Juhan Voolaid: „Ülikorvpalluri loomine”.
Kuuloom, 2022. 267 lk.

Sporti ja kirjandust loetakse pigem teineteist välistavateks. Ka sporti ja kultuuri, kuigi on käibel isegi mõiste „kehakultuur”. Kui jumal mõistust jagas, olid sportlased treeningul, oskavad kirjatargad terav­meelitseda. Aga kirjanikud, keda klassikaliselt peetakse siidikäppadeks, teevad sporti küll. Prima Vista kirjandusfestivalil oli möödunud aastal näiteks täiesti korralik tenniseturniir literaatide vahel, toimunud on ka kirjanike jalgpallimatše. Päris tipptasemel sportlastest meenuvad kõigepealt Juhan Sütiste ja Jaan Rannap.

Teisest küljest – sportlased pigem ei ole kanged kirjamehed. Ka sportlaste elulood, mida küllalt tihti ilmub, on peamiselt kirjanike, enamasti ajakirjanike üles tähendatud. Üks eranditest on korvpallur Mihkel Tiks, kelle raamatud baseeruvad enamasti isiklikel mälestustel, aga tema „Korvpalli­romaan” liigitub kindlasti ilukirjanduse alla ja sai omal ajal üsna kultusliku staatuse, sest 1980. aastatel oli korvpall eestlastele midagi enamat kui sport, ja raamat avas päris julgelt korvpalli telgitaguseid.

Juhan Voolaid on nii suurepärane kirjanik kui ka kõrgel tasemel korvpalli mänginud, ei tea, kas nad Mihkel Tiksiga korvpalliplatsil on kohtunud, tõsises mängus ilmselt mitte, selleks on neil liiga suur põlvkondlik vahe. Kirjanikena on nad ka väga erinevad. Voolaid ei ole seni enda loomingus väga palju spordist kirjutanud, tema teemavalik on täitsa seinast seina, kuid muhe must huumor läbib tema lugusid küll üsna järjekindlalt.

Voolaid on küll kirjutanud põneva romaani „Hokimängija Tartu linna­müüril”, mida võib siiski tinglikult spordiraamatuks nimetada – tegevus on seal üsna sportlik, nõudes nii füüsilist kui ka vaimset jõudu, aga fookus on mujal. Seevastu „Ülikorvpalluri loomine” on tõeline „ood” tippspordile. Kuigi raamatu pealkirjas ja kaanepildil on aukohal korvpall, leidub raamatus kuus juttu erinevatest spordialadest – lisaks korvpallile ka saja meetri jooks, jalgpall, kaugushüpe, murdmaa­suusatamine ja bobisõit. Olulises kõrval­osas on veel ujumine, aga on mainitud ka kiiruisutamist. („Uisurajal nii pikalt tiiru­tamine on raiskamine .. Sõitke karedal pinnal, aga lühemaid distantse ..”, lk 68).

Tihtipeale on sportlik ilukirjandus üsna realistlik, peaaegu elust endast, nagu näiteks Jaan Rannapi spordilood, aga aeg-ajalt jõutakse ka muinasjutu- ja fantaasiavalda. Näiteks Leo Metsari tšehhi keelest tõlgitud „Klapzuba meeskond”, kus vaese mehe üheteistkümnest pojast saab maailma tugevaim jalgpallimeeskond. Või Mika Keräneni „Khaba ja Nebra”, kus jalgpalli madistavad Egiptuse muumiad ja Kreeka jumalad. Voolaiu spordilood on ka pigem muinasjutud, eelkõige selle poolest, et Eesti sportlased saavutavad seal uskumatuid tulemusi. Eks seda võiks võtta ka kui irooniat paljude Eesti spordisõprade suhtes, kes nii väga ootavad, et meie atleedid oleks igal alal tipus.

Niisiis jookseb üks meie noor rahvuskaaslane Häädemeeste staadionil sada meetrit alla kümne sekundi, siis võitlevad eestlased neljabobi olümpiavõidu eest, Eesti paremuselt kuuendal jalgpalliklubil on õnnestunud jõuda Euroopa Meistrite Liiga finaali ja korvpalli esiliigas on mees nimega Elar Pukk saavutanud sellise taseme, et pole kahtlustki, et ta tulevikus suudab oma meeskonnale „esimese inimesena korviajaloos garanteerida NBA meistritiitli võitmise” (lk 259).

