Kümmekond aastat tagasi, kui mitte varem, ütles Mihhail Šiškin ühes intervjuus, et ta pole enam ammu lugeja. Aga mina loen, ja loen üle – isegi seda, mis mulle noorena meeldis: Maj Sjöwalli ja Per Wahlööd, Simenoni, Doyle’i, eelmisel aastal lugesin pojale ette Tolkieni „Sõrmuse Vennaskonda”, jõudsime Rivendellini ja jäimegi sinna.
Kuigi mul on olnud ka üks sünge periood (1997–1998), kaks aastat ei lugenud ma üldse midagi ja peaaegu kõik, mis olin seni läbi lugenud, kattus tahmaga. Ja siis, nagu ma praegu seda mäletan, 1999. aasta kevad, kõnnin Kopenhaagenis ringi, näen raamatupoe aknal raamatut „The Active Side of Infinity”, ostan selle ja loen ühe hooga läbi… ja tunnen, kuidas elu minu juurde tagasi pöördub, kõik mu sees läheb tasapisi tasakaalu tagasi, ma toibun, naeratan seesmiselt. Ma vedasin seda raamatut igale poole kaasa, lugesin pargipinkidel, rongides ja bussides, isegi oma Taani onukese juures külas olles, kui ta lauda kattis, süvenesin ma lugemisse, ta küsis kadedusega: „Misasja sa seal loed ja muudkui itsitad?” Ma ütlesin, mida ma loen, ja ta hakkas vastikult naerma: „Hahaa!… Ta suri hiljuti ära, see sinu Castaneda!… maksatsirroosi – ei tasu ikka endale igasugu sodi sisse ajada.” Ma ei näidanud välja, et mind riivas, kuidas ta seda ütles. Onu kaebas, et ei loe enam ammu midagi: „Meelestki on läinud, kuidas see käib – raamatute neelamine. Viimane raamat, mida ma lugesin, oli Charles Bukowski oma… Pealkirja ei mäleta… Sellest, kuidas ta ennast oimetuks jõi ja ärgates oli püksid täis teinud… Võiks minagi niimoodi elada!…”
Tol kevadel Kopenhaagenis veetsin palju aega kesklinna antikvariaatides, lehitsesin kaua vanu raamatuid, nuusutasin, pärisin hindu, lobisesin kundede ja müüjatega, seejärel läksin Ørstedsparkenisse ja lugesin seal. Varsti kogunes seljakotitäis raamatuid: „Trainspotting”, „The God of Small Things”, „Satanic Verses”, „Le Testament français”, „The Remains of the Day”, „Роман с кокаином”, „Hunger”[1] ja ma hakkasin kirjutama – lugemine ja kirjutamine käivad mul käsikäes.
Aga hiljuti juhtus minuga midagi imelikku. Olles lõpetanud „Isevärki kalmistu asukad” (2018. aasta suvel), tundsin jubedat tühjaksjäämise tunnet, otsekui oleks mu sisemine kell seisma jäänud, ja ümbritsev ei kajanud minus enam sõnana vastu. Tavaliselt ma kirjeldan – või oleks parem öelda nii: ma tõlgin kõike, mis toimub, oma sisemiseks kirjaks, umbes et „kuidas see oleks minu romaanis”; tavaliselt ei jää see sisemine töö vaiki, ma kuulen vahel isegi kirjutusmasina klõbinat (nähtavasti polegi ma oma hinges seda arvuti vastu vahetanud), aga nüüd järsku – vaikus. Ei mäleta, mis tõukas mind „Sõda ja rahu” uuesti lugema, lugesin selle teist korda läbi. Siis võtsin selle käsile inglise tõlkes… ja peatasin end vägisi – sel kohal, kus inimsoo vaenlane viib oma väed rüüstatud Moskvast ära. Nüüd mõtlen, et oleks just õige aeg raamat avada ja samast kohast edasi lugeda, kui uus inimsoo vaenlane (Putin, Putler, Huilo, Baal – nimeta, kuidas tahad) pillub oma vägesid ahju Bahmuti all.
Lugemine on raskemaks muutunud; möödunud aastast saadik loen nii, nagu pekstaks kedagi seina taga, kuulen karjeid, aga midagi teha ei saa. Baal on korraldanud nii, et ükski venelane – isegi need, kes pole Venemaa kodanikud – ei saa elada, tundmata ennast jälkide tegude kaasosalisena. Ja kuidas siis lugeda?
