Vahel muutub lugemine võimatuks. Tekstid kaotavad tõmbe, ei paku enam huvi ja lugemisest saab painav kohustus, nii et tahaks kogu trükikunsti maa alla needa ja ise kaduda sinnasamma. Vahel lihtsalt on tunne, et ei suuda eluilmaski enam kätte võtta ühtki raamatut. Iga lugeja võib läbi põleda, eriti aga selline, kes päevast päeva niikuinii tegeleb tekstidega, kirjutab, tõlgib, toimetab… Õnneks leidub vastukaaluks päevi, nädalaid ja vahel isegi kuid, kus lugemine joovastab – eriti kui avastad mõne autori, kes näitab, et kirjanduses saab teha midagi veel hoopis teistmoodi, kui leiad mõne teksti, mis lööb valla uksed ja aknad, muudab tunnetust ja maailmataju.

Ja samas, milline privileeg: kurta, et lugemine vahel väsitab! Et raamatute lugemine on lausa osa minu tööst! Poleks millestki sellisest päriselt julgenud kunagi unistadagi, eriti mitte kasvades üles vaesusest läbi imbunud Mustamäe korteris, kus kapid olid tõepoolest raamatuid täis, aga mitte keegi neid kunagi ei lugenud. Mul ei ole ühtki mälupilti sellest, et keegi kodus kunagi raamatut oleks lugenud. Ajaleht käis, seegi suur asi. Emale olid raamatud siiski mingil moel pühalikud objektid, mis sellest, et eemalt vaatamiseks. Aga erilise aja­raiskamisena tundus lugemine minu kasuisale, kes oli kõige rämedamat sorti lihttööline, keda ette võib kujutada – rasvased juuksed üle pea kammitud, et varjata kiilanevat pealage, suits hambus, viinapudel taskus, plärisev bemm tagumiku all. Lugemine keelatud küll päriselt ei olnud, aga hästi sellesse ka ei suhtutud, noh et silmad rikub ära, nina läheb püsti jne –, ent üsna varakult kujunes lugemisest ainus välja­pääs muserdavast reaalsusest ja ma barrikadeerisin oma voodi raamatu­kogust koju tassitud teostega. Nii et kui vahel jälle mõni maa­raamatukogu kusagil kinni pannakse, teeb see kohutavalt kurvaks, sest raamatutel tõepoolest on utoopiline potentsiaal ja vaba ligipääs kirjandusele võib päriselt ka kellegi elu päästa – olen elav tõestus.

Tegelikult pöördun ma raamatute poole endiselt lootuste ja soovidega, uneluste ja januga. Sest kirjutatud on ju enam-vähem kõigest. Ja juba see arusaam on omamoodi katartiline. Viimase aja toredamatest leidudest tahaksingi rääkida.

Üks suuremaid lugemiselamusi on Argentina autori Ariana Harwiczi õhukesed, aga tihedad romaanid. Harwiczi proosa on poeetiline, täis ootamatuid kujundeid ja pöördeid, tema lause üllatab pidevalt. Ja ta on täiesti radikaalne. „Matate, amor” (2012) annab edasi loo sünnitusjärgses depressioonis emast, kel puuduvad emalikud tunded ning kes kõlgub pidevalt reaalsuse ja fantaasia vahel – siin on korraga hullust ja vägivalda, erootikat ja irooniat. Harwicz astub vastu heale maitsele, stereotüüpidele ja konventsioonidele, tema proosa on tihe nagu luuletus, ja samas ei puudu siit huumor. Tema teine romaan „La débil mental” (2014) räägib ema ja tütre suhetest ja pärast seda raamatut hakati teda nimetama Argentina de Sade’iks. Mulle tundub Harwicz eelkõige kompro­missitu loojanatuurina, kes ei kohku tabude käsitlemise ees, olgu selleks naise iha ja seksuaalsus või emad, kes on suisa koletislikud.