Selline supersportlane on oma unistustes ka isa Andrus Kivirähki raamatus „Sirli, Siim ja saladused” – ta on teistest nii mäekõrguselt üle, et võib ka ülikond seljas ja vihmavari käes joosta ja ikka teistele mitu ringi sisse teha. Muide, soovitan neile, kellel enesehinnang madal, pilduda nähtamatut korvpalli nähtamatusse korvi. Visketabavus on lausa uskumatu, see rõõmustab teid kindlasti!

Kuuest loost neljas on ühendavaks lüliks see, et treenimine toimub rahva silma alt varjus, et siis tulla ja kõiki pahviks lüüa. Muide, nali naljaks, Läti esimene olümpia­medalist (1932) Jānis Daliņš ilmuski spordi­areenile just nii. Kuivõrd käimisvõistlusel oli üks mees puudu, kutsuti kõrvaltvaataja kampa, see tegi pika puuga kõigile ära, ja paari aasta pärast võitis mees juba olümpial hõbeda. Vilis Lācis kirjutas aga peagi jutustuse „Massi ebajumal”, mille peategelane on jooksja, kes samamoodi omaette treenides suureks staariks saab.

Voolaiu jutukogu ei saa ka sugugi ilma Lätita, näiteks huvitab Eesti spordisangarit rohkem läti tüdrukutega vestlemine kui võitmine – see on armas ja mõjub täiesti realistlikult. Nii armas ei ole see, et dopingu­mahhinaatorid kasutavad keelatud aine eufemismina sõna „saldejumš”. Ja veel asetab Voolaid lätlaste kultusspordi­vahendisse bobisse Eesti sportlased ja lausa olümpiakulla eest võitlema, see mõjub tõesti sama muinasjutuliselt nagu kas või Loll-Ivani ahju seljas sõitmine. Samas võivad paljud muinasjutud kunagi teoks saada, olid ju esimesed autodki puuküttega ja kütte abil veerevad nad tänase päevani. Seegi, et sinimustvalge saaks bobiradadel medalite pärast võidelda, hakkab ­reaalseks muutuma, sest üks maailma­tasemel skele­toni sõitev läti tüdruk võttis endale Eesti kodakondsuse. Skeleton on spordiala, kus sõidetakse mööda bobirada alla kõhuli kelgu peal. Ja jagatakse olümpiamedaleid.

Lugu neljabobi kolmanda mehe identiteedikriisist ongi ehk selles raamatus kõige mõjusam. Mehest, kes tunneb ennast nagu viies ratas vankri all, kes loodab tõusta hierarhias esimeseks, aga langeb hoopis kolmandaks. Eriti traagiliseks teeb asja tõik, et isegi neljas mees on temast tunduvalt mõttekam. Umbes samamoodi võiks ennast tunda tööline, kes päevast päeva vorbib ühte ja sama detaili, mis on vaid pisike osake suurest masinavärgist, aga tegelikult ilma selleta ei saa. Ma ei tea, võib-olla nelja­bobi isegi saaks ilma kolmanda meheta, aga igal juhul ei tohi see kolmas mees mingi vedel vend olla, peab väga kiiresti jooksma ja väga õigel ajal bobisse hüppama. Aga äkki ikka sõidab nelja mehega bobi oluliselt kiiremini kui kolme mehega, seda peab vist lätlastelt küsima. Või füüsikutelt.

Võiks ju arvata, et suurtele spordiaustajatele „Ülikorvpalluri loomine” oma iroonilisuses ei meeldi, aga mulle tundub, et see raamat võiks sobida nii neile, kes sporti armastavad, sest see on sportlikult põnev, kui ka neile, kes sporti vihkavad, sest raamat toob halastamatult esile spordi varjuküljed, mõistagi tublisti vinti üle keerates, aga sisuliselt ei valeta Voolaid sugugi.

