Võtan vaatluse alla kaks raamatut, millest üks on ilukirjandus ja teine mitte. Minu valitud raamatutel on teatavaid ühisjooni, kuna neis räägitakse paremast kogukonnast või visandatakse selle võimalikkust.

Lapsest saati olen ma tahtnud kuhugi kuuluda ja olen südames kandnud ideaalse kogukonna võimalikkust.

Mäletan, kuidas ma ühel või teisel põhjusel erinevatesse kooslustesse ei sobinud – osalt seetõttu, et mu sotsiaalne kogemus endaealistega oli ahtake (olin peaasjalikult oma emaema hoole all, kes mind päris varases eas olelusvõitlusest säästis), osalt aga ka oma õhina ja ootuste tõttu nende koosluste suhtes, mis aga kunagi ei täitunud.

Minu esimene kogemus kogukonnast kui tõrjuvast kooslusest pärineb 1970. aastate lõpust, kui läksin ilusal päikesepaistelisel sügishommikul koos emaga esmakordselt Akadeemia teel asuvasse 105. lastepäevakoju ehk praegusesse Palli­põnni lasteaeda, kus mu ema tookord töötas.

See oli tore teekond kuldsete vahtratega ääristatud Õismäe teel ja edasi mööda Järveotsa teed Kadaka tee hästi lõhnava leivavabriku juurest Mustamäele, ja selleks tuli hommikul ärgata hiljemalt kell kuus kakskümmend.

Lasteaias oli ainulaadset kogukonnavaimu hästi tunda. Kõik tundusid olevat kõigiga semud. Päev algas elavate mängudega ja tõotas mulle, vanemate inimeste seltskonna ja murelike juttudega harjunud lapsele, üllatavalt tore tulla.

Õuetunnil aga ütles üks redelil turniv poiss, kes oli mind pikalt iga külje pealt takseerinud: „Sina ei ole meie lasteaiast!” Mäletan, et kangestusin – kõik algas ju nii toredasti, me tegime ringmängu, pidime leidma vastandsõnu („valge” – „must”, ja mäletan, et üks Eva-nimeline tüdruk ütles „valgele” vastand­sõnaks „pime”, tehes niiviisi sisselõike kogukonna ühisteadvuse ootus­pärasesse loogi­kasse), siis mängis ema klaverit, me laulsime rühmaga koos, koris­tasime koos mänguasju, läksime koos õue, ja korraga… mina ei ole nende lasteaiast!

Ma ei osanud poisile midagi vastata, sest pidin öeldut kõigepealt seedima. Olin otsekui paljastatud – vargana, kes oli endale kahmanud tükikese teiste toredast kogukonnast, olemata ise sinna kuulumise heaks midagi teinud, aga jõudnud sellest juba rõõmugi tunda; ja sealsamas endas pettunud, et ei osanud poisile kohe midagi vastu öelda. Väljakutset vastu võttev, kemplev „Ei ole jah!” sellesse konteksti ei sobinud, sest ma polnud kindel, kas teise ütlus tähendas tõdemust või hinnangut.

„Nüüdsest olen!” ei kõlvanud tol momendil samuti – ma ei teadnud, kas poisi öeldu ulatunuks ka tulevikku, aega, kui olen juba mõned päevad lasteaias käinud ja sealsesse ellu sisse elanud. Vaikimine oli veelgi hullem, aga midagi muud ma sel hetkel teha ei osanud.

„Ära teda kuula, ta tuli ise ka alles eelmisel aastal!” ütles üks sõbralikuma moega tüdruk redeli kõrval, kelle meelest ma ilmselt juba olin „meie lasteaias” ja kellega me pärast terved pikad päevad koos mängisime.

„Alles eelmisel aastal” tundus kohutavalt pikk aeg, kuid oli kogukonna silmis ometigi ülilühike.