Kogu aasta olen pidanud kirjavahetust Andri Krasnjaštšõhhiga[2] (Harkivi kirjanik, minust aasta vаnem), ta on mulle regulaarselt saatnud lühijutte (millegi suurema kilde), mis ta on oma telefonis kirjutanud. Ta ütleb, et tal pole stiili sõja kirjeldamiseks, aga meile Matthew’ga tundus, et on küll: Matthew [Hyde] tõlkis mõned episoodid ingliskeelsele võrguajakirjale Asymptote. Andri kirjutab, et ei suuda kirjutada midagi peale kokkuvõtete; ütleb, et kirjavahetus minuga toetab teda – mis puutub minusse, siis tõmbavad tema kirjad mind pimedusest välja.
Kasahstanist saatis Andrei Senkov[3] oma tõlke John Bergerist.[4] Bergeri lugemine asetus kihina Andrei loo peale: kuidas ta langes sõja tõttu depressiooni, ei suutnud magada ega süüa, kui sõi, siis öökis, Moskvast ära sõita ei tahtnud, kuid ei suutnud ka sinna jääda. Kasahstanis hakkas tal kergem, kuid mitte kohe. Teatas mulle liigutaval moel, et depressioonist pole välja tulnud, kogu aeg on nagu kiigel: kord otsib piletit tagasi Moskvasse, kord kiidab Kasahstani ja selle inimesi (nad suhtuvad vene keelesse hoolivalt!); kirjutas üllatunult sellest, et mingi Rootsi ajaleht trükkis ära tema uued luuletused, ja kohe seejärel kassist ja kontrabassist, kes koju maha jäid.
Vene emigratsiooni kass ja kontrabass! Venemaa on vulkaan, mis endast pidevalt inimesi välja paiskab.
Septembris läksin Gotlandile ja kuna sõitsin laeva ja rongiga, oli aega ülikülluses: tee peal lugesin Péter Nádasi lühiproosakogumikku „Teekond ümber metspirnipuu”; eriti vapustas mind filosoofiline jutustus „Iseenda surm” – teritatud aruanne kliinilisest surmast, mille autor 1993. aastal läbi elas.
Gotlandil teist korda koroonat põdedes lugesin ma Stanislav Snõtko[5] „Proosa ajalugu Maa kirjeldustes” [„История прозы в описаниях Земли”]. See hakkas mulle esimestest ridadest peale meeldima. Lugesin seda telefonist, palavikuga, lesisin ühel küljel, keerasin teisele… Ja mida rohkem lugesin, seda rohkem hakkasid mulle meeldima nii palavik kui ka raamat.
Kui meeldiv on haige olla Rootsis! Akna taga merekaugused, kirik, katused… Sina oled pikali, sulle tuuakse süüa…
Ka raamatu peategelane on koroonahaige, ainult et tema eest ei hoolitse keegi, muuseas, „Proosa ajaloos” ongi kõik efemeerne, paljut tuleb üksikasju seostades oletada otsekui salakirja lahti harutades. Alguses kügeleb „subfebriilne” jutustaja (ülimalt formaalne tiitel) napilt sisustatud üürikorteris (tundub, et Minskis, kuid see pole kindel), mähib end kõigesse, mis kätte satub, mitte ainult hilpudesse, vaid ka metafooridesse, paberitesse, lippudesse, mööblikatetesse; tema ainus vestluskaaslane selles seikluses on fantasmagooriline tool. Ja seejärel tormab ta kogu aeg kuhugi, otsekui „Põgenemiste raamatu”[6] peategelane. Loen ja vähkren: ühe külje peal olen ma Norras, teise külje peal Taanis, ega tea enam, kuidas end pöörata, et tagasi Rootsi saada. „Proosa ajaloo” tegelasele on iga peatuspaik ajutine, otsekui põleks maa ta jalge all. Peatused teekonnal saavad lüüsideks antiik- või keskaegse romaani maailma. Gröönimaa Thule küla kohal lennates mõtiskleb tegelane kartograafia rolli üle „Gulliveri reisides”; Aucklandi sillal bussiga sõites meenutab ta katkendeid Defoe katkupäevikutest; näeb unenägu, mida võinuks näha pigem Gordon Pym kui meie sajandi inimene. Ja järsku hakkavad taevast sadama kalad, tegelane sumab jalgadega nendes nagu lumes ja mõtiskleb Mary Shelley romaanist „Viimane inimene”. „Proosa ajaloos” on palju kummalisi detaile ja alati ei saagi esimese hooga aru, kust need pärit on: minevikust või olevikust? Jutustajaga on meeldiv koos rännata, just nagu jalutaksid Lissabonis koos Bernardo Suareziga, ainult et „Proosa ajaloo” tegelane ei räägi midagi enda kohta. Keeleline inventar on rikkalik, rändab ta ilma pagasita, piire ilmsioleku ja unenäo, ideaalse mineviku ja inetu oleviku vahel tegelase teadvuses sisuliselt pole. Me ei tea, kes meie kangelane on, ta libiseb meil peost. Me ei tea, miks veab ta