Teine väga meeldiv avastus on Ada Limón, kes põimib oma luuletustes kokku igapäevased tähelepanekud ja isiklikud läbielamised – ta kirjutab armastusest ja rõõmust, leinast ja kahetsusest ning seob kõik need asjad ühte kuidagi nii, et tekst on korraga vahe ja elav, süüviv, küsiv ja samas ikkagi mingil moel lepitav. Luule­kogus „Bright Dead Things” (2015) kirjutab ta näiteks nii: „Lapsena tekitasid porgandid minus elevust, / nende neoonsed ämblikjad pealsed aiamaal. / Ja nii ma tirisin nad kõik välja. Murdsin värsked juured / ja viisin nad auhinnana oma isale, / kes tõreles minuga, õigusega, sest hävitasin kogu ta saagi. / Armastasin neid: minu oma / erksavärvilised surnud asjad. / Olen kolmkümmend viis ja mäletan kõike, mida olen teinud valesti. [—] Miks me küll peame harjutama / alistumist? Pean silmas seda: on päevi, / mil tahan ikkagi tappa kõik porgandid, sest et ma saan.” Limón on parasjagu Ameerika Poet Laureate ja tema kõige hilju­tisem raamat on armastuskiri puudele.

Donika Kelly luulekogu „Bestiaarium” (e.k. 2021, tlk Triin Paja) on, nagu raamatu tagakaanetekst ütleb, „armastuskiri neile, kes vaevlevad ärevuse, depressiooni või trauma kammitsates”, ja traumadega see raamat tõepoolest tegeleb: „Tunnista üles ka lõikumine. Enesetapu- / katsed. Mõlemad. Ja see, kuidas sa väikestmoodi / oma südant kinni müürid. Tunnista üles / magus ja tume süsi, mis su keha / jõeks muudab. Tumedam kui / ealeski varem.” Luulemina muutub erinevateks mütoloogilisteks tegelasteks – libahundiks, saatüriks, kentauriks –, vaatleb end kõrvalt, muu hulgas ka jääkamaka ja uksena, ning küsib: kuidas olla üksi? Kelly tõdeb, et valu ei pea kestma jääma igavesti, et armastus on võimalik. Aga vahel on sellegipoolest lihtsam end samastada lindude või ebamaiste olendite kui inimestega.

Melissa Febos ei kirjuta luuletusi ega romaane, vaid oma elust lähtuvaid autobiograafilisi teoseid, mida nimetab memuaarideks. Oleme harjunud, et memuaare kirjutatakse kõrges vanuses, aga Febos alustas sellega päris noorelt ja miks ka mitte, materjali, millest kirjutada, tal jätkub. Febos vaatab iseendale otsa, uurib oma kõige haavatavamaid nurki ja nurgataguseid, oma varju, aga asetab selle kõik ka ühiskondlikku konteksti. Ta on muu hulgas kirjutanud emotsionaalse hüljatusega seotud probleemipundardest („Abandon me”, 2017) ning teismeeast ja viisist, kuidas patriarhaalne ühiskond mõjutab tüdrukuid ja naisi oma mõtteid, keha ja suhtlemist piirama („Girlhood”, 2021). Febos on haarav loovestja, kes ei karda, või vähemalt ei häbene omaenda ebakindlust – ja see ebakindlus teeb ta samas väga kindlakäeliseks.

Sel talvel sattusin lugema mitmeid Skandinaavia autorite romaane ega pidanud sugugi pettuma – on rõõm, et rootsi ja norra autoreid tõlgitakse ja avaldatakse jõudsalt (taani ja islandi kirjanikke pisut vähem, aga see-eest on äsja ilmunud eesti keeles Tove Ditlevseni „Kopenhaageni triloogia”!). Sara Stridsbergi peale poleks ma ehk muidu sattunudki, sest tema romaani „­Armastuse ­gravitatsioon” (e.k. 2017, tlk Maarja Aaloe) pealkiri on tõlkes natuke liiga lääge, aga juhtusin lugema ajakirjast Asymptote Stridsbergi esseed andestusest ja vaimustusin. Tema romaan tegeleb tütre ja isa suhetega: tütar püüab tagasivaates mõista oma isa, kes veetis suure osa tüdruku lapsepõlvest Beckomberga vaimuhaiglas. Vahelduvad lapsepõlvemälestused Beckomberga omapärasest atmosfäärist ja patsientidest, isast, kes on depressiivne alkohoolik ja kes oma elu eest vastutust ei võta ning on niivõrd eemalehoidev, et jääbki talle saladuseks. Tütar püüab panna kokku pilti, mis aitaks leppida, mõista, andestada.