Küllap rääkisin emale juhtunu ära. Lasteaiakasvatajad, tollase kogukonna kannatlikud ja vähenõudlikud edendajad, õpetasid mind, et ma võin alati julgesti vastu öelda: „Aga minu ema on teie muusikaline kasvataja!” Kuid mis see oleks aidanud? Kuidas oleks see muutnud tõsiasja, et mina ei olnudki nende lasteaiast?!

Sellest hoolimata pole ma ometi kaotanud usku teatavasse kollektivismi. Mind paeluvad teosed, mis räägivad inimkoosluste paremaks tegemise võima­lustest, olgu tegu kas või utoopiatega (eelistan neid konstrueeritud või moraliseerivatele romaanidele, millest tajun, et nood juba ette osutavad, millises ­võtmes neid lugema peaksin).

Mind on alati võlunud teadlaste juures mingi mentaliteedi profileerimisel psühholoogiline täpsus ja ka oskus „teisesust” lahata. Üks selliseid pärle, mille üle pika aja taas kätte võtsin ning millest mu siinne kirjutis inspiratsiooni saab, on Aet Annisti raamat „Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskus­külas” (2011), mida Külli-Riin Tigasson ja Mihkel Kunnus kõrvutasid omal ajal lausa „Tõe ja õigusega” või nimetasid seda viimase tänapäevaseks järjeks.

Ehkki uurimuse ilmumisest on möödas kümmekond aastat ja „eestlased pole kunagi nii hästi elanud kui praegu”, pole nood keskuskülade kogukonnad kusagile kadunud, neis hingitsetakse edasi.

„Antropoloogia on klassikaliselt teadus Teisest – teisest kultuurist, ühiskonnast, veidi hilisemates vormides rühmadest ühiskonnas, mida nähakse mingis aspektis Teistena: vaestest, kodututest, subkultuuridest, etnilistest vähemustest, migrantidest jne,” ütleb Annist (lk 20).

Kogukonnavaim on esitatud uurimuses peaasjalikult läbikukkumise, luhtumise võtmes, aga teksti kannab selgesti tajutav empaatia (autor kirjeldab, kuidas ta osutab oma „välitöö” käigus elu hammasrataste vahele jäänud ­inimestele abi, sulandub nende keskkonda), nii et tegu on mitte kiretu, vaid igapidi kaasava uurimistööga, milles kohtab ohtralt kirjanduslikku peenust, nüansi­täpsust, isegi irooniat.

Annist kirjutab oma raamatu saateks: „Minu eesmärk oli ühendada Ida-Euroopa külaetnograafiate traditsioon antropoloogiliste arengu-uuringutega .. [—] Eesti maaelu maine ja sotsiaal-majanduslike olude halvenemine teise iseseisvuse ajal tõi kaasa maainimeste igapäevase läbikäimise ja vastastikuse ­sõltuvuse vähenemise, mida võimendasid veelgi nõrgad sugulussuhted. Nõukogudeaegsete kortermajade elanike paratamatu igapäevaelu tiheasustuses kesk harjumatut ja raskesti aktsepteeritavat sotsiaalset ebavõrdsust tekitas ­vastastikust põlastust ja vihkamist, pani teisi elanikke nägema Teisena ja muutis soovitavaks neist eemaldumise. Külapeod, kultuuriüritused ja muud kogukondlikkuse kujutletud väljendused tugevdasid erinevuskogemust, mitte ei ületanud seda.” (Lk 11.)

Kogukonda kasutab Annist „katusterminina, mis tähistab territooriumi ja huvide või teatud kuuluvuse alusel kujunenud omavahel suhtlevaid rühmi ja eeldatavasti seob see inimesi mingi ühise joone kaudu ning pakub emotsio­naalset ühtsus- ja turvatunnet”. (Lk 16.)

