Berk Vaher: „Silmanurga taga”.
„Elusamus”, 2018. 56 lk.

Erk, kerge, efektiivne. Spontaansena mõjuv ja paljude nn ajaluule tunnustega, aga kaua hoitud ja viimistletud. Tervenisti lendlevast kerguse vaimust kantud, aga kinnitub juurtega vähemalt poole sajandi tagusesse luuletraditsiooni või vähemalt laseb sellel traditsioonil läbi kumada. Need on esimesed spontaansed omadussõnad ja assotsiatsioonid, mis Berk Vaheri uut luuleraamatut lugedes pähe tulevad. Õigemini oli esimene äratundmine veelgi konkreetsem ja võttis järgmise kuju: Paul-Eerik Rummo liin eesti luules on uuesti sündinud. Kaplinski oma on ju levinud aastakümneid, hargnenud mitmesse suunda ja mõnel puhul nii juurdunud, et seda ei ole õieti võimalik ära tunda. Isegi Ene Mihkelsoni hämarad otsingud ajavad võrseid nooremate autorite loomingus. Nüüd lõpuks ometi on ka rummolikkuse tagasitulek käes. Isegi kaanel kujutatud ukseavas näikse peegelduvat lumevalgus, kuigi raamatu kuju võtnud uks viib mõtte pigem Andres Ehini „Uksele lagendikul”. Sellistes kujutluspiltides on muidugi palju eksitavat. Luulekeele (näilises?) uuenemises on katkestuslikkust ilmselt rohkem kui pidevust. Neil, kes eestikeelset luulet huviga loevad, on aga raske vältida genealoogilise sisuga metafoore, mis tüvede ja võrade või hoopis geoloogiliste kihistuste kuju võtavad. Või nagu olevat öelnud saksa mõtleja ja filmimees Alexander Kluge: modernistid ongi nüüd meie klassitsism. Ent tagasi raamatu enda juurde, muljed vajavad õigustamist ja tõendusmaterjali.
Esiteks muidugi rütmile ja tihti isegi lõppriimile toetumine, mis luulepildis aina haruldasemaks jääb. Lõppriimi funktsioon on isepärane, see annab luuletusele vemmalvärsilikku kergust ja suudab siduda palju moodsat sõnavara, nagu näiteks luuletuses „neljakümnesel…”: „jah võid olla episoodis isa kokk direktor / kuri ärituus või politseiinspektor / aga fännilaike saavad ikka need / kes siledamad veel” (lk 27). Millegipärast meenub kohe: „Siingi tihti niisama tammuti: / taara-, neto- ja brutosaurused, / küll brutaalsed, küll netid mammutid, / kõige ees olid minotaurused.” Teisal paneb lõppriim oota­matult poeetilise punkti argiselt alanud luuletusele vana kaubamaja lammutamisest, tähistades puänti ja pöörates ümber eelneva banaalsevõitu füüsilise paiga (kaubamajast järele jäänud risuhunnik) nukra kirjelduse (lk 41). Muide, võrdlust Rummo „Lumevalgusega” õigustab ka tekstide oskuslik graafiline paigutus, mis aitab edukalt pausi kanda ja kahe hääle või vaatepunkti vastandust lahti kirjutada (nt kahe tulba kasutamine lk 48).
Mis aga kõige tähtsam: ainult 54 lehekülge pikk „Silmanurga taga” on tihe ja kontseptuaalselt sidus tervik. Kontseptuaalsus ei tähenda siin kontseptualismi, millest on raamat üsna vaba, vaid luuletuste keskse metafoorika piisavalt tugevat lõimitust, mis loob raamatust lõpuks kestva mulje. Minu silmis põhineb see mulje peamiselt viiel luuletusel, mis kuuluvad kindlasti luuletuskogu kõige paremate hulka: „see, mis ikka” (lk 14), „sööstad, et endale järele jõuda” (lk 22), „pole luulet mis poleks kui” (lk 46), „veel mäletad, kes on sus läinud kaotsi…” (lk 49) ja „kõikjal kus jäi kohtumata” (lk 54). Üldsõnalisusega riskides võib öelda, et need luuletused käsitlevad muutumis- ja teisenemisvõimalusi, endale truuks jäämise ja enda eest põgenemise vastandlikke liikumisi. Veelgi selgemini tuleb see esile raamatu pealkirja „Silmanurga taga” semantikas. See „tagune” on muidugi koht, kuhu juba definitsiooni poolest pole võimalik oma pilku pöörata, kuid see käib alati inimesega kaasas. Silmanurga taga on hoomamatu ja mõis­tetamatu, mis ometi saadab aeg-ajalt