endaga kaasa Heliodorose kulunud köidet (Jegunovi eessõnaga), milleks talle Cervantes, Sterne, Swift ja teised. Võiks arvata, et ta on ülikooli õppejõud, kes on hulluks läinud või põgenema pistnud; või inimene, kes meile tundmatute praktikate abil viib läbi mingeid manipulatsioone oma teadvusega. Kuna olen „Proosa ajaloo” autori ammune tuttav, võin öelda, et Andrei Nikolajevitš Jegunov,[7] kes on kirjutanud suurepärase romaani „Teispool Thulet”, on üks Stanislav Snõtko lemmikkirjanikke. Kui lugeja seda teaks, saaks ta aru, kui intiimset teksti ta käes hoiab. Heliodorose vana kulunud köide on tegelasele midagi talismanisarnast, killuke tõelist kodumaad, mis pole geograafiline (siit ka mõtisklused kartograafia üle jm). Rännakul endal on eriline tähendus: tegelane rändab maailmas ringi ühe eesmärgiga – mitte naasta, sõita kuhu tahes, kuid mitte Venemaale. Muuseas, sedagi tuleb ainult aimata: romaanis ei ole Venemaad, seal pole isegi sõna „vene” ega ühtki selle tuletist. Igas suhtes suurepärane raamat!
Kahju, et ma ei suuda enam nii palju lugeda nagu varem. Lugeris saab valida suurema šrifti, aga raamatuid tuleb lugeda luubiga: kui käsi väsib, panen luubi nina peale ja vaatan raamatut otsekui läbi periskoobi, väga ruttu läheb üks silm kinni ja peas tekib tuima valu sõlm. Lugeda romaan ühe päevaga läbi ja kohe uut alustada – seda minuga enam ei juhtu. Iga raamatu järel on mulle vaja päeva, et raamat elaks veel minu sees, et ma harjuksin temaga, enne kui lasen tal hajuda. Luuletused annavad end mulle ka väga vaevaliselt kätte: loen viis-kuus tükki läbi ja siis panen raamatu ära. Viimasel ajal loen palju Krivulinit, mitte palju, vaid loen ühte ja sama pidevalt üle. Vaatan arvutist flaamide maale, suurendan detaile nagu detektiiv kuriteopaigal. Kuulan muusikat – pidurdamatult. Aga on ju veel ka kino! Igal aastal vaatan ma mitut suurfilmi, mis on mulle jätnud sügava mulje, just vaatasin „Lepitust” („Pacifiction – Tourment sur les îles”, Albert Serra): lummavalt hüpnootiline; väga tugeva mulje jättis Taani film „Nuhk. Salaja Põhja-Koreas” (Mads Brügger), kahetunnine aruanne nuhi kümneaastasest tegevusest Korea sõprusühingus; dokfilmid vene kirjanikest – Pelevinist, Sorokinist ja Saša Sokolovist. Esimesest kahest tehtud filmid olid huvitavad. Muuseas, ma olin alati arvanud, et Pelevin on Piiteri kirjanik, aga ta on hoopis moskvalane (lugesin üle romaani „Generatsioon P”). Saša Sokolovist rääkivas filmis (ta ristiti seal „viimaseks vene kirjanikuks”) häirisid mind paljud asjad. Tema ameeriklasest naine, kes armastab vene muusikat, lõikas mulle kõrva: Любо, братцы, любо…[8] Kirjanik ise (kes ei kirjuta enam 30 aastat) põhiliselt suusatab ja supleb järvedes, räägib kavalalt silmi vidutades ja lausa läigib üleni looduslikust tervisest! Aga ta on juba peaaegu kaheksakümnene… Filmi lõpus viiakse kaunilt vananevat vene kanadalast rongi esimeses klassis Ottawasse, filmi autor küsib Sokolovilt, millest too elatub, sest raamatuid ta ju enam ei kirjuta, loenguid pidada ei taha… Irvitades ütleb Sokolov: „Mul on varuks hea naine, tark, tema teenib hästi!…” Selline vastus ajas mind iiveldama: nii võib öelda mingisugune vampiir, andes nõu algajale vereimejale, leidke endale noor naine, mingisugune „konserv”.[9]
Mulle oli väga meeldinud „Lollide kool”, võtsin selle kätte ja jäin lugema. Kuid raamatu keskpaika jõudes jätsin pooleli, otsustasin hügieenilistel eesmärkidel kontrollida, mida arvab Sokolov sõjast. Vaataks õige järele! – Kohe esimesest intervjuust loen: „Ma olen rõõmus, et Krimm õnnestus hävingust päästa. See oli õige käik. Arvan, et see oli õige käik. Tähtis on, et sellest algas Venemaa rahvusliku uhkuse teatav taastumine.” Viisin kohe tema raamatud prügikonteinerisse. – Ei, ma ei tegele vene kultuuri eraviisilise käntseldamisega ega kutsu kedagi sellele üles, aga mitte keegi ei keela mul praktiseerida döstädning’ut: ma viskan oma elust välja kõik, mille juurde ma enne surma enam ei naase.