Praeguse aja linnainimesel, kel arvuti ja netiühendus, on võimalik endale sobilikke kogukondi (sh kurja globalismi eest kaitset otsivaid üksteist väestavaid inimkooslusi) vabalt valida nagu turul õunu (klõpsa vaid „liitu”). Annisti uurimus räägib inimestest, kellel on valida ainult ühe – vaevu hingitseva, vaese pseudoruraalse koosluse või siis totaalse hüljatuse vahel. Ning ajutiselt vabastavad internetikogukonnad on neis kehvades oludes kallid pidada.

Annist ütleb, et tema vaadeldud programm demonstreerib, kui vastuolulised võivad olla arenguprojektid oma eesmärkidelt ja kui vähe on neil tihti pistmist kohaliku kultuurilise loogikaga – peaasi on muutmisvõimalus. Võideldakse niisiis kogukonna passiivsuse, initsiatiivituse ja sumbumisega – ühendamise nimel.

Arenguprogrammi importijad aga justkui ei taipa, et kogukond ei tahagi progressi võtmestikus „areneda”; et tolle kogukonna toimimine püsibki toimimatusel, arenematusel, vegetatsioonil, indiviidide hingitsemisel ühes majanduslikust paratamatusest sündinud hädises koosluses.

 

*

 

Meenub Ameerika teleseriaal „Tuvikesed”, see osutas avameelselt põhjusele, mis inimkooslusi tegelikult enam-vähem rahulolevana ühes hoiab. Nimelt on selleks vana hea majanduslik stabiilsus. „Kes on rikas, see võib…”

Kui mees-Bundy, lihtne kingamüüja, töölt koju tuleb, on kõigil diivanil teleka ees lösutajatel juba käsi püsti ja ta torkab kiiresti kõigile dollarid pihku, isegi koerale hammaste vahele, lunastades end nõnda võimalikest nõudmistest, otsekui maksaks härrastele kümnist. Ja kõigi pereliikmete näole ilmub naeratus – järgmise korrani. Seriaali peeti labaseks, kuna see näitas mahendamata ja otse, et armastus käib kõhu kaudu.

Nagu Bundyde peres, nii on ka pseudoruraalsete kogukondlike suhete ebaõnnestumise põhjuseks rahapuudus ja rahulolematus madala sotsiaalse staatuse pärast.

Kogukonna probleemid saaks lahendada piisav hulk toetust, mis oleks suunatud otse puudustkannatajate majapidamisse, mitte aga sinisilmne arenguabi, mille jagajad on inimeste tegelikest probleemidest emotsionaalselt ­kaugel. Julge(ma)lt mõeldes saaks tõelise arenguabi toel sõita külast minema, osta ­väikese korteri anonüümsemasse linna… aga rahapuudus ja kurb olme on inimesed nii jõuetuks muutnud, et nad ei suuda enam muud kui juua ja klatšida.

Kui palju andeid läheb kaduma sellises jõhkras olmes, ja kui paljude laste unistused tambitakse mutta! Ühistegevus õnnestub siis, kui inimesed on oma eksistentsiaalsetest vaevadest üle saanud. Paraku on väga palju madala sotsiaalse staatuse tõttu lõplikult traumeeritud, surmani kibestunud inimesi, keda ei päästa ka kooskäimine rahvamajas. Inimvihkajat või elusolemist pidevalt üksnes ängistavana tajuvat indiviidi ei saa kuidagi panna armastama reibast ühistegevust ja koosloomist. Hea, kui ta jõuab oma aiamaalegi, hea, kui tal niisugune paik üldse ongi! Küllap aitaks, kui ta saaks lihtsalt enne surma natuke meeldivaid tegevusi nautida.