Andestamise keerukusest, õieti võimatusest, räägib aga Vigdis Hjorthi romaan „Pärand ja keskkond” (e.k. 2018, tlk Sigrid Tooming). Hjorthi romaani pea­tegelane Bergljot on lõpetanud igasuguse suhtlemise oma perekonnaga, aga isa ootamatu surm tekitab küsimuse pärandi jagamisest nelja õe-venna vahel. Samuti on elus veel ema, kes ei mõista päris hästi, miks tütar teda näha ei taha. Peagi selgub aga, et keerukate suhete taga on usaldamatuse ja rivaalitsemise labürindid, maha vaikitud probleemid ja intsest. Bergljoti keerukas siseelus on läbisegi häbi- ja süütunne, tahtmine elada ja ennast kehtestada ning ometi pidev ebalus ning kahtlemine iseendas. Hjorth esitab teravaid küsimusi selle kohta, mida tähendab perekond ja see, kui kõige lähedasemad inimesed sind alt veavad.

Karin Smirnoffi romaan „Meie vennaga” (e.k. 2021, tlk Tiina Mullamaa) keerab keerukatele perekonnateemadele veel ühe vindi peale. Autori stiil on karge nagu ümbruski: väike küla kuskil kaugel Põhja-Rootsis, kus kõik kõduneb ja laguneb koost samamoodi nagu inimsuhtedki. Ka siin on taas käsitletud naasmist lapsena kogetud vägivalla ja saladuste, vaikimise ja mäletamise juurde, aga kui Hjorth kirjeldab ühe inimese kannatuse ümber keerlevat pundart, siis Smirnoffi romaanis on vägivallast ja varajastest surmadest läbi imbunud pea kõigi külaelanike elud. Smirnoffi laused on muidu nagu laused ikka, aga komasid ei ole, nimed kirjutatakse kokku ja väikse tähega jne. Need omapärad tekitavad kerge võõritusefekti, mis paneb teksti voolama ja kõlama hoopis teistmoodi, see rütm, mis tekib, on lausa hüpnootiline. Soovitan väga.

Düsfunktsionaalsest perest Hollandi võtmes on kirjutanud Marieke Lucas Rijneveld romaanis „Õhtute äng” (e.k. 2022, tlk Katrin Laiapea), aga see lugu on edasi antud läbi lapsepilgu, mis teeb teksti korraga halastamatuks ja õrnaks. Peategelane on kümneaastane tüdruk Jas, kes kasvab üles sügavalt usklikus talu­peres, mida tumendab tema venna surm ja üsnagi julmad peresisesed suhted. Jas on erksa meeltetaju ja elava mõttemaailmaga ning tema peas segunevad piibli­lood, kujutlused ja igapäevaelu. Jas ei ole päris soostereotüüpne tegelaskuju, ta ei tunne end oma eelpuberteetses kehas päris koduselt ja tahaks pigem olla poiss. Rijneveld on ka suurepärane luuletaja ja tema romaan kubiseb raputavatest kujunditest ning pingest, mis ei lahtu. Mis veel: luuletajate romaanid ei muutu enamasti heietavaks ja see on tore.

