Kimbuke äpardunud lastelaule

 

 

Täide tarkus

 

Juuksejuure tasandil

ringi liigub täi,

elab oma elu,

valimas ei käi.

 

Kuid ei leia asu

kirp, ta verevend,

kargab siia-sinna,

varjamata end.

 

Tahab luua uue,

kirpude partei.

Kas sest oleks kasu?

Ei! Ja veel kord ei!

 

Hoidku ikka varju

söödikute hõim.

Siis on täide päralt

täidesaatev võim.

 

Võõrliikide küsimus

 

Jaanalind, see veider kana,

muneb meile hiigelmuna,

mis ei mahu suhugi.

 

Olgu peale — pesukaru,

sellest võib veel saada aru.

Aga kaamel suitsusaunas,

seep ja käterätik paunas?

See ei kõlba kuhugi!

 

Ütle, juht ja õpetaja,

miks meil šaakaleid on vaja?

 

Paneks õige kinni raja!

 

Arusaamatus

 

Lihunik ei tahtnud siga tappa,

tahtis üksnes silitada siga.

Aga siga röökis nagu rattal.

Ilmne suhtekorralduse viga!

 

Enne ja nüüd

 

Esi-isad jõivad mõdu,

pidasivad sõnasõdu,

rüüpasivad haput taari,

kirusivad Vene tsaari.

Ei me enam teeni saksu,

maksame vaid riigimaksu.

Nüüd meil iga mats on vaba

(kui tal raha on kui raba).

 

Kärbse tänu

 

Kärbsel läksid silmad punni,

kui ta silmas sitajunni.

 

Kärbes oma kärbsekeeles

kiitis siiras tänumeeles:

 

„Tänan sind, et annad, Looja,

meile igapäevast rooja!”

Looming