Annisti uurimus tõestab ka (kas kavatsetult või kavatsemata), et inimeste liigiomane võistluslikkus ja eristumistaju ei võimaldagi neil ühtsust tegelikult tunnetada ega pikemalt positiivses vaimus hoida, kui seda ei kanna utoopiline idee, rangelt järgitav eluviis (veganlus, loomaõigused, asketism, kommunism) või mõni teine ühiselt omaks võetud ideoloogia (ja selgi juhul peab kogukond koosnema läbi-lõhki aatelistest inimestest, kelle silmis isiklikud naudingud oleksid teisejärgulised ning omandiinstinkt ei käiks kogukonna huvidest ees).

 

*

 

Ka kirjanikud ei pruugi ühtsusest lugu pidada. Ilja Prozorov näiteks vastab oma kogukondliku esindatuse ja puuduva kogukonnatunde kohta kirjandussaates „Gogol” (6. XII 2020) nii:

„Ilja, kas teie tunnete, et on olemas eestivene või Eesti venekeelne kirjanike kogukond?”

I. P.: „See on väga keeruline küsimus. Kirjanikud on väga isekad ja üksildased. Peaasi, et neil oleks paberileht või klaviatuur. Kõik kirjanikud kirjutavad omal moel. Kirjanik on emigrant, kes rändab sellest reaalsusest väljamõeldud reaalsusse.”

„Kas tunnete ennast kuuluvatena mingisse rühmitusse „vene”?”

I. P.: „Mina mitte, aga ma arvan, et kõik teised inimesed minu ümber tunnevad seda. Et ma justkui kuuluks mingisse vene asja, kuigi ma ise ei tunne seda.”

Kirjanik võib proovida elada ka agambenliku tühistava loomise võtmes ja see võib viia niigi habraste kogukondlike suhete rikkumiseni. Tühistavat loomist võib võrrelda muusikas tritooniga – psühhopaatilise, peatumatu ja vääramatult edasi rühkiva eneseküllasusega, mis ei sobi tegelikult ühtegi kogukonda. Ning niisamuti põrkub too psühhopaatiline isedus kohe teiste sarnaste iseduste otsa ja midagi head sellest ei tule.

Kogukondlik tähendab ka jagatud vastutust eluolulises ning ühtset väärtussüsteemi ja sarnast habitus’t.

Nõukogude ajal oli kogukond kultuuriinimestele eluspüsimiseks vajalik. Kuid ka tookord võis kellegi edu sünnitada paksu verd ja erimeelsusi selles, kuidas sa ennast teostada tohtisid. Hästi teeniv kunstnik võis olla teiste meelest snoob, pugeja või tõusik, ning äsja naitunud geniaalsest poeedist võis saada topsivendade silmis korraga reetur ja väikekodanlane, kuigi kõik pidupanijad ja paduboheemlasedki igatsesid oma südames stabiilseid peresuhteid ja võistlesid altruistlikumate hooldajate ülelöömise nimel.

Kohtumised Kukus, mõttekaaslaste ringid, ühised mõtteavaldused ja kontra­aktsioonid – need on vaid mõned näited kogukonna vajalikkusest, ja ilma kogukonnata polnud sul justkui midagi.

Eesti-Soome kultuurisuhete matroon Eva Lille näiteks sedastab Veronika Kivisillale antud intervjuus kultuuriinimeste meelsusest sündinud meie-tunnet järgnevalt: „Kui ma ütlen „mina”, siis ma mõtlen „meie”. Mitte ühtegi asja pole ma teinud päris üksi ja ma tahan, et selles loos saaksid tingimata nimetatud mõnedki nimed.”[1]

Niisiis, mina on meie. Antud kontekstis kogukond või kooslus, kes on huvitatud ühisest asjast, ühistest väärtustest, milleks on Soome-Eesti kultuuri­suhted, aga ka kogukondlik abi.