Šoti autor Elsbeth Barker avaldas elu jooksul ainult ühe raamatu, kuigi ka see võiks oma kujundirohkuse ja tundlikkuse poolest liigituda n-ö luuletaja romaaniks. „Oo, Kaledoonia” (e.k. 2022, tlk Liisi Rünkla) vaatleb ühe tüdruku sirgumist. Temagi ei ole päris (soo)stereotüüpne, kuid pigem ei sobitu Janet ettemääratud soorolli, ei suuda vastata ühiskondlikele ootustele naisest kui kodu­kanast. Rikkaliku siseilmaga tüdruk, kes kasvab üles Põhja-Šotimaal pärast Teist maailmasõda, eelistab eakaaslaste asemel aega veeta pigem kreeka- ja ladina­keelse luule seltsis ning looduses. Raamatut saaks lugeda ka ökokriitiliselt, kuivõrd Janet tundub paremini läbi saavat mitteinimlike olenditega, näiteks on ta kodustanud haki. Pärast Janeti mõrva (millega raamat õieti algabki), jääb teda taga igatsema üksnes hakk, kes oma sõpra muudkui otsib ja viimaks ennast tapab, lennates vastu seina. Ning tüdrukust jäid rääkima veel ainult „ennustajanaised, turunaised, ämmaemandad, kurjad keeled, lõputult harjutasid nad oma süüdistuste litaaniat; süü pidi ju olema, ja mõrvarit ei saanud keegi süüdistada. Nende hääled vingusid ja undasid, kiuslikud nagu lörtsine tuul, mis piitsutas neil sallid vastu nägu, kui nad küla bussi­peatuses kogunesid, tuimad nagu tuul, mis rahet korstnast sisse ajas, kui nad pühapäeva pärastlõunal teed jõid, hajali väiketalude külmades võõrastetubades, kus piibel seisis lahti ja kell tiksus, ja lumivalgetele linikutele olid kuhjatud küpsi­sed, tumedate rosinate hukatuslikult ähvardavas säras.” Janet on kõikide nende naiste võrdkuju, kes soovivad end teostada, kuid keda selle eest karistatakse. Kogu traagikast hoolimata on tegu ometi sooja, humoorika ja väga ilusa teosega.

Veel üks üsna kummaline, aga haarav romaan on Marie NDiaye „Ladivine” (e.k. 2014, tlk Ena Mets), mis algab justkui perekonnaloona, kuid muutub viimaks hallutsinatoorseks, kummituslikuks kogemuseks. Siingi on vaatluse all emade ja tütarde suhted, millest ei puudu oma päritolu mahasalgamine ning sellega kaasnev süü ja häbi. Aga mida edasi, seda viirastuslikumaks teos muutub, kadunukesed ilmuvad looma kujul, fantaasia ja reaalsus hakkavad segamini minema – see on mõistatuslik ja omapärane teos, kus kõiki sümboleid ja allusioone ei oskagi ära seletada, aga need tekitavad painava ja meeldejääva atmosfääri.

Selle düsfunktsionaalsete peresuhete kireva galerii kõrval on vahepeal päris hea hinge tõmmata ja lugeda luulet. Näiteks Vietnami juurtega Ocean Vuongi teist luulekogu „Time is a Mother” (2022), mis tõukub ema surmast, aga tegeleb kaotus­valuga laiemalt: „veel üks riik põleb teleekraanil / meile jääb alati see, mille oleme kaotanud / lumes on minu ema kuivad piirjooned / luba mulle, et sa ei kao jälle ära, palusin / tema lamas seal mõnda aega ja mõtles selle peale / ükshaaval kustusid majades tuled / heitsin end tema vajutatud jälje sisse, et hoida teda alles / koos tegime ingli / see nägi välja nagu miski, mille lumetorm on hävitanud / pärast seda ei ole ma enam mitte kui midagi tapnud”.