märke, aistinguid, ebaõdususe, aga ka erutavate võimaluste eelaimusi (sarnanedes natuke psühhoanalüüsist tuntud teadvustamatusega). See tundmatu võib olla tüüne: „lõppjaam ja kustunud tuled” (lk 24) või „lõputult pime / ja vaikne” aknatagune (lk 13). Raamatu keskpaika kannabki kainestav, seiskumisele ja tasakaalule osutav irooniline toon: „keegi ei vaja / su soolikaid solgipange / ega ole avaldanud soovi ka / maitsekalt paisatud verepritsmeile” (lk 26) või: „neljakümnesel ei ole kohta noorteseriaalis / jäta ükskord meelde ära trügi pildile” (lk 27). Kainest irooniast lükkab tekst end aga ka kohe lahti. Kahele viimati tsiteeritud luuletusele vastab aviaatori-luuletus (lk 50, samuti üks teose parimaid), mis hoiatab tõelise lapsepõlve mahamagamise eest. Infantiilseks on siin pööratud hoopis hüpertrofeerunud väline ambitsioonikus. Jääb mulje, et lapsepõlv tähendab eelkõige võimet kontaktis püsida just silmanurgataguse tundmatuga. Peale enese eest pagemise ja teisenemise motiivi on tähtsal kohal ka küsimus lendamisest ja lennuvõimest (eriti juba mainitud aviaatori-luuletus ja „siis niimoodi kestab su lend / legend”, lk 44). Otseseid tekstinäiteid lendamise kohta ei kogunegi palju, kuid vastava mulje püsivus on seda tähelepanuväärsem. Meenub Paul-Eerik Rummo „Vana ja väga kulunud filmifragmendi” lõpp: „Libiseb tuul üle luha / päästelennukis mehitus / Tuule hääl üle luha / lahe kui õlakehitus: / ükstapuha.”
Olen jõudnud oma analüüsiga raskesse punkti: sobivate üksiknäidete vähesus näib lükkavat ümber esialgse hüpoteesi Vaheri luule kuulumisest Rummo loodud traditsiooni. Soovimata oma esmasest teesist siiski loobuda, proovin läheneda veelgi üldisemalt tasandilt. Ehk on mulje loojaks just hästi kalkuleeritud (või pigem intuitiivselt ära tuntud) uue ja vana suhe? See tähendab, et ehk püsivad nii lõppriimi kaasamine kui (kohati enesele osutav — lk 10) modernistlik graafilise paigutuse kasutus ühelt poolt ja teisalt täiesti tänapäevane materjal, nagu sõnad „iduedueesti” ja klahvivajutuse teel liikuvad afektid (lk 21), umbes samas suhtes nagu üsna vanapärane sõnavara, rahvalaululikkus ja uus vahelduv linnastseen Rummo „Lumevalguses…”? Tõsi, palju on muutunud. Kuuekümnendatel heideti uinutav ja rütmiline pilk näiteks „Rongist läbi agulite”, nüüd viibib see pilk vaheldumisi sadades killustunud virtuaalsetes ruumides. Mis selles luules aga edukalt on õnnestunud, on ehk püüe seda pilku ennast nähtavale tuua. Jätan igatahes selle spekulatsiooni teiste lugejate lõpetada või ümber lükata.
Kokkuvõtteks: kui jälgida Berk Vaheri tegevust kriitikuna, on näha, et teda on olulisel määral köitnud eksperimentaalsem kirjandus, nn maagiline (Mehis Heinsaar) või mütoloogiline realism (Nikolai Baturin) ja uute autonoomsete kirjanduslike privaatkeelte ja semiootiliste süsteemide (Valdur Mikita) loojad. Vaheri 18 aastat tagasi avaldatud raamatus „Kaval kuuldavus” ilmunud luuletused kujutavad endast eklektilisi automaatkirjutuse vilju, mida on minu arvates praegu üsna raske nautida. Seda huvitavam on tõdeda, et „Silmanurga taga” esindab eelkõige mõtteluulet ning on sõna tähenduse ja tugeva tuumse metafoori keskne luuletuskogu. Põhinedes korraga tugevalt lüürilisel impulsil ja eesti keele loomulikul polüseemial, võiks „Silmanurga taga” asetuda kuhugi uuema keeleluule ja lüürilise sümbolismi esindusteoste, näiteks Mart Kanguri ja Mehis Heinsaare teoste vahele ja meeldida kõigile, keda on puudutanud Paul-Eerik Rummo looming. Ja läbi selle äärelinna puiesteede traditsiooni võiks ta ka igati teenitult küünitada Juhan Liivi luuleauhinna poole, miks mitte luuletuse „See, mis ikka” eest.