Meie-tunde alalhoidmine jätkus ka individualismiajastul. Kirjanikke lennu­tati veel meie sajandi algul väliseesti kogukondade ette esinema rahvuslike delegatsioonide kaupa. Need, kes niisugusesse seltskonda ei sobinud, jäeti kõrvale. Eeldati, et kõik humanitaarid on pea alati samal lainel; ja vanemad kultuuri­inimesed uskusid, et suhtluses kehtivad needsamad koodid mis mitukümmend aastat tagasi. Kirjandusfestivalide teemad olid sageli enam-vähem midagi sellist nagu „Väike Eesti”, „Uue Eesti kirjanikud”, „Kirjandus vabaduses”, „Uue põlvkonna hääled”.

Kirjanikke käsitleti uue iseseisvusaja hakul kui arenguabi vajavaid tegelasi, kui segadusse aetud mesilassülemit, kellelt saaks laatadel midagi magus-kasulikku välja pumbata. Usuti, et kõik kirjanikud on üldjoontes kõiges ühte meelt, kõik enamjaolt progressiusku ja naeravad samade asjade peale. Kirjandus­õhtuid korraldades eeldati, et põlvkonnakaaslased soovivad esineda koos, mitte üksinda, kuna just põlvkonda peeti kogukonda ühendavaks jooneks (ka kasseti­põlvkond pidi justkui omaette kogukonna moodustama, ehkki koosnes täiesti erinevatest isiksustest).

Kogukonnaks survestamine on Teise-probleemi ignoreerimine, selle vägivaldne ületamine. Aga meie-tunnet hoidva väärtussüsteemi haprus või lausa võimatus ei kuulu ainult sotsialismijärgsesse keskuskülla.

Kogukond võib muidugi olla ka toetav, ent just selles peitubki lõks. Toetuse jalge alt kadudes tabab sellega harjunud inimest meeleheide, kuna ta ei oskagi n-ö üksinda mängida. Kuulakem usukogukondadest väljaheidetute lugusid, milles nad kirjeldavad kogukonna kaotamist järsu elumuutusena, võrdlevad seda lausa leinaga.

Mitukümmend aastat ühe töökohaga harjunud inimene ei pruugi kohaneda uues olukorras, kuna ta ei ole end ette valmistanud eluks pidevas ebakindluses nagu „kogukonnatu” vabakutseline. Riigipalgalise koondamine on alati traagiline ja võimaluse korral kirjutab toetav kogukond tema ametikohal jätkamiseks palvekirju.

Kogukonnaga seotu ei näe koondamises, uue lehekülje pööramises või n-ö läbikukkumises uusi võimalusi ja miks mitte ka uusi huvitavaid, vahest paremaidki kogukondi. Sisseharjunud toetus on muutnud selle saaja abituks. ­Kogukond, kuhu inimene on paratamatuse tahtel määratud, troonib viimaks indiviidi üle, muutes ta lõpuks otsekui eluvõimetuks.

 

*

 

Inimesel on siiski ammune kalduvus kogukondi moodustada, et elu kulgu sobivamas suunas määrata. Kõikide kogukondade suurim probleem on suutmatus oma mullist välja vaadata, selles pole süüdi ainult „harimatud postsovetlike kortermajade elanikud”. Kogukondliku mulli mugav tihkus võib tabada igaüht.

Kirjandus- ja kultuuriinimeste kogukonnast rääkides ei tohi muidugi unustada, et see pole ainuke tähtis loovorganism. On ka laiema eetosega kogukondi. Lõpetada tahaks teise mulle äärmiselt tähtsa poeetilis-filosoofilise manifesti-käsiraamatuga, mis kannab pealkirja „Tänapäeva askees” (2020) ja võiks olla suunatud esmalt linnainimestele, kes on oma odavad lennureisid New Yorki juba ära teinud ja kelle rahakott lubab kartulite ja banaanide kasvatajafirmat valida.

„Askees on kõige kaudsem tee, et jõuda selleni, mis on otse käeulatuses,” kirjutab raamatu autor Hasso Krull (lk 9). Vahest võiks see olla tähenduslik just nendele, kes alles mõtlemist ja elu üle mediteerimist alustavad, olles kogunud selleks piisavalt vaba kapitali või olles varem olnud hõivatud teenimise ja lihtsalt eluspüsimisega või uskunud kogukonna survel, et inimese osa ongi elamine oravarattas ja elu robustne järeleproovimine.