Sellest, kuidas spordis valitseb tõsine medalite ja rekordite kultus. „Poodiumil on inimese käes karikas, aga alla ronides on pihud tühjad ja pärast vilistab hinges tuul.” (Lk 29.) Sellest, kuidas tõsiselt spordile pühendumine võib pärssida eraelu ja tuleviku kindlustamist. On tõesti spordi­alasid, kus ei ole võimalik raha teenida, pigem tuleb mängu panna pere säästud, et saaks heal tasemel näiteks bobisõiduga tegeleda. Sellest, kuidas poliitikud armastavad sportlaste kullasäras peesitada. Sellest, kuidas vanemad püüavad oma sportlikke ambitsioone laste kaudu realiseerida, unustades seejuures, mis on lastele parem. Sellest on väga palju räägitud Kelly Sildaru puhul, aga on palju teisigi. Sellest, kuidas fännid lähevad oma hullusega üle piiri ja koguni vägivaldseks. Ja et põhjakorealikult vaikitakse maha oma kodumeeskonna kaotus. Sellest, kuidas eesmärgile püütakse jõuda ilma vahendeid valimata.

Lugu eestlaste armastatud suusatajatest – „Leping võõraga” – tundub aga isegi liiga realistlik. „Spordikangelase vaoshoitus ja vähene jutt olid lisaks võitudele põhjus, miks rahvas teda armastas.” (Lk 190.) Kui lisada veel ideaalne klassikatehnika ja see, kuidas enne MM-i saavutati pigem 40. kohti, aga suurvõistluseks oldi jälle tipus, arvan, et keegi ei suudaks tõestada, et ei ole mõeldud meie tuntud spordisangarit. Välja on toodud palju tuttavaid tehnilisi üksikasju tuntud kohtuloost, mis on tõesti nii saatanlikud, et ka „päris kurat”, kellele kolm veretilka antakse, ei tundu midagi väljamõeldut ega müütilist.

Raamatust leidsin ka kummarduse Jaan Rannapile, täpsemalt meenus „Salu Juhan hüppab kaugust”. Ka Voolaiu kaugus­hüppajad katsetavad tehnikaid, mille peale keegi ei ole varem tulnud. Siin võib aimata ka kõigeteadjaid netikommentaatoreid: „[M]a ei suutnud küll ise kaheksat meetrit hüpata, kuid lõin teooria” (lk 106). Tõdemuseni „ma ikkagi ei ole tulevane Eesti parim kaugushüppaja. Selles vanuses oleksin pidanud olema juba endine Eesti parim kaugushüppaja, aga seda ma ka polnud” (lk 105) jõuavad ilmselt paljud tippupürgijad. Nii kaugushüppe kui ka ülikorvpalluri jutus lähevad katsetused selle nimel, et saada kõige paremaks, lausa frankensteinlikuks, ja ikkagi ei saa öelda, et seegi poleks elust endast võetud.

Kõigi nende koleduste taustal tasub kerida raamatu algusesse tagasi – kui seal tundub ujumiskarikaid lömmi peksev isa segane, hullumeelne ja hirmus, siis kogu raamatu taustal taandub see lugu päris armsaks, sest seal on pingutavatel treeningutel täiesti üllatavad ja peaaegu üllad eesmärgid, mis ei olegi rekordid ja tiitlid. Ja et mulle see esimesel lugemisel küüniline tundus, näitab vaid seda, et olen ise suure spordisõbrana liialt tulemuste ja medalisära kütkes. Selles mõttes on Voolaiu spordi­raamat väga värskendav.

Sporti võib ju nimetada arusaamatuks meelelahutuseks, kus on mängus madalad instinktid, aga samas pole seal midagi sellist, mida ei oleks nn päriselus. Tõdemus „Igaüks tahab ülikorvpalluriks saada, aga suurem osa inimestest on tahtejõuetud ja püdelad” (lk 232), võiks sobida igale elualale, igas sfääris on omad reeglid, dopingud, võidud. Aga Juhan Voolaid võiks vabalt olla musta huumori Eesti meister.