Naudinguga lugesin üle „Surnud hinged”. Lugesin pojale ette, kuidas kutsar Selifan eksis teelt ja viis Tšitšikovi Korobotška juurde. Me naersime laginal: kuidas Tšitšikov seda kutsarit küll siunas!…
Ja milline suurepärane eshatoloogiline finaal: „Venemaa, kuhu sa ometi kihutad? Vasta! Ta ei vasta. Imekaunilt tiliseb aisakell; mühiseb ja muutub tuuleks tükkideks rebitud õhk; lendab mööda kõik, mis maailmas iganes on, ja kõõrdi vaadates astuvad eest kõrvale ning annavad talle teed teised rahvad ja riigid.”[10]
Lugesin seda ja jäin mõtlema: kuidas küll võiks Ukraina kõrvale astuda nii, et hobuste (tulipunase, musta ja tuhkru) hullumeelne troika kihutaks temast mööda ja lendaks tuhatnelja edasi, et seejärel, end maapinnalt lahti rebides, hajuda pimedusse; et teised rahvad ja riigid ei kuuleks tema aisakellade häält enam kunagi.
Vene keelest AARE PILV
[1] Irvine Welshi „Trainspotting”, Arundhati Roy „Väikeste Asjade Jumal”, Salman Rushdie „Saatanlikud värsid”, Andreï Makine’i „Prantsuse testament”, Kazuo Ishiguro „Päeva riismed”, M. Agejevi „Romaan kokaiiniga”, Knut Hamsuni „Nälg”.
[2] Vt: A. Krasnjaštšõhh, Ema räägib; Pommide all. Vikerkaar 2022, nr 4–5, lk 4–13.
[3] Andrei Senkov (pseudonüüm Sen-Senkov) on sündinud Dušanbes 1968. aastal, ta on luuletaja, prosaist, tõlkija, üle tosina raamatu autor, Andrei Belõi preemia laureaat (2018).
[4] John Berger, The Red Tenda of Bologna (2007).
[5] Stanislav Snõtko on sündinud Peterburis 1989. aastal, ta on mitme raamatu autor, ajakirjade Russkaja Proza ja Nossorog toimetaja, Andrei Belõi preemia nominent (2013).
[6] J. M. G. Le Clézio, Le Livre des fuites (1969).
[7] Andrei Jegunov (1895–1968) – kirjanik ja klassikaline filoloog, vanakreeka tekstide tõlkija. Mõisteti kahel korral nõukogudevastase tegevuse eest asumisele ja laagrisse, kuid tegutses elu lõpus taas Leningradis tõlkija ja õppejõuna. Tema 1930-ndail ilmunud ilukirjanduslike teoste uustrükid on ilmunud pärast nõukogude aja lõppu. Tlk.
[8] Tuntud kasakalaul, kuulub ka ansambli Ljube repertuaari; Ljube on Venemaal populaarne rokkansambel, mis esitab patriootilis-sõjalise temaatikaga laule. Tlk.
[9] „Konserv” – põgenenud sunnitöölised nimetasid niimoodi inimest, kes võeti pahaaimamatuna põgenemisele kaasa, et ta nälja korral ära süüa. Tlk.
[10] Henrik Sepamaa tõlge. Tlk.