„Sa alustad. Kuid kuhu edasi minna? Sa ei tea seda, kõik teed on ju lahti, kuidas sa oleksid võinud teada, et nad nii lahti on.” (Lk 9.) Unistajatele, vaestele boheemlastele, jala käijatele, teise ringi kauba tarbijatele, lugejatele-kirjutajatele pole askeesi käsiraamatus ilmselt midagi üleliia uut. Suure osa oma elupäevadest on nad tegelenud loomisega, mis „pole hea ega halb, vaid teispool kurja väge, isegi kuri ei saa loomata olla, kuigi ta viimaks jääb loomatuks – närtsitav vägi on ka närtsiv vägi.” (Lk 33.)

Kui inimene on väsinud, siis enam ei ole mingit ruttu (lk 70). Seda isegi siis, kui varahommikune rututa olemine käivitaks ebameeldivate sündmuste ahela (näiteks vallandamine, hinnet alandav puudumisteade koolist). Kulgemises ongi ju tähtsad uued proovikivid, ümbruse vastupanu ületamine, ja töölt kingasaamine võib otse loomulikult tähendada suurema hingelise võidu võimalust, aga ka õpetlikku masendust vabatahtliku vaesuse hinnaga. Kui astuda askeesi praktiseerima ja Krulli luuletusi „läbi elama” või programmina teostama, toimub kõigepealt idealismi ja reaalsuse kokkupõrge, millest sündivad ebameeldivused suurema võidu nimel on muidugi tühised. Kuigi, jah, eks askeesi investeerimist oleks tegelikult tulnud alustada juba eile.

Hasso Krull on kogukonnast rääkides pidanud silmas eeskätt inimesi, kes peavad tähtsaks loobumist eelistavat elu, et säilitada ümbritsevat keskkonda. „Tänapäeva askeesi” kui selle kogukonna käsiraamatu puhul tulebki esile tõsta, et tegu ei ole eksitava ega segadusse ajava poeesiaga, mille eesmärk on vaid kunst kunsti pärast.

Alari Allik ütleb, et Krull „sulatab poeetiliste võtete abil lahti kõik need kihid, mis erinevaid argiseid elukirjeldusi koos hoiavad”.[2]

Tõed, mida askeesi käsiraamatus edasi antakse, on põlvest põlve edasi antud ja universaalsed (aga poeesia on niisamuti korduste kordus), erinevate religioossete distsipliinide meditatsioonidki on oma ülesehituselt palju keerukamad, samalaadseid hoolikalt läbi tunnetatud, rahust ja vabast ajast võrsunud tõdemusi edastavad gurud (kes küll oma kursuste eest head rahagi küsivad) on lihtsalt palju väiksema kirjandusliku andega.

Ehkki teosest kumab kerget new age’ilikkust, pole ometi tegu millegi lihtsaga: lihtne on kõik ainult raamatus, aga elama hakates juba hoopis keerulisem ja pöördelisem. Too keerukus on oluline murekoht ja seisab iga tõsise askeedi ees varem või hiljem, sest me ei taha ju askeesist ainult lugeda ja luuletada, vaid seda ka päriselt praktiseerida, ilma hirmuhigita maksmata kommunaalarvete ees.