Või ka Warsan Shire’i luulekogu „Blessed the Daughter Raised by a Voice in Her Head” (2022). Shire on somaali päritolu, aga sündinud Nairobis ja üles kasvanud Londonis. Tema luule tegeleb muu hulgas kodu ja kodust lahkumise temaatikaga: „Igas kontrollpunktis küsitakse põgenikult / oled sa inimene? // Põgenik on kindel, et on ikka veel inimene, aga muretseb, et ehk on üleöö, / sellal kui ta magas, muutunud klassifikatsioon”. Aga ta käsitleb ka traumat ja ­tervenemist: „Kui me olime 5, 6 või 7. / Kui sõda kaugel kodus ei tahtnud lõppeda. / Kui meie emad magasid. / Kui meie piimahambad suruti me söögi­torudest alla. [—] Kui keha mäletab, hakkab ta metsikult vastu. / Kui püüame terveneda, naaseb fantoomlõhn. / Kui oled duši all, kukud kokku. / Kui pesed oma keha, mõistad, et see polegi sinu keha. / Ja samas on see ainus keha, mis sul on.”

Aga parasjagu on mul pooleli Rebecca Solniti teos „Recollections of My Nonexistence: A Memoir” (2020). Solnit vaatab tagasi oma nooruspõlvele ja mõtiskleb selle üle, kuidas ta kirjanikuks sai, ent käsitleb ka seda, mis moel noori naisi kultuuris kujutatakse ja igapäevaelus koheldakse. Juba esimestel lehekülgedel sedastab Solnit: „Olla noor naine tähendab vaadata otsa iseenda hävitamisele ja olematuks tegemisele lugematutel viisidel, meil tuleb põgeneda selle eest või selle teadmise eest või teha seda kõike korraga. „Ilusa naise surm on kahtlemata kõige poeetilisem temaatika maailmas,” on öelnud Edgar Allan Poe, kes ilmselt ei kujutanud seda ette naiste vaatepunktist, kes pigem eelistaksid elada. Ma üritasin mitte olla kellegi luuletuste subjekt ja mitte saada surma; püüdsin leida omaenda poeetikat, ilma kaartide ja teejuhtideta.” Mitte ainult kirjanduses ei tundu ilusate või noorte naiste piinamine ja/või tapmine kuidagi huvitavalt eksootiline, meest rõhuva (seksuaalse) iha väljendusena või suisa meheliku eneseteostusena, see on üsna levinud kultuuris laiemalt, kui mõelda kas või Hitchcocki, Lynchi, Tarantino või von Trieri filmidele. Aga paljude teistegi teoste peale, kus naise surnukeha on esteetiline objekt ja kuulub lihtsalt süžee juurde. Solnit kaardistab 1980-ndate San Francisco gentrifikatsiooni, igapäevast vägivalda naiste vastu ja enese leidmist kirjaniku, aktivisti ja naisena ning see on kaasahaarav, läbinägelik ja mõjuv.

Ja ma arvan, et Solnit on väga hästi ka sõnastanud, miks tasub lugeda rohkem naiste kirjutatud raamatuid: „.. kui pöördusin raamatute poole, siis muutusin tihti meheks, kes vaatab naisi. Naise nägemine probleemi, trofee või kergelt kahju­liku nähtusena, raskesti mõistetava motivatsiooni ja piiratud teadvusega olendina tegi ilmselt minuga midagi, nagu ka see, et raamatud julgustasid mind ikka ja jälle samastama end mehega, elama kujuteldavates paikades, kus naised olid üksnes kaunistused kuskil servas, trofeed või sugumärad.” Mäletan ka ise lapseeas kerget kimbatust, mille muidugi kiirelt alla surusin, et poistel oli raamatutes oluliselt huvitavam elu. Laste- ja noortekirjandus on vahepeal küll kindlasti suure sammu edasi teinud ning praegu leidub tugevaid ja julgeid tüdrukukujusid rohkem, aga olen siiski päris kindel, et paljude naiste jaoks tundub kirjanduses enda samastamine meestega oluliselt lihtsam kui leppida iluasja staatusega, nõustuda olema paremal juhul natuke kehvem versioon mehest, halvemal juhul lihtsalt loll. Nii et loetagu naiste kirjutatud raamatuid! Ja ka meeste omi, neid paremat sorti, kus naised ei ole üksnes kaunistused ega tühjad anumad, kuhu mehed oma tarkust sisse valavad.