aga mitte ainult afekti inskriptsioon, vaid afektide valitsemise tehnoloogia. Kirjanik on küll lugeja, aga ainult seetõttu, et lugeja on juba kirjanik. Restorani šveitser, kes leti taga raamatut loeb, ongi virtuaalselt juba kirjanik, sest tal on kirjanduse vägi juba sees. Midagi on sündimas, kui mitte mustaga valgel, siis valgega mustal.
*
Igast lugejast saab kirjanik. Ja kui ta on labürindi lugeja, saab temast labürindi kirjanik. Mida see tähendab? Kas ta jääb nüüd üksi? Või on labürint juba asustatud? Neile küsimustele pole lihtsat vastust. Võib-olla olid vastusele kõige lähemal Deleuze ja Guattari, kui nad oma viimases raamatus rääkisid „indiaanlasekssaamisest”, s.t põliselanikuks saamisest maal, mis ei kuulu enam meile.[7] Võib-olla kõlab see liiga dramaatiliselt. Aga igal juhul on selge, et lugemine ühtaegu katkestab ja loob sidemeid. See on väga kreatiivne protsess, mis ei paku ainult pelgupaika, vaid ehitab ka pelgulinna, hakkab looma kogukonda, mis võib-olla on ühe teise kogukonna algus. Väljapääsud on niisama olulised kui sissepääsud. Nii moodustub muster, labürintlik muster, mida tuleb omakorda lugema õppida, et selles orienteeruda.
Lugemine ei ole seega ainult raamatute lugemine. Raamatud ei ole alati olemas olnud, ja nad ei pea ka alatiseks jääma, nad on tähtsad ainult praegu. Sest tegelikult võib lugeda ka kõrvaga. Pärimuslik lugemine ongi käinud ennekõike kõrva kaudu, see nõuab kordamist, et pärimus hakkaks avanema. Bušmanikssaamine. Pügmeekssaamine. Eskimokssaamine. Vanapaganakssaamine. Muide, kunagi on Eestis labürinte nimetatud ka „vanapagana linnadeks”. Kui hoolega kuulatada, siis ei pea just lugema kõiki maailma raamatuid, et oma ümbrust lugema õppida. Isegi pimedust saab lugeda kõrvaga. Võib-olla ainult kõrvaga pimedust lugeda saabki – sedasama pimedust, mida raamatusse mahtus ainult tükike.
[1] B. Spinoza, Eetika: geomeetrilise korra järgi tõestatud ja viide ossa jagatud. Tõlkinud M. Ott. Tartu, 2016, lk 136.
[2] Sealsamas, lk 204.
[3] Sealsamas, lk 151.
[4] Sealsamas, lk 206.
[5] M. Eliade, Fragments d’un journal II, 1970–1978. Tõlkinud C. Grigoresco. Pariis, 1981, lk 38.
[6] Lugemine on teatav eneseloomise tehnika. Coccia samastab enesesuhte ja tehnika ühtviisi kookoniga, mis on peamine vahend oma olemisviisi teisendamiseks: „Tehnika – kookon – ongi iga elusolendi suhe iseendaga, tulemuseks keha ja identiteedi radikaalne muutus. Enesesuhe on alati tehniline, selle eesmärk on muuta iseenda vormi. Enesesuhe loob alati muna, sünnijärgse kookoni, nii et maailmast saab uuestisünni ja ümberkujunemise ruum.” E. Coccia, Métamorphoses. Pariis, 2020, lk 97.
[7] Vt: G. Deleuze, F. Guattari, Mis on filosoofia? Tõlkinud A. Saar. Tallinn, 2014, lk 109–110.