Mõneti on askees ka teatava jõukuse ja luksuse sümbol, siinkohal on tal ühisjoon passiivse kapitalismiga, nagu Luminori investeerimisblogiski kuulutatud: „Jõukus on nähtamatu. Jõukus on luksuslikud autod, kallid ehted ja edevad käekellad, mis on jäänud ostmata. Jõukuse moodustavad finantsvarad, mida ei ole veel kasutatud asjade ostmiseks.” Jõukus on niisiis asjad, mis on inimesel endal ja tema ümber, asjad, mis ei ole varastatud, laenatud ega röövitud teistelt või saadud teiste olendite heaolu ja tervise arvelt; kõik head asjad, mis kestavad ja mida tuleb osata hoida. Nii jõukus kui ka askees astuvad välja raharinglusest, võidust ja kaotusest: „Raha tähendus muutub, ta pole enam sunnivahend ega isevalitseja, vaid sipelgas, kes tassib seljas endast palju suuremat männiokast.” (Lk 53.)

Krull ütleb, et mure tänapäeva askeesi „kommertslikkuse” või „tööstus­likkuse” pärast on liialdatud, nagu pole mõtet põdeda ka „õigete” toodete kasutamise pärast, tähtis on pigem loobuva mustri loomine.[3] On meeldiv, et Krull on teadlik ka pseudoaskeesist ja sellega kaasnevast silmakirjalikkusest.

Kogukond, kes askeesi praktiseerib, peaks Krulli sõnul olema pigem tee­näitaja: mitte survestama, vaid pigem kaasama inimkonda eeskätt oma eluviisi ja eeskujuga, nagu Tom Sawyer, kes oma aiavärvimiskohustuse teistele poistele ihaldusväärseks ja loominguliseks muutis.

Paide Teatri aktsiooni „33 kõnet” sarjas kõneldes ütles Krull, et kogukond peaks olema „kohalik võrgustik, mis suudab endaga ise toime tulla, end ise ära toita ja naabritega iseseisvalt suhteid hoida. Tulevane kogukond peaks tagama minimaalse energiakulu ja maksimaalse elukvaliteedi, mida ei tohi segi ajada tootmise ja tarbimise nõiaringiga. Tootmine ja tarbimine on indiviidideks pihustunud massiühiskonna võtmesõnad, kuid nad ei saa olla tulevase kogukonna võti.”[4] Seesugune idealism on haritumates keskkondades igati teostatav, kuid Annisti uuritud väljaspool keskusi hingitsev kogukond peaks enne jõudma elementaarsele tasemele, et inimesed saaksid luua mingigi enam-vähem täisväärtusliku, modernistliku „mina”, ning alles seejärel oleks ehk võimalik asuda avastama ja nautima elamise poeesiat, kogukondlikku lahustumist, mõtestatud kulgemist ja Hanshani vaimu (Krulli pakutud UBI ehk baassissetuleku abil).

Nii nagu seda võib-olla teevad Põhjamaade pensionärid, kes kruiisilaeval säravate silmadega ringi patseerivad. Eks puhata saaks muidugi ka oma aiamaal töötades või lihtsalt diivanil istudes ning mineviku või eelkõige teiste inimeste käekäigu üle mõtiskledes, nagu seda teevad eesti vanainimesed, kes on askeesi vaimu aasta­kümneid kehastanud, tegutsenud peaasjalikult kogukonna (lastelaste ja teiste) hüvanguks ning kasvatanud oma lihtsa ja maheda toidugi ise, saades oma toiduga „hästi läbi juba siis, kui ta on alles elus, kui ta on alles inimene, kui tal on hing veel sees” (lk 61).

Krulli „Tänapäeva askees” justkui kinnitaks, et kirjandust (nagu teadusuurimustki) polegi tänapäeval mõtet teha ilma kandva, ühiskonda jõuliselt paremaks muutva ideeta.

 

^[1] V. Kivisilla, „Lamp on süüdatud!” „Sirp” 14. V 2021.

^[2] A. Allik, Kuidas vabaneda maailmavaatest? „Looming” 2021, nr 5, lk 694.

^[3] Vt: Tänapäeva askeet, kes ei ole loobunud millestki. „Müürileht” september 2020.

^[4] 33 kõnet. Tallinn, 2021, lk 94.